Читать книгу Veenja - Ли Чайлд - Страница 5

Tegelikult olin ma selleks hetkeks sees olnud juba tervelt üksteist päeva, alates tollest rõskest, vihmast läikivast laupäevaõhtust Bostoni linnas, mil ma nägin, kuidas surnud mees läks üle kõnnitee ja istus autosse. See polnud meelepett. Ka mitte kõhedust tekitav sarnasus. Ei teisik ega teine kaksikutest või vend või sugulane. See oli mees, kes oli surnud juba kümmekond aastat tagasi. Selles polnud vähimatki kahtlust. Valgustrikid võis rahumeeli kõrvale jätta. Mees nägi just paraja hulga aastaid vanem välja ja tema armid pärinesid neistsamadest haavadest, mille kätte ta oli surnud.

Ma kõndisin mööda Huntington Avenued ja mul jäi minna veel poolteist kilomeetrit baarini, mille nime ma olin kuulnud. Aeg oli hiline. Filharmooniast hakkas väljuma inimesi. Ma olin liiga tõrges, et massi vältimiseks teisele poole tänavat minna. Sõelusin end sellest lihtsalt läbi. Hästi riides ja lõhnastatud inimesi oli palju, suurem osa neist vanad. Kõnnitee ääres seisid külg-külje kõrvale pargitud autod ja taksod. Nende mootorid töötasid ja kojamehed tuuleklaasidel tegid ebaühtlaste ajavahemike järel häälekaid liigutusi. Ma nägin, kuidas too mees minust vasakule jäävast fuajeest välja astus. Tal oli seljas paks kašmiirvillast mantel ning ta kandis salli ja kindaid. Peakatet tal polnud. Mees oli umbes viiekümneaastane. Me oleksime peaaegu kokku põrganud. Ma jäin seisma. Ka tema jäi seisma. Ta vaatas otse minu poole. Oli tekkinud üks neist tavalistest ummikseisudest rahvast täis kõnniteel, mil mõlemad kõhklevad, hakkavad siis üheaegselt liikuma ning jäävad seejärel jälle seisma. Algul jäi mulle mulje, et ta ei tundnud mind ära. Siis tõmbus tema nägu korraks pilve. Sellest ei saanud veel midagi järeldada. Mina jäin paigale ning tema sammus minu eest läbi ja puges kõnnitee ääres ootava musta Cadillac DeVille’i tagaistmele. Seisin seal ja vaatasin, kuidas autojuht masina liiklusse suunas ja minema sõitis. Kuulsin kummide sisinat märjal sillutisel.

Auto number jäi mulle meelde. Ma ei olnud paanikas. Mul polnud mingeid kahtlusi. Olin valmis uskuma seda, mida ma nägin oma silmaga. Kümme aastat ajalugu oli muutunud ühe sekundiga olematuks. See mees oli elus. Mis tähendas, et ma olen silmitsi tohutu probleemiga.

Taas algas kõik otsast, täna oli esimene päev. Tolle baari unustasin ma kohe. Läksin joonelt tagasi oma hotelli ja hakkasin helistama pooleldi juba ununenud numbritele mu sõjaväepolitseiniku päevilt. Vajasin kedagi, keda ma tunnen ja võin usaldada, kuid mu teenistusest lahkumisest oli selleks hetkeks möödas juba kuus aastat, praegu oli laupäeva õhtu ja aeg hiline, nii et ma polnud ülearu optimistlik. Lõpuks leppisin inimesega, kes väitis, et on minust kuulnud, millel võis, kuid ei pruukinud olla lõpptulemuse suhtes tähtsust. See oli Powelli-nimeline aseohvitser.

„Mul oleks vaja, et te jälitaksite üht registreerimisnumbrit,” ütlesin talle. „Lihtsalt vastutuleku korras.”

Powell teadis, kes ma olen, mistõttu ta ei hakanud mulle kurtma, et ei saa mind aidata. Edastasin talle masina kirjelduse. Ütlesin, et olen üsna kindel, et tegu on erasõiduki, mitte firmaautoga. Ta võttis mu telefoninumbri ja lubas hommikul – see tähendab siis teise päeva hommikul − tagasi helistada.

Powell ei helistanud mulle tagasi. Selle asemel rääkis ta mu sisse. Minu meelest oleks asjaolusid arvestades igaüks nii talitanud. Teine päev oli pühapäev ja mina juba varakult jalul. Tellisin endale toateenindusest hommikusöögi ning istusin ja ootasin seda kõnet. Selle asemel koputati uksele. Veidi pärast kella kümmet. Ma piilusin läbi uksesilma ja nägin kaht inimest, kes seisid, küljed tihedalt vastamisi, et nad oleksid läätses hästi nähtavad. Üks mees, teine naine. Tumedad joped. Mantleid ei olnud. Mehel oli käes diplomaadikohver. Kummalgi olid mingid ametitõendid, mida nad hoidsid kõrgel ja kaldu, et neid koridorivalguses näha oleks.

„FBI,” hüüdis mees, just nii kõvasti, et ma seda läbi ukse kuuleksin.

Sellises olukorras ei õnnestu kuidagi teeselda, et sind ei ole toas. Ma olin ise piisavalt sageli nende koridoris ootavate inimeste rollis olnud. Üks jääb paigale ja teine läheb alla, et kutsuda juhataja, kellel on varuvõti. Ja nii ma siis keerasingi ukse lukust lahti ja astusin kõrvale, et nad sisse lasta.

Hetke olid nad väga valvsad. Ent nähes, et ma pole relvastatud ning ei näe maniaki moodi välja, lasid nad end lõdvemaks. Nad ulatasid mulle oma ametitõendid ja kuni ma neid uurisin, käisid viisakalt toas ringi. Ametitõendi ülaservas oli kiri USA Justiits­ ministeerium. All seisis Uimastitevastase võitluse amet. Keskel olid igasugu pitsatid ja allkirjad ja vesimärgid. Lisaks fotod ja trükitud nimed. Mees oli Steven Eliot, ühe l-iga, nagu tol möödaniku luuletajal. Aprill on julmim kuu^[1.]. Pagan võtaks, just nii see oli. Foto oli sellel kujutatavaga üpris sarnane. Välimuse järgi võis Steve Eliot olla kusagil kolmekümne ja neljakümne vahel, ta oli jässakas, tumedat verd, pisut kiilanev. Tema naeratus oli sõbralik juba fotol, mehe enda palgel aga veelgi sõbralikum. Naise nimeks oli trükitud Susan Duffy. Tema oli Steve Eliotist pisut noorem. Ja ühtlasi ka pisut pikem. Susan oli kahvatu, sale ja väga veetlev ning tema soeng oli foto tegemise ajaga võrreldes muutunud.

„Laske käia,” ütlesin ma. „Otsige tuba läbi. Sellest on möödas juba tükk aega, kui mul oli midagi sellist, mida tasus teie eest peita.”

Ma andsin ametitõendid neile tagasi ning nad torkasid need oma sisetaskutesse, avades seejuures oma jopehõlmu just nii palju, et ma nende relvi näeksin. Relvad olid neil kenades õlakabuurides. Tundsin ära Glock 17 ribidega käepideme Elioti kaenla all. Duffyl oli Glock 19, mis on põhimõtteliselt sama asi, ainult pisut väiksem. Püstol oli tihedalt vastu tema paremat rinda. Ilmselt oli ta vasakukäeline.

„Me ei taha tuba läbi otsida,” ütles Duffy.

„Me tahame rääkida ühest auto numbrimärgist,” lisas Eliot.

„Mul pole autot,” vastasin ma.

Me kõik seisime alles, moodustades ukse juures kena väikese kolmnurga. Eliotil oli ikka veel diplomaat käe otsas. Ma püüdsin ära arvata, kumb neist kahest on ülemus. Võib-olla mitte kumbki.

Võib-olla oli neil üks ja sama auaste. Ja üsna kõrge. Nad olid hästi riides, kuid nägid pisut väsinud välja. Vahest olid nad suurema osa ööst töötanud ja kusagilt siia kohale lennanud. Äkki Washingtonist.

„Kas me tohime istuda?” küsis Duffy.

„Loomulikult,” vastasin ma. Kuid odavas hotellitoas oli istuda keeruline. Toole oli ainult üks. Seegi oli lükatud väikese laua alla, mis paiknes seina ja televiisori aluseks oleva kapikese vahel. Duffy tõmbas tooli välja ja pööras ümber, nii et see jäi esiküljega voodi poole. Mina istusin voodile, üsna patjade juurde. Eliot sättis end jalutsisse ja asetas oma diplomaadi lapiti voodile. Ta naeratas mulle endiselt sõbralikult ja mina ei märganud selles naeratuses midagi võltsi. Duffy nägi toolil väga hea välja. Tooli kõrgus oli tema jaoks täpselt paras. Tema seelik oli lühike ning tal olid jalas tumedad nailonist sukkpüksid, mis paistsid painutatud põlvede kohal heledamad.

„Te olete Reacher, eks?” küsis Eliot.

Pöörasin pilgu Duffy jalgadelt kõrvale ja noogutasin. Mulle tundus, et seda võivad nad teada küll.

„See tuba on välja üüritud kellelegi Calhouni-nimelisele isikule,” sõnas Eliot. „Sularaha eest, ainult üheks ööks.”

„Harjumus,” vastasin ma.

„Kas lahkute täna?”

„Ma elan üks päev korraga.”

„Kes on Calhoun?”

„Ta oli John Quincy Adamsi asepresident,” kostsin ma. „Mulle tundus, et siinset piirkonda arvestades on see paslik nimi. Kunagi ammu kasutasin ma presidentide nimesid. Nüüd asepresidentide omi. Calhoun polnud tavaline asepresident. Ta astus tagasi, et kandideerida Senatisse.”

„Kas ta valiti?”

„Ma ei tea.”

„Milleks see varjunimi?”

„Harjumus,” ütlesin taas.

Susan Duffy vaatas mulle otse silma. Mitte sellepärast, et ta oleks mind hulluks pidanud. Pigem äratasin ma temas huvi. Ehk pidas ta silmavaatamist heaks ülekuulamisvõtteks. Siis, kui mina kunagi inimesi üle kuulasin, talitasin samamoodi. Küsitlemine tähendab üheksakümne protsendi ulatuses vastuste ärakuulamist.

„Me rääkisime ühe Powelli-nimelise sõjaväepolitseinikuga,” lausus Duffy. „Te palusite tal üht numbrimärki jälitada.”

Duffyl oli madal ja soe ning pisut kähisev hääl. Ma ei vastanud midagi.

„Meie arvutites on selle numbri tarvis kõiksugu lõksud ja püünised üles seatud,” ütles ta. „Niipea kui tema päring internetti jõudis, oli meil selle numbri kohta kõik teada. Me helistasime talle ja küsisime, miks see teda huvitab. Ta ütles, et täidab teie palvet.”

„Loodetavasti ütles ta seda vastumeelselt,” kostsin seepeale.

Duffy naeratas. „Powell kogus end kiiresti ja andis meile teie telefoninumbri, mis osutus valeks. Nii et vanade semude ustavuse pärast ei pea te muretsema.”

„Aga lõpuks saite temalt ikkagi õige numbri.”

„Me ähvardasime teda,” teatas Duffy.

„Sel juhul pole sõjaväepolitseinikud enam need kes minu ajal,” kostsin ma.

„Meie jaoks on see tähtis,” sõnas Eliot. „Ta sai sellest aru.”

„Nüüd olete teie meie jaoks tähtis,” ütles Duffy.

Pöörasin pilgu kõrvale. Ma olen olnud taolises olukorras nii tihti, et kõiki kordi ei jõuaks loetledagi, kuid hääletoon, millega ta seda ütles, tekitas minus siiski väikest võbelust. Mulle tuli mõte, et võib-olla tema ongi neist kahest ülemus. Ja pagana hea ülekuulaja.

„Tavaline inimene pärib ühe numbrimärgi kohta,” lausus Eliot. „Miks ta seda teeb? Võib-olla oli tal sellist numbrit kandva autoga väike kokkupõrge. Võib-olla kokkupõrke põhjustanud masin põgenes. Aga kas inimene pöördub sellepärast politsei poole? Ja te ise ütlesite äsja, et teil polegi autot.”

„Nii et vahest te nägite selles autos kedagi,” ütles Duffy.

Ta andis mulle aega rahulikult järele mõelda. See oli osavalt seatud loogikalõks. Kui autos olnud isik oli minu sõber, siis Duffy jaoks olin ma tõenäoliselt vaenlane. Kui aga too inimene oli mu vaenlane, siis oli Duffy valmis minu sõber olema.

„Kas te hommikust olete juba söönud?” pärisin.

„Jah,” vastas Duffy.

„Mina samuti,” kostsin seepeale.

„Me teame seda,” ütles ta. „Toateenindus, kolm kohevat pannkooki ühelt poolt kergelt praetud munaga. Pluss suur kannutäis musta kohvi. See telliti kolmveerand kaheksaks ja toodi kohale kell seitse nelikümmend neli, te tasusite sularahas ja andsite kelnerile kolm dollarit jootraha.”

„Aga kas hommikusöök maitses mulle?”

„Eks te ise tea.”

Eliot klõpsas oma diplomaadi lukud lahti ja tõstis kaane üles. Tõmbas kohvrist välja pataka kummiriba abil koos püsivaid pabereid. Paberilehed tundus olevat uued, kuid neil kujutatust oli raske aru saada. Fakside fotokoopiad, arvatavasti öösel tehtud.

„Teie teenistusleht,” ütles Eliot.

Nägin tema diplomaadis fotosid. Läikivaid, mustvalgeid, kakskümmend korda kakskümmend viis sentimeetrit. Mingi jälitusoperatsioon.

„Te olite kolmteist aastat sõjaväepolitseinik,” sõnas Eliot. „Saite lühikese ajaga nooremleitnandist majoriks. Pälvisite kiitusi ja autasusid. Teid hinnati. Te teenisite hästi. Väga hästi.”

„Tänan.”

„Tegelikult rohkem kui väga hästi. Paljudel juhtudel olite just teie see, kellele usaldati eriülesannete täitmine.”

„Nii see vist oli.”

„Aga teil lubati teenistusest lahkuda.”

„Mind koondati.”

„Koondati?” kordas Duffy.

„RIF^[2.], koosseisude koondamine. Seal armastatakse kõigest lühendeid teha. Külm sõda lõppes, sõjalisi kulutusi kärbiti, armee muutus väiksemaks. Nii et neil polnud enam nii palju eriülesannete täitjaid vaja.”

„Armee on endiselt alles,” lausus Eliot. „Kõiki lahti ei lastud.”

„Ei.”

„Miks siis teid lasti?”

„Te ei saaks sellest aru.”

Eliot ei hakanud mulle vastu vaidlema.

„Te saate meid aidata,” ütles Duffy. „Keda te selles autos nägite?”

Ma ei vastanud.

„Kas armees uimasteid liikus?”

Ma naeratasin.

„Armeedes armastakse uimasteid,” ütlesin ma. „Alati on armastatud. Morfiini, bensedriini. Saksa armee leiutas ecstasy. Söögiisu mahasurumiseks. Luure Keskagentuur töötas välja LSD ja katsetas seda USA armee peal. Sõjaväed marsivad edasi selle jõul, mis neil veenis voolab.”

„Kas uimasteid tarvitati lõbu pärast?”

„Noorsõduri keskmine vanus on kaheksateist aastat. Mis te ise arvate?”

„Kas see oli probleem?”

„Me ei teinud sellest suurt probleemi. Sõdur läheb puhkusele, suitsetab oma tüdruku magamistoas paar mahlast pläru, mis meil sellest. Meie meelest oli parem, et nad kimuvad kanepit, kui et tühjendavad paar kuuspakki. Kui nad meie silma alt ära on, siis olgu pigem uimas, mitte agressiivsed.”

Duffy heitis Eliotile pilgu ning too sikutas sõrmeküüsi kasutades fotod oma diplomaadist välja. Ta andis need mulle. Fotosid oli neli. Kõik need olid teralised ja neil kujutatav veidi ähmane. Ja kõigil neljal oli näha toosama Cadillac DeVille. Seda autot ma eelmisel õhtul nägingi. Ma tundsin selle ära numbri järgi. Fotod oli tehtud mingis garaažis. Masina pagasiluugi kõrval seisid kaks meest. Kahel fotol oli pagasiluuk kinni. Kahel fotol oli see üles tõstetud. Mehed vaatasid alla pagasiruumi, uurides midagi, mis seal sees oli. Mida nimelt, see jäi teadmata. Üks meestest nägi välja nagu mingi latiino jõuguliige. Teine oli vanem ülikonnas mees. Mulle olid mõlemad tundmatud.

Duffy jälgis ilmselt mu näoilmet.

„Mitte see mees, keda te nägite?” küsis ta.

„Ma pole öelnud, et ma kedagi nägin.”

„See latiino on mõjukas narkodiiler,” lausus Eliot. „Tegelikult on ta suuremas osas Los Angelese maakonnas kõige mõjukam narkodiiler. Loomulikult pole seda võimalik tõestada, kuid me teame temast kõik. Päris kindlasti teenib ta nädalas miljoneid dollareid. Elab nagu keiser. Aga ta sõitis kohale Portlandist Maine’is, et kohtuda tolle teise mehega.”

Ma näitasin sõrmega ühele fotodest. „Kas see on tehtud Portlandis?”

Duffy noogutas. „Ühes parkimismajas kesklinnas. Umbes üheksa nädalat tagasi. Ma ise tegin need fotod.”

„Ja kes see teine mees on?”

„Me ei tea päris täpselt. Me mõistagi tegime selle Cadillaci numbri kohta päringu. Registri järgi kuulub auto korporatsioonile nimega Bizarre Bazaar. Selle peakontor asub Portlandis Maine’is. Nii palju kui meile teada, alustas too korporatsioon tegutsemist tükk aega tagasi, vedades Lähis-Itta ja sealt siia kõiksugu veidrat kraami. Praegu on firma spetsialiseerunud idamaiste vaipade sisseveole. Meie andmeil kuulub korporatsioon mehele, kelle nimi on Zachary Beck. Me arvame, et tema ongi neil fotodel.”

„Mis tähendab, et ta on ääretult mõjukas,” sõnas Eliot. „Kui too LA sell on nõus võtma ette pika lennu itta, et temaga kohtuda, siis peab ta olema LA mehest paar pulka kõrgemal. Ja need, kes on sellest LA tüübist paar pulka kõrgemal, on juba stratosfääris, uskuge mind. Nii et Zachary Beck on tipus ja ta lollitab meid. Impordib vaipu, impordib uimasteid. Tal on naljasoont.”

„Kahju küll,” ütlesin ma. „Mina pole teda varem näinud.”

„Pole hullu,” teatas Duffy. „Meie jaoks ongi parem, kui see, keda te nägite, polnud tema. Tema on meile juba tuttav. Meile sobiks rohkem see, kui te oleksite näinud üht tema partnerit. Me üritame sel kombel temani jõuda.”

„Kas te otse temani ei pääse?”

Tekkis lühike vaikus. Mulle tundus, et see vaikus sisaldas teatud annuse kohmetust.

„Meil on mõned probleemid,” lausus Eliot.

„Jääb mulje, et teil on selle LA mehikese vastu süütõendeid. Ja teie valduses on fotod, millel ta seisab Beckiga kõrvuti.”

„Need fotod on seadusevastased,” sõnas Duffy. „Ma tegin vea.”

Taas vaikus.

„Too parkimismaja on eravalduses,” ütles Duffy seejärel. „See asub ühe kontorihoone all. Mul polnud pildistamiseks luba. Neljas konstitutsiooniparandus ei luba neid fotosid asitõenditena käsitleda.”

„Kas te valetada ei saa? Öelda, et te olite väljaspool parkimismaja?”

„Kujutatava ruumiline paiknemine välistab selle. Kaitse advokaat saab asjast kohe aru ja süüdistus variseb kokku.”

„Meil on vaja teada, keda te nägite,” ütles Eliot.

Ma ei vastanud talle.

„Meil on tõepoolest vaja seda teada,” lausus Duffy. Ta ütles seda sellise pehme häälega, mis paneb mehed kõrghoone katuselt alla hüppama. Aga tema toonis polnud midagi võltsi. Ei mingit teesklust. Tal endal polnud aimugi, kui kaunilt tema hääl kõlab. Tal oli tõepoolest vaja teada.

„Miks?” küsisin ma.

„Sest ma tahan selle asja heaks teha.”

„Kõik teevad vigu.”

„Me sättisime ühe agendi Beckile sappa,” sõnas Duffy. „Salaagendi. Ühe naise. Ta jäi kadunuks.”

Vaikus.

„Millal?” küsisin ma.

„Seitse nädalat tagasi.”

„Kas te otsisite teda?”

„Me ei tea, kust otsida. Ei tea, kus Beck liigub. Me ei tea sedagi, kus ta elab. Mingit registreeritud vara tal pole. Tema maja kuulub arvatavasti mõnele varifirmale. See on nõela otsimine heinakuhjast.”

„Kas te teda jälitanud ei ole?”

„Oleme üritanud. Tal on ihukaitsjad ja autojuhid. Nad on liiga head.”

„Kas Uimastitevastase võitluse ameti jaoks?”

„Meie jaoks. Me tegutseme omapäi. Justiitsministeerium hülgas selle operatsiooni pärast seda, kui ma vea tegin.”

„Kuigi üks agent on kadunud?”

„Seal ei teata, et agent kadunuks jäi. Me kanname ta aruandesse pärast seda, kui nad on meiega täielikult sidemed katkestanud. Teda pole kusagil kirjas.”

Ma vaatasin Duffyle otse silma.

„Kogu see uurimine on mitteametlik.”

„Ja kuidas te seda läbi viite?”

„Mina olen uurimisrühma juht. Pole kedagi, kes mind päevast päeva kontrolliks. Teen näo, et töötan millegi muu kallal. Aga tegelikult ei tööta. Ma uurin just seda asja.”

„Nii et seda, et too naine kadunuks jäi, ei tea mitte keegi?”

„Ainult meie uurimisrühm,” vastas Duffy. „Meid on seitse. Ja nüüd teie.”

Ma ei öelnud midagi.

„Me tulime otse siia,” sõnas Duffy. „Meil on vaja läbimurret. Miks me muidu pühapäeval selle pika lennu ette võtsime?”

Toas jäi vaikseks. Ma vaatasin Duffyt, siis Eliotti ning siis jälle Duffyt. Nad vajasid mind. Mina vajasin neid. Ja nad meeldisid mulle. Meeldisid kohe väga. Nad olid ausad sümpaatsed inimesed. Nagu nende inimeste paremik, kellega ma kunagi koos töötasin.

„Tehkem kaupa,” sõnasin ma. „Info info vastu. Vaatame, kuidas me omavahel läbi saame. Ja siis läheme selle asjaga edasi.”

„Mis teid huvitab?”

Ma ütlesin Duffyle, et mind huvitavad kümne aasta vanused haigladokumendid kohast nimega Eureka Californias. Selgitasin talle, mida täpselt otsida. Ütlesin, et jään Bostonisse, kuni ta minuga uuesti ühendust võtab. Palusin tal vältida igasuguseid paberil märkmeid. Seejärel agendid lahkusid ja teine päev oligi otsa saanud. Kolmandal päeval ei juhtunud midagi. Neljandal samuti mitte. Kondasin linnas ringi. Jõudsin järeldusele, et paariks päevaks on Boston täiesti talutav. Just paras, et olla siin nelikümmend kaheksa tundi. Kui jääda sellisesse linna kauemaks, hakkab ta väsitama. Loomulikult tunnen ma end enamikus kohtades samamoodi. Olen rahutu inimene. Nii et viienda päeva alguseks olin juba hulluks minemas. Valmistusin hotelliarvet tasuma ja taas teele minema. Mõtlesin Miamist. Seal oleks tunduvalt soojem. Kuid keskhommikul helises telefon. Torust kostis Duffy hääl. Seda oli meeldiv kuulda.

„Me hakkasime liikuma,” ütles ta. „Kohtume kell kolm tolle suure, pagan teab mis ratsamehe kuju juures Freedom Traili poole peal.”

Kohtumispaiga kirjeldus polnud küll eriti täpne, kuid ma sain aru, mida ta silmas pidas. Jutt oli kohast North Endi linnajaos ühe kiriku juures. Oli kevad ja ilm liiga külm, et ilma mingi eesmärgita sinna minna, kuid ma olin sellegipoolest varakult kohal. Võtsin istet pingil ühe vana naise kõrval, kes söötis leivatükikestega varblasi ja tuvisid. Naine vaatas mind korraks ja istus siis teisele pingile. Linnud sebisid parves ümber tema jalgade ja nokkisid leivapuru. Taevas üritas kahkjas päike vihmapilvedest läbi paista. Ratsamees hobusel oli Paul Revere.

Duffy ja Eliot ilmusid kohale täpselt kokku lepitud ajal. Nad kandsid musti vihmamantleid, mis olid varustatud igasugu aasade ja pannalde ja rihmadega. Sama hästi võinuks neil kaela ümber olla sildid kirjaga Föderaalagendid Washingtonist. Nad võtsid istet, Duffy minust vasakul ja Eliot minust paremal pool. Mina naaldusin vastu pingi seljatuge ja nemad küünitasid end ettepoole, surudes küünarnukid põlvedele.

„Päästjad tõmbasid Vaikse ookeani murdlainetest ühe inimese välja,” ütles Duffy. „Kümme aastat tagasi, Californias, Eurekast veidi lõuna pool. Mees, valge, umbes neljakümneaastane. Teda oli tulistatud kaks korda pähe ja üks kord rindu. Väikesekaliibrilisest relvast, arvatavasti kahekümne kahesest. Ja seejärel ilmselt kaljult ookeani visatud.”

„Kas ta oli veel elus, kui ta välja tõmmati?” küsisin ma, kuigi teadsin vastust juba ette.

„Vaevu elus,” vastas Duffy. Üks kuul oli päris südame kõrval ja tema kolju oli katki. Lisaks olid tal murtud üks käsivars ja mõlemad jalad ning vaagnaluu, kukkumise tagajärg. Ja ta oli pooleldi uppunud. Teda opereeriti järjest viisteist tundi. Oli kuu aega intensiivraviosakonnas ja siis veel pool aastat haiglas taastusravil.”

„Nimi?”

„Tema kohta pole mingeid andmeid. Dokumentides nimetatakse teda John Doeks^[3.]. „Kas tema identiteeti kindlaks teha ei üritatud?”

„Ükski sõrmejälg ei klappinud,” vastas Duffy. „Kadunud isikute nimekiri ei andnud mingit tulemust. Mitte keegi ei otsinud teda taga.”

Ma noogutasin. Sõrmejäljearvutid annavad teile just selliseid vas­ tuseid, nagu nad on seatud andma.

„Mis edasi sai?” pärisin.

„Ta paranes,” vastas Duffy. „Pool aastat oli möödunud. Haiglas murti parajasti pead, mida temaga peale hakata, kui ta sealt ootamatult ise lahkus. Rohkem pole teda nähtud.”

„Kas ta mainis kellelegi midagi selle kohta, kes ta on?”

„Tal diagnoositi mälukaotus, see oli kindlasti trauma tagajärg, sest see on peaaegu vältimatu. Haiglas arvati, et ta ei pruugi tõepoolest juhtunust midagi mäletada, vahest ka päevast-paarist enne seda. Aga nende meelest pidanuks ta olema suuteline meenutama midagi oma varasemast minevikust, ja arstidele jäi mulje, et ta teeskleb, et ei mäleta. Tema haiguslugu on üsna paks. Psühhiaatrid ja puha. Temaga vesteldi regulaarselt. Ta oli väga kindlameelne. Endast ei rääkinud mitte midagi.”

„Milline oli tema füüsiline tervis, kui ta haiglast lahkus?”

„Üsna hea. Need armid tulirelva tekitatud haavadest olid näha, aga muud ei midagi.”

„Ahaa,” ütlesin ma. Ajasin oma pea taha ja vaatasin üles taevasse.

„Kes ta oli?”

„Mis teie arvate?” küsisin vastu.

„Tulistatud väikesekaliibrilisest pähe ja rindu?” arutles Eliot. „Ja ookeani visatud? Organiseeritud kuritegevus. Tahtlik tapmine. Mingi palgamõrvar sai ta kätte.”

Mina ei öelnud midagi. Vaatasin üles taevasse.

„Kes ta oli?” küsis Duffy jälle.

Ma muudkui vaatasin taevasse ja vedasin end mõttes kümme aastat ajas tagasi, jõudes hoopis teistsugusesse maailma.

„Kas te teate midagi tankidest?” küsisin siis.

„Lahingutankidest? Roomikutest ja kahuritest? Ega ei tea küll.”

„Seal pole midagi keerulist,” sõnasin. „Selles mõttes, et on hea, kui nad liiguvad kiiresti, on töökindlad ning ei kuluta liiga palju kütust. Aga kui minul on tank ja teil on tank, siis mis on see, mis mind kõige rohkem huvitab?”

„Mis see siis on?”

„Kas mina suudan tulistada teid enne, kui teie mind tulistate? See on minu jaoks kõige tähtsam. Kui meie tankid on teineteisest pooleteise kilomeetri kaugusel, siis kas minu kahur tulistab teieni? Või teie kahur minuni?”

„Ja edasi?”

„Loomulikult, kuna füüsika jääb füüsikaks, siis tõenäoline vastus on, et kui mina saan teile pooleteise kilomeetri pealt pihta, siis saate ka teie mulle pooleteise kilomeetri pealt pihta. Kui mina taganen veel paarsada meetrit, nii et teie mürsk põrkab minu tankilt viga tegemata eemale, siis kas mina suudan välja töötada sellise mürsu, mis teie tankilt eemale ei põrka? Too mees ookeanis oli sõjaväeluure ohvitser, kes šantažeeris üht armee relvaspetsialisti.”

„Miks ta ookeani sattus?”

„Kas te telekast Lahesõda vaatasite?” küsisin ma.

„Mina vaatasin,” vastas Eliot.

„Unustagem need targad pommid,” laususin. „Selle sõu peastaar oli armee põhiline lahingutank M1A1 Abrams. Need hävitasid rohkem kui nelisada vastase tanki ja tungisid kiiresti Iraagi kaitsest läbi, kusjuures iraaklased kasutasid parimat relvastust, mida neil siit-sealt oli õnnestunud hankida. Aga see, et sõda kanti üle televisioonis, tähendas, et me olime näidanud oma jõudu kogu maailmale, nii et olnuks tark tegu järgmiseks korraks mingi uus vigur välja mõelda. Ja sellega tehtigi algust.”

„Ja edasi?” päris Duffy.

„Kui te tahate, et mürsk lendaks kaugemale ja tabaks vastast tugevama jõuga, siis võite toppida sellesse suurema paiskelaengu. Või valmistada kergema mürsu. Või teha mõlemat. On arusaadav, et kui te varustate mürsu suurema paiskelaenguga, siis peate kusagil muus osas tegema midagi radikaalset, et mürsk kergem saaks. Ja täpselt nii tehtigi. Mürsust võeti lõhkelaeng välja. See kõlab veidralt, kas pole? Sest mida see mürsk siis teeb? Kolksab korraks ja põrkab eemale. Aga mürsu kuju muudeti. Mõeldi välja selline asi mis näeb välja nagu hiiglaslik viskenool. Stabilisaatorid ja puha. See valatakse volframi ja lahjendatud uraani sulamist. Kõige suurema tihedusega metallidest. See lendab väga kiiresti ja väga kaugele. Ja nimeks pandi talle pikkvarras-penetraator.”

Duffy heitis mulle pooleldi suletud laugude alt kiirpilgu ning üheaegselt naeratas ja punastas. Mina naeratasin talle vastu.

„Seejärel nime muudeti,” ütlesin. „Nüüd kutsutakse seda APFSDS. Ma rääkisin teile sellest lembusest sõnade algustähtede vastu. Armour Piercing Fin Stabilized Discarding Sabot.^[4.] Üldjuhul on see asjandus varustatud omaenda väikese raketimootoriga. Vastase tanki tabades on APFSDS omandanud tohutu kineetilise energia. Kineetiline energia muundub kuumusenergiaks, täpselt nii nagu keskkooli füüsikakursuses õpetatakse. Volframnool põletab end sekundi murdosa jooksul soomusest läbi ja saadab vastase tanki sisemusse sulametalli joa, mis tapab tankistid ning õhib ja süütab põlema kõik, mida seal õhkida ja süüdata annab. Väga tore nipp. Nii või naa, te tulistate ja võite kohe ka tabamuse kirja panna, sest isegi kui vastase soomus on liiga paks või kui te asute liiga kaugel, tungib see värk nagu viskenool osaliselt sisse ja killustab, see tähendab, lõhub soomuse sisekihi ja paiskab tanki hulga tulikuumi sakilisi metallitükke, nagu käsigranaat. Vastase tankistid kistakse lõhki nagu konnad köögikombainis. Tegu oli oivalise uue relvaga.”

„Aga too mees ookeanis?”

„Ta sai endale tollelt šantažeeritavalt kutilt selle asjanduse joonised,” vastasin ma. „Ükshaaval ja pika aja jooksul. Me hoidsime tal silma peal. Teadsime täpselt, millega ta tegeleb. Ta kavatses müüa need Iraagi luurele. Iraaklaste soov oli, et järgmisel korral oleksid võimalused võrdsemad. Aga USA armee ei tahtnud lasta sel juhtuda.”

Eliot silmitses mind ainiti: „Nii et selle mehe tapmine korraldati?”

Ma raputasin pead. „Me saatsime välja kaks sõjaväepolitseinikku, kes pidid ta vahistama. Täiesti tavaline operatiivtoiming, seaduslik ja avalik, uskuge mind. Aga see ebaõnnestus. Ta pääses minema. Kavatses üldse kaduda. Ja USA armee tõepoolest ei tahtnud, et see juhtuks.”

„Nii et siis korraldati tema tapmine?”

Ma vaatasin jälle üles taevasse. Ega vastanud.

„See polnud tavaline toiming?” küsis Eliot. „Või oli?”

Ma ei öelnud midagi.

„See oli mitteametlik,” sõnas Eliot. „Kas nii?”

Ma ei vastanud.

„Aga ta ei surnud,” lausus Duffy. „Mis ta nimi oli?”

„Quinn,” vastasin ma. „Selgus, et ta on kõige vastikum tegelane, kellega mul on tulnud kokku puutuda.”

„Ja teda te nägitegi laupäeval Becki autos?”

Ma noogutasin. „Autojuht sõidutas ta Filharmoonia juurest minema.”

Edastasin neile üksikasjadeni kogu minu valduses oleva info. Kuid sel ajal, kui me rääkisime, saime kõik kolmekesi aru, et see info on täiesti kasutu. Oli mõeldamatu, et Quinn võiks kasutada oma kunagist identiteeti. Nii et ainus, mida ma sain neile pakkuda, oli umbes viiekümneaastase silmatorkamatu välimusega valge mehe füüsiline kirjeldus, peamisteks erisusteks kaks 22-kaliibrise tulirelva haavaarmi otsmikul. See oli küll parem kui mitte midagi, aga nende jaoks ilmselt liiga vähe.

„Miks tema sõrmejäljed ei klappinud?” küsis Eliot.

„Tema koopiad olid arvutist kustutatud,” sõnasin. „Nagu poleks teda kunagi olemas olnudki.”

„Ja miks ta ei surnud?”

„Summutiga 22-ne,” vastasin. „Meie tavaline relv salajaste lähioperatsioonide puhul. Aga mitte kuigi tugevajõuline.”

„Kas see mees on endiselt ohtlik?”

„Armee jaoks mitte,” vastasin ma. „Ta on ammu maha kantud. See kõik oli kümme aastat tagasi. APFSDS-id on varsti muuseumis. Nagu ka too Abramsi tank.”

„Milleks siis teda jälitada?”

„Sest sõltuvalt sellest, mida ta mäletab, võib ta olla ohtlik selle inimese jaoks, kes läks teda maha võtma.”

Eliott noogutas. Aga ei öelnud midagi.

„Kas ta nägi välja nagu mõjukas mees?” küsis Duffy. „Laupäeval? Seal Becki autos?”

„Ta nägi välja jõukas,” vastasin ma. „Kallis kašmiirvillast mantel, nahkkindad, siidisall. Ta nägi välja nagu mees, kes on harjunud sõitma autojuhiga . Ta lihtsalt hüppas masinasse, nagu teeks ta seda kogu aeg.”

„Kas ta tervitas juhti?”

„Seda ma ei tea.”

„Meil on vaja ta pildile paigutada,” lausus Duffy. „Me vajame konteksti. Kuidas ta käitus? Ta kasutas Becki autot, aga kas jäi mulje, et tal on selleks õigus? Või mõjus ta kellenagi, kes on Becki suhtes lihtsalt vastutulelik?”

„Tal nagu olnuks sellele autole õigus,” vastasin ma. „Ta käitus nii, nagu kasutaks ta seda igal päeval nädalas.”

„Äkki on ta Beckiga võrdne?”

Ma kehitasin õlgu. „Ta võib olla Becki ülemus.”

„Parimal juhul partner,” sõnas Eliot. „See meie LA tüüp ei sõidaks kohtuma mingi käsualusega.”

„Ma ei kujuta ette, et Quinn võiks olla kellegi partner,” laususin ma.

„Milline ta oli?”

„Tavaline,” vastasin ma. „Intelligentse ohvitseri mõttes. Valdavalt.”

„Kui mitte arvestada spioneerimist,” lausus Eliot.

„Jah,” ütlesin ma. „Kui see välja arvata.”

„Ja põhjusi, miks oldi sunnitud ta mitteametlikult kõrvaldama.”

„Jah, see kah.”

Duffy oli vaikseks jäänud. Ta mõtles pingsalt. Ma olin üsna kindel, et ta mõtleb sellest, mil viisil ta saaks mind ära kasutada. Ja minul polnud selle vastu midagi.

„Kas jääte Bostonisse,” küsis ta siis. „Kust me teid leida võime?”

Ma ütlesin, et jään, ning nad lahkusid, ja nii lõppeski viies päev.

Ma leidsin ühest päev läbi spordivõistlusi näitava telekaga baarist piletitega äritseja ning veetsin suurema osa kuuendast ja seitsmendast päevast Fenway Parkis, vaadates, kuidas Red Sox^[5.] üritab end hooaja algul koduväljakul maksma panna. Reedeses mängus oli seitseteist vooru ja kohtumine lõppes väga hilja. Nii et kaheksandal päeval ma põhiliselt magasin ja läksin õhtul tagasi Filharmoonia juurde, et rahvast jälgida. Vahest oli Quinnil mõne kontserdisarja tarvis hooajapilet. Kuid ta ei ilmunud välja. Lasksin mälus silme eest läbi selle, mis pilguga ta oli mind vaadanud. Siin võis põhjuseks olla üksnes too tobe nügimine kõnniteel. Aga võib-olla ka midagi rohkemat.

Susan Duffy helistas mulle uuesti laupäeva, üheksanda päeva hommikul. Nüüd oli tal teistugune hääl. Ta rääkis nagu inimene, kes on jõudnud palju üle järele mõelda. Nagu inimene, kes on välja mõelnud plaani.

„Kell kaksteist hotelli vestibüülis,” ütles ta.

Duffy sõitis kohale autoga. Ta oli üksi. Tema masin oli Taurus, ehitatud vastama üksnes kõige elementaarsematele nõuetele. Auto oli seest määrdunud. Valitsuse omand. Duffyl olid jalas kahvatusinisest riidest teksad ja ilusad kingad, seljas kandis ta kulunud nahkjopet. Tema juuksed olid äsja pestud ning üle lauba taha kammitud. Mina ronisin Tauruse kaassõitjaistmele, Duffy põrutas risti üle kuue sõidurea ning juhtis masina otse Mass Pike’ile^[6.] viiva tunneli suhu.

„Zachary Beckil on poeg,” teatas ta.

Duffy läbis kiiresti ühe maa-aluse kurvi, siis sai tunnel otsa ning me jõudsime aprillikuu keskpäeva kahvatu valguse kätte, asudes nüüd teisel pool Fenwayd.

„Ta õpib kolledžis eelviimasel kursusel,” ütles Duffy. „Mingis väikeses tähtsusetus humanitaarõppeasutuses, üsna siin lähedal, muide. Me rääkisime ühe tema kursusekaaslasega, see oli tema poolt vastuteene ühe kanepiloo kinnimätsimise eest. Poja nimi on Richard Beck. Mitte just populaarne tegelane, pisut kummaline. Paistab, et on üpris traumeeritud sündmuse tõttu, mis juhtus viis aastat tagasi.”

„Mis sündmus see oli?”

„Ta rööviti.”

Ma ei kostnud seepeale midagi.

„Pakkuge välja,” ütles Duffy. „Kas teate, kui tihti tänapäeval tavalisi inimesi röövitakse?”

„Ei tea,” vastasin.

„Selliseid asju ei juhtu,” ütles ta. „See on väljasurnud kuriteoliik. Nii et ilmselt oli tegu võitlusega mõjupiirkondade pärast. See on sisuliselt tõend selle kohta, et poisi isa kuulub kuritegelikku ühendusse.”

„Liiga julge oletus.”

„Olgu, aga tõend on ikkagi väga veenev. Ja inimröövist ei teatatud kuhugi. FBI-l pole selle kohta mingeid andmeid. Milles asi ka polnud, see lahendati eraviisiliselt. Ja mitte kuigi hästi. Kursusekaaslase jutu järgi pole Richard Beckil ühte kõrva.”

„Mis siis?”

Duffy ei vastanud. Sõitis vaikides lääne poole. Mina sirutasin end kaassõitja istmel välja ja jälgisin teda silmanurgast. Ta nägi hea välja. Pikka kasvu, sale ja ilus, ning tema silmis oli elu. Mingit meiki tal polnud. Duffy oli üks neist naistest, kes lihtsalt ei vajanud meiki. Mul oli äärmiselt hea meel, et ta mind ringi sõidutab. Aga tema jaoks polnud see ekskursioon. Ta viis mind kuhugi. See oli päevselge. Ta oli mingi plaani välja mõelnud.

„Ma uurisin läbi terve teie teenistuslehe,” ütles ta. „Väga põhjalikult. Te olete hämmastav inimene.”

„Mitte eriti,” kostsin ma.

„Ja teil on suured jalad,” jätkas Duffy. „See on samuti hea.”

„Milleks?”

„Küll te näete,” vastas ta.

„No öelge mulle,” laususin.

„Me oleme väga sarnased,” sõnas Duffy. „Teie ja mina. Meil on midagi ühist. Mina tahan Zachary Beckile ligi pääseda selleks, et oma agenti tagasi saada. Teie tahate talle ligi pääseda, et Quinnini jõuda.”

„Teie agent on surnud. Kaks kuud, see oleks tõeline ime. Peate sellega leppima.”

Duffy ei vastanud midagi.

„Ja Quinn ei lähe mulle kuigivõrd korda.”

Duffy vaatas vilksti paremale ja raputas pead.

„Läheb küll,” ütles ta. „Vägagi läheb. Seda on kaugelt näha. See asi närib teid. Lõpetamata lugu. Ja ma pakun välja, et te olete sedasorti inimene, kes ei armasta lõpetamata lugusid.” Seejärel jäi ta hetkeks vait. „Ja mina tegutsen, lähtudes eeldusest, et mu agent on veel elus, kuni teie ei tule lagedale kindlate tõenditega, et see ei ole nii.”

„Mina?”

„Ma ei saa ühtki oma inimest kasutada,” sõnas Duffy. „Te saate ju aru, eks? Mis justiitsministeeriumisse puutub, siis kogu see asi on ebaseaduslik. Nii et kõik, mida ma edaspidi teen, on mitteametlik. Ja ma oletan, et teie olete just selline inimene, kes jagab midagi mitteametlikest operatsioonidest. Ja kes on nendega harjunud. Vahest isegi eelistab neid.”

„Ja siis?”

„Mul on vaja keegi Becki koju sokutada. Ja ma otsustasin, et see saate olema teie. Teist saab minu isiklik pikkvarras-penetraator.”

„Mismoodi?”

„Richard Beck viib teid kohale.”

Umbes kuuskümmend viis kilomeetrit Bostonist lääne poole keeras Duffy suurelt maanteelt maha ja võttis suuna põhja, Massachusettsi maapiirkondade poole. Me sõitsime läbi piltilusate Uus-Inglismaa külade. Kõnniteedel seisid tuletõrjujad ja hõõrusid oma masinaid läikima. Inimesed sättisid oma murulappidele kõiksugu asju ja pügasid põõsaid. Õhus lõhnas puusuitsu järele.

Me jäime peatuma motelli juures, mis asus keset tühermaad. Motell nägi imekena välja, selle siledat tellisvoodrit raamis silmipimestav valge rant. Parkimisplatsil seisid viis autot, tõkestades sissepääsu viide tagumisse tuppa. Kõik olid valitsuse masinad. Keskmises toas ootas meid Steven Eliot, lisaks temale oli seal veel viis meest. Nad olid oma tubadest bürootoolid ära toonud ja istusid kenasti poolringis. Duffy sisenes minu ees ja noogutas Eliotile. Minu meelest tähendas see noogutus: Ma rääkisin talle, ja ta pole „ei” öelnud. Siiani. Siis läks Duffy akna juurde ja keeras end nii, et jäi näoga toa poole. Päevavalgus tema taga oli ere. Seetõttu oli toas olijatel teda raske näha. Duffy köhis hääle puhtaks. Kõik jäid vaikseks.

„Niisiis, kuulake, inimesed,” ütles ta. „Veel kord, see on mitteametlik asi, seda pole kõrgemalt poolt sanktsioneeritud ning me tegeleme sellega oma vabast ajast ja oma isiklikul riisikol. Kui keegi tahab mängust väljuda, siis tehku seda kohe.”

Keegi ei liikunud. Keegi ei lahkunud. See oli kaval võte. Näitamaks mulle, et Duffyl ja Eliotil on abiks veel viis meest, kes on valmis minema nendega kasvõi põrgusse ja sealt koos naasma.

„Meie käsutuses on vähem kui nelikümmend kaheksa tundi,” lausus Duffy. „Ülehomme sõidab Richard Beck koju, tema emal on sünnipäev. Meie allika andmeil teeb ta nii igal aastal. Jätab lihtsalt loengud vahele ja kõik. Isa saadab talle järele auto koos kahe kutselise ihukaitsjaga, sest poiss kardab, et teda võidakse jälle ära röövida. Meie kasutame selle hirmu ära. Võtame need ihukaitsjad maha ja röövime ta ise.”

Duffy tegi pausi. Tema kuulajad ei öelnud ühtegi sõna.

„Meie eesmärk on pääseda Zachary Becki majja,” lausus Duffy seejärel. „On enam-vähem kindel, et oletatavad inimröövijad pole selles majas just teretulnud. Niisiis juhtub see, et Reacher vabastab otsekohe poisi röövijate käest. Kõik käib väga kiiresti – inimrööv, vabastamine, ja nii edasi. Poiss on äärmiselt tänulik ning tema perekond võtab Reacheri enda juures kodus vastu nagu kangelase.”

Mõnda aega istusid kuulajad vaikselt. Siis hakkasid nad nihelema. See plaan oli nii auklik, et šveitsi juust tundus selle kõrval nagu betoon. Ma vaatasin ainiti Duffyt. Siis avastasin end aknast välja vahtimas. Neid auke oli võimalik kinni toppida. Tajusin, kuidas mu aju tööle hakkas. Mõtlesin sellest, kui mitut auku Duffy ise juba märganud oli. Ja sellest, kui mitmele küsimusele on ta vastuse leidnud. Lisaks pani mind imestama see, kuidas ta teab, et mulle sedasorti asjad meeldivad.