Читать книгу Maja Cornwallis. Sari Varraku ajaviiteromaan - Liz Fenwick - Страница 3

Kell oli peaaegu üksteist ja Maddie oli juba üle kaheksa tunni autoroolis istunud. Ta haigutas ja püüdis vägisi silmi rohkem lahti hoida. Käiku aeglustades lähenes ta järjekordsele pimekurvile. Kuuvalguses joonistusid taeva taustale puude väändunud siluetid. Piinatud olemisega puud kerkisid hekkidest ja moodustasid tunneli. Tundus, et see sulgub ümber auto. Mööda Maddie selgroogu jooksis judin. Mootor hakkas turtsuma.

„No liigu, liigu, vanatüdruk! Trevenen ei saa enam kuigi kaugel olla ja kui me kord kohal oleme, saame mõlemad kätte vägagi teenitud puhkuse.” Maddie silitas auto armatuurlauda. Kapoti alt imbus suitsu.

Ta vaatas kõrvalistmel magavat kasutütart. Hannah nägi oma turritavate blondide juuste sasimikuga armas välja. Tüdruk muutis asendit ja nähtavale ilmus tema käsivarrel olev tätoveering. Maddie hingas sügavalt sisse. Hannah oli tema keelust üle astunud. Maddie pidi kõik oma kannatusevarud kokku võtma, kui tüdruk eelmisel õhtul talle tätoveeringut näitas. Ta jättis asja sinnapaika. Oli ju temagi teismeline olnud. Tema oli siiski vanemate sõna kuulanud.

Pööranud tähelepanu tagasi teele, teadis Maddie, et kui kaart on õige, siis peavad nad juba uue kodu lähedal olema. Treveneni lähedal. Seda muidugi juhul, kui ta oli kaarti õigesti järginud, aga tal polnud aimugi, kas ta ikka oli seda teinud või mitte. Ainult see veel puudus, et ta jääb siia üksildasele külateele saatuse hooleks.

Kui Maddie aprillis maja vaatamas käis, oli advokaat ta kohale sõidutanud. Siis polnud tee tundunud sugugi keeruline, kuid võib-olla ei pannud ta nii hästi tähele, kui oleks pidanud. See poleks ka kuigi üllatav: Maddie polnud teinud midagi nii hästi, kui oleks pidanud, juba sellest saadik, kui tema abikaasa John suri.

Püüdes mootorit jahutada, keeras Maddie ventilaatori täie võimsuse peale, aga sellest polnud midagi kasu. Auto aeglustas käiku, kuigi Maddie vajutas gaasi põhja. Mootor turtsatas veel kaks korda ja suri välja. Maddie virutas rusikaga vastu rooli. Inertsist liikus auto veel natuke mööda külavaheteed edasi, kuni peatus lõplikult. Esituled tuhmusid ja kustusid. „Kurat!”

Hannah ärkas üles. „Mida?”

Maddie proovis autot käivitada, aga see ei õnnestunud.

„Kas me oleme juba selles paganama kohas?” Hannah sirutas ennast.

„Ee … ei ole. Auto läks nässu.”

„Mida?”

„Auto…” Maddie näperdas süütevõtit.

„Seda ma kuulsin, aga kus me oleme?” Hannah ajas ennast sirgu.

„Ma ei teagi täpselt.”

„Pagan!”

„Ära vannu.” Maddie pani silmad kinni. Nad olid ärganud juba kell viis ning pakkinud hoolikalt viimased asjad kokku, aga Londonist lahkusid nad alles pärast seda, kui kolimisfirma mehed olid kaubiku täis laadinud. Maddie ei mäletanud enam, milline hullus oli teda sundinud nõustuma kolimisega pangapüha nädalavahetuse reedel.

„Vaat kes räägib. Ma just kuulsin, kuidas sa ise vandusid.”

Maddie ohkas.

„Ja miks ma ei või ,,pagan” öelda? Pealegi pole sa isa surmast saadik kirikus käinud.”

Maddie luges mõttes kümneni, enne kui vastas. „See on juba käidud tee.”

Hannah pani käed rinnale risti. „Ei ole. Ma pole kunagi varem Cornwallis olnud.”

„Ära näri tähti.” Maddie masseeris kangeid kaelasooni. „Vaidlemisest pole midagi kasu.”

„Niisiis?”

Maddie tõmbas kapotihooba ja astus autost välja. Asjad võiksid ka hullemad olla, ütles ta omaette. Võinuks näiteks sadada. Aga oli täiuslik suvine hilisõhtu. Kuslapuu järele lõhnav kerge tuuleõhk sakutas Maddie juukseid, kui ta väljas seisis ja kapotiga võitles.

„Mis asja sa seal teed?” küsis Hannah.

„Mootorit uurin.”

„Mis ajast sina autodest midagi tead?”

Maddie hakkas naerma. Hannah’l oli õigus, Maddiel polnud neist tõesti aimugi ja seepärast võttis ta taskust telefoni, et autoabisse helistada. Ekraanile ilmus Johni pilt. Maddie sulges hetkeks silmad. Mees oli juba kaheksa kuud läinud.

„Kas sa jäädki seda vahtima?” küsis Hannah.

Maddie valis numbri. Levi ei olnud. No tore!

Hannah kummardus aknast välja. „Noh, mis toimub?”

„Ei midagi.”

„Ei midagi? Suurepärane. Me oleme pagan teab kus, levi ei ole ja auto on nässus.”

„Üsna täpne olukorra kirjeldus.” Maddie pöördus mõttes taeva poole, et jõudu saada, aga ei leidnud sealt muud kui Linnutee. See polnud küll see, mida ta vajas, kuid oli siiski kaunis ning Maddie ei mäletanudki, millal ta viimati valgusreostusest nii vaba taevast oli näinud. Üle musta võlvi sööstis langev täht ja Maddie mõtles, kas ta julgeb midagi soovida. Mis soov see praegu võiks üldse olla? Kas seesama, mida ta alati oli soovinud – unistus õnnelikust perest ja kodust – või olid viimase aasta sündmused purustanud Maddie võime uskuda unistustesse või üldse millessegi?

Hannah vehkis käega. „Halloo?”

„Jah.”

„Mida sa siis nüüd teha mõtled?” Hannah näperdas jakilukku.

„Kõnnin edasi ja otsin abi.” Maddie vaatas inimtühja külateed ja neelatas.

„No õnn kaasa. Siin pole elumärkigi. Oled sõitnud maailma otsa.”

Otsustanud mitte õnge minna, sirutas Maddie käe välja. „Taskulamp, palun. See on kindalaekas.”

Hannah heitis lambi kõrvalistmele.

Maddie ootas vaikides, aga küsis viimaks: „Kas tuled ka?”

„Ei.” Hannah pistis taskulambi aknast välja.

„Hea küll.” Võtnud lambi, sammus Maddie üksi auto juurest eemale. Ta ei saanud sundida Hannah’t kaasa tulema. John oli surnud ja Maddie läbisaamine tema tütrega muutus iga päevaga halvemaks.

Sammu aeglustades kissitas Maddie silmi, nähes ainult enda ees pimedusse kaduvat teed. Ta tõstis taas tempot ja nägi viimaks valgust. Maddie pistis jooksu, kuni silm hakkas seletama majadekobarat, kuid ainult ühes oli näha elumärke. Kus kõik ometi on?

Kui Maddie uksekella helistas, kajasid ta kõrvus Hannah’ sõnad „maailma otsa”. Keegi ei tulnud avama. Maddie vajutas taas nuppu ja kuulatas, kuid ei kuulnud muud kui oma hingamist. Ta prõmmis uksele.

„Kes kurat seal…” torises sügav hääl.

Maddie vaatas üles pruunidesse silmadesse.

„Vabandust, et tülitan, aga mu auto läks rikki ja telefon on levist väljas.” Ta kontrollis uuesti mobiili. „Kas ma tohiksin ehk teie telefoni kasutada?” Vastuseks oli vaikus ja siis kuulis Maddie majast kähedat naisehäält, mis uuris, kes ukse taga on. Maddie silmad läksid pärani. Mehe juuksed olid sassis, tal polnud särki seljas ja püksid polnud päris õigesti jalas. Maddie lõi pilgu maha.

„Loomulikult.” Mees astus ukse eest kõrvale.

Kuigi oli kahekümne viies august, andis lehesahin Maddiele märku saabuvast sügisest. See üleminekuaeg oli talle alati väga meeldinud, päikesekiirte kaldenurga muutus tegi looduse värvid intensiivsemaks. Parasjagu ei näinud Maddie muidugi suurt midagi. Taskulambi valguskiir suutis vaevu läbi pimeduse tungida.

Eemal sööstis mäger hämarale valgusele julgelt vastu astudes üle külatee heki sisse. Tee oli nii kitsas, et Maddie ja mees mahtusid täpselt kõrvuti kõndima. Mees oli autoabimeeskonnale tee kätte juhatanud ja pakkunud, et saadab Maddie auto juurde tagasi. Naine oli majja veini rüüpama jäänud. Maddie lootis, et nood kaks saavad jätkata sealt, kus pooleli jäid, kuid siiski kahtles selles.

„Pagan võtku, Maddie, läks sul alles aega.” Hannah astus pimedusest välja.

Maddiel pidi süda seisma jääma.

„Kas see on autoabimees?”

Maddie tõmbus turri. „Kas keegi käis siin?”

„Nalja teed või? Justkui keegi üldse liiguks mööda sellist haledat tee aseainet! Siin pole kedagi peale nahkhiirte.”

„Suurepärane. Nahkhiired on looduskaitse all. Sul veab, kui neid näha saad, nende arvukus väheneb.” Mees rääkis kiiresti.

„Tänan, et valgustasite mind ohustatud liigi asjus, aga see koht ajab mulle judinad peale. Ja kes teie selline üldse olete?” küsis Hannah.

„Hannah…” alustas Maddie, aga ei lõpetanud lauset.

Mees sirutas tüdrukule käe. „Mina olen Mark Triggs.”

Hannah ignoreeris teda ja pöördus uuesti Maddie poole. „Kas sa midagi kasulikku ka tegid – näiteks uurisid välja, kus see Trevenen on?”

„Trevenen?” kordas mees. „Te olete siis Daphne Penventoni sugulased.”

„Jah.” Maddie kirtsutas nina, sest hoolimata kõigest, mida advokaat oli rääkinud, polnud ta päris kindel, kes Daphne Penventon tema pärisemale oli olnud.

„Kas te olete kunagi Trevenenis käinud?” küsis mees.

„Üks kord, mitu kuud tagasi.” See tundus nüüd väga hägune nagu kõik viimasel ajal. Hämaras taskulambivalguses püüdis Maddie aru saada, kas see teade kohutab meest, kuid ei näinud tema näol muud kui varjude mängu.

„Kas kavatsete täna seal ööbida?”

„Issand, see on siis hullem kui mu kõige jubedamates õudusunenägudes. Trevenen on katuseta majavare, kus pole sooja ega külma vett ega midagi,” pomises Hannah. „Ma nägin dokumente ja seal seisis ,,eluase”. Eluase, aga mitte maja.”

Mark naeris selle peale.

Miski Hannah’ toonis tegi Maddie närviliseks. Trevenenis oli võimalik elada. Kuigi Maddie oli olnud justkui udus, oli ta maja ju oma silmaga näinud. „Eluase on juriidiline termin.”

Hannah kehitas õlgu. „Kuule, millal see automees ükskord tuleb?”

Maddie vaatas kella. „Lähema kahe tunni jooksul.”

„Kiiresti küll, mis? Kaks üksildast naist võõra meesterahvaga pimedal külateel ja nemad veel viivitavad. No tore lugu! Ma juba kujutan ette pealkirju tuleva nädala ajalehtedes, et surnukehad leidis mööduv talumees.”

„Nüüd aitab, Hannah!”

„Millest aitab?” küsis Hannah.

„Melodraamast.”

„Ah et see on melodraama. Tore. Aitäh sõnavara rikastamise eest.”

Maddie käed tõmbusid rusikasse. „Hannah.” Ta hingas sügavalt sisse. Loomulikult oli Hannah üksi oodates kartma hakanud. Ehk ta pole siis järgmine kord enam nii põikpäine ja tuleb kaasa.

„Hoia eemale, Maddie.” Hannah vaikis korraks ning pööras Maddiele ja Markile selja. „Sa pole mulle midagi muud kui isa lesk. Mitte midagi muud.”

„Ma olen su seaduslik hooldaja,” ütles Maddie, aga olnuks parem, kui ta poleks midagi vastanud. Ta sai aru, et Hannah vajab enamat kui üksi külateele jätmist, enne kui temaga korralikult suhelda saab. Ehk koguni midagi vapustavat, aga imesid ju ei juhtu.

„Neetud kohtud.” Hannah ronis autosse ja virutas ukse kinni. Mürtsatus kajas Maddie kõrvus ja peaaegu varjas öökulli huike.

Koiduvalguses hakkas silm seletama hooletusse jäetud graniitehitiste kobarat. Maja oli suur, palju suurem, kui Maddie mäletas. Katus tohutu pinna kohal oli üsna läbi ja muret tekitavalt lohkus. Kas kevadel oli ka nii olnud? Maddie pani silmad kinni ja püüdis meelde tuletada. Puude alused, kus enne olid lillepeenrad, olid täis kellukaid. Sinine, hall ja roheline. Metsküüslaugu lõhn. Katuse kohta ei tulnud talle midagi meelde. Silmad uuesti lahti, uuris Maddie maja vormisegadikku.

Aknaid oli väga palju ja Maddie luges kokku neli korstnat, aga ta polnud arvestanud suure mõisahäärberiga. Kuidas ta küll oli unustanud, et see on nii suur? Kui oli tulnud kiri, kus seisis, et ta on pärinud Cornwallis maja, oli Maddie kujutlenud midagi väikest, lihtsat maamajakest, aga Trevenen polnud väike. Maddie neelatas. Mida ta küll enda peale on võtnud? Ei mingit lihtsat idülli, ainult väikeste ruutudega aknad ja vastutus. Ta oli ilmselt hull, et selle asjaga nõusse jäi. Aga mis võimalusi tal ikka oli? Polnudki ju. Maja Londonis oli rohkem väärt kui vana häärber kauges Cornwallis. Seega müüs Maddie Londoni maja maha ja maksis arved. Haigutust alla surudes ronis Maddie autost välja ja hingas sügavalt sisse. Niiske mulla lõhn mõjus rahustavalt. Ta pani vaikselt autoukse kinni. Hannah magas, lebades tagumisel istmel, kuhu ta oli läinud, kui sai selgeks, et autot saab parandada küll, aga see võtab aega. Mehaanik oli olnud meister ümbernurgajuttu ajama.

Nende uus naaber astus oma autost välja. Maddie meelest oli Mark olnud olukorda arvestades uskumatult lahke. Et mitte lasta Maddiel ja Hannah’l uuesti ära eksida, oli ta näidanud neile läbi külateede rägastiku teed uue kodu juurde.

„Hommik!” tervitas Mark.

Kadedusega pani Maddie tähele, et Mark ei ilmutanud mingeid märke magamata ja õues viibitud ööst, ning otsis mehe näolt reetlikke varje, kuid nägi ainult kõrgeid põsesarnu ja täidlasi huuli. Mehe näojooned polnud klassikalised, kuid üldmulje oli Maddie meelest üsna rabav.

„Hommik on juba hulk aega,” märkis Maddie.

„Tõsi, aga siis koidikukoor veel ei laulnud.”

Maddie kergitas kulmu. „Või siis nii defineerite teie hommikut.”

„Nii jah, lisaks veel tass head kohvi.”

„Ärge nimetage niisugust asja, mis on praegu sama hästi kui võimatu.” Juba ainult mõte topeltespressost oma harjumuspärases kohvikus Fulhamis ajas Maddiele nutu peale, aga ta oli nii kurnatud, et mingist kofeiiniannusest poleks selle vastu abi olnud.

„Võiksite minu poole tulla.”

Maddie vaatas Markile otsa ja leidis, et mees mõtleb seda pakkumist tõsiselt, kuid vaatas siis uuesti maja poole. „Tahan juba väga Treveneniga tutvust teha.”

„See ootabki teid.” Mark sirutas käe maja poole, naeratas ja tegi kerge kummarduse.

Maddie keha valutas, kuid ta keskendus oma uuele kodule. Mõnd akent ümbritsesid tahutud kivid, teistel olid lihtsad valgeks värvitud puuraamid. Kõigis aknais peegeldus varajane hommik ja maja sisemusest polnud midagi näha. Trevenen näis olevat korras, kuigi külm ja tühi.

Maddiest vasakul, kui mälu teda ei petnud, oli sealaut, millel polnud katust, ja tema taga õue kaugemas otsas paiknesid tallid. Ehitised moodustasid suure ristküliku kolm külge, maja paiknes idas.

Maddie kogus sügavalt sisse hingates julgust ja hakkas jalga jala ette asetades mööda rohtunud rada eesukse pole minema. Seal võttis ta taskust suure võtme ja proovis seda lukuauku torgata. Pisut jõudu rakendades õnnestus Maddiel võtit keerata ja ta vajutas lingi alla, aga uks ei andnud järele. Ta proovis uuesti ja nügis teise käega vastu kooruvat värvi. Kui Maddie ootas, et uks avaneks, hakkas miski ta sisemuses närima. Tuli julge olla. See peaks ju põnev olema: ta on nüüd Treveneni omanik.

Kostis raksatus ja kui Maddie üle lävepaku komistas, paiskus talle vastu pahvak läppunud õhku. Õhu liikumine keerutas tolmu üles ja tundus, nagu seinad ohkaksid. Põrandat katsid varjud ja surnud kärbsed. Maddie võttis endal ümbert kinni.

„Mis te arvate, kas siin on elekter sees?” Ta pöördus ja naeratas Markile väsinult.

„Peaks olema.”

Rasked kardinad olid tihedalt ette tõmmatud ning hoidsid ruumis niiskuselõhna ja suurendasid hüljatusetunnet. Maddie sirutas ennast lülitit vajutades välja. Kõik saab korda – lõpuks. Temal ja Hannah’l on katus pea kohal ja nad saavad oma elu uuesti üles ehitada. Nüüd tuleb vaadata tulevikku ja valusad mälestused seljataha jätta.

Mark tuli Maddie kõrvale ja ta tundis, kuidas mehe hingeõhk tema põske paitab. Maddie astus eemale. Ta poleks suutnud kujutledagi meest, kes oleks tema abikaasast välimuse poolest rohkem erinenud. Kui John oli veel terve, oli ta kiitsakas ja heledapäine. Silmi sulgedes võis Maddie manada silme ette pildi, kuidas mees, poisilikud lokid laubale vajunud, on arvuti kohale kummardunud ja kirjutab pöörase kiiruga, et mingit artiklit tähtajaks valmis saada. Lõpuks olid mehe siidised juuksed kõik läinud. Maddie keerutas sõrmede vahel kaelale vajunud lahtist juuksesalku.

„Kas ma lähen ja vaatan maja kiiresti üle?”

„Tänan.” Maddie vaikis korraks, lasi uuesti pilgul üle halli libiseda ning märkas taas tolmu ja ämblikuvõrke. Ta püüdis mitte väriseda. Maja oli peaaegu jäiselt külm. „Ega siin ometi kummitusi ei ole?”

„Trevenenis ei kummita,” ütles Mark.

Maddie hingas sisse ja silmitses suletud uksi, mis olid läikiva värviga valgeks värvitud, aga aja jooksul kollakaks tõmbunud. Maddie teadis, et sellist värvi kokku segada pole võimalik. Selline toon tekib ainult aastatega.

„Ei mingeid tonte, ma luban. Siin läheduses on küll mitmes majas vaimud, aga Trevenenis neid pole.”

„Te räägite nagu asjatundja.”

„Üldsegi mitte.” Mark naeratas laialt ja läks suurest trepist üles. Puust käsipuu polnud värvitud, kuid puusüüd polnud õieti nähagi. Maddie astus lähemale. Paljude käte higi ja rasu olid tammepuu tumedaks muutnud ja siidiseks kulutanud. Tugipulgad olid kolme tooni võrra heledamad. Kõik trepiastmed olid keskelt lohku kulutatud. Maddie vaatas uuesti üles, talle oli justkui midagi silma hakanud, aga midagi polnud. Ta hõõrus käsivarsi.

Seina vastu toetudes surus Maddie jõuga maha pitsituse südame ümber. Laes rippuv üksik lambipirn heitis lillelisele tapeedile tuhmi valgust. Lillemuster peaaegu varjutas seintel rippuvad pildid, aga nende hulgast kerkis esile kolme naise foto. Kes need naised on, mõtles Maddie, ja kas üks neist on Daphne Penventon?

Mõttesse vajunult liikus Maddie mööda halli, tema käsi libises tõustes ja langedes üle lainetavate seinte. Tänu Daphne Penventonile said tema ja Hannah võimaluse uueks alguseks. Trevenen kuulus nüüd Maddiele, kuigi see tundus ikka veel uskumatu.

Teatav kindlustunne peaks võimaldama tal nüüd uuesti inspiratsiooni leida. Kui John oli haige, igatses Maddie väga maalida – maalida oma valu, lootust ja armastust, aga siis polnud tal selleks aega. Aga nüüd, kui oli aega, oli ta tühi. Maddie ei teadnud, mida ta edasi tegema hakkab. Ta pidi plaane tegema, aga ei teadnud, kust alustada. Kuidas ometi oli elu olnud kunagi nii selge ja on nüüd nii ähmane?

Kui Maddie kööki astus, langes tema pilk suurele aknale, mis selle ühes otsas kohe silma hakkas. Iga selle käsitsi puhutud ruut näitas väljast paistvast maastikust erisugust pilti. Maddie raputas pead ja pööras kõrvale. Laes olid suured mustad palgid, rohkesti oli kasutatud läikivat valget värvi, aga seinte ebaühtlane kollasus tegi puidule häbi. Maddie püüdis ära arvata, millal siin viimati remonti tehti. Sisustuse järgi otsustades võis see olla viiekümnendatel või varemgi. Kaminas oli pliit, mida oli palju kasutatud, kuid polnud juba hulk aega puhastatud. Siin ei olnud üldse midagi puhastatud. Peale selle, et kõik oli tolmuga kattunud, hõljus õhus kõdulõhn.

Maddie kummardus üle suure valge kraanikausi ning näperdas riivi, et akent lahti teha ja hommikuõhku sisse lasta. Aknanurgad olid täis surnud putukaid ja raamilt rippusid ämblikuvõrgud. Ämblikku näha ei olnud. Ämblik oli nagu teisedki Treveneni asukad kõike maha jättes kiirustades lahkunud. Laual oli isegi teekann hallitanud jäänustega sellest, mis oli ilmselt olnud Daphne viimane tee. Maddie mõtles, kas ta oli seda ka siis märganud, kui valdusi üle käis vaatamas.

Marki sammud kuulutasid, et ta on kööki jõudnud. Surudes maha kanget tahtmist nutma hakata, pöördus Maddie mehe poole. „Te olete äärmiselt lahke. Teil poleks tarvitsenud jääda.”

Mark pööritas silmi ja naeratas. „Kas ma oleksin pidanud siis neiud hätta jätma? Mu maine olnuks igaveseks rikutud.”

Maddie hakkas naerma. Tal polnud kahtlustki, et sellise välimuse ja naeratusega oli mehel kindlasti teatav maine, kuid see ei puutunud temasse.

Mark oli ära läinud ja Maddie vaatas, kas Hannah on autos ärganud. Tüdruk magas ikka veel. Hea, et vähemalt ükski neist puhata sai. Päike kõrvetas Maddiele lagipähe, kui ta ringi vaatas. Muru nägi välja nagu aas ja aias oli rohkem umbrohtu kui lilli, aga maja näis selle kõige keskel siiski rõõmus.

Tähendades mõttes üles asju, mida tuleb teha, hakkas Maddie maja ümber ringi käima. Roniroos oli lösakil üle võlvkaare, mis viis maja ette. Metsikud raod ronisid võlvilt selle lähedal oleva väikese ehitise otsa. Taim oli isegi läbi katkise aknaklaasi kasvanud. Tegemist oli nii palju. Jättes ka katkise aknaklaasi meelde, liikus Maddie edasi.

Tundus, et esiküljel oli Trevenenile iluravi tehtud. Fassaad püüdis olla ametlik, peaaegu George’i-aegne, hoopis erinev tagaküljest, kust paistis hoone keskaegset algkuju, mida oli järgmistel sajanditel täiendatud. Maddie astus oma majast eemale ja uuris selle kuju. Ta pidi seda endale veel kord ütlema: oma maja. See vana maja kuulus talle ja selle vildakas fassaad tõi talle naeratuse näole, aga see oli häirinud kedagi, kes oli püüdnud seal jäika tasakaalu tekitada. See polnud õnnestunud, aga kõrged George’ide stiilis aknad, mis püüdsid hommikuvalgust, olid meeldivad. Seesama valgus langes kohale, kus juurdeehitis oli maja külge liidetud. Uuemas tiivas olid kivid teistsuguse suurusega ja korrapärasema kujuga. Maddie astus ühenduskoha juurde ja libistas käega üle selle. Korraga jäid tema sõrmed paigale ja käsivartele tekkis kananahk. Kuskilt kostis vaikset nutuhäält. Maddie keeras pead, et kindlaks teha, kust see tuleb, aga ei näinud muud kui augustilõpu päikeses peesitavat rohtunud aeda. Maddie põlvede ümber sumises unine herilane.

Maddie pilgutas silmi ja side majaga katkes. Hääl kadus. Ta kehitas õlgu ja jalutas läbi aia suure männi juurde, mis kõrgus selle kaugemas otsas. Puu oksad sirutusid asümmeetrilise segadikuna taeva poole. Okste vahelt oli näha siniseid taevalapikesi, mis äratasid Maddie loovuse. Aga ta ei andnud järele. Täna pole maalimiseks õige päev. Kõigepealt peab majaga tutvuma ja selle ära koristama, enne kui nende maine vara tuleval nädalal kohale jõuab.

Ta kõndis läbi hekiaugu edasi sinna, kus ilmselt oli olnud köögiviljaaed. Postid seisid paljalt ja kõikjal oli võimust võtnud rohi. Maddie kummardus ühe peenra kohale ja leidis spinatit, mis oli ilmselt ise kasvama hakanud. Selle aiaosa viljakandvaks muutmine ei nõuakski liiga suurt pingutust. Ehk suudab ta Hannah’s selle vastu huvi äratada. Aia kordategemine on küll raske töö, aga see tasuks ennast ära.

Ennast uuesti sirgu ajades vaatas Maddie silmapiiri poole. Kaugemal jäid ehitisi varjavad puud hõredamaks ja avanes vaade aia tagumise osani. Ta vaatas põlde, mis langesid sügavasse nõkku, kus oli tihedalt puid. Maddie arvas, et nõo põhjas võib olla jõgi, aga näha seda ei olnud. Teisel nõlval olid taas põllud. Päikese poole silmi kissitades nägi Maddie hekkidest piiratud ebakorrapärase kujuga maatükke, mis kokku moodustasid juhusliku mustri küntud ja täisistutatud maalappidest ning karjamaast.

Ta pööras ringi ja kõndis läbi puuviljaaia maja poole. Puud oli saagist lookas. Ta hakkas õuna võtma, kuid hoidis end tagasi. Tema arvates kulus veel kuu, enne kui need küpseks saavad. Maddiet üllatas, kui palju erisuguseid õunu ja pirne ta nägi. Kõik need rohelised, punased, tume- ja helekollased toonid panid tal näpud sügelema. Varsti hakkab ta maalima.

Maja juures tagasi, hakkas Maddie sellega tutvust tegema. Advokaat oli talle lühidalt tutvustanud maja ajalugu. Alguses oli Trevenenis olnud esimesel korrusel üks tuba ja teisel kaks, seejärel oli hoonest kasvanud mõisahäärber, kuigi väike. Maja oli ehitatud enam-vähem L-kujulisena, L-i alumise kriipsu moodustas suur köök, mis ulatus tagaõueni. Ülejäänud maja oli pikk kriips. Kõik alumise korruse ruumid olid peakoridori ääres ning uut ja vana majaosa eraldas hall.

Maddie avas edasi liikudes kõik uksed ja lükkas aknad pärani lahti. Iga tuba oli omanäoline ja igaühel oli olnud ilmselt kindel otstarve, mis aga oli enamasti juba hulga aja eest kadunud. Asjade järgi, mis Daphnest järele olid jäänud, hakkas Maddie aru saama, kuidas tema heategija oli ruume kasutanud. Maja oli vanale naisele üksinda ülalpidamiseks liiga suur.

Õuele viiva ukse kõrval nagis rippus vana impregneerjakk. Selle all oli paar väga väsinud saapaid. Aknalaual olid mudased kindad ja nende kõrval oksakäärid. Kuidas Daphne oli surnud? Kas ta oli aias tööd teinud, siis sisse tassikest teed jooma tulnud ja kokku vajunud? Tundus, et nii oligi. Maddie puudutas kindaid, mõeldes naisest, kes oli neid kandnud.

Jätnud tagaukse, läks Maddie ilusa pika laua ja väga erisuguste toolidega söögituppa. Kolm neist olid Chippendale’i stiilis, teised pärinesid ilmselt Victoria ajast. Kui ta kamina kõrval seisva nõudekapi ukse lahti tegi, keerutas õhu liikumine lendu portselanil lebanud surnud ööliblikad. Maddie aevastas ja vehkis käega, et tolmupilve hajutada, aga kasu sellest polnud.

Ta lahkus söögitoast ja seisatas suures hallis. Trepimademel olevast kõrgest aknast hoovas sisse päikesevalgust, mis tõi esile põranda suured kiviplaadid. Enamik neist olid eri suurusega ristkülikud. Plaatide tuhmil pinnal paistsid kriipsud ja kriimustused. Maddie andis järele soovile keksu mängida ja hüppas ühel jalal trepini välja. Temas hakkas kobrutama naer ja ta tundis kergust, mida ta juba aastaid polnud tundnud. Trepist üles minnes astus Maddie kaks astet korraga.

Miski surus Hannah’le selga ja ta pidi ennast nihutama. Valgus lõõskas läbi silmalaugude ja ninna tungis lehmalõhn. Ta oli ilmselt surnud ja ärkas nüüd põrgus. Ei, ta oli auto tagaistmel. Aga miks? Ah jaa, see Maddie suurejooneline plaan hakata elama Cornwallis mingis osmikus. Sellepärast siis.

Hannah tõusis istuli ja vaatas ringi. Vasakul oli midagi, mis tundus olevat tall, ja otse ees oli kahe seinaga ilma katuseta majavare, kus päris kindlasti ei tulnud kraanist midagi külma ega kuuma. No tore. Kuri võõrasema oli jälle hoos ja tiris ta Londonist siia pärapõrgusse. Kas see oligi nüüd maja? Kui nii, siis oli see täielik õudus, öösel on õhk täis nahkhiiri ja seal on veel see ökotüütus Mark, kes neid, täpsemalt Maddiet, eelmisel ööl üksi ei jätnud.

Kui kaua oli Hannah maganud? Ta hõõrus silmi. Päike oli juba kõrgel. Kus Maddie on? Hannah vaatas paremale ja nägi tohutut katusega hoonet. See oli röögatu ja iidne, tõepoolest iidne. Talle olid alati vanad majad meeldinud – see kirg oli neil isaga ühine. Ajaloolised majad olid neile alati korda läinud. Nüüd hakkab ta siis ühes sellises majas elama ja ta polnud üldsegi kindel, et see on nii tore, nagu ta kunagi arvas. Ta võiks nüüd Maddiet tänada ühe oma unistuse täitumise eest, aga võibolla siiski mitte. Reaalsus oli nõme.

Autost välja astunud, uppus ta graniiti, akendesse ja kiviplaatidesse. Kivides, millest seinad olid laotud, tundus mõnes kohas olevat teatud korrapära. Madalal olid suuremad ja mida kõrgemale, seda väiksemaks need muutusid, aga mitte päris igal pool polnud asi nii. Hannah astus tahapoole ja mõtles, kas majale on tehtud juurdeehitis. Üht seina mööda jooksis alla õmbluselaadne joon. See polnud sirge. Näis, nagu oleks müürsepp ehitades purjus olnud, või oli ehk maja aja jooksul vajunud.

Ühes seinas oli igasuguse kuju ja suurusega aknaid, tagaukse kohal oli ka eendaken, mis pani Hannah’ mõtlema seal üleval istuvast ja ketravast naisest. Kummaline ajanihkega tunne. Hannah hakkas ümber nurga minema ja jõudis maja ette, kus püüdis pilku kõrge puu. Selle kõrval tundus maja omamoodi väike.

Puhus kerge männilõhnaline tuul ja Hannah pöördus uuesti puud vaatama. Sellest oli juba hulk aega möödas, kui ta viimati mõne puu otsa ronis, aga ta arvas, et saab sellega hakkama. Kui Hannah alumiselt oksalt hoogu võttis, meenus talle, kuidas ta Windsori pargis esimest korda puu otsa ronis. Isa oli õpetanud, kuidas enne ronima hakkamist puud uurida. See puu meeldiks isale väga. See oli ronimiseks lausa loodud, aga isa ei saa seda muidugi kunagi näha, sest ta on surnud ja Hannah’ üksi jätnud.

Telefon piiksatas. Ekraanile ilmus sõnum Hannah’ parimalt sõbralt Abilt.

Kui hull seal on? Kuis nõid on? x

Hannah mõtles veidi ja vaatas kive, millest maja oli ehitatud. Sel majal polnud vigagi.

Äge maja. Nõid on nagu ikka. x

Hannah hüppas maapinnale ja arvas, et oli olnud ehk Maddiega kolimise suhtes liiga järsk, aga siis kuulis ta Maddie häält ja mõtles ümber. Kellega ta seal räägib? Kas see kutt on siis ikka veel kohal? Miks on Maddie meeste meelest nii külgetõmbav? Hannah polnud kunagi mõistnud, miks isa Maddiesse armus. Asi oli ilmselt seksis. Miks ta muidu oleks abiellunud pika kiitsaka naisega, kellel on taltsutamatud pruunid lokid ja kõrgklassi hääldus? Muud põhjust ei saanud ju olla.

Hannah’ kõht korises. Toit. Tüdruk jätkas ringkäiku ümber maja, lootes, et jõuab ringiga tagasi sinna, kust oli alustanud, ja leiab midagi süüa, näiteks autost. Aeglaselt kõndides jõudis Hannah tallide ette õuele. Ta oli majale ringi peale teinud. Nõida polnud näha. Hannah võttis autost koti ja tuhlas majja minnes sealt šokolaadi otsida.

Tumedaid seinu katsid lillelised tapeedid. Tere tulemast neljakümnendatesse. Võib-olla siis, kui Hannah mõtleks siia kolimisest kui teleeksperimendist, mis kestab mõne nädala, elaks ta selle üle ja elu muutuks võluväel taas normaalseks. Või vähemalt nii normaalseks, kui ilma isata üldse on võimalik.

Maddie tegi ülakorrusel lahti esimese ukse ja astus vähese mööbliga tuppa. Kaheinimesevoodit kattis heegeldatud päevatekk. Tapeedil ja kardinatel ilutsesid väikesed roosid. Maddie kõndis akna juurde, vaatas õue ja eemal laiuvatele aasadele. Seal oli palju lehmi. Advokaat oli Maddiele rääkinud, et Daphne oli kaheksakümnenda eluaastani talupidamisega tegelnud, aga nüüd oli põllumaa antud teisele talupidajale. Sellest sai väikest tulu ja igast piskustki oli abi. Maddie kortsutas kulmu. Ta ei tahtnud praegu selle kõige peale mõelda.

Põrandalauad kriiksusid, kui Maddie järgmisse tuppa läks. See oligi tagaukse kohal paikneva eendaknaga tuba. Näis olevat olnud raamatukoguruum. Kaht seina varjasid riiulid ja seinaorvas seisis suur kirjutuslaud. Lageda seina vastu oli surutud väike diivan. Diivanil olid tikitud padjad ja selle kohal seinal oli väga ilus randa kujutav akvarell. Maddie ei andnud järele kiusatusele võtta riiulist raamat, tal oli vaja maja edasi uurida.

Koridoris tagasi, loendas ta ukseavad kokku ja taipas, et tuba, mida ta esimesest siin käigust mäletas, pidi olema uuemas majaosas. See oli palju suurem ja õhurikkam kui ükski siinsetest, kuigi köögi kohal asetsev tuba oli suur küll. Ta avas veel aknaid ja läks siis tagasi alla elutuppa.

Maddie ei jäänud viivitama, kuid mõtles, kas jubeda vaipkatte all on algne põrand ikka alles. Seitsmekümnendatel tehti sisustuse mõttes palju vigu ja need vaipkatted olid üks hullemaid, veel jubedam oli ainult avokaadoroheline vannitoasisustus. Mööbel oli ilus ja ta kujutles, kuidas need vähesed vanematest jäänud mööblitükid, mida ta maha polnud müünud, sinna sobiksid. Maddie sulges silmad. Ta ei tohi möödunusse takerduda, see ei anna midagi. Toast lahkunud, läks ta tagapool paiknevasse väiksemasse ruumi. See oli ilmselt olnud Daphne kabinet. Seal oli ilus suur aken, aga mööblit peaaegu polnudki, ainult paar kaustakappi, laud ja tool. Maddie heitis pilgu laual lebavatele paberitele, aga need olid kõigest mingid vanad arved ja tal polnud tarvis neid uurida. Uued tulevad niikuinii liigagi ruttu.

Maddie vaatas sisse trepi all olevasse väikesesse tualettruumi ja läks siis üles, peatudes vahepeal, et ümmargusest aknast välja vaadata. Tuppa astudes nägi ta, et see sarnaneb alumise korruse elutoaga, kuid on madalama lae tõttu hubasem. Valgus hoovas sisse. Maddie kõndis toa teise otsa ja uuris kabineti kohal asuvat ruumikat vannituba. Polnud mingit märki, et Daphne – või üldse keegi – oleks seda ruumi kasutanud. Kapp oli tühi ja polnud ka käterätte ega tualett-tarbeid. Võib-olla Daphne ei jaksanud vanuigi selle majapoole eest hoolitseda. Maddiele sobis tuba täiuslikult, sest siin oli nii hommiku- kui ka õhtuvalgust.

Toas paistis eelkõige silma suur nelja postiga voodi. See otsekui kutsus Maddiet ja naine oli liiga väsinud, et vastu panna. Vanast udusuletekist tõusis tolmu, kui madrats Maddie all lohku vajus. Tolmukübemed lendlesid päikesekiirtes ja Maddie surus maha soovi silmad sulgeda. Ta teadis, et isegi nii väsinult, nagu ta on, hakkaks ta uinudes kohe õudusunenägusid nägema. Maddie sundis ennast istuma ja siis voodist tõusma.

„Hannah?” Pähe tungis selge hääl. Maddie otsib teda.

„Hannah?”

Kas Hannah kuulis hääles kerget paanikat? Ta naeratas. Lõpuks ometi oli rahulikkus häiritud. Tavaliselt ei märganud Maddie suurt midagi, olles vajunud oma värvide ja vormide maailma. Põrgut, ta polnud isegi tätoveeringu peale kisa tõstnud. Oli algul lihtsalt suu kinni pannud ja seejärel märkinud, et sinist värvi on kenasti kasutatud. Maddie polnud asja niigi palju uurinud, et mõista: tätoveering polnud ehtne. Nii palju siis talle närvidele käimisest. Maddie ei karjunud. Ta ei raevutsenud. Ta muudkui aga pakkis, et siia paganama Cornwalli kolida, ja korrutas sinna juurde, milline taeva õnnistus see on, et ta selle maja päris.

Hannah lonkis kasuema juurde, kes seisis hallis.

„Seal sa oledki.” Maddie naeratas. „Vaatasid ringi? Mis sa arvad?”

Hannah kehitas õlgu.

„Ma võtan selle magamistoa, mis asub elutoa kohal. Sina võid saada ükskõik millise teise toa, mida tahad. Siin on igatahes küllalt, mille hulgast valida.” Maddie vaikis korraks. „Sul on võib-olla vaja mõnest teisest toast mööblit juurde tuua. Kindlasti leiad kõik, mida vajad.”

Hannah pööritas silmi ja ronis trepist üles. Maddie kohe pidi alati kõike positiivses valguses nägema. Millal see naine küll aru saab, et elu on nõme?

Tubade vahel edasi-tagasi liikudes ei suutnud Hannah otsusele jõuda, kuid Maddiest tahtis ta jääda võimalikult kaugele. Tuba, kus Hannah praegu seisis, ulatus läbi terve maja. See asus täpselt köögi kohal, seal oli kena kamin. Mitte selline suur ja avatud nagu allkorrusel, vaid elegantne ja daamilik, musta võre ümber väike valgest puidust simss.

Suuremas osas tubades oli mõni mööblitükk. Maddie oli öelnud, et Hannah võib võtta, mida tahab, nii et see ei pea tema otsust mõjutama. Ehk peaks lihtsalt valima toa, mis on Maddie omast kõige kaugemal, ja asi sellega.

Kaminasimsile nõjatudes mõtles Hannah, kas kamin on töökorras. Peaks ikka olema, sest Maddie ei teadnud, kuidas keskküttega lood on. Naine pidi seda hiljem katsetama. Iga normaalne inimene oleks enne lasknud kellelgi maja üle vaadata, kui nad sisse kolivad, aga ei, Maddie oli kohe kiiruga Londoni maja maha müünud. Ta küll väitis, et oli sunnitud seda tegema, et isa arveid maksta, aga see jutt oli jama. Oleks võinud hoopis siinse maja ära müüa. See peaks ju ka kellelegi midagi väärt olema.

Aknalauale istus lind.

„Tere hommikust, härra Harakas.” Hannah näksas huult. Kas ta polnud siis ikka veel tobedatest lapsikutest eelarvamustest välja kasvanud? Ei, mitte siis, kui need olid sellised, mida isa oli talle õpetanud ammu enne seda, kui kasuema mängu tuli. Hannah läks akna juurde ja uuris linnu säravmusti sulgi lähemalt. Harakas kallutas pead, enne kui ära lendas.

Akna all seisis korralik meigilaud. See oli põrgu moodi tolmune, aga puit tolmu all oli ilus. Hannah istus laua ette. Siin oli tal avatud aknast suurepärane vaade tohutu suurele puule, mis kasvas muruplatsil. Puu okste vahelt nägi ta välju teisel pool külatänavat, seal mäletsesid lehmad rahumeelselt päikese käes. Aknast tungis sisse puhang lehmasõnniku lõhna. Ikka pidi miski kõik ära rikkuma.

Hannah pööras akna juurest kõrvale. Sellest saab tema tuba. Siia oli vaja veel ainult kõrvaltoas olevat suurt riidekappi ja tuba ongi täiuslik. Ega ta nüüd sellest vaimustusse ka ei sattunud, tuba polnud lihtsalt nii hull, nagu ta oli arvanud.