Читать книгу Avameri 3. Naerukajaka nutt - Lembit Uustulnd - Страница 4

Tööpäev hakkas lõppema. Major Mait Loogan istus oma trööbatud ja roostetanud välimusega Ladas parkimisplatsil tootmiskoondise Ookean peahoone ees ja ootas, millal tõkkepuuga väravast väljub kapten Kraaviku hall Volga. Peahoonest lahkuv inimestevoog jagunes kaheks − suurem osa suundus bussipeatusse, kuid küllalt oli ka neid, kes parkimisplatsil oma autosse istusid. Kalanduses liikusid rahad ning kes oli vähegi saanud merd sõita, leidis hiljem vahendeid ja võimalusi isiklik sõiduvahend soetada. Parkimisplats, mis varem oli olnud tihedalt autosid täis, hõrenes tasapisi, kuid Kraavikut polnud ikka veel näha. Mait istus, soni silmadele tõmmatud, ja teeskles mingite dokumentide lugemist. Möödus minutit kolmkümmend, kui lõpuks viiruline tõkkepuu tõusis ja nähtavale ilmus Ookeani asedirektori Volga, et võtta suund kesklinna poole. Major käivitas mootori ja märkas, et samaaegselt hakkas parkimisplatsi teisest servast liikuma mustade kängururaudadega kirsipunane Niva ja sättis end asedirektori Volgale sappa. Mait Loogan viivitas parklast lahkumisega, tahtes veenduda, kas tegu oli juhusliku kokkusattumusega või oli kellelgi teisel samuti ülesanne kaptenit jälgida. Major ootas ära peatusest väljunud bussi ning, jättes selle enda ja kirsipunase Niva vahele, jälgis eespool sõitjaid. Möödudes bussist Sitsi tänava mäe peatuses, hoidis Mait kirsipunasel Nival ja hallil Volgal silma peal. Seni oli Niva hoidnud kangekaelselt halli Volgaga sama suunda. Kraavik peatas masina tänavaäärse poe juures, jälitav Niva leidis varjulise koha nurga taga ja see kõik kokku ei olnud enam juhus. Loogan sõitis hooga poest mööda, keeras kõrvaltänavasse ja peatus ajaleheputka juures. Ta väljus autost ja ostis ajalehe, piiludes vargsi seljataha. Löönud lahti ajalehe Rahva Hääl, märkas ta Kraavikut poest väljumas, käes bukett punaseid roose. Ei olnud kahtlust, kuhu mees teel oli. Hall Volga ja seda saatev kirsipunane Niva möödusid Looganist piki Karl Marxi puiesteed kesklinna poole. Jättes mõned autod enda ja jälitatavate vahele, võttis major ette sama suuna. Rivis mööduti hipodroomist ja pöörduti Meremeeste haigla parkimisplatsile, kuhu ka major mõne aja pärast oma trööbatud Lada parkis. Ta väljus autost ja lukustas uksed, jälgides silmanurgast jälitatavate tegevust. Kummastki autost ei väljunud kedagi, samas ei sobinud Looganil ka auto juurde passima jääda. Ta surus käed mantlitaskusse ja, jalutades kirsipunasest Nivast mööda, võttis suuna haigla polikliiniku uksele. Autos istusid kaks lõunamaa poega, kes teesklesid uinakut, jälgides silmanurgast läbi esiklaasi halli Volga juures toimuvat. Merilin Kraavik polnud luisanud, tõepoolest tundsid lõunamaa pojad huvi Chopini endise kapteni vastu ja tundus, et Kraavik ei teadnud sellest midagi. Major avas ukse, lastes esinduslikult kaunil naisel väljuda. Talle noogutati uhkelt ja samas tänulikult, kuid naise otsiv pilk oli suunatud parkimisplatsile. Tabades otsitava, ilmus daami näole särav naeratus, kui ta hoogsalt käega viipas ja sammu lisas. Loogan ei saanud jääda uksele passima. Ta oli sunnitud sisenema, kuid keegi ei saanud teda keelata aknast toimuvat jälgimast. Polnud kahtlust, et ilusad roosid olid ilusale naisele, nagu polnud ka kahtlust, kus kapten Kraavik nüüd elas. Naine istus Volgasse, Alfred ulatas talle lilled ning siis suudeldi pikalt ja kirglikult. Kes oli see naine? Loogan astus registratuurilaua juurde ja päris vabandavalt:

„Tere, vabandage palun, kuidas on selle tohtri nimi, kellega ma just praegu uksel kokku põrkasin? Nägu on nii tuttav, aga nimi ei tule meelde.” Vanem naisterahvas teisel pool letti tõstis pilgu mingitelt paberitelt ja, vaadates klienti üle prillide, sõnas pahuralt:

„See on meie terapeut Maria Tšernova, naasis alles hiljuti merelt.” Majori peas hakkasid rattakesed kiiresti pöörlema.

„Muidugi Tšernova, muidugi Maria, ta oli ju Fryderyk Chopini peal arst, tuleb meelde.”

„Just-just, Aafrikast ta tuli,” kinnitas teenindaja ja lisas, „kelle jutule soovite? Hoiatan, järjekorrad on pikad.” Mait teeskles arupidamist ja lõi siis käega:

„Tulen mõni teine kord.” Hall Volga oli alustanud liikumist, nüüd tuli kiirustada.

„Kuidas soovite,” vastati leti tagant turtsakalt ja süveneti uuesti mingitesse paberitesse, porisedes endale nina alla, „ega mõni teine kord järjekord väiksem ole.” Loogan ootas, kuni kirsipunane Niva parklast lahkus ja kiirustas siis oma auto juurde. Tundus, et jälitatavad hoidsid kurssi Haabersti suunas ja sinnapoole pööras ka major oma auto. Vastu ootusi ei pööranud hall Volga ristmikult mitte linna poole, vaid keeras hoopis paremale, Rannamõisa teele, kirsipunane Niva truu kutsikana kannul. Jättes jällegi mõned autod enda ja jälitatavate vahele, pööras ka Mait Rannamõisa teele. Mida edasi, seda hõredamaks jäi liiklus, enda paljastamise vältimiseks tuli majoril distantsi suurendada. Mait juurdles ülesande üle, mille oli Moskvast saanud – tal tuli jälgida Kraaviku tegemisi, koguda infot tema kohta, kuid kusagil ei olnud kirjas, et keegi teine sellega veel tegeleb, kuigi lõunapoolsetest vabariikidest pärit poiste kirsipunane Niva vastupidist tõestas. Kui lisada pildile Bakuust saabunud külmutusauto Kolhida, hakkasid udust välja kooruma mingid kontuurid. Milline oli aga kogu selles kompotis kapten Kraaviku roll? Mitmed küsimused keerlesid majori peas ringiratast. Võttes järjekordset kurvi, märkas mees, et eesolev maantee oli tühi, jälitatavaid polnud näha. Küllap oli ta ennast mõtlema unustanud. Major lisas kiirust. Võttes järjekordset kurvi, tuhises talle ootamatult vastu aserite auto. Jõudes kohakuti, võis märgata, kuidas kirsipunases autos olevad mehed otsivalt ringi vahtisid. Küllap olid jälitatavad nagu temagi halli Volga silmist kaotanud, see oli arvatavasti mõnele kõrvalteele pööranud. Nii palju kui jätkus sirget teed, tuli Looganil sõita edasi samas suunas, kuid juba järgmise käänaku taga võttis mees kiiruse maha ja keeras auto tagasiteele. Naastes jälle sirgele teelõigule, ei olnud ka kirsipunast Nivat enam näha. Kulgedes mõõdukal kiirusel linna poole, märkas Mait ühel kõrvalteel põõsaste vahel seisvat kirsipunast Nivat. Küllap olid mehed halli Volga tuvastanud ja tegid aega parajaks, oodates, millal Kraavik jälle liikuma hakkab. Otsustades oodata, peatus major esimese ettejäänud maapoe parklas. Ta lukustas uksed ja lonkis igavlevalt ümber auto. Kraavik oli sõitnud armukesega rohelusse, mis ei olnud iseenesest kiire ettevõtmine, nii et aega oli. Mees sisenes poodi. Ukse külge seotud kelluke kõlises heledalt, andes märku saabunud kliendist. Tagumisest ruumist astus leti taha noor rõõsa näoga naisterahvas, kes tervitas sisenejat ja jäi teenistusvalmilt ootele. Mait Loogan haaras pöördriiulilt ajalehe Pravda ja palus pudeli Värska vett. Maksnud ostude eest ja saanud vastu meeldiva naeratuse, väljus major kauplusest ja istus autosse. Valmistudes pikaajaliseks ootamiseks, lõi Mait ajalehe lahti ja luges esilehelt suurt mustas trükikirjas pealkirja „Partei tugevdab võitlust korruptsiooni, ahnuse, parasiitluse ja joomarlusega”.

„… Avalikkuse suurt tähelepanu on köitnud kaks aastat tagasi alanud nn Sotši-Krasnodari kohtuprotsess, kus kohtu ette pidi astuma NLKP Krasnodari krai komitee esimene sekretär, NLKP Keskkomitee liige Sergei Medunov. Tagantjärele tehti kindlaks, et tema valitsemise ajal oli korruptsioon Krasnodari krais reegliks.” Mait Loogan vangutas pead, tõepoolest oli Andropovi tõusuga partei peasekretäriks midagi muutumas. Ka varem, kõigil neil Brežnevi-aegsetel parteikongressidel ja -konverentsidel oli alatasa korrutatud võitlusest korruptsiooni ja parasiitlusega, kuid ikka vanaviisi jätkatud. Samuti polnud varasematel aegadel mõeldav, et ajaleht valgustaks lugejaid vabalt kohtuprotsessist mingite kõrgete parteitšinovnikute üle. Loogan jätkas lugemist: „… värvikas näide on Moskva Jelissejevi gastronoomi juhtum, millega seoses võeti vastutusele kaupluse direktor Juri Sokolov, kelle suvilast leiti läbiotsimisel 50 000 rubla. Jelissejevi gastronoomi kundedeks olid peamiselt Moskva kõrged ametnikud ja nende abikaasad, kellele müüdi altkäemaksu ja muude hüvede eest tagaukse kaudu ja leti alt defitsiitseid toidukaupu. Tegu oli laialdase korruptiivse kaubandusvõrguga. Uurimise tulemusena arreteeriti ligemale 100 Moskva kaubandustöötajat eesotsas Glav-Mostorgi ülema Nikolai Treguboviga, kelle kohus saatis 15 aastaks range režiimiga vanglasse. Juri Sokolovile mõisteti kõrgem määr …” Mait langetas ajalehe ja jäi mõttesse. Lugedes ajalehte ja teades ka kõigest palju rohkem kui tavaline lehelugeja, ei imestanud major sugugi operatsiooni „Kalamehe mõrsja” salastatuse astme üle. Jelissejevi gastronoomi juhtumiga tegeles samuti KGB, olgugi et see oli ju täielikult SORVVO ja siseministeeriumi rida. Järeldus oli üks: ka siseministeerium oli läbinisti korrumpeerunud. Liikusid kõlakad, et isegi minister Nikolai Štšolokov on uurimise all. Fakt, et operatsiooni „Kalamehe mõrsja” jaoks oli loodud erigrupp, millest Moskvas teadsid väljavalitud, Eestis aga mitte keegi, näitas ilmekalt, et ka KGB-s olid suured probleemid. See oli kõhedusttekitav mõttekäik, mis oli viimastel päevadel üha sagedamini hakanud Mait Looganit vaevama – oled üksik võitleja väljal, seljatagust mitte mingit ja abi ei kusagilt. Lugedes ajalehte, meenus majorile peainsener Karaski värvikas kirjeldus viimasest Moskva-visiidist. Kalle oli tsiteerinud Didenkot, seda Murmanski meest: „… närvesööva töö tõttu on viimasel ajal ministeeriumis hakanud levima mingi taud. Kaks meest – osakonnajuhataja Rõbtšenko, Nikolai Petrovitš ja ministri asetäitja Kazakov, Ilja Vladimirovitš – on lõpetanud elu enesetapuga.” Kusagil tunnetati hädaohtu ja hakati mehi ära koristama, vilksatas mõte läbi pea. Ajaleheartikkel andis selgelt mõista, et Andropov oli asja põhjalikult ette võtnud, mõtles Loogan ja vaatas hajameelselt aknast välja. Esialgu partei nomenklatuur, siis kaubandus. Oli kuulda, et ka Usbekistani puuvillakasvatajad, kus ootamatult ja hea tervise juures suri kommunistliku partei esimene sekretär Šarof Rašidov. Ja nüüd siis ka kalandus. Hajameelselt libistas ta silmadega üle pealkirjade. Eile toimus Moskvas NLKP Keskkomitee pleenum, mille avas NLKP Keskkomitee peasekretär J. Andropov, esinedes ettekandega „Partei ideoloogiatöö ja massilise poliitilise töö aktuaalseid küsimusi”; 11.−17. aprillil toimus Saksa DV pealinnas Berliinis rahvusvaheline teaduslik konverents „Karl Marx ja nüüdisaeg”; neomarksismi metamorfoosid. See mulin, mis lehest vastu vaatas, oli aastaid olnud ikka üks ja sama, siin küll muutusi märgata ei olnud. Mait keeras lehte, jõudes välisuudisteni: aasta rahvusvaheline Lenini preemia „Rahu kindlustamise eest rahvaste vahel” määrati Kreeka heliloojale ja laulukirjutajale Mikis Theodorakisele; Soome presidendi M. Koivisto ametlik visiit NSV Liitu; USA president R. Reagan tegi teatavaks kosmose militariseerimise programmi; poliitiline mäss Chicagos. Ka sellelt lehelt vaatas vastu raske elu kapitalistlikes riikides ja midagi uudset pilku ei köitnud. Igavlevalt haigutades keeras Loogan ajalehe kokku ja pani käest, avades veepudeli. Lonksanud paar korda, märkas ta imestades mööda maanteed Tallinna poole suunduvat tuttavat halli Volgat ja mõne minuti pärast sellele järgnevat kirsipunast Nivat. Ta viskas pilgu käekellale, üllatavalt kiiresti oli möödunud Kraaviku väljasõit rohelusse. Mait käivitas auto ja võttis jälitatavatele sappa. Linnale lähemale jõudes tekkis teele ka teisi liiklusvahendeid ja nüüd võis juba julgemalt jälitatavatele lähemale tõmmata. Hall Volga suundus Haabersti ristmikult piki Ehitajate teed Mustamäe poole ja kängururaudadega Niva püsis kangekaelselt sabas. Kraaviku Volga pööras Mustamäe teele, möödus Marja poest ning tegi parempöörde suurte üheksakorruseliste elumajade vahele. Major peatas auto kaupluse parklas, jälgides jälitatavate manöövreid. Ka kirsipunane Niva järgis halli Volgat ja hoidis eessõitjale üsna sappa. Käitumise järgi polnud Nivas istujate puhul tegu professionaalidega, liialt avalik oli nende tegevus, hindas major Loogan. Nii palju kui Mait autost nägema ulatus, keeras Volga Kuldnoka tänava kandis majadevahelisse sisehoovi ja kadus silmist. Mõne aja möödudes sõitis Niva sama teed. Kiiresti väljus major autost, haaras tagaistmelt plastkoti ning toppis sinna kägrutatud ajalehe ja pooleldi tühjendatud Värska pudeli. Ta avas pakiruumi, tõmbas selga vana, aukliku ja narmendava pruuni värvi jope, pani pähe kulunud ja värvikaotanud soni, jalga luitunud Adidase dressid ning lääpatallatud tossud, pistis ette kleeplindiga paigatud prillid. Lukustanud auto, kiirustas mees sinnapoole, kuhu olid eelnevalt kadunud jälitatavad. Jõudnud nurgani, pidurdas major hoogu, tõmbas soni noka silmadele ja liikus nüüd juba edasi vaevaliselt, paremat jalga longates. Olgugi et väljas oli juba varajane suvi, oli major tõmmanud kätte näpuotsteta sõrmikud. Ta võttis suuna prügitünnidele. Kõrvalt vaadates oli tegu kodutu ehk bomšiga ning seda rolli Loogan nüüd ka esitas. Ta liipas esimese prügikonteineri juurde, kangutas kaane lahti, kõõritas silmanurgast ümbrust ja sukeldus sisse vaatama. Tal oli õnne − hall Volga seisis sisehoovi parklas, temast 15 meetri kaugusel, ja kirsipunast Nivat võis näha järgmiste prügitünnide kõrval, kuid autodes polnud enam hingelistki. Mait küünitas ja korjas konteinerist kolm tühja pudelit ning, vaadates hoovis ringi, sulges prügitünni kaane. Üheksakorruselisel hoonel oli neli trepikoda, mis kõik olid varustatud koodlukuga, millel ridamisi korterite numbrid. Mine võta kinni, millises elas doktor Tšernova. Arvatavasti oli kõige tõenäolisem hallile Volgale lähim, vilksas mõte läbi pea. Uuesti piilus Loogan ringi, püüdes mõistatada, kuhu olid džigitid kadunud. Sõeludes mõtteid oma peas, liipas major järgmiste prügitünnideni, mis asusid vahetult kirsipunase Niva kõrval. Samal hetkel avanes keskmise trepikoja uks, lastes välja Maidu igatsetud lõunamaa pojad, kes omavahel ägedalt žestikuleerides auto poole astusid. Loogan avas kolinal järjekordse prügitünni kaane ja sukeldus sisse vaatama. Roiskunud toidu hais tahtis hinge matta, kui ta prügis ringi tuulas. Leidnud tühja pudeli, pistis ta selle plastkotti ning märkas, et džigitid seisavad vahetult tema kõrval ja vaatavad trepikoja poole. Majori kõrvu ulatus venekeelne jutukatke:

„… jõudsid vaadata, millises korteris see tohtrist lits elab?”

„Ei jõudnud, raisk. Ma ei saanud ju nende kandadele astuda. Viiendal korrusel kadusid käest, kuid ma kuulsin kuuendal ukse mürtsatust. Korteri number 58 ukse tagant kuuldus krabinat.”

„Kurat küll, tema kuulis krabinat, võib-olla olid hiired,” vandus teine hääl irooniliselt, „ka postkastide peal olid ainult korterite numbrid kirjas.” Autouksed mürtsatasid ja mootor käivitus. Hoides hinge kinni, kaevus Loogan veel korraks prügitünni rikkalikku sügavusse, kuulates kaugeneva Niva mootori mürinat. Džigittide jutust selgus, et ka nemad tundsid huvi kapten Kraaviku elukoha vastu ja kõigi eelduste kohaselt oli see korter number 58. Kuid milleks neile kapten Kraaviku elukoht, kui mehega oleks võinud kohtuda ka ükskõik kus mujal. Kirtsutades haisu pärast nina, kiskus Mait määrdunud kindad käest, toppis plastkotti ja viskas prügitünni, sulgedes korralikult kaane. Üht koma teist oli ta täna teada saanud.

Raadio Kaluri Poeg RKK Sink. Roobakul dokk sooritatud, veealune korpus puhastatud ja värvitud, uued protektorid paigaldatud, registri poolt kontroll teostatud, puhtad paberid käes. Lahkusime Luandast, teel Las Palmasesse, jõuame paari nädala pärast. Ootame keskkontorilt täpsustavaid detaile ja meeskonna vahetuskuupäeva.

KM Volmer.

„Kalle, tule minu juurde,” kostis selektorist Singi energiline hääl. Karask lükkas dokumendid kõrvale, haaras toolileenilt teksajaki ja valmistus ruumist lahkuma, kui helises telefon tema laual.

„Kolhoos Kaluri Poeg, peainsener Karask kuuleb,” tõstis Kakuke toru.

„Kas see olete teie, Kalle Johannesovitš?” päris teisel pool energiline naishääl vene keeles.

„Mina, ikka mina, kes siis veel,” vastas Kalle samuti vene keeles, mõistatades, kellega oli tegu. Hääl oli tuttav, kuid kuidagi ei suutnud mees meenutada.

„Kuidas siis elate?” esitas ta umbmäärase küsimuse, sobrades meeleheitlikult mälus.

„Aitäh küsimast, Kalle Johannesovitš,” naerdi teisel pool lõbustatult vastuseks, „küllap murrate pead selle üle, kes teile helistab.”

„Ei nojah, esimesel hetkel ei oska küll ära arvata,” kobas peainsener vastata.

„Hea küll, mis ma teist ikka piinan. Minu nimi on Irina Smirnova, mäletate sellist?” küsiti teiselt poolt. Muidugi Karask mäletas, kuid see mäletamine tõi kaasa kohkumise, kas tõesti oli midagi kolhoosi finantsidega valesti.

„Irina Jakovlevna,” teeskles Karask rõõmustamist, „kuidas siis Moskvas ka elatakse?” Irina Jakovlevna Smirnova oli kalamajanduse ministeeriumi kalurikolhooside valitsuse finantsosakonna rinnakas, blondiks värvitud peaga valuutasektori juhataja, kelle vanus hakkas jõudma neljandasse kümnesse.

„Moskvas elatakse tavaliselt, pisut igavalt kahjuks,” venitas pealinna proua vastuseks, „arutasime siin naistega omavahel, et peaks elu huvitavamaks muutma.” Kivi Kakukese hingelt nihkus pisut kõrvale − selline seletus vist ei eeldanud päris lauskontrolli, olgugi et mine sa tea, babiidiga seoses võis kõike oodata.

„Moskva ju suurlinn, seal peaks meelelahutust leiduma igale maitsele,” jäi Karask neutraalsele pinnale.

„Aga näete, Kalle Johannesovitš, seda kõike on kogetud, nähtud ja kuuldud. Tahaks midagi muud, midagi erilist,” kavaldati teisel pool. Peainsener ei osanud sellele midagi vastata ja ega temalt vastust oodatudki. „Viimati, kui te Moskvas käisite,” jätkati telefonis, „rääkisite oma saarest ja kodukolhoosist nii värvikalt ja ülivõrretes, et see tekitas meis uudishimu kõike kohapeal imetleda ja samas ka, kui tarvis, võib-olla arvepidamise poole pealt aidata.” Ah vaata, kust kandist tuul puhub, mõtles Karask. Moskvas suusoojaks edastatud küllakutse oli ootamatult teostumas ja peainsener ei teadnud, kas rõõmustada või muretseda, jutust käis läbi finantsküsimuste teema.

„Ah ikka leiate aega provintsi külastada,” teeskles peainsener rõõmsat üllatust, mõeldes võimalustele, mida huvitavat oleks tal pealinna külalistele pakkuda ja kust tuleks ruttu finantsaruandlust kõpitseda.

„Kalle Johannesovitš, tegelikult on provints teinekord just see kõige tervislikum, kaunim ja huvitavam paik,” jätkati telefonis. „Noh, kas võtate kalamajanduse ministeeriumi delegatsiooni vastu?” Siin ei tohtinud kahelda, vilksatas mõte läbi Kakukese pea, kui ta endiselt teeseldud rõõmuga vastas:

„Irina Jakovlevna, kuidas muidu? Suur rõõm oleks teid Saaremaal näha. Just praegu on meil ilus kevad täies hiilguses, rändlinnud on saabunud ning lilli ja rohelust kõik kohad täis. Millal saabute ja kui palju teid on?” Teises otsas naerdi kudrutavalt:

„Tervet kalamajanduse ministeeriumi me muidugi kaasa ei tassi, kardan, et teie saareke vajuks ühele poole kreeni. Kuid meie kahes osakonnas – varustuses ja finantsides − korraldatud loosimise põhjal oleks delegatsiooni suuruseks 10 naist.”

„Loosimise põhjal?” küsis Kalle imestunult. „Kas siis provintsi oli soovijaid rohkem?”

„Oi-oi,” naerdi Moskva pool torusse, „kui te vaid teaksite! Me oleksime pidanud broneerima terve Moskva-Tallinna rongi.”

„No, Irina Jakovlevna,” muigas Karask niigi sassis juukseid sasides, „nüüd te küll liialdate.”

„Kalle Johannesovitš, mitte sugugi,” muutus hääl telefonitorus tõsisemaks, „olgugi et oleme pealinnast, on Eestil meie inimeste jaoks läänelik mekk ja see tekitab uudishimu.”

„Millal tohib teid siis oodata?” päris Kakuke.

„Kalle Johannesovitš, kui teile sobib, oleksime juba ülehomme Tallinnas. Loodame, et saame sealt kuidagi edasi ka teie saarele.” Saatuse kiirus oli ehmatav, märkis Karask endamisi. Mida sa jõuad nii vähese ajaga ette valmistada ja seda just arvemajanduses. Tajudes peainseneri mõttepausi, päriti telefonis: „Kalle Johannesovitš, kas see on liiga kiiresti?”

„Ei-ei, mitte sugugi,” ruttas Kakuke muljet parandama, „ma jäin siin mõttesse selle üle, et saadaksime kolhoosi mikrobussi Moskva rongile vastu, aga momendil on meil bensiiniga kitsad olud.”

„No sellepärast ei pea te küll muretsema,” naerdi teisel pool vastuseks. „Milleks meil siis varustusosakonna neiud kambas on? Annan neile teie mure edasi, küll seal teatakse nuppe, millele vajutada.”

„Irina Jakovlevna, suur tänu! Mul kukkus kohe kivi südamelt,” kiirustas Kalle entusiastlikult vastama, olgugi et tema hapu ilme seda sugugi ei peegeldanud. „Mul oleks veel üks palve, Irina Jakovlevna,” jätkas Karask, „palun saatke faksiga delegatsiooni liikmete nimed, passiandmed ja ametikohad. Nagu te teate, elame meie piiritsoonis ja lubade taotlemiseks nõuab piirivalve kõigi andmeid. Palun saatke mulle ka telegramm, kui hakkate rongile istuma. Mina läkitan siis juba mikrobussi Tallinna.”

„Teeme nii,” tuli teiselt poolt energiliselt vastuseks, „faksi saate juba täna. Ja kõike kaunist, kohtumiseni, Kalle Johannesovitš.” Kakuke pani telefonitoru käest ja istus potsti! laua taha toolile – pidi nüüd see ka nii järsku kaela sadama. Vaata, mida tähendasid mõtlematult jagatud kutsed. Koputati ja poikvel uksepraost piilus püügiosakonna ülema hallikarva harjasega pea.

„Kalle, vaada, see vigur ning see asi, sul on nägu peas, nagu oleks vaimu näinud,” nöökis Olev Räim ning poetas end tuppa.

„Kuule, see on hullem veel,” sasis Karask närviliselt juuksepahmakat, „meid ähvardab mitte üks vaim, Olev, vaid terve vaimude delegatsioon.”

„Tohoh, mis imeasi see veel on?” usutas Vigur ja istutas end diivanile.

„Pole siin imet ega midagi,” tusatses Kakuke ning vahtis morni pilguga lauda enda ees, „ülehomme on meil Moskvast terve kontrollkomisjon kukil.”

„Ei tea mis au pärast?” imestas Olev. „Pole nad viitsinud varem kohal käia, tavaliselt tellitakse ikka madalamaid mehi Moskvasse vaibale.”

„Kirun enda edevat suumulku,” porises Karask, „viimati Moskvas ise kutsusin ja, ole lahke, ongi kohal.”

„Oota-oota, kuidas see jutt teil siin oli?” päris püügiosakonna ülem huvitatult. Kalle kirjeldas oma telefonivestlust, mille peale Räim muigas ja käega rehmas:

„Tead, mida mina arvan? Moskva mamslitel hakkas lihtsalt igav ja nad otsustasid, nagu sa isegi kuulsid, oma elu pisut huvitavamaks muuta. Mõtle ise, kui oleks tahetud korraldada tõelist kontrolli, kas sel puhul oleks siis kontrollitavale helistatud ja hoiatatud, et, mees, pane paprid valmis, me hakkame sind tuustima.” Olev raputas pead ja jätkas: „See vigur ning see asi, ametliku kontrolli korral oleks inimesed selleks määratud, mitte liisku tõmmatud. Kalle, ära pabista! Mõtle parem sellele, milliseid atraktsioone pealinna prouadele korraldada.”

„Ära pabista, ära pabista,” ägestus Kakuke, „kurat, viimasel ajal on kõige sellega nii hellaks tehtud, et enam ei teagi, kust jälle pirakat oodata.” Olev Räime nägu ehtis kaval naeratus:

„Üldse, Kalle, sa peaksid hoopis väga rõõmus olema!”

„Misasja, mis rõõmus? Olev, mis pada sa ajad?” olles muremõtete küüsis, ei suutnud Karask midagi positiivset märgata.

„Vaada, see vigur ning see asi, kuidas sa, Kalle, siis aru ei saa? See on ju loteriivõit, kui sulle Moskva kalamajanduse ministeerium koju kätte jalutab, selle asemel et sa ise, müts peos, paluja rollis mööda vaibastatud koridore pealinnas ringi tuiaksid.” Peainsener jäi mõttesse. Kontrollide kartuses oli ta selle vaatevinkli unustanud. Räimel võis isegi õigus olla, mõtles mees. Aga kui siiski kontrollid?

„Peainsener, ma kutsusin sind täna enda juurde,” kostis sisetelefonist kolhoosiesimehe pahur ja kannatamatu hääl, mis rõhutas sõna „täna”.

„Vabandan, Aivar Albertovitš, kohe tulen, Moskva kõne tuli vahele.” Kalle tõusis ja, kutsudes Olevi endaga kaasa, lahkus kabinetist.

Aivar Sink istus oma kirjutuslaua taga, kui Karask ja Räim sisenesid. Ta keerutas näppude vahel radiogrammi ja viipas käega, et sisenejad istuksid. Saba püsti, tuli tagakambrist jooksuga Ints, kontrollis külalised üle, astus siis tähtsa sammuga esimehe juurde ja hüppas tema põlvedele, sättides end nurruma. Aivar silitas kassi ja lükkas radiogrammi üle laua.

„Sain just Roobakult. Mida sa asjast arvad?” päris ta Karaskilt. Kalle võttis radiogrammi, luges ja imestas endamisi. Volmer oli imevend, kuidas see tal küll õnnestus. Ootamata ära peainseneri vastust, lisas Sink: „Jaak Volmer on kolhoosile väga vajalik mees. Kuidas on lood sellega, mida me sinuga, Kalle, arutasime? Millised on väljavaated, et mees saaks kaptenina jätkata? Oled sa asja uurinud?”

„Seaduses on kindlalt öeldud, et selliste sõitude puhul,” siinkohal näitas Karask näpuga radiogrammile, „peab kaptenil olema kaugsõidukapteni diplom. Volmeril aga on kaugsõidutüürimehe oma.”

„Merd sõidab mees, mitte diplom,” tusatses Sink, sakutades Intsu kõrvade tagant, mille peale loom pahaselt turtsatas.

„Me kõik teame seda,” laiutas Karask käsi, „kuid nõuded on sellised.”

„Nõuded, reeglid, nõuded, reeglid,” porises Sink rahulolematult. „Juba dalai-laama on öelnud: „Õpi põhjalikult selgeks kõik reeglid, siis tead, kuidas neid eirata.” Mida peaks Volmer tegema, et ta kaugsõidukapteni diplomi võiks saada?”

„Merd sõitma,” oli Karaski lühike vastus, „tal oleks vaja sõita vanemtüürimehena vähemalt 12 kuud, et mereinspektsioon diplomitaotluse vastu võtaks.”

„12 kuud, 12 kuud,” pomises esimees, „palju tal praeguseks staaži on?”

„Vanemtüürimehena tuleb kaks kuud Roobaku peal ja see on kõik,” mõtiskles peainsener. „Seaduses on ka lisasäte, et kaugsõidukapteni diplomile võib erandkorras esitada isiku, kellel on vanemtüürimehe staaži ainult kuus kuud ja asutuse tugev toetus, kuid ka see Volmeri puhul ei klapi.”

„Kuule, Kalle,” vahetus Singi murelik ilme järsku rõõmsama vastu, „ütle mulle, kui palju korjab Roobaku meeskonnal merel oldud päevi kokku vahetuseks Las Palmases?”

„Mis see meid aitab?” imestas Kakuke ja vaatas küsivalt kõrval istuvat püügiosakonna ülemat, kelle näoilme samuti arusaamist ei väljendanud. Aivar Sink lappas lauakalendri lehti, kritseldas paberile numbreid, tõstis siis võiduka pilgu ja lausus:

„Minu tagasihoidlike arvutuste järgi peaks Roobaku reisi pikkuseks kujunema 198 päeva.”

„No ja siis?” ei mõistnud Kakuke endiselt kolhoosiesimehe mõttekäiku.

„Ja siis, ja siis,” noogutas Sink hoogsalt ning jätkas, „reisi lõppedes peaks Volmeril staaži olema 198 päeva, millest kaks kuud vanemtüürimehena, ülejäänud aga kaptenina. Minu arusaamist mööda on see ikka vägevam amet ja peaks mereinspektsiooni silmis igati heakskiitu leidma. Igal juhul tasub proovida.” Selle arutelu järgi oli Singil täna hea päev ja ergas mõtlemine, pidi Kalle endamisi tunnistama.

„Jah, tõepoolest, selle peale ma ei tulnudki,” ühmas ta ja vahetas Oleviga pilke. „Tegelikult on meil üks teine asi ka rääkida,” alustas Karask ääri-veeri. Oodates järge, silitas Sink kassi.

„Ma ei tea, tuleb siin rõõmu tunda või hoopis muretseda,” tegi Kalle pausi, enne kui jätkas, „sain just praegu telefonikõne Moskvast.” Aivar Sink kuulas tähelepanelikult, lausumata sõnagi.

„Helistas Irina Jakovlevna Smirnova,” jätkas Karask.

„Valuutaosakonna boss,” ühmas Sink, jätkates kassi silitamist.

„Ühesõnaga, ülehomme on Moskvast terve delegatsioon Saaremaale tulemas, tahavad tutvuda Kaluri Poja kolhoosiga,” ütles peainsener oma mure välja. Aivar Singi küsivale näole ilmus rõõmus helk:

„See on ju imetore, Kalle. Moskva tuleb ise koju kätte.” Kolhoosiesimees tõusis hoogsalt laua tagant, nii et Ints oli sunnitud põrandale hüppama ja marssis solvunult, saba püsti, tagakambri poole. Aivar tuli ümber laua ja võttis külaliste juures tugitoolis istet. „Ülehomme, ütled sa?” kordas ta silmi kissitades. „Siis ei ole ettevalmistusteks just palju aega. Paneme nüüd kõik rattad hoogsalt käima, et pealinna prouade ees ei peaks häbenema.”