Читать книгу Pärlikasvandus - Лиза Марклунд - Страница 5

Papa Tane oli tellinud Vallamaja kõrval oleva raadio kaudu Rarotongale Onu Matinile kõne, see ühendati samal õhtul (Vallamaja ei asunud kliinikust kuigi kaugel). Vanaema Vaine ja Amiria olid süüa teinud (erinevalt minust oli Amirial nii eeldusi kui ka huvi), tol õhtul jahvatasid nad praadimiseks austrihakkliha, selle juurde küpsetati kookospähklitulel pannkooke, mida kookospiimaga süüa.

Viisin Mamma Evelynile ja patsiendile süüa ning istusin siis Papa Tane kõrvale raadioruumi ette maha, ootasin kõnet, samal ajal kui öö saabus. Paljudel teistel peredel oli samuti sinna asja, õhtu oli kuum ja niiske.

„Ma mõtlesin üht asja,” ütlesin ma. „Moana ülikoolikoht …”

Mu õde oli saanud sisse Aucklandi ülikooli poliitika ja rahvusvaheliste suhete erialale, ta oleks sõitnud kohe järgmise laevaga Rarotongale ja siis lennukiga edasi Uus-Meremaale.

„Eks see koht lähe kellelegi teisele,” ütles Papa Tane. „Tahtjaid on palju.”

„Äkki võin mina tema asemel sõita,” ütlesin.

Papa Tane vaatas korallrahu poole.

„Kiona,” ütles ta, „see ei sobiks sulle.”

„Mina oskan ka õppida.”

Ta pilk oli ära pööratud, ja siis ütleski ta seda esimest korda.

„Sinu ülikool on laguun.”

Raadiooperaator Vaitomo tuli välja ja teatas, et kõne on ühendatud. Papa Tane läks rääkima, mina jäin ukselävele. Onu Matini Rarotongalt ajas meie rahaasju ja Papa Tane andis talle ülevaate olukorrast pärlikasvanduses, numbritest ja käibest ja vajalikest investeeringutest, lõpetades iga lause sõnaga „lõpp”. Pärlid olid meil laguunis kasvanud juba iidsetest aegadest, aga tööstuslik tootmine, farmerid ja kasvandused oli uus asi. Ma ei saanud täpselt aru, millest nad rääkisid, nende pikad arutlused eelarvest ja bilansist olid mulle paras udu. Oli tõsi, et minu hinded ei olnud sama head kui Moanal, eriti matemaatikas, aga mulle meeldis väga lugeda ning ma rääkisin ladusalt nii inglise kui ka maoori keelt. Moana jagas matemaatikat ja poliitikat ja luges mitmes keeles, maoori ja inglise ja prantsuse keeles, hiina keelest sai ta ka natuke aru (tema parima sõbranna Reo Chevali ema oli Tahitilt ning prantsuse-hiina päritolu, ta oli Moanat ja Reod juba lapsest saadik õpetanud), aga mina teadsin palju katedraalidest ja Euroopa keskaja ajaloost ja mul olid peas enamiku maailma riikide nimed ja pealinnad. Mulle meeldisid Jumal ja Piibel, aga poliitikast ei hoolinud ma sugugi, mind huvitas ainult inimeste elukorraldus, kuidas nad oma elu elasid. Kui Moana väitis, et just see ongi poliitika, ei saanud ma aru, mida ta silmas peab.

Onu Matini rääkis raadiost, et „Cook Island News” oli Moana surmast kirjutanud. Tema ja Tädi Ama olid andnud laenuks ühe Moana pildi, mis oli lehes avaldatud, trükitult küll mustvalgena, Moana oli pildil alles neliteist, aga ikkagi oli aru saada, et see on tema, onu hoidis ajalehe alles.

Saatsime tervitusi kõikidele pereliikmetele, lõpuks sain natuke rääkida oma onutütre Vaianaga, aga meil polnud teineteisele kuigi palju öelda, olime kohtunud ainult ühe korra, Rakahangal ühe hauakivi pühitsemisel, siis ütlesime „kõne lõpp” ja läksime koju.

Mõtlesin ajalehele, „Cook Island News’ile”, ja et Moana oli seal pärast oma surma pildi peal. Imelik, et ta oli seal neljateistaastasena kõikidele näha, samas kui teda ennast enam olemas ei olnud, ta oli tardunud ajahetkel, mis jäi alles. „Cook Island News” oli päevaleht, kus kirjutati nii Cooki saarte, Polüneesia kui ka muu maailma uudistest. Onu Matini saatis meile olulisemaid lehenumbreid laevaga (kuni laev käis), enamasti siis, kui seal oli artikleid, mis rääkisid pärlitööstusest ja sellesse puutuvast, Papa Tane hoidis ajalehti palmilehtedest karbis voodi all. Kuid vahel oli lehtedes juttu ka muudest asjadest, näiteks kui laulja David Bowie mängis Rarotongal filmis „Merry Christmas, Mr. Lawrence” ja üks filmitiimi liige eksis ära ja kadus Rarotonga sisemaal vulkaani ümber kasvavasse džunglisse. Kuigi saar on ainult kümme kilomeetrit lai, ei leitudki teda enam kunagi. Veel tänagi on tema säilmed kusagil seal lopsakas roheluses. Seda lehte hoiti Suures Toas riiulil.

Mõtlesin, kus Papa hakkaks hoidma Moana fotoga lehte. Kindlasti riiulil.

Samal ööl saabus lõuna poolt äike, mis raputas Manihikit välkude ja tormidega mitu päeva. Vanaema Vaine jaoks oli kõik selge: Hikahara protesteerib kliiniku patsiendi vastu. Hikahara, Manihiki jumal enne kristlust, oli poolenisti naine ja poolenisti mees. Ta valitses ilma, vihma ja äikese üle, ülemisest otsast naine, alumisest mees. Vanaema Vainele meeldis rääkida, kuidas misjonärid tulid ja Hikaharale väljakutse esitasid, aastatega muutus Vanaema lugu üha paremaks, justkui oleks ta ise selle sündmuse läbi elanud. Kõik Manihiki inimesed kogunesid Tukao külla Hikahara kivide juurde ja palusid ühiselt jumalalt päev otsa vihma, varahommikust päikeseloojanguni, kuid taevast ei tulnud mingit märki. Misjonärid palusid neil veel ühe päeva jätkata, tulemus oli sama. Siis palusid misjonärid oma Jehoovalt vihma ja see tuli kohe, ning siis mõistsid Manihikil kõik, et Jehoova on tõeline jumal.

Pidime neil päevil pärlipüügi katkestama, äikesega polnud mõistlik paatidega väljas olla. Papa Tane rääkis hoopis mitu korda raadio teel Onu Matiniga Rarotongal.

Onu Matinil oli omaenda firma ülalpidamise ja laiendamisega palju tegemist (ehitusettevõte, mis oli spetsialiseerunud terastoodete impordile). Rahalise poolega oli aina muresid, kuigi äri õitses. Kõik see raamatupidamise ja kviitungite ja kasumite ja maksude ja kulude ja sissemaksete ja arvete asi tekitas Papa Tanele peavalu, ta ei saanud sellest sotti.

Meie saak oli sel aastal senimaani olnud väga hea, peaaegu kaheksakümmend protsenti meie pinctada margaritifera’st olid sisaldanud pärleid. Paljud olid pealegi ümmargused ja suuremate defektideta, B- ja C-klassi omad, ja väiksem kogus isegi A-klassist. Kolmkümmend viis protsenti austritest olime uuesti vääristanud, ka see protsent oli oodatust kõrgem, nii et suures plaanis pidanuks elu hea olema.

Kui patsiendi seisund paranes, sain päevasel ajal üha rohkem kasvanduses töötada. Mina ja Nikau korjasime saaki, kontrollisime sügavust ja austriköisi ja ankruliine, ja mina olin kogu aeg ehitusmeister Tomi kõrval 12. sajandi Kingsbridge’is. Laguun minu ümber oli kirikusaal, korallidest said kunstipäraselt tahutud kivisambad, veevood olid tulvil koorilaulu, veepind kõrgel minu kohal marmoringlitega taevavõlv. Keerlesin õndsuse pimeduses, hapnikupuudus kopsudes tappis kogu muu valu.

Õhtuti abistasin Mamma Evelyni, vahetasin teda välja, et ta saaks ka muude asjadega tegelda. Vahetasime patsiendil kipsi, nii paremal käel kui ka vasakul jalal. Jumal tänatud, selguski, et Erik Bergman on vasakukäeline. Jalg ei näinud hea välja, see oli tõesti jupp maad lühemaks jäänud. Mõtlesin, kuidas see võimalik on, kuhu need konditükid seal sees kadusid?

Kaua kestnud äikeseilmale järgnes ebatavaliselt intensiivne niiskus ja kuumus. Patsient higistas nii, et pidin samal õhtul voodis kaks korda linu vahetama.

„Sa pole selle kuumaga harjunud?” küsisin ma.

Erik Bergman seisis põrandal, jalas vaid aluspüksid, mis tal olid olnud spordikotis, ja vasaku käe all kark, samal ajal kui ma voodit tegin.

„Ega ei ole küll,” vastas ta. „Rootsi asub kaugel põhjas, meil on pool aastat lumi ja miinuskraadid.”

„Polaarjoone ääres,” ütlesin ma.

Tattnina kumas nägin, kuidas ta taas oma iseloomulikul moel kulme kergitas.

„Tõepoolest,” ütles ta. „Kas sa oled seal käinud?”

Nüüd pahvatasin küll südamest naerma.

„Ega ei ole küll,” ahvisin teda järele. „Aga ma olen mitu korda Rakahangal käinud.”

Läksin linadega pesuvanni juurde ja panin need likku. Vihmaga oli hea see, et kõik anumad olid magevett täis.

Kui ma tagasi tulin, oli ta taas voodisse heitnud, kuumast ja valust ilmselgelt kurnatud.

„Kas ma võin midagi küsida Rootsi kohta?” küsisin ma.

Taas kulmud kõrgel. Võtsin pisut hoogu.

„Kas seal katedraale on?”

„Katedraale?”

Ta näis tõeliselt üllatunud, mõtles hetke järele.

„Sel juhul oleksid need toomkirikud,” ütles ta siis. „Lundis ja Uppsalas ehk, ja Skaras ja Linköpingis.”

„Sa ei tea? Kas sa pole kristlane?”

„Me ei nimeta oma toomkirikuid katedraalideks, kuigi ma oletan, et need ehitati omal ajal sellistena. Ma pole sellele tegelikult iial mõelnud. Miks sa küsid?”

Ja ma ei tea, miks ma vastasin, aga ma vastasin. Esimest korda rääkisin ühele teisele inimesele, et laguun on minu jaoks kirikusaal, korallid on sambad ja altar, liblikkalade parv keerleb ülistuslaulus, ja saamata isegi aru, miks, hakkasin nutma.

Tema ei öelnud midagi ja ma jätsin üsna varsti nutmise järele.

Rohkem me sellest ei rääkinud.

Vanaema Vaine käis igal kolmapäeval ja reedel Cook Island Christian Churchis varahommikusel jumalateenistusel ning pühapäeviti ka kella kümnesel teenistusel ja pärastlõunases palvetunnis kell neli.

„Jumal on loonud maailma oma näo järgi ja oma meeleheaks,” ütles ta ja koperdas koidu ajal kiriku poole. (Tal oli ka teisi tarkuseteri, mida ta lahkelt jagas, „te veel põlete põrgus” oli üks neist.)

Oleksin temaga meeleldi kirikusse kaasa läinud, aga aega polnud. Kuigi pühapäevasel teenistusel käisin alati, mõnikord ka pärastlõunases palvetunnis. Kirikuruum polnud küll katedraal, aga seal oli selline rahu, mida ma mujalt ei leidnud.

Naised ilusate kübarate ja kaetud õlgadega, mehed üle põlve ulatuvate pükstega. Laste sädin nagu sein Pastor Boydi kõmiseva hääle taga.

Pärast Erik Bergmani saabumist palusime pühapäeviti tema pärast veel eriti, terve kogudusega. Pastor Boyd pöördus Issanda poole ja palus võõrale armu ja paranemist, et Jumal laseks paista oma palgel meie peale ja annaks meile rahu. Paks Jensen, kes ei jaksanud ülistuslaulude ajaks end püsti ajada, istus nagu tavaliselt, suu ammuli, ja vahtis mu jalgu. Vana Tupu köhis hullemini kui kunagi varem, Mamma Evelyn heitis talle murelikke pilke. Lesknaine Paetu nuttis õlgade vappudes kaks pingirida eespool, tema mees oli aasta eest lahkunud, haud oli tema maja ukse ees ikka veel katuseta.

Pastori jutlus rullus üle koguduse nagu äike ja kivid, see piitsutas ja meelitas. Päikesevalgus tungis läbi kirikuakende värviliste klaaside sisse, värvides põranda ja seinad punaseks, siniseks, roheliseks, kollaseks. Mõned segaduses herilased tiirutasid naiste kübaralillede ümber. Kiidulaul kaikus seintelt vastu ja tõstis mind maast lahti.

Hiljem kogunesime plekist katusealusesse kiriku ja korallrahu-poolse ranna vahel, ja samal ajal kui katoliiklased kõrvalkirikus edasi laulsid, tõstsime lauale grillitud papagoikala ja keedetud tsapateero, leivapuuviljad ja külma riisi, merevees keedetud väikese põrsa, Papa Tane umu-prae, õige pisut meres jahutatud nimata, plastkanistris vee, kookospiimaga täidetud koolapudelid, veel leivapuuvilja, veel keedetud kala ning makaronide ja purgimakrelli salati, eelmisel päeval praetud kookosepannkoogid ja saare viimasest sõelutud jahust tehtud pärmitainasaiad. Võtsin tüki leivapuuvilja. Barbie viskas kontsakingad jalast, aitasin tal korallikivide abil lina lauale kinnitada. Pastor Boyd lausus pure palve ja siis me sõime. Söögiajal oli vestlus vaikne ja aeglane, isegi väikesed lapsed jooksid lühema sammu ja vaiksema häälega.

„Täname Issandat tema imetegude eest,” ütles Pastor Boyd ja võttis istet Mamma Evelyni kõrval. „Millal võime loota, et võõras saab koos meiega teenistusest osa võtta?”

Mõtlesin endamisi, et Mamma Evelynil on mehe tervenemises küll vähemalt niisama suur osa kui Issandal.

„Imeteod võtavad aega,” ütles Mamma Evelyn mahedalt. „Jumal otsustab, meie ei saa nõuda, et ta kiirustaks oma teenrite kärsituse pärast.”

Pastor tõusis püsti ja läks kõrvallaua juurde. Teadsin, et ta polnud vastusega rahul, tundis, et talle anti vastu näppe. Mamma Evelynil oli kombeks niimoodi rääkida, leebete etteheitlike kommentaaridega.

Ise nokkis ta alandlikult langetatud pilgul oma papagoikala edasi.