Читать книгу Pärlikasvandus - Лиза Марклунд - Страница 6

Mamma Evelyn tuli siia Manihikile 1960-ndatel Aucklandist värskelt meditsiinikooli lõpetanud õena ja jäigi (arsti pole meil vist kunagi olnudki). Ainult ühe korra oli ta kõigi nende aastate jooksul Uus-Meremaal käinud, siis, kui ma beebi olin. Ilma igasuguse hoiatuseta läks ta Rarotonga laevale ning jättis maha Papa Tane ja nelja-aastase Moana, peaaegu kolmese Nikau ja paarikuuse beebi ehk minu. Pisut rohkem kui aasta hiljem oli ta tagasi, pilk maas ja näost kaame, kaasas eraldi kõlariga kassettmakk ja külmkapp, mis ei hakanudki tööle. Räägiti, et ma kartsin teda, ma polnud kunagi näinud ühtki kollaste juuste ja veevärvi silmadega inimest. Tarita, naine, kes oli jõudnud kolida Papa Tane ellu ja voodisse, pidi oma kodinad kokku korjama ja koju Tauhunusse aerutama. Mina olevat olnud meeleheitel, kaotasin ainsa ema, keda mäletasin, ja olin sunnitud elama veesilmse koletisega. Rippusin oma sitkete lapsekätega Papa Tane ja Vanaema Vaine küljes (Vanaisa Tane oli Mamma Evelyni äraolekul surnud), ja osa Mamma Evelynist ei andestanud seda mulle iial.

Need, kes tundsid Mamma Evelyni nii enne kui ka pärast tema eemalviibimist, ütlesid, et ta muutus pärast Uus-Meremaa aastat vaiksemaks. Tema valjud vaidlused saarerahvaga lõppesid peaaegu sootuks, ta tõstis au sisse oma töö tegemise ja saareelanike tervise eest hoolitsemise. Amiria sündis samal päeval, kui mina sain viieseks.

Nelja nädala pärast ei suutnud patsient ikka veel käia rohkem kui sammukese ühele või teisele poole (murtud käe ja jalaga ei saanud ta karke õieti kasutada).

Politseinik Everest pikendas tema turistiviisat kolme kuu jagu, selleks ajaks peaks ta suutma liikuda, ja kui Jumal ja valitsus tahavad, on laevaliiklus siis taas käima pandud.

Parem ranne paranes halvasti, mediaannärv, mis andis tundlikkuse kolmele ja poolele sõrmele (pöial, nimetissõrm, keskmine sõrm ja pool neljandast sõrmest) oli kas täitsa sodi või liiga kokku vajutatud, et töötada saaks. Need sõrmed ei tundnud üldse midagi. Kui kips kaheksa nädala pärast ära võeti, oleks ta pidanud saama kätt liigutada, aga ka see läks kehvasti. Jalg oli, nagu öeldud, silmanähtavalt teisest lühem. Papa Tane meisterdas erilise kargu, millele patsient sai toetuda küünarnuki, mitte labakäega, seejärel kõlkus ta karkude otsas vastuvõturuumi ja esimese palati vahet, kuni Mamma Evelyn otsustas, et ta ei pea enam palatis lamama. Kliinikusse toidu ja joogi tassimine oli tülikas ja aeganõudev, samuti pidi keegi kogu aeg kohapeal olema, et aidata patsiendil tualetis käia ja pesta. Selle asemel paigutati ta meie pärlikoja kõrvale diislitankla juurde kikau-hütti. Ta sõi koos meiega hommikust ja õhtust, istus vaikselt ja äraootavalt õhtuti lõkkeringi servas. Päevasel ajal kõndis ta üha pikemaid tiire mööda Tukao koralliteid, koperdas oma veidratel karkudel, kuni küünarnukk veriseks hõõrdus.

Korjasime oma viimased austrid (viimane veerandik polnud päris niisama rikkalik kui eelmised kolm, aga igati rahuldav).

Mina ja Nikau võisime tavapäraselt valida saagi hulgast tänuks hea töö eest kumbki ühe pärli.

Ja saar oli endiselt elektrita.

Laevaliiklus Manihikile lõppes sel päeval, kui laev nimega „Manuvai” sõitis 1988. aasta detsembris Nassau lähedal karile (mitte Bahama pealinn Nassau, eks ole, vaid üks väike saar Pukapukast kagus). Uudis levis saarel kulutulena, me teadsime nimepidi laevu, mis meile hädatarvilikku kaupa tõid, just nagu lapsed teavad oma vanemate nimesid, nende lugu ja tausta.

„Manuvai” ehitati Taanis (mis asub Skandinaavias, samuti nagu Rootsigi). Laev sai valmis 1960. aastal ja oli hästi sisse sõidetud juba siis, kui laevafirma Silk & Boyd (millel polnud midagi pistmist meie Pastor Boydiga) selle 1970-ndate algul ära ostis. Laeva oli kasutatud kaubalaevana Põhja-Euroopas kümme aastat ja see polnud kuidagipidi mõeldud troopikasse reisilaevaks, aga kui see algul Cooki saarte vahel sõitma hakkas, oli see võrreldes eelmiste laevadega ikkagi suur samm edasi. („Manuvaiga” sõitiski Moana Rarotongale, kui ta neliteist oli.) Pärast ligi kahtkümmet aastat Lõunamerel hakkas laevale terendama laevade kalmistu, aga see hetk saabus varem, kui keegi oleks eeldanud. Pärast kolme ränka päeva kehvas ilmas Pukapuka lähistel oli laev teel Nassausse, kui tüürimees oma postil magama jäi ja laev otse karile sõitis (umbes samamoodi nagu rootslane oma jahiga). Pärast seda meile Manihikile kaupa enam ei saadetud. Laevafirmad tülitsesid valitsusega toetuste ja veolitsentside pärast, mehed olid kindlad, et valitsus Rarotongal on täiesti võimetu olukorda lahendama. Onu Matini informeeris Papa Tanet raadio kaudu arengust (või pigem selle puudumisest). Manihikil oli küll oma lennuväli (see pühitseti sisse 10. oktoobril 1988 igati nõuetekohaselt, sel päeval, kui maandus esimene lennuk), aga kaubalende polnud käima saadud. Ainsana kasutasid seda (vägagi juhuslikult) pärlikaupmehed, kes seal oma eralennukitega maandusid.

Paar nädalat pärast meie saagikoristuse lõppu oligi aeg lennuväli taas kasutusele võtta.

Kokkuostjad olid Rarotongalt koidu ajal õhku tõusnud, Aitutakil peatunud ja paagid lõhkemiseni täis pannud ning pidid maanduma korallipurul ennelõunal poole kaheteistkümne ajal. Peaaegu kõik Tukaost ja paljud ka Tauhunust olid kogunenud uue terminali juurde (vaiadel puust ehitis plekk-katuse ja kaheksa puupingiga), et neid vastu võtta. Ootamine venis pikaks, tuult ja varju eriti polnud. Nikau kuulis pilvedetagust heli esimesena, seejärel hakkas valge täpp taevas paistma, mul käis kõhust jõnks läbi, ja seejärel lennuk maandus, otsekui suur rohutirts. Mootor möirgas, kui lennuk kütusepaakide juurde sõitis ja peatus. Mootoriheli vaibus, uks avanes ja pärlikaupmehed astusid välja, kange selja ja jalgadega, lai naeratus näol. Neid oli kuus, Jaapanist ja Austraaliast, lisaks piloot (kes oli Rarotongalt). Nad tervitasid Papa Tanet ja Kapten Marekot ja Proua ja Härra Erlandseni ja veel paari suuremat pärlikasvatajat. Pastor Boyd lausus pure ning õnnistas lennukit ja selle juhti ja reisijaid, seejärel korraldati kiriku juures suur lõunasöök. Terve meie pere oli seal (peale Amiria, kes oli koolis, ja Erik Bergmani, kes ei tundnud ennast hästi ja puhkas oma hütis).

Papa Tane pidas saabunutele lühikese tervituskõne, seejärel pidas Härra Erlandsen (kes armastas oma häält kuulata) väga pika ja sisutu kõne, milles rääkis enamjaolt sellest, kui tähtis ta ise oli.

Juba samal pärastlõunal sõitsid neli kokkuostjat ja piloot edasi Tauhunusse. Teised kaks, üks austraallane ja üks jaapanlane, jäid Tukaosse, et meie külas pärliklassid üle vaadata ja hindu pakkuda. Õhk sumises häältest ja ootustest, meid ootas dollaritorm, mis pidi Manihiki otsejoones tulevikku lennutama. Hoidusin tagaplaanile, pinge kehas surisemas. Kaupmehed majutati Erlandsenide juurde, kõik pered aitasid neile süüa anda, õhtuti kogunesid mehed meie pärlikoja juurde lõkke äärde. Tanga õllelaar oli õnnestunud, Barbie laulis falsetis, tuul laguunilt oli üle pika aja üsna jahe.

„Tulge sööma,” hõigati mööduvatele varjudele. „Meil on taro ja ika mata!”

Istusin sõõrist väljaspool, selg vastu pärlikoja seina, ning kuulasin hääli ja laineid. Moana oli minu kõrval, tundsin, et ta on rahul. Rootslane tuli oma hütist välja ja võttis tavapäraselt sõõri välisservas istet.

Tegelikult oli meie silmapiiril ainult üks pilv, majandusliku mõtlemisega isikute puudumine, kes võinuksid kokkuostjatele abiks olla. Seda küsimust muudkui veeretati, arutati saarel uue pangakontori asutamist, et saaks siia kompetentseid inimesi (kui see paadirisu ometi käia suvatseks).

„Aga sina?” küsis Kapten Mareko Nikault. „Kas sina pole hea arvutaja?”

See oli tõsi, Nikaul lõikas pea matemaatikat sama hästi nagu Moanal.

„Raamatupidamisest ei tea ma küll midagi,” vastas poiss.

Ette hoiatamata tõusis rootslane püsti, vasaku käega kargule toetudes.

„Võib-olla saan mina aidata,” ütles ta. „Mul on majandusega kogemusi.”

Tekkis lühike ja üllatunud vaikus, hämmastunud suud pöördusid välismaalase poole. Arm tema laubal leekis tulekumas.

„Kas sa oskad arveid kirjutada ja käibemaksu arvutada ja raamatupidamist teha?” küsis Papa Tane.

Mees noogutas.

„Aga oled sa teadlik neist reeglitest ja maksumääradest, mis Uus-Meremaal kehtivad?”

„Need ei tohiks väga palju ülejäänud rahvusvahelisest praktikast erineda. Mul on vaja teada ainult maksumäärasid ja muid eriparagrahve, ja neid ma saan raadio kaudu Rarotongalt küsida.”

Mehed lõkke ääres vaatasid üksteisele otsa, seda oli nüüd rohkem, kui välismaalane oli ligi kolme kuu jooksul kokku avalikult öelnud.

„No aga siis muidugi,” ütles Papa Tane. „Kas sa saaksid homme alustada?”

Erik Bergman asus tööle ambitsioonikalt ja tõhusalt. Ta kirjutas raamatupidamisandmed kooli laost leitud vanadesse vihikutesse, juhendas mehi, kuidas nad saaksid avada kontod Rarotongal ARB pangas, rääkis igaühega sellest, mis oli raamatupidamises oluline. Nägin, kuidas ta seal varjus istus ja jutustas ja selgitas, jalg sirgelt ees, tukk silmile langenud. Mehed kuulasid peaaegu pühalikult, noogutasid vaikselt mulle arusaamatute sõnade peale.

Mina ja Nikau töötasime jälle kasvanduses, hooldasime seda laguuni selles osas, kus paiknes osa meie uuesti vääristatud austritest, me olime sellele saagile suuri lootusi pannud.

Kokkuostjaid me palju ei näinud, ainult pühapäeviti, kui nad ei tohtinud töötada, vaid läksid koos perekond Erlandseniga kirikusse (kui ma Härra Erlandseni õigesti tundsin, siis ega neil muud valikut polnud).

Ühel pühapäeval võtsin pärast teenistust lõunasöögil julguse kokku ja otsisin austraallasest kaupmehe üles. Rääkisin, kelle tütar ma olen, ja küsisin seejärel, kuidas saaks Austraaliasse sõita. Ta näis üllatunud.

„Rarost tuleb lennata,” ütles ta. „Aucklandis ümber istuda.”

„Nii et Aucklandist saab igale poole lennata?”

Ta mühatas.

„Miks sa küsid?”

Moana geograafiaõpikus oli kirjas, et Uus-Meremaa ja Austraalia valitsuste vahel on kokkulepe: Uus-Meremaa kodanikud võivad Austraalias ilma viisata elada ja õppida ja töötada nii kaua kui tahavad. Ma teadsin, et ka Manihikilt olid inimesed Austraaliasse tööle sõitnud, aga ma ei uskunud, et seda võivad kõik teha (või õigemini, et mina võin).

„Kuidas Austraalias elada on?” küsisin ma.

Mees oli üsna priske, umbes viiekümneaastane, prillide ja pikkade sõrmedega, ta pühkis taskurätikuga laupa ja kissitas korallrahu poole silmi.

„Sydney on tõeline linn,” ütles ta, „aga minu meelest on kõik ülejäänud outback. Punane muld ja kohutav kuumus. Boongs hoidku see endale.”

Ma ei saanud aru, mida ta öelda tahab, aga kiirustasin eemale. Ta ei olnud sõbralik mees. Kas ta võiski olla selline nagu ülejäänud austraallased? Ma polnud neid eriti palju kohanud, tegelikult ainult seda naist, kes korraldas kursuse, kus Papa Tanest sai sertifitseeritud pärlitehnik, ja tema oli küll üsna meeldiv (kuigi ega ma ausalt öeldes väga palju temaga ei rääkinud).

Ühel hilisel pärastlõunal, kaks ja pool nädalat pärast saabumist, olid Tauhunu kokkuostjad omadega valmis ja pöördusid koos piloodiga Tukaosse tagasi. Üks neist oli samuti Austraaliast, ma tutvustasin end ja esitasin sama küsimuse kui pikkade sõrmedega mehele, selle kohta, kuidas on tema riigis elada.

„Sõltub sellest, mida sa teada tahad,” vastas ta.

„Kas see on Manihikist väga erinev?”

Ta naeratas, aga mitte õelalt.

„Queenslandi kandis ehk mitte nii väga,” ütles ta. „Kliima on seal üsna samasugune, aasta ringi soe ja niiske, Suurel Vallrahul on fantastilised korallid. Sydney aga, kus mina elan, on hoopis teistsugune.”

„Kuidasmoodi?”

Ta mõtles järele.

„Seal elab miljoneid inimesi samasugusel maa-alal kui see laguun siin. Ühiskond põhineb tarbimisel, mitte isemajandamisel. Üksteisega rääkimise asemel vaadatakse telekat.”

„Kas nad Jumalat paluvad?”

Ta noogutas.

„Paljud küll.”

„Ja kas katedraale on?”

„Vähemalt üks,” vastas ta. „St. Mary.”

„Kas see on suur ja vana?”

„Hiiglaslik,” vastas ta. „See on ehitatud gooti stiilis, aga kuigi vana ta just pole. Asub keset linna, igalt poolt paistab kätte.”

Pöörasin näo taeva poole ja üritasin näha seda ehitist vaimusilmas, hoone omandas Tomi katedraali kuju Kingsbridge’is.

„Ma tahaksin Sydneysse sõita,” ütlesin ma, ja täpselt siis tulid kokkuostjad tagasi Kapten Mareko juurest, kes oli nende nimekirjas viimane pärlifarmer, ja kõik mehed läksid Vallamaja poole, et arvud kokku lüüa ja saagile hinnang anda.

Tol õhtul kerkis lõkke ümber üles Erik Bergmani küsimus (ta ise istus Suure Maja köögis ja kirjutas viimaseid aruandeid). Arutati, kas laevahuku üle elanud rootslasele tuleks pakkuda koht lennukis Rarotongale, aga pärlikaupmehed olid tõrksad. Lennuk oli eraldi tellitud ja viimse kohani täis. Lõpuks pidi otsuse langetama piloot ja ta ütles ei, mõeldes kütusekulule. Kobakäpp (oskab ta siis raamatupidamist või ei) jäägu aga siia ja oodaku laeva nagu kõik teised. Politseinik Everest andis talle omavoliliselt veel kolmeks kuuks viisa.