Читать книгу Veenja - Ли Чайлд - Страница 4

Võmm ukerdas oma autost välja täpselt neli minutit enne seda, kui ta maha lasti. Tema liigutused olid sellised, nagu teadnuks ta oma saatust ette. Ta tõukas ukse vastu raskelt käivat hinge lõpuni lahti, pööras end kulunud vinüülkattega istmel aeglaselt ja pani mõlemad jalad korraga maha. Haaras siis kahe käega uksest ning vinnas end üles ja masinast välja. Seejärel jäi ta selges külmas õhus hetkeks seisma ja tõukas ukse tagantkäe kinni. Jäi veel sekundiks paigale. Siis astus paar sammu ettepoole ja nõjatus päris esitule kõrval vastu kapotti.

Tema auto oli seitse aastat vana Chevy Caprice. See oli musta värvi ja ilma politseitunnusteta. See-eest olid masinal kolm raadioantenni ja kroomitud rattakilbid. Kui võmmide käest küsida, siis enamik neist vannub, et Caprice on parim politseiauto, mis üldse kunagi on tehtud. Tolle võmmi näost oli näha, et ta on oma kolleegidega ühte meelt. Mehe välimusest jäi mulje, et tegu on kogenud, erariides uurijaga, kelle käsutada on terve autopark. Ning et ta sõidab selle iidse Chevyga just sellepärast, et see meeldib talle. Ja uued Fordid teda ei huvita. Mina igal juhul lugesin taolise veterani-kangekaelsuse välja tema välimusest. Võmm oli laiaõlgne ja tüse ning kandis mingist jämedast villasest riidest tehtud lihtsat musta ülikonda. Pikka kasvu, kuid kühmus. Juba vana mees. Ta pööras pead ja vaatas maanteel algul põhja, seejärel lõuna poole ning väänas siis oma jämedat kaela, et heita pilk üle õla kolledži värava suunas. Ta seisis minust kolmekümne meetri kaugusel.

Kolledži värav oli puhtalt tseremoniaalne ehitis. Teisel pool kõnniteed, pika ja laia hooldatud murulapi taga tõusid taeva poole kaks kõrget tellistest sammast. Sambaid ühendas kahe poolega värav, mis oli tehtud painutatud, kokku murtud ja keerulisteks kujunditeks väänatud raudvarbadest. Värav oli kiiskavmust. Tundus, nagu oleks seda hiljuti värvitud. Arvatavasti värviti see üle pärast iga talve. Mingit turvafunktsiooni väraval polnud. Kõik, kes tahtsid seda vältida, võisid sõita otse üle muru. Sellegipoolest oli värav pärani lahti. Värava taga oli sissesõidutee, mille ääres, kummalgi pool kahe ja poole meetri kaugusel, seisid väikesed põlvekõrgused raudpostid. Postide küljes olid tabalukud. Kumbki väravapool oli tabaga ühe posti külge kinnitatud. Pärani lahti värav. Sissesõidutee kulges umbes saja meetri kaugusel asuva ebakorrapärase tellistest hoonekogumi juurde, mis punas mahedalt. Hoonetel olid järsud sammaldunud katused ning neid varjasid puud. Puud ääristasid ka sissesõiduteed. Ja kõnniteed. Puid oli siin igal pool. Neil olid kohe-kohe puhkemas lehed. Need olid väikesed ja kräsus ja erkrohelised. Võis arvata, et poole aasta pärast on nad suured ja punased ja kuldsed ning see koht siin kubiseb fotograafidest, kes neid kolledži voldiku tarvis pildistavad.

Teisel pool maanteed, kakskümmend meetrit võmmist ja tema autost ning väravast seisis pikap. Masin oli pargitud päris vastu kõnnitee serva. Auto seisis ninaga minu poole, vahemaa minuni viiskümmend meetrit. Too pikap mõjus siin kuidagi kohatuna. Masin oli kahvatupunast värvi ja selle ette olid kinnitatud jämedad kängururauad. Need olid mattmustad ning tundus, et neid on paar korda mõlgitud ning siis jälle sirgeks aetud. Kabiinis istus kaks meest. Nad olid pikka kasvu, korraliku välimuse ja heledate juustega. Nad lihtsalt istusid seal täiesti tardunult ja vahtisid ettepoole, seejuures otseselt midagi vaatamata. Võmmi poole nad ei vaadanud. Nad ei vaadanud ka mind.

Mina valmistusin sõitma lõunasse. Mu silmatorkamatu pruun küljeakendeta kaubik oli pargitud eemale ühe muusikapoe ette. See oli sedasorti pood, mida võib kohata iga kolledži värava juures. Poe ees kõnniteel seisid raamriiulid kasutatud CD-dega ja nende taga akendel reklaamisid plakatid bände, millest inimesed polnud kuulnudki. Mu kaubiku tagauksed olid lahti. Masinas olid üksteise otsa laotud pappkastid. Ma hoidsin käes paberipatakat. Mul oli mantel seljas, sest aprillihommik oli külm. Ma olin kätte pannud kindad, kuna kohtades, kust kastid olid lahti rebitud, lipendasid lahtised klambrid. Mul oli relv, sest ma kannan tihti relva. See oli topitud selja taha pükste värvli vahele ja oli mantli all peidus. Mu relv oli Colt Anaconda, tohutu suur roostevabast terasest revolver, mille padrunipesad olid mõeldud .44 kaliibriga Magnum-padrunite jaoks. Revolver oli kolmkümmend neli sentimeetrit pikk ja kaalus peaaegu kaks kilo. Ma ei nimetaks seda oma lemmikrelvaks. Revolver oli jäik ja raske ja külm ja ma tunnetasin selle olemasolu kogu aeg.

Jäin keset kõnniteed seisma, tõstsin pilgu oma käes olevatelt paberitelt ja kuulsin, kuidas eemal käivitus tolle pikapi mootor. Ent masin ei võtnud paigalt. Lihtsalt seisis seal ja urises tühikäigul. Tagarataste juurde moodustus valge heitgaasipilv. Õhk oli külm. Aeg oli veel varane ja tänav inimtühi. Ma sammusin oma kaubiku taha ja vaatasin piki muusikapoe seina kolledžihoonete poole. Nägin, et neist ühe ees ootab must Lincoln-limusiin. Selle kõrval seisid kaks meest. Ma olin küll sadakond meetrit eemal, kuid mulle tundus, et kumbki neist ei ole selle limusiini juht. Limusiinijuhid ei tööta paaris ega ole noored ja tursked ning nad ei käitu pingutatult ja ettevaatlikult. Need sellid nägid välja täpselt nii, nagu näevad välja ihukaitsjad.

Hoone, mille ees Lincoln seisis, tundus olevat mingisugune väike magala. Selle suurele puust uksele oli kreeka tähtedega midagi kirjutatud. Ma vaatasin edasi. Suur puust uks avanes ning välja astus kleenuke nooruk. Ta nägi välja nagu üliõpilane. Tal olid pikad sassis juuksed ja ta oli riides nagu kodutu, kuid kandis kotti, mis tundus olevat kallist ja läikivast nahast. Üks ihukaitsjatest jäi ümbrust seirates paigale, teine aga hoidis limusiini ust lahti ning noor kõhn sell viskas koti tagaistmele ja libistas kohe seejärel ka ennast masinasse. Ta tõmbas ukse enda taga kinni. Ma kuulsin, kuidas uks paugatas, see oli saja meetri kauguselt kostev nõrk ja tuhm heli. Ihukaitsjad uurisid umbes sekundi vältel ümbrust ja istusid siis mõlemad eesistmele. Hetk hiljem sõitis limusiin minema. Kolmkümmend meetrit sellest tagapool hakkas aeglaselt ja samas suunas liikuma kolledži turvateenistuse auto, küll mitte selleks, et limusiini eskortida, pigem nii lihtsalt juhtus. Teises masinas istusid kaks turvameest. Nad olid oma istmetel madalale kössi vajunud ning neil oli näol sihitu ja tüdinud ilme.

Ma võtsin kindad käest ja viskasin need kaubiku tagaossa. Siis astusin sõiduteele, kust mulle avanes parem vaade. Nägin Lincolni mööda sissesõiduteed mõõdukal kiirusel lähenemas. Limusiin oli must ja läikiv ja laitmatult puhas. Sellel masinal oli palju kroomi. Ja palju vaha. Kolledži turvamehed sõitsid Lincolnist tükk maad tagapool. Tseremoniaalvärava juures jäi Lincoln hetkeks seisma, pööras siis vasakule ja võttis suuna lõunasse, musta politsei-Caprice’i poole. Minu poole.

Selle peale, mis edasi juhtus, kulus kaheksa sekundit, kuid tundus, nagu oleks möödunud vaid silmapilk.

Kahvatupunane pikap kakskümmend meetrit tagapool kõnnitee ääres võttis paigalt. Seejärel kiirendas võimsalt. Jõudis Lincolnile järele, sõitis selle tagant välja ja möödus limusiinist hetkel, mil see oli võmmi Caprice’iga täpselt kohakuti. Võmmi põlvede ja pikapi vahemaa oli korraks vaid kolmekümmend sentimeetrit. Seejärel kiirendas pikap uuesti, tekitas väikese edumaa ning siis keeras selle juht järsult rooli ja kaitseraua nurk murdis end raksatusega Lincolni esiporitiiba. Pikapi juht hoidis rooli samas asendis ning jala gaasipedaalil ja surus Lincolni maanteelt välja teepervele. Lendas rohututte, Lincolni kiirus kahanes väga väikeseks ning siis sõitis limusiin otse vastu üht puud. Metall kooldus ja rebenes pauguga, esitule klaas purunes kildudeks ning õhku tõusis suur aurupilv, puu tillukesed rohelised lehed aga võpatasid ja värelesid häälekalt hommikuses tardunud õhus.

Seejärel tulid kaks pikapis istunud meest oma masinast välja ja hakkasid tulistama. Neil olid mustad püstolkuulipildujad ning nad tühjendasid need Lincolni pihta. Tulistamise heli oli kõrvulukustav ja ma nägin, kuidas tühjad padrunikestad kõrges kaares asfaldile sadasid. Siis haarasid mehed Lincolni ustest. Tõmbasid need lahti. Üks pressis oma ülakeha limusiini tagaistme kohale ning hakkas toda kõhetut kutti välja sikutama. Teine tulistas endiselt masina esiotsa. Seejärel torkas ta oma vasaku käe taskusse ja tõmbas sealt välja mingi granaadi moodi asja. Viskas selle Lincolni sisse, lõi uksed pauguga kinni, krabas oma semul ja noormehel õlgadest, tõmbas nad eemale ja surus kummargile. Limusiini sisemuses sähvatas korraks eredalt ja kostis vali pauk. Kõik kuus akent purunesid. Mina olin rohkem kui kahekümne meetri kaugusel ja tundsin lööklainet kogu oma kehaga. Rahet meenutav klaasipuru lendas igas suunas. Sellest tekkis päikesevalguses vikerkaari. Seejärel ajas granaadi visanud mees end püsti ja sprintis pikapi kaassõitjapoolse ukse poole, teine aga tõukas noormehe kabiini ja puges ka ise tema järel sisse. Uksed tõmmati pauguga kinni ja ma nägin noorukit, kes oli pikapi istme keskel lõksus. Nägin kabuhirmu tema näol. See nägu oli vapustusest täiesti kaame ja läbi määrdunud tuuleklaasi oli näha, kuidas tema suu avanes hääletuks karjeks. Juht lülitas käigu sisse, mootor möiratas, kummid vilistasid ja seejärel tuli pikap otse minu suunas.

See oli Toyota. TOYOTA märk mootorivõrel kängururaudade taga oli selgelt näha. Pikapil oli kõrgendatud vedrustus ja ma nägin ees suurt musta diferentsiaali. See oli jalgpalli mõõtu. Neljarattavedu. Suured jämedad kummid. Mõlgid ja kahvatud värvilaigud kerel, mida polnud pestud sestpeale, kui pikap tehasest välja sõitis. Nüüd tuli see otse minu suunas.

Mulle jäi otsustamiseks vähem kui sekund.

Kergitasin oma mantlihõlma ja tõmbasin Colti välja. Sihtisin väga hoolikalt ja tegin ühe lasu Toyota mootorivõre pihta. Suur revolver minu käes sülitas tuld, paukus valjult ja lõi tagasi. Jäme .44 kaliibriga kuul lõi radiaatori tükkideks. Ma tulistasin veel kord, nüüd vasaku esikummi pihta. See lõhkes kenasti, paisates laiali musta kummipuru. Läbi õhu vihises meetrite kaupa katkise rehvi ribasid. Pikap tegi kaarja pöörde, nii et selle juht jäi küljega minu poole. Meie vahemaa oli kümme meetrit. Ma läksin oma kaubiku taha peitu, lõin tagauksed pauguga kinni, siis astusin kõnniteele ning tulistasin taas, nüüd vasakut tagakummi. Tulemus sama. Kõikjal kummipuru. Pikap prantsatas järsu nurga all vasakpoolsetele velgedele. Juht avas omapoolse ukse, veeres asfaldile ning ajas end ühele põlvele. Relv oli tal vales käes. Ta tõstis selle ümber ja mina ootasin, kuni olin üsna kindel, et ta sihib sellega mind. Siis surusin ma vasaku käega oma parema käe küünarvarre vastu Colti kahekilost raskust, sihtisin hoolega figuuri keskele, nagu mind kunagi ammu oli õpetatud, ja vajutasin päästikule. Pikapijuhi rind otsekui plahvatas verepilve õhku paisates. Kõhn nooruk kabiinis oli täiesti tardunud. Üksnes jälgis toimuvat vapustatult ja õudusega. Ent too teine mees oli jõudnud välja ning tahtis ümber pikapi esiotsa minu poole tormata. Tema relv suundus minule. Ma pöördusin vasakule, ootasin hetke ja toetasin oma küünarvart. Sihtisin teda rindu. Tulistasin. Sama tulemus. Ta kukkus keset punast udu poritiiva taha selili.

Nüüd hakkas kõhn nooruk kabiinis end liigutama. Ma tormasin temani ja tõmbasin ta üle esimese selli laiba välja. Jooksin temaga tagasi oma kaubiku juurde. Ta komberdas, olles šokis ja segaduses. Ma lükkasin ta kaassõitjaistmele, lõin ukse tema taga kinni, sibasin kiiresti ümber kaubiku teisele poole ja lähenesin juhiuksele. Nägin silmanurgast, et otse minu suunas tuleb veel kolmaski mees. Too surus käe oma pintsakutaskusse. Pikk turske sell. Tumedad riided. Surusin relva tugevamini pihku ja tulistasin ning nägin tema rinda tugeva punase purskega lõhkevat samal hetkel, kui ma mõistsin, et see oli too Caprice’iga kohale sõitnud vana võmm. Ta torkas käe taskusse muidugi selleks, et sealt oma ametimärki võtta. Ametimärk kujutas endast kuldset kilpi kulunud nahkvutlaris ning see lendas tema käest nüüd kõrgele üles, keerles õhus ja langes siis plaksuga otse mu kaubiku ees kõnnitee servale.

Aeg tardus.

Ma põrnitsesin juhmilt võmmi. Ta lebas selili rentslis. Tema rind oli täiesti puruks ja punane. Ei verevoolu ega tukslemist. Mitte mingit märki, et süda lööb. Tema särgis oli suur narmendavate servadega auk. Võmm lebas täiesti liikumatult. Tema pea oli viltu ja põsk otse vastu asfalti. Käsivarred olid tal välja sirutatud ja ma nägin kahvatuid veene tema kätel. Ma sain selgelt aru, et maantee on must, rohi erkroheline ja taevas eresinine. Kuulsin noortes lehtedes sahistavat tuult, taustaks revolvrilaskude raksatused, mis kajasid mul ikka veel kõrvus. Nägin, kuidas kõhn nooruk jõllitas läbi mu kaubiku tuuleklaasi mahalastud võmmi ja vaatas see-järel mind. Nägin kolledži turvameeste autot, mis meist vasakul väravast välja sõitis. See liikus aeglasemalt kui pidanuks. Äsja oli tehtud kümneid laske. Võib-olla murdsid turvamehed pead selle üle, kus nende pädevuspiirkond algab ja kus see lõpeb. Võib-olla nad kartsid. Ma nägin nende kahvaturoosasid nägusid tuuleklaasi taga. Nende pilk oli suunatud mulle. Turvameeste auto kiirus oli umbes kakskümmend viis kilomeetrit tunnis. Masin roomas otse minu poole. Heitsin pilgu rentslis lebavale kuldsele kilbile. Metall oli märgi eluaegsest kasutamisest siledaks kulunud. Ma vaatasin oma kaubikut. See seisis liikumatult paigal. Üks tarkus, mille ma omandasin juba väga ammu, on see, et inimest maha lasta on väga lihtne. Aga pole vähimatki võimalust seda mahalaskmist olematuks teha.

Ma kuulsin kolledži autot aeglaselt minu poole veeremas. Kuulsin, kuidas selle kummid asfaldil kivikesi murendavad. Kõik muu oli täiesti vaikne. Siis hakkas aeg uuesti tiksuma ja üks hääl minu peas kisendas jookse jookse jookse, ning seda ma tegin. Ronisin kärmelt kaubikusse, viskasin revolvri istme keskele, panin mootori tööle ja tegin nii järsu tagasipöörde, et tõusime korraks kahele rattale. Kõhn nooruk paiskus kaubikus sinna-tänna nagu kott. Ma tõmbasin rooli otseks, vajutasin gaasi põhja ja sööstsin lõuna poole. Kaubiku peegli vaateväli oli piiratud, kuid ma nägin, et kolledži turvamehed lülitasid oma masinal katusevilkuri sisse ja asusid mulle sappa. Nooruk minu kõrval oli täiesti vait. Tema suu oli lahti vajunud. Ta oli hõivatud istmel püsimisega. Mina püüdsin võimalikult ruttu kiiruse üles saada. Liiklus oli õnneks hõre. Oli varane hommik unises Uus-Inglismaa linnas. Ma pressisin kaubiku kiiruse umbes saja kümnele kilomeetrile tunnis ja surusin käed nii kõvasti roolile, et sõrmenukid tõmbusid valgeks, ning vahtisin siis üksnes ees olevat maanteed, otsekui poleks ma tahtnud näha, mis mul selja taga on.

„Kui kaugel nad on?” küsisin noormehelt.

Ta ei vastanud. Oli šokis ja lõtv ning oma istmenurgas, minust nii kaugel kui võimalik, kokku vajunud. Vaatas ainiti kaubiku lage. Parema käe oli ta toetanud vastu ust. Kahvatu nahk, pikad sõrmed.

„Taga, kui kaugel?” küsisin ma uuesti. Mootor möirgas valjult.

„Te tapsite võmmi,” ütles noorsand. „Kas teate, et too vanem mees oli võmm?”

„Tean.”

„Te lasksite ta maha.”

„Õnnetu juhus,” vastasin. „Kui kaugel taga need teised on?”

„Ta näitas teile oma ametimärki.”

„Kui kaugel taga need teised on?”

Nooruk liigutas end, pöördus ja langetas pea veidi madalamale, et ta saaks väikestest tagaakendest välja vaadata.

„Kolmkümmend meetrit,” ütles ta. Ta rääkis vaevukuuldavalt, oli hirmul. „Päris lähedal. Üks küünitab aknast välja, tal on relv.”

Otsekui märguande peale kuulsin ma läbi mootori möirgamise ja kummide vihina käsirelva kauget pauku. Haarasin oma kõrvalistmelt Colti. Ja lasksin selle jälle käest. Revolver oli tühi. Ma olin juba kuus korda tulistanud. Radiaator, kaks kummi, kaks meest. Ja üks võmm.

„Kindalaekas,” ütlesin ma.

„Te peaksite seisma jääma,” vastas nooruk. „Neile selgitama. Te aitasite mind. See oli eksitus.” Ta ei vaadanud minu poole. Üksnes jõllitas tagaakendest välja.

„Ma tapsin võmmi,” ütlesin ma. Mu toon oli täiesti erapooletu. „See on kõik, mida nad teavad. Ja muu neile korda ei lähe. Neid ei huvita, kuidas ja miks.”

Nooruk ei kostnud midagi.

„Kindalaekas,” ütlesin ma uuesti.

Nooruk pöördus taas ja urgitses kindalaeka oma kohmetute sõrmedega lahti. Seal sees oli teine Anaconda. Täpselt samasugune. Läikiv roostevaba teras, trummel laetud. Võtsin relva noormehe käest endale. Keerasin omapoolse akna täiesti alla. Külm õhk tungis vihurina sisse. Ja tõi kaasa päris meie taga tulistava püstoli heli; lasti kiiresti ja pidevalt.

„Raisk,” ütlesin ma.

Nooruk oli vait. Lasud muudkui tulid, valjud ja tuhmid nagu koputused. Kuidas nad ometi pihta ei saa?

„Heitke põrandale,” ütlesin ma.

Ma libistasin end küljele, kuni mu vasak õlg oli tugevasti vastu ukseraami pressitud, siis sirutasin oma parema käsivarre maksimaalselt vasakule, nii et teine revolver oli lõpuks aknast väljas ja toru tahapoole suunatud. Ma tegin ühe lasu ning nooruk vaatas mind õudusega, libistas end siis ettepoole ja kükitas, käed kuklal, oma istme eesserva ja armatuurlaua vahele. Sekund hiljem purunes kaubiku tagaaken kolme meetri kaugusel kohast, kus oli olnud tema pea, tükikesteks.

„Raisk,” ütlesin ma uuesti.

Juhtisin kaubiku maantee serva poole, et mu laskenurk oleks parem. Tulistasin veel kord meie taha.

„Mul on vaja, et te neid jälgiksite,” ütlesin ma. „Hoiduge nii madalale kui saate.”

Nooruk ei liigutanud end.

„Tõuske üles,” sõnasin. „Noh. Mul on vaja, et te neid jälgiksite.”

Nooruk kergitas end veidi ja pööras oma ülakeha, kuni tema pea oli piisavalt kõrgel, et tagant välja vaadata. Ma nägin, et ta märkas purunenud tagaakent. Nägin, et ta sai aru, et tema pea oli olnud sellega ühel joonel.

„Ma võtan nüüd veidi hoogu maha,” laususin. „Tõmban tee serva poole, et nad saaksid möödumiseks minu tagant välja sõita.”

„Ärge tehke seda,” ütles nooruk. „Teil on veel võimalik see asi heaga lahendada.”

Ma ei teinud temast välja. Lasksin kiiruse umbes kaheksakümnele kilomeetrile tunnis, juhtisin kaubiku paremale ning kolledži masin ilmus tagant vasakult instinktiivselt nähtavale, et minuga kohakuti jõuda. Tulistasin selle pihta oma viimased kolm kuuli, auto tuuleklaas purunes ja sõiduk libises suure kaarega üle maantee, nagu oleks juht pihta saanud või kumm purunenud. Kaldus siis nina ees vastaspoole teepeenrale, põrutas läbi põõsastest heki ja kadus siis silmist. Ma viskasin tühja revolvri kõrvalistmele, keerasin akna üles ja andsin järsult gaasi. Nooruk oli vait. Üksnes vahtis kaubiku tagaossa. Katkine tagaaken tekitas kummalist oigavat heli, kui selle kaudu kaubikust õhku välja imeti.

„Kena,” ütlesin ma. Ma hingeldasin. „Nüüd võime minna.”

Nooruk pöördus näoga minu poole.

„Kas te olete hull?” küsis ta.

„Kas teate, mis juhtub inimestega, kes võmme maha lasevad?” küsisin vastu.

Selle peale polnud tal miskit kosta. Edasi sõitsime umbes pool minutit, peaaegu kilomeetri, vaikides, üksnes silmad pilkusid, me hingeldasime ja vahtisime läbi tuuleklaasi otse enda ette teele, nagu olnuksime hüpnotiseeritud. Kaubik haises püssirohu järele.

„See oli õnnetu juhus,” laususin ma. „Ma ei suuda teda tagasi tuua. Nii et katsuge sellest üle saada.”

„Kes te olete?” küsis mu reisija.

„Ei, kes teie olete?” küsisin vastu.

Nooruk jäi vait. Ta hingas raskelt. Ma heitsin pilgu peeglisse. Maantee meie taga oli täiesti tühi. Ka meie ees polnud kedagi. Olime jõudnud sügavale sisemaale, umbes kümneminutise teekonna kaugusele mitmetasandilisest ristmikust.

„Ma olen sihtmärk,” sõnas nooruk. „Abduktsiooni sihtmärk.”

See sõna kõlas äärmiselt kentsakalt.

„Nad üritasid mind röövida,” lausus ta.

„Olete kindel?”

Nooruk noogutas. „Seda on varemgi juhtunud.”

„Miks?”

„Raha,” vastas nooruk. „Miks siis veel?”

„Te olete rikas?”

„Mu isa on rikas.”

„Kes ta on?”

„Tavaline inimene.”

„Aga rikas inimene,” ütlesin ma.

„Ta on vaipade maaletooja.”

„Vaipade?” küsisin ma. „Kas need on põrandakatted?”

„Idamaised vaibad.”

„Kas idamaiste vaipade impordiga võib rikkaks saada?”

„Väga rikkaks,” vastas nooruk.

„Kas teil nimi kah on?”

„Richard,” ütles ta. „Richard Beck.”

Ma vaatasin uuesti peeglisse. Maantee meie taga oli endiselt tühi. Ees niisamuti. Võtsin kiirust veidi väiksemaks, juhtisin kaubiku oma sõidurea keskele ja püüdsin sõita nagu tavaline inimene.

„Ja kes need mehed olid?” küsisin.

Richard Beck raputas pead. „Pole aimugi.”

„Nad teadsid, kus te peaksite olema. Ja millal.”

„Ma hakkasin oma ema sünnipäevaks koju sõitma. See on homme.”

„Kes võiks seda teada?”

„Ei oska öelda. Kõik, kes mu perekonda tunnevad. Ma arvan, et suvaline isik vaibanduskogukonnast. Me oleme üsna tuntud.”

„Ja selline kogukond on olemas?” küsisin ma. „Vaibanduskogukond.”

„Me kõik konkureerime omavahel,” vastas nooruk. „Tarneallikad on samad, turg sama. Kõik on omavahel tuttavad.”

Ma ei öelnud midagi. Lihtsalt sõitsin edasi, sada kilomeetrit tunnis.

„Aga kas teil on nimi?” päris nooruk.

„Ei.”

Ta noogutas, nagu oleks aru saanud. Tark poiss.

„Mida te kavatsete teha?” küsis ta siis.

„Kavatsen teid suure maantee lähedal maha panna,” vastasin. „Saate end mõne auto peale hääletada või takso kutsuda, ja siis võite mu täielikult unustada.”

Mu reisija jäi väga vaikseks.

„Ma ei saa teid politseisse viia,” ütlesin ma. „See lihtsalt ei ole võimalik. Te ju saate aru, eks? Ma tapsin ühe politseiniku. Vahest koguni kolm. Te nägite mind seda tegemas.”

Nooruk oli endiselt vait. Otsustamise aeg. Suur maantee oli kuueminutise teekonna kaugusel.

„Mind jäetakse eluks ajaks vanglasse,” ütlesin ma. „Ma keerasin käki kokku, see oli õnnetu juhus, aga mind ei kavatsetagi ära kuulata. Nad ei kuula kunagi kedagi ära. Nii et ärge paluge mul kuhugi ega kellegi juurde minna. Ei tunnistaja ega ka mitte kellegi teisena. Ma kaon, nagu poleks mind olemaski. Kas oleme selles täielikule selgusele jõudnud?”

Mu reisija ei öelnud midagi.

„Ja ärge mind neile kirjeldage,” ütlesin ma. „Öelge neile, et ma ei jäänud teile meelde. Öelge, et olite šokis. Või ma otsin teid üles ja tapan ära.”

Nooruk ei vastanud.

„Ma lasen teid kusagil välja,” sõnasin. „Nagu te poleks mind näinudki.”

Ta liigutas end. Pöördus istmel küljega minu poole ja vaatas mulle otse silma. „Viige mind koju,” ütles ta. „Päris koju välja. Me anname teile raha. Aitame teid. Peidame teid ära, kui tahate. Mu vanemad on tänulikud. Ma tahtsin öelda, mina olen tänulik. Uskuge mind. Te päästsite mu. See võmmivärk, see oli õnnetus, eks ole? Lihtsalt ebaõnn. Teil ei vedanud. Olukord oli meeleheitlik, ma saan sellest aru. Me ei räägi kellelegi.”

„Ma ei vaja teie abi,” vastasin ma. „Ma üksnes tahan teist lahti saada.”

„Aga mina tahan koju,” ütles nooruk. „Me aitaksime teineteist.”

Suure maanteeni jäi sõita veel neli minutit.

„Kus see kodu on?” pärisin.

„Abbotis.”

„Millises Abbotis?”

„Abbotis, Maine’is,” ütles mu reisija. „Rannikul. Kennebunkporti ja Portlandi vahel.”

„Me sõidame vales suunas.”

„Te saate suurel maanteel põhja poole keerata.”

„Sinna on üle kolmesaja kilomeetri.”

„Me anname teile raha. Piisavalt, et teie vaev saaks tasutud.”

„Ma võiksin teid Bostoni juures välja lasta,” ütlesin ma. „Sealt peaks Portlandi buss käima.”

Nooruk raputas raevukalt pead, otsekui oleksid tal krambid.

„Mitte mingil juhul,” vastas ta. „Ma ei taha bussiga sõita. Ma ei taha üksi olla. Igal juhul mitte praegu. Ma vajan kaitset. Need tüübid võivad endiselt kusagil passida.”

„Need tüübid on surnud,” ütlesin ma. „Nagu too kuradi võmmgi.”

„Neil võivad olla partnerid.”

See oli järjekordne kentsakas sõna. Mu reisija oli väike ja kõhn ja hirmul. Veresoon tema kaelas tuksles üles-alla. Ta lükkas mõlema käega oma juuksed peast eemale ja pöördus tuuleklaasi poole, näitamaks mulle oma vasakut kõrva. Seda ei olnud. Oli ainult mügar haavaarmi kõva kudet. See nägi välja nagu tükike toorest pastat. Nagu taignast õis.

„See lõigati ära ja saadeti postiga meile koju,” ütles ta. „Tol esimesel korral.”

„Millal?”

„Ma olin siis viisteist.”

„Teie isa ei maksnud neile.”

„Mitte piisavalt kiiresti.”

Ma ei öelnud midagi. Richard Beck lihtsalt istus, näitas mulle oma armi, oli šokis ja hirmul ning hingas nagu mingi masin.

„Kas teiega on kõik korras?” küsisin ma.

„Viige mind koju,” vastas ta. See kõlas nagu palve. „Ma ei taha praegu üksi olla.”

Suur maantee oli kaheminutise teekonna kaugusel.

„Palun,” lausus nooruk. „Aidake mind.”

„Raisk,” ütlesin ma juba kolmandat korda.

„Palun. Me saame teineteist aidata. Te peate peitu minema.”

„Me ei saa enam selle kaubikuga sõita,” sõnasin ma. „Selle kirjeldust on raadio kaudu kindlasti kogu osariigis levitatud.”

Nooruk vaatas mind ainiti, silmis lootus. Suure maanteeni jäi sõita veel minut.

„Peame endale auto leidma,” ütlesin ma.

„Kust?”

„Ükskõik kust. Autosid on igal pool.”

Suurele maanteele viivast mitmetasandilisest ristmikust lõuna ja lääne pool lösutas hiiglaslik kaubakeskus. Ma juba nägin seda kauguses. Kõrged kollakaspruunid akendeta ehitised ja eredad neoonsildid. Ehitiste ümber olid hiigelsuured parkimisplatsid, pooleldi autosid täis. Ma keerasin kaubakeskuse territooriumile ja tegin tiiru ümber terve kompleksi. See oli suur nagu linn. Kõikjal inimesed. See ajas mu närvi. Jõudsin ringiga tagasi ja sõitsin keskuse alale sisse, võttes prügiautode reast möödudes suuna ühe suure kaubamaja taha.

„Kuhu me läheme?” küsis Richard.

„Personali parklasse,” vastasin. „Kliendid tulevad kaubakeskusse ja lahkuvad siit kogu päeva vältel. Nad on ettearvamatud. Aga töötajad püsivad kogu aeg paigal. Siin on ohutum.”

Richard vaatas mulle otsa ja ma nägin, et ta ei saa aru. Juhtisin kaubiku sinna, kus akendeta seina äärde oli pargitud kaheksa autot. Ühe tuhmi ja umbes kolm aastat vana Nissan Maxima kõrval oli vaba koht. See sobis mulle. Parkla oli teistest eemal, vaikne ja privaatne. Sõitsin vabast kohast veidi mööda ning tagurdasin siis kaubiku sinna. Tagauste ja seina vahele ei jäänud peaaegu üldse ruumi.

„Seda katkist akent peab varjama,” laususin.

Nooruk ei öelnud midagi. Surusin mõlemad tühjad Coltid oma mantli taskutesse ja libistasin end kaubikust välja. Katsusin Maxima uksi.

„Otsige jupp traati,” ütlesin ma. „Jämedat elektrikaablit või mõni riidepuu.”

„Kas te tahate selle auto ärandada?’”

Ma noogutasin. Kuid ei öelnud midagi.

„Kas see on tark tegu?”

„Kui teie oleksite kogemata võmmi maha lasknud, siis arvaksite küll nii.”

Nooruk oli hetke üpris mõttelageda näoga, kuid ärkas siis ellu ja läks luurekäigule. Ma poetasin mõlema Anaconda trumlite sisu endale pihku ja viskasin kaksteist tühja padrunikesta ühte prügikasti. Mu reisija naasis, käes prügihunnikust leitud umbes meetripikkune jupp elektritraati. Ma kiskusin sellelt isolatsiooni hammastega maha, väänasin traadi otsa konksuks ning lükkasin konksu Maxima kummist aknatihendi tagant läbi.

„Teie valvake,” ütlesin ma.

Nooruk sammus eemale ja seiras parkimisplatsi, mina aga surusin traadi autosse, liigutasin seda üles-alla, siis sain ukselingi konksu taha, tõmbasin, ja uks läks kenasti lahti. Viskasin traadi prügihunnikusse tagasi, kummardusin alla roolisamba juurde ja tõmbasin sellelt plastkatte ära. Sorisin juhtmetes, kuni leidsin kaks vajalikku ja lükkasin need kokku. Starter kiunatas, mootor turtsus korraks, võttis vedu ja hakkas siis ühtlaselt tööle. Noormehe nägu väljendas nõutavat üllatust.

„Valesti veedetud noorus,” sõnasin ma.

„Kas see on tark tegu?” küsis ta uuesti.

Ma noogutasin: „Nii tark, kui üldse olla saab. Sellest autost ei tunta puudust enne kella kuut õhtul, võib-olla alles kell kaheksa. Siis, kui kaubamaja kinni pannakse. Teie olete selleks ajaks ammu kodus.”

Nooruk hoidis oma kätt hetke reisijapoolsel uksel, väristas end siis kentsakalt ja istus masinasse. Mina lükkasin juhiistme tahapoole, kohendasin peeglit ja tagurdasin parkimiskohalt välja. Sõitsin rahulikult läbi kaubakeskuse parkimisplatsi. Umbes saja meetri kaugusel tiirutas aeglaselt politseiauto. Ma parkisin uuesti esimesele ettejuhtunud kohale ja istusin töötava mootoriga Nissanis, kuni võmmi masin minema sõitis. Seejärel kiirustasin parkla väljapääsu poole, tegin mitmetasandilisel ringristmikul nõutava tiiru ning kaks minutit hiljem olime juba laial siledal maanteel ja sõitsime muljetavaldava sajakilomeetrise tunnikiirusega põhja poole. Auto lõhnas tugevasti lõhnaõli järele ja masinas oli kaks karpi pabertaskurätte. Tagaakna külge oli kinnitatud karvane mängukaru, käppade asemel läbipaistvad plastist imilapatsid. Tagumisel istmel lebas noorte pesapalliliiga kinnas ja ma kuulsin, kuidas pagasiruumis loksub ringi alumiiniumkurikas.

„Emme takso,” ütlesin ma.

Nooruk ei vastanud.

„Ärge muretsege,” laususin. „Ta on arvatavasti kindlustatud. Küllap korralik kodanik.”

„Kas teil ei ole halb tunne?” küsis nooruk. „Tolle võmmi pärast?”

Heitsin talle kiire pilgu. Ta oli kõhn ja kahvatu ning istus jälle kägaras, minust nii kaugel kui võimalik. Tema käsi oli toetatud vastu ust. Pikad sõrmed lasksid tal paista muusikuna. Minu meelest soovis ta, et ma talle meeldiksin, kuid mulle polnud seda vaja.

„Vahel lihtsalt ei vea,” vastasin ma. „Ei maksa sellepärast end nii üles kütta.”

„Mis pagana vastus see on?”

„Ainus võimalik. Lihtsalt juhtus väike äpardus. Sel pole mingit tähtsust, kuni ta meid lausa kummitama ei tule. Mis kõige tähtsam, me ei saa midagi muuta, nii et liikugem edasi.”

Mu reisija ei öelnud midagi.

„Ja üldse, see on teie isa süü,” laususin ma.

„Et ta on rikas ja et tal on poeg?”

„Et ta nii armetud ihukaitsjad palkas.”

Nooruk vaatas eemale. Ei öelnud midagi.

„Need ju olid ihukaitsjad, eks?”

Nooruk noogutas. Kuid ei öelnud midagi.

„Aga kas teie ei tunne ennast halvasti?” küsisin ma. „Nende pärast?”

„Pisut,” vastas nooruk. „Vist. Ma ei tundnud neid kuigi hästi.”

„Neist polnud mingit kasu,” kostsin ma.

„Kõik toimus nii kiiresti.”

Ma ütlesin: „Kurjategijad ootasid sealsamas. Mingi vana närune pikap nagu too, ja passib väikeses peenes ülikoolilinnas? Mis pagana ihukaitsjad need on, kes sellist asja tähele ei pane? Kas nad ohu hindamisest polnud midagi kuulnud?”

„Kas tahate öelda, et teie panite tähele?”

Ma noogutasin. „Panin.”

„Kaubikujuhi kohta päris hea.”

„Ma teenisin sõjaväes. Olin sõjaväepolitseinik. Mina tean, mida ihukaitse tähendab. Ja tean, mis tähendavad sõjakahjud.”

Nooruk noogutas, kuigi mitte eriti veendunult.

„Teil siis ikkagi on nimi?” päris ta.

„Oleneb asjaoludest,” vastasin. „Mul on vaja teada, kuidas teie asjasse suhtute. Ma võin igasugustesse jamadesse sattuda. Vähemalt üks võmm on surnud ja lisaks ärandasin ma äsja auto.”

Nooruk jäi vaikseks. Mina samuti, nii sõitsime mitu kilomeetrit.

Andsin talle mõtlemisaega. Olime Massachusettsist peaaegu välja jõudnud.

„Minu perekond hindab lojaalsust,” ütles nooruk lõpuks. „Te osutasite selle perekonna järeltulijale teene. Ja osutasite perekonnale teene. Vähemalt hoidsite pisut nende raha kokku. Nad ilmutavad teie suhtes tänulikkust. Ma olen kindel, et teie peale koputamine on küll kõige viimane asi, mida nad teevad.”

„Kas te peate neile helistama?”

Nooruk raputas pead. „Nad ootavad mind. Kui ma kohale ilmun, siis pole vaja helistada.”

„Võmmid helistavad neile ise. Nad arvavad, et te olete suures hädas.”

„Neil pole meie numbrit. Seda pole kellelgi.”

„Aga kolledžil on kindlasti teie aadress. Nad võivad telefoni­ numbri teada saada.” Nooruk raputas jälle pead. „Kolledžil pole mu aadressi. Seda pole kellelgi. Taoliste asjadega oleme me äärmiselt ettevaatlikud.”

Ma kehitasin õlgu, olin vait ja sõitsin maha järjekordse kilomeetri.

„Aga kuidas teie endaga on?” küsisin ma. „Kas teie kavatsete mu välja anda?”

Ma nägin, kuidas nooruk puudutas oma paremat kõrva. Seda, mis veel alles oli.

Päris ilmselt oli tegu täiesti alateadliku žestiga.

„Te päästsite mu,” ütles ta. „Ma ei kavatse teid välja anda.”

„Kena,” kostsin ma. „Mu nimi on Reacher.”

Meil kulus mõni minut selleks, et läbida tükike Vermonti, siis keerasime põhja ja ida poole ja sõitsime läbi New Hampshire’i. Valmistusime pikaks-pikaks teekonnaks. Adrenaliin veres lahtus, nooruk sai vapustusest üle ja lõpuks olime mõlemad pisut uimased ja unised. Ma keerasin akna alla, et autosse värsket õhku ja parfüümist leevendust saada. Müra küll suurenes, kuid nii püsisin ma ärkvel. Vestlesime pisut. Richard Beck ütles, et ta on kahekümneaastane. Õpib kolmandal kursusel. Tema peaaine oli mingisugune kaasaegse kunsti haru, mis minu kõrvade jaoks kõlas umbes nagu sõrmega maalimine. Suurem asi suhtleja ta ei olnud. Ainus laps perekonnas. Tema perekonna juures oli palju sellist, mis mõjus kaheti mõistetavalt. Ilmselt oli tegu tugevasti ühte hoidva klanniga ja üks pool Richardist tahtis sealt põgeneda, teine pool aga vajas perekonda. Oli selge, et eelmine röövimine oli teda tugevasti traumeerinud. Mõtlesin endamisi, kas peale selle kõrva-värgi tehti talle veel midagi. Vahest midagi palju hullemat.

Ma rääkisin talle sõjaväest. Kirjeldasin oma ihukaitsjakogemust värve säästmata. Ma tahtsin, et ta saaks aru, et on heades kätes, vähemalt ajutiselt. Sõitsin kiiresti ja ühtlaselt. Maximat oli äsja tangitud. Me ei pidanud bensukatesse sisse põikama. Lõunat süüa Richard ei tahtnud. Tegin ühe peatuse, et kempsus käia. Jätsin mootori tööle, et ma ei peaks jälle nende süütejuhtmetega jändama. Sammusin tagasi auto juurde ja märkasin, et Richard istub masinas, tuim nagu nukk. Jõudsime taas maanteele, sõitsime New Hampshire’is Concorde’ist ringiga mööda ja võtsime suuna Portlandile Maine’is. Aeg tiksus omasoodu. Mida lähemal kodule, seda vabamalt hakkas Richard end tundma. Ent jäi ka vaiksemaks. Taas see kahetisus.

Ületasime osariigi piiri ning siis, umbes kolmkümmend kaks kilomeetrit enne Portlandi pöördus ta oma istmel ja uuris väga hoolikalt tagaaknast avanevat vaadet, misjärel ütles mulle, et ma järgmisel mahasõidul maanteelt ära pööraksin. Jõudsime kitsale teele, mis viis otse itta Atlandi ookeani poole. Sõitsime 95. osariikidevahelise kiirtee alt läbi ning siis peaaegu kakskümmend viis kilomeetrit mööda graniidikõrgustikku veele lähemale. Suvel võis siinne maastik olla väga ilus. Ent praegu oli kõik alles külm ja rõske. Oli näha meretuultes kängu jäänud puid ja paljaid rahne, mille ümbert iilid ja hoovused olid pinnase minema kandnud. Tee lookles ja väänles, otsekui üritaks ta end välja murda nii kaugele itta kui võimalik. Heitsin pilgu ees laiuvale ookeanile. See oli hall nagu malm. Sõitsime edasi, möödudes väikestest abajatest paremal ja vasakul. Mulle hakkasid silma tillukesed sõmera liivaga rannad. Siis tegi tee looke vasakule, kohe selle järel paremale ning tõusis üles maaneemele, mis meenutas peopesa. Pihk ahenes kiiresti üheksainsaks sõrmeks, mis kerkis otse ookeanist. See oli kaljune poolsaar, sadakond meetrit lai ja umbes kaheksasada meetrit pikk. Ma tundsin, kuidas tuul autot nüpeldab. Juhtisin masina poolsaarele ning nägin rida kiduraid ja kaldus igihaljaid puid, mis üritasid varjata kõrget graniidist müüri, kuid polnud selleks piisavalt kõrged ega jämedad. Müüri kõrgus oli ligi kaks ja pool meetrit. Graniidi peal vonkles jäme okastraadispiraal. Müüri külge olid ühtlase vahemaa tagant kinnitatud turvatuled. Graniitsein kulges risti üle kogu saja meetri laiuse sõrme. Poolsaare kummaski servas vajus müür järsu nurga all madalaks ja kadus siis merre, toetudes seal tohututele kiviplokkidele rajatud vundamendile. Kiviplokkidel rohetas adru. Täpselt müüri keskel oli rauast värav. See oli kinni.

„Kohal,” ütles Richard Beck. „Siin ma elangi.”

Tee viis otse värava juurde. Ja muutus teisel pool väravat pikaks sirgeks sissesõiduteeks. Sissesõidutee lõpus seisis hall kivimaja. Siit vaadates tundus, nagu oleks ta seal sõrme teises otsas ookeanist üles kerkinud. Kohe värava taga asus ühekordne vahimaja. Samas stiilis ja samast materjalist nagu too elamu, ainult väiksem ja madalam. Vahimajal oli müüriga sama vundament. Ma võtsin hoo maha ja peatasin auto värava ees.

„Laske signaali,” ütles Richard Beck.

Maxima turvapadja kaanel oli tilluke signaalpasuna kujutis. Ma vajutasin sellele ühe sõrmega ja kostis viisakas piip. Panin tähele, et turvakaamera värava küljes kaldus allapoole ja seiras ümbrust. Oli tunne, nagu mind jälgiks väike klaassilm. Tükk aega ei juhtunud midagi, siis avanes vahimaja uks. Sellest astus välja tumedas ülikonnas mees. Ülikond oli ilmselgelt pärit pikkadele ja kogukatele mõeldud poest ja oli ilmselt suurim, mida seal kunagi müüdud, kuid jäi sellegipoolest rõiva kandjale õlgadest väga kitsaks ja käistest lühikeseks. Too sell oli minust palju suurem, paigutudes sellega kindlalt ebardite kategooriasse. Ta oli hiiglane. Hiid kõndis oma väravapoole juurde ja põrnitses läbi selle välja. Mind uuris ta väga pikalt, noorukit seevastu lühikest aega. Seejärel keeras värava lukust lahti ja tõmbas pärani.

„Sõitke otsejoones majani,” ütles Richard. „Ärge siin seisma jääge. See sell ei meeldi mulle eriti.”

Ma sõitsin läbi värava. Ei peatunud. Kuid ma sõitsin aeglaselt ja vaatasin ringi. Esimene asi, mis tuleb kuhugi sattudes endale selgeks teha, on see, kuidas sealt minema saab. Müür meist mõlemal pool suubus otse murdlainetesse. Ülehüppamiseks oli see liiga kõrge ja müüri peal oleva okastraadi tõttu ei tasunud mõelda ka ronimisele. Müüri taga oli umbes kolmekümne meetri laiune lage ala. Nagu eikellegimaa. Või miiniväli. Turvatuled olid paigutatud nii, et kogu ala oleks valgustatav. Mingit muud väljapääsu peale värava ei olnud. Hiiglane sulges selle meie taga. Ma nägin teda peeglist.

Teekond majani oli pikk. Hall ookean kolmes küljes. Maja oli vana kivikolakas. Vahest mõne ookeanikapteni kodu, pärit ajast, mil inimesed endale vaalade tapmisega korraliku varanduse kokku ajasid. Kõik siin oli kivist, nii keerulised helmesvööd ja karniisid kui ka kaarduvad hooneosad. Ehitise põhja poole jäävad pinnad olid kaetud halli samblikuga. Mujal võis näha rohelisi laike. Maja oli kolmekordne. Sel oli kümneid korstnaid. Katusejoon oli äärmiselt liigendatud. Igal pool torkasid silma ehisviilud koos nende juurde kuuluvate lühikeste räästarennidega ja jämedad malmtorud vihmavee ärajuhtimiseks. Peauks oli tammepuust ning seda ehtisid raudlatid ja naastud. Sissesõidutee läks üle laiaks tõllaringiks. Ma sõitsin sellel vastupäeva ning jäin seisma täpselt peaukse ette. Uks avanes ja välja astus järjekordne tumedas ülikonnas mees. Ta oli umbes minusuurune, niisiis tunduvalt väiksem kui tüüp vahimajast. Kuid see ei teinud teda mulle põrmugi meeldivamaks. Tal oli kivistunud ilme ja tühi pilk. Mees avas Maxima kaassõitjapoolse ukse nii, nagu oleks ta just seda autot oodanud, ja ma arvan, et ehk ootaski, vahimaja kolge helistas talle kindlasti ette.

„Ehk ootaksite siin?” ütles Richard mulle.

Ta libistas end Maximast välja ja sammus maja süngesse sisemusse, ülikonnas mees aga sulges tema järel tammepuust ukse ja jäi otse selle ette valvama. Minu poole ta ei vaadanud, aga ma teadsin, et asun kusagil tema vaateväljas. Lahutasin roolisamba all asuvad juhtmed, mootor suri välja ning ma jäin ootama.

Oodata tuli üpris kaua, arvatavasti ligi nelikümmend minutit. Kuna mootor ei töötanud, läks autos külmaks. Masin kõikus kergelt ümber maja tuhisevas meretuules. Ma vahtisin läbi tuuleklaasi otse enda ette. Istusin näoga kirde poole ning õhk oli jäiselt külm ja selge. Ma nägin vasakul pool kaarjalt maja poole kulgevat rannajoont. Kaugel eemal, umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel paistis õhus mingi ähmane pruun pilveke. Arvatavasti Portlandist pärit saaste. Linna ennast polnud neeme tagant näha.

Siis avanes tammepuust uks taas, valvur astus viisakalt kõrvale ja uksest väljus naine. See naine oli Richard Becki ema. Siin polnud kahtlustki. Kohe kindlasti mitte. Tal oli samasugune habras keha ja kahvatu jume. Samasugused pikad sõrmed. Naine kandis teksaseid ja paksu kalurikampsunit. Tuul sasis tema juukseid ning ta oli umbes viiekümneaastane. Ta näis olevat väsinud ja pinges. Umbes kahe meetri kaugusel autost jäi ta seisma, otsekui mulle mõista andes, et oleks viisakam, kui ma masinast väljuksin ja talle vastu läheksin. Ning mina avasingi ukse ja libistasin end välja. Olin istumisest kange ja krambis. Astusin paar sammu ja naine sirutas mulle oma käe. Ma võtsin selle vastu. Käsi oli jääkülm, kondine ja sooniline.

„Poeg rääkis mulle, mis juhtus,” ütles naine. Tal oli madal hääl ja see kähises pisut, otsekui suitsetaks ta palju või oleks äsja nutnud. „Ma isegi ei ürita väljendada oma tänu selle eest, et te teda aitasite.”

„Kas temaga on kõik korras?” küsisin ma.

Naine grimassitas, otsekui ei teaks ta seda isegi. „Ta heitis natukeseks pikali.”

Ma noogutasin. Lasksin naise käest lahti. See vajus tal tagasi küljele. Tekkis lühike kohmetu paus.

„Mu nimi on Elizabeth Beck,” lausus naine seejärel.

„Jack Reacher,” kostsin vastuseks.

„Poeg rääkis mulle teie täbarast olukorrast,” ütles naine.

Kui armas mittemidagiütlev väljend. Ma ei kostnud selle peale midagi.

„Mu mees tuleb õhtul koju,” teatas Richardi ema. „Tema teab, mida peab tegema.”

Ma noogutasin. Tekkis järjekordne kohmetu paus. Ma ootasin.

„Kas te ei tahaks sisse tulla?” küsis naine.

Ta pöördus ja sammus tagasi vestibüüli. Ma järgnesin talle. Astusin uksest sisse ja samal ajal kostis piiks. Vaatasin terasemalt ja nägin, et sisemise piida külge oli kinnitatud metallidetektor.

„Kas oleksite nii lahke?” Naine tegi minu suunas mingi totra andekspaluva liigutuse ja andis siis tollele suurele koledale ülikonnas tüübile käega märku. Too astus minu juurde ja valmistus mind läbi patsutama.

Ma ütlesin talle: „Kaks revolvrit. Tühjad. Kummaski mantlitaskus.”

Tüüp tõmbas mõlemad relvad kerge, õppinud liigutusega välja, millest ma järeldasin, et ta on elus palju inimesi läbi patsutanud. Ta asetas revolvrid ukse kõrval olevale lauale, kükitas, kobas mu sääri, tõusis siis püsti ja katsus läbi mu käsivarred, piha, rinna ning selja. Ta oli väga põhjalik ja mitte just pehme käega.

„Andke andeks,” lausus Elizabeth Beck.

Ülikonnas tüüp läks eemale ning taas tekkis kohmetu vaikus.

„Kas te tahate midagi?” küsis Elizabeth Beck.

Oli palju asju, mida ma tahtnuks. Ent ma üksnes raputasin pead.

„Ma olen veidi väsinud,” vastasin. „Pikk päev. Ma vist tukastaksin pisut.”

Naine naeratas korraks, otsekui oleks kuuldu talle meeldinud, otsekui olnuks tal hea meel, et tema juures uinakut tegev päris oma võmmitapja vabastab ta vajadusest olla seltskondlik.

„Muidugi,” vastas ta. „Duke näitab teile toa kätte.”

Elizabeth Beck uuris mind hetke pikemalt. Pinge ja kahvatuse all oli peidus kena naine. Sel naisel oli habras keha ja ilus nahk. Kolmkümmend aastakest tagasi oli tal kindlasti kosilasi murdu. Ta pööras ümber ja kadus kuhugi maja sügavusse. Ka mina pöördusin, aga tolle ülikonnas tüübi poole. Oletasin, et tema ongi Duke.

„Millal ma oma relvad tagasi saan?” pärisin.

Mees ei vastanud. Näitas üksnes käega trepi poole ja kõndis mul kannul. Siis järgmise trepi poole, ja nii jõudsime kolmandale korrusele. Duke saatis mu ühe ukseni ja tõukas selle lahti. Ma astusin uksest sisse ja leidsin eest lihtsa neljakandilise toa, mille seinu katsid tammepaneelid. Mööbel toas oli vana ja raske. Voodi, riidekapp, laud ja tool. Põrandat kattis idamaine vaip. See nägi välja õhuke ja kulunud. Võib-olla oli tegu millegi iidse ja hindamatuga. Duke möödus minust, kõndis üle vaiba ja näitas, kus asub tualettruum. Ta meenutas mulle hotelli jooksupoissi. Möödus minust taas ja suundus ukse poole.

„Õhtust süüakse kell kaheksa,” ütles ta. Rohkem ei midagi.

Siis ta väljus ja sulges enda järel ukse. Mingit heli ma ei kuulnud, kuid kui ma ust katsusin, oli see väljastpoolt lukus. Ukse siseküljel lukuauku ei olnud. Ma sammusin akna juurde ja vaatasin läbi selle välja. Asusin maja tagumises osas ja siit paistis ainult ookean. Aken avanes otse itta ning minu ja Euroopa vahel polnud mitte midagi. Vaatasin alla. Viisteist meetrit madalamal olid suured kivid ja nende ümber vahutavad lained. Tundus, et on alanud tõus.

Ma kõndisin tagasi ukse juurde, panin kõrva vastu ust ja kuulatasin teraselt. Aga ei kuulnud midagi. Uurisin silmadega väga hoolikalt, sentimeeterhaaval läbi lae, seinakarniisid ja mööbli. Ei midagi kahtlast. Kaameraid ei olnud. Mikrofonid mulle huvi ei pakkunud. Ma ei kavatsenud müra teha. Istusin voodile ja võtsin parema kinga jalast. Keerasin selle teistpidi ning sikutasin küüntega kontsast välja tihvti. Pöörasin kummist kontsa nagu väikest ust, siis keerasin kinga õigetpidi ja raputasin seda. Kontsast kukkus voodile väike must neljakandiline plastist vidin ja põrkas korraks üles. See oli juhtmeta elektrooniline sidevahend. Ei midagi keerulist. Ostetud tavalisest poest, kuid ümber programmeeritud, nii et sellega sai saata e-kirju ainult ühele aadressile. Umbes suure piipari mõõtu. Sel oli väike, imepisikeste klahvidega klaviatuur. Lülitasin toite sisse ja tippisin lühikese sõnumi. Siis vajutasin klahvile Saada kohe.

Sõnumis seisis: olen sees.