Читать книгу Imaago - Ljudmila Ulitskaja - Страница 3

Kuuendas klassis tuli vana klassijuhataja asemele, kes polnud kellelegi meelde jäänud, uus klassijuhataja, Viktor Juljevitš Šengeli, literaat.

Kogu kool märkas teda juba esimesel päeval: ta kõndis koridoris kiiresti, halli triibulise pintsaku parem varrukas oli veidi allpool küünarnukki nõelaga kinni pandud, poolik käsivars pisut kõikus pintsakus. Vasakus käes oli tal vanamoodne portfell kahe vaskse lukuga, portfell nägi temast endast vanem välja. Ta sai kohe esimesel nädalal endale hüüdnime – Käsi.

Ta oli pigem noor, tal oli ilus nägu otsekui filminäitlejal, kuid ülemäära elav: kas naeratas, kes teab mille puhul, või oli morn, nina ja huuled tõmblesid kogu aeg. Viktor Juljevitš oli ebaloomulikult viisakas, ütles kõigile „teie”, kuid oli seejuures uskumatult salvav.

Kõigepealt ütles ta Iljale, kui too läks oma taaruval kõnnakul koolipinkide vahelt läbi: „Mida teie siin hõljute?” – ning oli Iljale korrapealt väga vastumeelt. Siis võttis õpetaja klassipäeviku, et kohalolijaid kontrollida. Lugenud perekonnanime „Svinjin” – oli sihuke õnnetu õpilane klassis – tegi ta pausi ja vaatas tähelepanelikult väikese näolapiga Svinjinile otsa ning ütles omapäraselt, kas siis lugupidaval või pilkaval toonil: „Hea perekonnanimi!” Klass pani üksmeelselt hirnuma, Senka Svinjin läks näost punaseks. Õpetaja kergitas arusaamatuses kulmu:

„Mida te naerate? Lugupeetud perekonnanimi! Oli olemas vana bojaarisuguvõsa Svinjinid. Peeter Esimene saatis ühe Svinjini, ma ei mäleta tema eesnime, Hollandisse õppima. Te pole isegi „Vürst Serebrjanõid” lugenud? Selles nimetatakse Svinjinit. Väga huvitav raamat, omavahel öeldes…”

Juba kolme kuu pärast vaatasid kõik, kaasa arvatud Ilja, Senja Svinjin ja eriti Mihha õpetajale otse suhu, arutasid läbi iga tema öeldud sõna ning nende ninad ja kulmud tõmblesid nagu temal.

Ja siis luges Käsi veel värsse. Iga tundi, kuni kõik oma kohale istusid ja vihikud välja võtsid, alustas ta mingi luuletusega ega öelnud kunagi, kelle kirjutatud see on. Tema valik oli kummaline – kord oli see üldtuntud „Nii üksi siniudus loovib” kord arusaamatu kuid meeldejääv „…õhk sinetab kui haiglast pääsnud pesukomps”, või siis asja ees, teist taga mingi täielik mõttetus:

Mihhal tõusis veri neid luuletusi kuulates näkku, teised ei teinud teist nägugi. Kuid õpetaja heitis pilke Mihhale. Mihha oli peaaegu et ainuke, kes neelas värsiridu otsekui moosi lusikalt. Sanja naeratas üleolevalt õpetaja nõrkuse üle – nii mõndagi neist oli talle lugenud vanaema. Teised poisid andsid õpetajale selle kiindumuse andeks. Luuletused olid nende meelest naistele sobiv värk, rindemehe vurhvi nad välja ei andnud.

Kuid mõnikord luges ta täiesti asjakohaseid luuletusi – kui hakati läbi võtma „Tarass Bulbat”, astus ta klassi ja luges midagi ilmselt Gogoli kohta:

Tal olid iga, lausa iga elujuhtumi tarvis luuleread varuks!

„Me õpime kirjandust!” kuulutas ta alatasa nagu värsket uudist. „Kirjandus on parim, mis inimkonnal olemas on. Luule on kirjanduse süda, kõige hea suurim kontsentratsioon, mis maailmas ja inimeses olemas on. See on hinge ainuke toit. Ja teist sõltub, kas te kasvate inimesteks või jääte looma tasemele.”

Hiljem, kui ta teadis juba kõigi poiste nimesid ja oli nad ritta sättinud, mitte nii nagu iga-aastasel klassipildil ja ka mitte tähestiku järgi, vaid omaenese kombel, kui neid olid lähendanud lood salakavalast Odysseusest, salapärasest kroonikust Pimenist, ausast ja rumalavõitu Aleksei Bersenjevist ning tõmmust tarkpeast Akulinast – see kõik oli omavahel öeldes kooli programmis sees –, hakkasid poisid esitama küsimusi sõja kohta: kuidas seal oli? Ning kohe oli selge, et Viktor Juljevitš armastas kirjandust, aga sõda hoopiski mitte. Imelik inimene! Seda ajal, mil kogu noor meessoost elanikkond, kes polnud jõudnud fašiste tulistada, jumaldas sõda.

„Sõda on kõige suurem jälkus, mis inimesed on välja mõelnud,” ütles õpetaja ja tegi nii lõpu kõigile küsimustele, mis poiste huultelt olid valmis lendu tõusma: kus te sõdisite? millised autasud teil on? kuidas te haavata saite? mitu fašisti te ära tapsite?

Ükskord ta ütles:

„Ma olin lõpetanud teise kursuse, kui algas sõda. Kõik poisid läksid kohe sõjakomissariaati ja nad saadeti rindele. Meie rühmast jäin ellu ainult mina. Kõik hukkusid. Ka kaks tüdrukut said surma. Seepärast olen ma mõlema käega sõja vastu.”

Ta tõstis üles vasaku käe, parem käepoolik värahtas, kuid üles ei tõusnud.

Kolmapäeviti oli kirjandus viimane tund, lõpetanud selle, tegi Viktor Juljevitš ettepaneku:

„Noh, kas lähme kõnnime?”

Esimene niisugune jalutuskäik oli oktoobris. Sellele läks vist kuus poissi. Ilja kiirustas nagu alati koju. Sanja puudus sel päeval koolist, mida ta vanaema loal sageli tegi, nii et seltskonda esindas ainult Mihha, kes pärast jutustas semudele peaaegu sõna-sõnalt ümber kõik hämmastavad lood, mida ta oli õpetaja suust kuulnud teel koolist Krivokolennõi põiktänavasse. Tookord räägiti Puškinist. Kuid Viktor Juljevitš rääkis temast nii, et sugenes kahtlus, kas nad ei olnud mitte õppinud ühes klassis. Selgus et Puškin oli kirglik kaardimängur! Selgus, et ta oli äge kurameerima! See tähendab, et ta oli lihtsalt seelikukütt! Pealegi oli ta suur riiukukk, ei jätnud kunagi kellelegi vastu andmata, oli alati valmis tüli norima, lärmi lööma ja duellil tulistama.

„Jah,” ütles Viktor Juljevitš nukralt, „niisugune käitumine lõppes sellega, et teda peeti bretteur’iks.”

Keegi ei küsinud, mida see võõrkeelne sõna tähendab, sest oli niigi selge: tülinorija.

Siis juhtis ta nad räämas maja juurde, mis seisis Krivokolennõi põiktänava esimesel käänakul Kirovi tänava poolt tulles, osutas vasaku käe hoogsa žestiga majale ja ütles:

„Ja nüüd kujutage endale ette! Mingit asfalti siin muidugi ei olnud, tänav oli sillutatud munakividega, sealt, Mjasnitskaja tänavalt, keerab välja tõld. Noh, pigem mitte tõld, vaid väike voorimehetroska. Puškin oli Moskvas külas, osalt ka asjaajamiste pärast, tal oli siin palju sugulasi ja sõpru, kuid oma elamist tal Moskvas kunagi ei olnud, ei olnud ka hobuseid. Kui mitte arvestada korterit Arbati tänaval, mida ta üüris pärast pulmi väga lühikest aega ja sõitis siis ära Peterburi. Ta ei armastanud Moskvat, ütles, et siin on „liiga palju tädikesi”. Kujutage nüüd ette, et sada aastat pärast Puškini surma läks siit mööda keegi daam – asi oli pärast revolutsiooni – ja äkki keerab Mjasnitskaja tänavalt välja voorimees – tsopp-tsopp-tsopp! –, jääb siinsamas seisma ja troskast hüppab välja Puškin, läheb kontsade klõbinal üle munakivide ja kaob sellesse majja. Daam ahhetas! Ja äkitselt oli kõik kadunud: nii munakivid ja troska kui ka voorimees oma hobustega. Hakati rääkima, et selles majas kummitab. Noh, kas see oli nii või ei olnud, seda me praegu enam teada ei saa. Aga seda, mis toimus selles majas, siis elas siin luuletaja Venevitinov, 1826. aasta oktoobris, seda kinnitavad paljud tunnistajad: selle maja paraadsaalis luges Puškin ette oma tragöödiat „Boriss Godunov”. Külalisi oli umbes nelikümmend inimest ja peaaegu pooled neist kirjutasid sellest kohe kirjades sugulastele või oma mälestustes aastaid hiljem. Te kõik olete ju „Boriss Godunovi” lugenud, eks ole? Kes jutustaks lühidalt meile selle sisu?”

Mihha oli alati valmis rääkima, aga sedapuhku oli ta äkitselt unustanud, milles oli asja tuum, ega tahtnud end häbistada.

Teised vaikisid tagasihoidlikult. Lõpuks ütles Igor Tšetverikov ebakindlalt:

„Ta tappis tsareevitš Vale-Dimitri ära.”

„Õnnitlen teid, Igor. Ajalooteadus on üpris segane värk. Üldiselt oli kaks versiooni. Üks on see, et Boriss Godunov tappis tsareevitš Dimitri. Teine on see, et ta ei tapnud tsareevitš Dimitrit ja oli üldse korralik inimene. Teie versioon, et tapeti keegi teine inimene – Vale-Dimitri –, muudab ajaloolaste ettekujutust põhjalikult. Ärge kurvastage, ajalugu ei ole algebra. Täppisteaduseks seda nimetada ei saa. Mõnes mõttes on kirjandus täpsem teadus. Sellest, mida ütleb suur kirjanik, saabki ajalooline tõde. Sõjaajaloolased on leidnud Tolstoil palju vigu Borodino lahingu kirjelduses, aga kogu maailm näeb seda lahingut just sellisena, kuidas seda kirjeldas Tolstoi „Sõjas ja rahus”. Ega Puškingi ei seisnud väikese tsareevitši ema Maria Nagaja palee tagaõuel, kus tapeti – või ei tapetud! – Dmitri. See käib ka Mozarti loo kohta. Noh, ma loodan, et te olete „Väikeseid tragöödiaid” lugenud.”

„Aga muidugi! Roim ja geniaalsus ei sobi kokku!” prahvatas Mihha.

„Jah, ka mina arvan nii. Salieri kohta pole täpselt kindlaks tehtud, kas ta mürgitas Mozarti ära. See on kõigest ajalooline versioon. Aga Puškini teos, kas teate, on fakt. Vene kirjanduse tähtis fakt. Ajaloolased võivad leida tõestuse, et Salieri ei mürgitanud Mozartit ja ikkagi on neil võimatu vaielda „Väikeste tragöödiatega”. Puškin ütles välja tähtsa mõtte: roim ja geniaalsus, need kaks ei sobi ühes inimeses kokku.”

Hämardus, Viktor Juljevitš jättis poistega hüvasti ja kõik läksid koju, Kitaigorodi eri otsadesse.

Sellest esimesest retkest kirjandusega seotud kohtadesse sai algtõuke ring, mis aasta lõpuks omandas ka nime „VEKA” – „Vene Kirjasõna Armastajad”.

Saanud teada, kuidas esimesel korral kõik oli olnud, ei jätnud Ilja enam vahele ühtki sellist „käiku loodusesse”, nagu Viktor Juljevitš nimetas neid kolmapäevaseid kirjanduslikke retki. Ilja koostas ringi koosolekute aruanded, oli sekretär ja vägagi vastutustundlik. „VEKA” protokolle hoidis ta koos fotodega oma kalli panipaiga raamatukapis.

Ringi „VEKA” liikmed said sedamööda, kuidas nad tutvusid vene üheksateistkümnenda sajandi kirjandusega, aegapidi üht-teist teada ka õpetaja sõjaaja eluloost.

Viktor Juljevitš, kelle nina ja põsed tõmblesid – ta oli põrutada saanud, nüüd nad teadsid seda – jutustas, kuidas ta oli koos kursusekaaslastega läinud sõja kuulutamisele järgnenud päeval sõjakomissariaati.

Ta suunati Tuulasse suurtükiväekooli. Poisse huvitasid konkreetsed seigad: lahing, taganemine, pealetung, haavata saamine. Mis kahurid teil olid? Millised mürsud? Aga sakslastel?

Õpetaja vastas lühidalt. Mälestused olid painavad…

Õpetamine Tuula koolis käis kiirkorras, kuid sakslaste pealetung osutus veelgi kiiremaks. Oktoobri lõpus lähenesid sakslased Tuulale. Kursandid saadeti linna kaitsma, igaühele anti rühm maakaitseväelasi, tulepunkte kaitsesid kursantidest komandörid ja maakaitseväelastest reamehed. See oleks meenutanud täiskasvanute sõjamängu, kui kaheteistkümne tunniga ei oleks fašistide tuli kõike maatasa teinud. Viktori päästis intelligentsus, mis üldiselt ei päästnud mitte mingis olukorras mitte kedagi. Ta käskis reamehel, kelle nime ta ei mäletanud, tuua kast mürskudega. Eakas tüse maakaitseväelane sõimas komandöri läbi: keda sa, ülemusenaga, siin käsutad? Ma olen viiskümmend täis, aga sina oled kaheksateist. Nii et tassi ise kaste.

Kursant, kes oli juba üheksateist täis, ei lausunud sõnagi, vaid jooksis mürskude järele. Sada meetrit sinna – see oli kerge, sada meetrit tagasi viiekümnekilose kastiga. Suurtükimeeskonda hingeldav komandör eest ei leidnud, targalt paigutatud suurtüki asemel suitses hiigelsuur auk. Ellujäänuid polnud ainsatki.

Ka matta polnud kedagi – otsetabamus. Kursant istus kastile, pea mõtetest tühi, kuid tal oli tunne, et ta ise on tulisest metallist segipööratud, keema läinud verega ja söestunud kaltsudes paljakspõlenud maa… Siis, jätnud tarbetu kasti maha, läks minema, teda saatis mürskude vingumine ja plahvatused, mida ta enam ei kuulnudki.

Tuula anti ära, kool viidi üle Tomskisse, vähemalt need, kes olid pärast kaitselahinguid ellu jäänud. Ta nägi hukkunud meeskonda kaua unes, tüse onkel sõimas teda räigelt ja üldsegi mitte mürsukasti pärast, vaid millegi muu, tõsisema pärast. Viktori mõte pöördus tuhandeid kordi tollesse päeva tagasi: kuidas oleks olnud õige… kuidas oleks pidanud talitama? Kui ta oleks käratanud, nagu komandör peaks tegema, siis oleks ellu jäänud too tüse onkel…

Otsustas, et komandöri temast ei saa. Kõlbab ainult reameheks. Ta kirjutas avalduse ja palus saata end tegevarmeesse. Keelduti: kooli lõpetamiseni oli jäänud poolteist kuud. Oli vaja mingi väikese eksimusega maha saada. Et ei antaks kohtu alla, ei saadetaks trahvipataljoni, vaid piirdutaks saatmisega reamehena rindele, ohvitseri auastet omistamata.

Ta leidis õiget mõõtu eksimuse. Auastme omistamise käskkirja avaldamise eelõhtul läks ta omavoliliselt linna peale, jõi end täis, ronis naiste ühiselamusse ja veetis öö punanurgas näitsikuga, kes tema enda palvel andis ula peale läinud kursandi hommikul sõjaväepatrulli kätte. Kõik oli täpne, otsekui apteegikaaluga: istus kümme päeva peavahis ja siis saadeti reamehena tegevteenistusse. Nii ei tulnud tal sõja lõpuni, tema jaoks lõppes see neljakümne neljandal, pärast haavatasaamist, kordagi kellelegi käsku anda. Ainult käsku täita. Ülesanne oli alati üks ja seesama: jõuda punktist A elusana punkti B. Ja siis veel hulganisti pisimuresid: süüa, juua, end välja magada, jalgu mitte ära hõõruda ja hea oleks end pesta… Kui kästi – tulistas. Ei, ei, sellest ta ei rääkinud. Selle koha pealt oli ta suu lukus.

„Kus te haavata saite?” pärisid poisid.

„Poolas, pealetungi ajal. Näe, jäin käest ilma.”

Mis pärast sai, seda ta õpilastele ei jutustanud. Kuidas õppis kirjutama vasaku käega: ümar madal käekiri, üsnagi elegantne. Natuke abi oli parema käe köndist, roosast tselluloidist proteesi ta ei kasutanud. Õppis osavalt seljakotti selga panema: alguses tõmbas vasaku käega rihma üle parema käe köndi ja siis toppis aasast läbi. Hospidalist sõitis Moskvasse. Instituut, kus ta oli enne sõda õppinud, oli selleks ajaks likvideeritud, selle jäänused olid liidetud filoloogiateaduskonnaga. Sinna ta naasiski veel sõjalõhnalises sinelis ja ohvitseri säärikutes, mis tema auastme juurde ei käinud.

Ülikool Mohhovaja tänaval! Milline õnn see oli – tervelt kolm aastat taastas ta end seal: puhastas verd Puškini, Tolstoi, Herzeniga…

Neljakümne kaheksandal, mõni aeg enne lõpetamist, soovitati tal astuda aspirantuuri: juhendaja oli suurepärane, medievist ja Euroopa kirjanduse asjatundja, teema oli huvitav – romaani ja germaani kallakuga, Puškini seosed tollesama väliskirjandusega. Viktor Juljevitš kõhkles, oli ka tahtmine õpetada lapsi, talle näis, et ta teadis nüüd, mida õpetada. Valikud, valikud…

Miks vaikis see hääl, mis ütleb otsustaval hetkel ette? Kuid mingit häält ei olnud vajagi: luhtunud juhendaja sai mööda pead Lääne ees lömitamise ja kosmopolitismi eest, mõni aeg hiljem pandi ta istuma…

Aspirantuurist ei tulnud midagi välja. Jaotuskava järgi saadeti ta Vologda oblasti Kalinovo asula keskkooli vene keele ja kirjanduse õpetajaks.

Elamine anti koolimajas. Esikuga tuba, ahju sai kütta esikust. Küttepuudega varustati. Kohalikus poes müüdi Kaug-Ida krabikonserve, klaaskompvekke, viletsat veini ja viina. Leiba toodi kaks korda nädalas, järjekord seisis varahommikust peale, pood tehti lahti kell üheksa, kui esimene tund oli lõppemas. Külaelanike igivana kombe kohaselt tõid õpilaste emad talle vahel mune, kohupiima, imetabast külapirukat: soojalt oli see väga maitsev, külmalt ei kõlvanud üldse süüa… Vaimulike, arstide, õpetajate töö natuuras tasustamise komme oli igivana. Toodut jagas ta koristaja Marfušaga, inimpõlgliku, omamoodi veidrustega lesega, kuid jõi omaette, üksinda. Ei vähe ega palju – igaõhtuse pudeli pani hinge alla. Enne uinumist luges ainsat autorit, kes teda kunagi ära ei tüüdanud.

Peale kirjanduse tuli tal anda maateadust ja ajalugu. Matemaatikat ja füüsikat õpetas kooli direktor, ühtlasi ka ühiskonnateadusi, mis küll muutsid aeg-ajalt nime, aga olid ükssama partei ajalugu. Ülejäänud aineid, bioloogiat ja saksa keelt, õpetas Peterburist välja saadetud soomlanna. Tema eluloos oli peale rahvuse veel üks plekk: enne sõda oli ta töötanud akadeemik Vavilovi juures, too oli olnud weismannist-morganist, kes pattu ei kahetsenud.

Kõik oli Kalinovos vaene, külluslikult oli ainult arglikku puutumatut loodust. Vist olid inimesed siiski paremad kui linnas, ka nemad olid peaaegu puutumata jäänud linna hingelisest laostumisest.

Suhtlemine külalastega hajutas tema tudengipõlvised illusioonid: hea ja igavene ei kadunud muidugi kuhugi, kuid igapäevaelu aines oli niivõrd ränk, et kas oli nõelutud rätikutesse mässitud tüdrukutel, kes olid enne koolitunde jõudnud talitada loomad ning hoolitseda väiksemate õdede-vendade eest, ja poistel, kes suvel tegid põllul ära kogu raske meestetöö, vaja kõiki neid kultuuriväärtusi? Õppimine tühja kõhuga ja aja raiskamine teadmistele, mida neil mitte kunagi ja mitte mingis olukorras vaja ei lähe?

Nende lapsepõli oli ammu läbi, need veel kasvueas noored olid väljas meeste ja naiste eest ning isegi need, keda emad meelsasti kooli saatsid, neid oli kahtlemata vähemus, tundsid end otsekui ebamugavalt, et tegelevad tõelise tõsise töö asemel rumalusega. Seepärast tundis end mõnevõrra ebakindlana ka noor õpetaja, et tõepoolest, kas ta mitte ei kisu neid eemale igapäeva tõsisest elust mingi liigse luksuse nimel. Milleks Radištšev? Milleks Gogol? Milleks Puškin? Õpetada kirjaoskus kätte ja lasta kiiremini koju – tööd tegema. Ja ega lapsed ise ka muud tahtnud.

Siis hakkas ta esimest korda mõtlema lapsepõlve fenomeni üle. Millal see algab, ei tekitanud kahtlusi. Aga millal lõpeb? Kus on see piir, mille ületamisest peale on inimene täiskasvanu? Oli ilmne, et maalastel lõpeb lapsepõlv varem kui linnalastel.

Põhjaalade küla oli alati elanud poolnäljas, aga pärast sõda virelesid lausa kõik, tööd tegid naised ja lapsed. Kolmekümnest kohalikust mehest, kes läksid rindele, tuli sõjast tagasi kaks, üks oli ühe jalaga, teine tiisikusehaige, ta suri aasta pärast ära. Lapsed, väikesed mehed-koolilapsed, alustasid varakult tööelu, lapsepõlv oli neilt varastatud.

Aga mida siin ikka arutada: ühtedelt varastati lapsepõlv, teistelt noorus ja kolmandatelt vabadus. Viktor Juljevitšilt endalt kõigest aspirantuur.

Pärast kolme aastat pooleldi sunnismaist elu – nendesse kohtadesse oli tsaariajal välja saadetud samasuguseid nagu tema, oma eneseväärikust tunnetavaid tarku noori mehi –, viinud seitsmenda klassi lõpuni, naasis Viktor Juljevitš Moskvasse, ema juurde Bolševistski põiktänavasse, majasse, mille ukse kohal nišis seisis rüütel.

Esimene kirjandusõpetaja koht, mis talle Moskvas pakuti, oli imekombel kümne minuti kaugusel kodust, Ajalookirjanduse Raamatukogu lähedal, see koht aga paelus teda rohkem kui pealinna teatrid ja muuseumid, sest ta janunes raamatukultuuri järele.

Ta püüdis taastada ülikooliaegseid sidemeid, tahtis suhelda. Kohtus Lena Kurtseriga, kes oli teinud sõja läbi sõjaväetõlgina, kuid avameelsest jutuajamisest ei tulnud midagi välja. Otsis üles veel kaks oma kursuseõde, kuid jällegi ei tulnud sellest midagi head välja. Aeg oli vaikiv ega kutsunud avameelitsema. Kolmest sõjas ellu jäänud kursusekaaslasest läks üks parteitööle, teine oli koolis õpetajaks. Nendega lävimine piirdus pudeli tühjaksjoomisega ja sellega kõik lõppeski. Kolmas, Stass Komarnitski oli kättesaamatu: ta istus kinni kas siis anekdoodi või tavalise lobisemise eest. Ainsaks sõbraks, kellega läbikäimine tegi rõõmu, oli endine hoovinaaber Miška Kolesnik, nad kaks moodustasid lustliku sõjajärgse paari: Miška oli ilma jalata, Viktor ilma käeta. Nad nimetasid end „kolm kätt ja kolm jalga”.

Miškast oli selleks ajaks saanud bioloog ja ta oli abiellunud kena tüdrukuga, kes oli samuti pärit nende õuelt, kuid noorem.

Miška naine oli arst, ta töötas linnahaiglas ja tahtis kangesti Viktorit naisele panna. Muudkui püüdis sokutada talle nina alla mõne oma vallalise kolleegi. Kuid Viktor ei kavatsenud abielluda. Tulnud Kalinovost tagasi, armus ta korraga kahte kaunitari: ühega tutvus ta raamatukogus, teine puges talle ise külje alla muuseumis, kus ta oli oma klassiga käinud. Miška aasis: sul on vedanud, Vika, et naised ajavad sulle paarikaupa ligi, kui oleks ainult üks olnud, oleks ta sul kindla peale pea segi ajanud…

Kuid tegelikult „ajas tal pea segi” töö. Kõige huvitavamaks oli Viktorile läbikäimine kolmeteistkümneaastaste poistega. Neil ei olnud midagi ühist oma külapoistest eakaaslastega. Need Moskva poisid ei kündnud, ei külvanud, ei parandanud hobuseriistu ega aimanudki, mis asi on talumehe vastutus oma perekonna eest.

Nad olid normaalsed lapsed: tembutasid tundides, loopisid üksteist suus nätsutatud paberikuulidega ja pritsisid veega, peitsid portfelle ja õpikuid, ahnitsesid, kaklesid, tõuklesid nagu kutsikad ja siis äkki tardusid ja esitasid asjalikke küsimusi. Erinevalt maapoistest eakaaslastest oli neil siiski lapsepõli, millest nad vastutahtmist välja kasvasid. Peale vinnide oli ka teisi nende küpsemise tunnuseid, mis olid seotud kõrgema närvitalitlusega: nad esitasid „neetud küsimusi”, piinlesid selle pärast, et maailm oli ebaõiglane, kuulasid luuletusi ning kaks-kolm poissi klassis koguni kirjutasid midagi värssidetaolist. Esimesena tõi õpetajale korraliku paberilehe riimitud ridadega Mihha Melamid.

„Selge, selge,” ütles Viktor Juljevitš ja naeratas. Endamisi mõtles: „Juudi poisid on eriti tundlikud vene kirjanduse suhtes.”

Pool klassi ei saanud päris hästi aru, mida literaat neist tahab. Teine pool käis muudkui õpetaja sabas. Viktor Juljevitš püüdis käituda kõigiga ühtemoodi, kuid lemmikud tal olid: emotsionaalne ja lausa absurdsuseni aus Mihha, liikuv ja paljuks võimeline Ilja ning kinnine ja intelligentne Sanja. Lahutamatu kolmik.

Ka ta ise oli kunagi kuulunud sellisesse kolmikusse, ta meenutas sageli kahte kallist instituudiaegset sõpra, Ženjat ja Marki, kes hukkusid sõja esimestel nädalatel. Nad ei olnud lapsepõlvest välja kasvanud, olid tulvil võltsi romantikat, infantiilseid värsse – „Brigantiin, brigantiin!” – kuidas nad end praegu tunneksid… See punapea Mihha oleks nagu olnud nende noorem vend, tähelepanelikult jälgides võis aimata tulevast keerulist saatust. Ei, ei, ei mingeid prohveti ambitsioone, lihtsalt mure…

Oli alles viiekümne kolmas aasta, märts ei olnud veel kätte jõudnud, antisemiitlik kampaania oli täies hoos. Sel närusel ajal Viktor Juljevitši juudi kaheksandik oigas ja oli hirmul ning gruusia neljandik häbenes ja kannatas.

Viktor Juljevitš oli mitme vere segu, tal oli gruusia perekonnanimi, kirjas oli ta venelasena, kuid vene verd oli temas vähe. See oli tema soontes segunenud saksa ja poola omaga. Grusiinist vanaisa abiellus sakslannaga: nad olid ühel ajal õppinud Šveitsis ja seal sündis tema isa Julius. Viktori ema Ksenia Nikolajevna sugupuu oli sama eksootiline. Tema isa, asumisele saadetud poolaka ja ühe esimestest väljaõppinud naisvelskritest juudi neiu võsu, abiellus kiriklikult papi tütrega ning see pühitsetud veri oligi vene osa tema veres.

Grusiinist vanaisalt oli ta pärinud musikaalsuse, sakslannast vanaemalt, kes hoolega vajas oma päritolu ja kuulutas kohe pärast Tbilisi saabumist end kaheteistkümnendal aastal ettenägelikult šveitslannaks, oli ta pärinud ratsionaalse mõttelaadi ja hea mälu, juudist vanavanaisalt rikkaliku juuksekasvu ja peene kondi ning Vologda vanavanaemalt põhjamaalase heledad silmad.

Viktori ema Ksenia Nikolajevna jäi varakult leseks, kahe revolutsiooni ajal väljasurnud perekonna ainuke elus järeltulija pühkis hoolikalt raamaturiiulitelt tolmu, võitles koidega ja kastis oranže saialilli, mis õitsesid tema aknalaual peaaegu aasta läbi.

Talle oli elus jäänud kaks lemmiktegevust: hoolitseda poja eest ja maalida siidrätikuid invaliidide artellile. Veel oskas ta praadida kotlette ja „vaeseid rüütleid”. Kui poeg rindelt tagasi tuli, õppis ta kiiresti tegema Vikale (ta oli poega kutsunud üpris naiseliku nimega „Vika” lapseeast peale ning see nimi jäi poisile külge) kõike, mida ühe käega oli vilets teha: lõikas leiba lahti, määris sellele võid peale, kui seda oli, hommikuti tegi talle habemeajamiseks seebivahtu…

Mida Viktor Juljevitšis üldsegi ei olnud – uhket tunnet, et ta kuulub mingisse rahvusesse, ta tundis end ühteaegu heidikuna ja siniverelisena ning need juudivaenulikud ajad olid talle vastikud eelkõige esteetiliselt: inetud inimesed, inetud riided seljas, käitusid inetult. Elu väljaspool raamatute ruumi oli kuidagi solvav, see-eest õhkus raamatutest elavat mõtet, tundeid ja teadmisi. See erinevus oli talumatu ja ta süüvis üha rohkem kirjandusse. Ainult lapsed, keda ta õpetas, lepitasid teda südant pahaks ajava tegelikkusega.

Ja siis veel naised. Talle meeldisid kaunid naised. Nad vilksatasid tema elus lühidalt ja pidupäevaselt, kõige sagedamini üksteise järel, vahel ka paralleelselt, ja kõik nad olid tema meelest ühtemoodi kaunid.

Peab ütlema, et ka tema meeldis naistele. Ta oli ilus ja koguni tema füüsilisel puudel – seda taipas ta alles hiljem – oli oma võlu. Kaunitarid ei leppinud invaliidiga mitte üksnes sel ilmsel põhjusel, et sõjajärgsel ajal oli mehi vähem, kui oleks olnud taastootmiseks vajalik, nagu oleks öelnud veterinaar. Ta oli eriti kütkestav, sest naised arvasid ekslikult, et tema oma puudega saab kuuluma neile täielikult ja jagamatult.

Asjata. Tal polnud plaanis mitte kellelegi anda mingeid õigusi enda peale, mida abieluliit oleks nagu sõnatult eeldanud.

Bunin, Kuprin ja Tšehhov oma looga „Daam koerakesega” arendasid vene kirjanduses enne kahekümnenda sajandi algust tundmatu „mittejumaliku” armastuse ruumi: äkki tärganud kired, abielurikkumised, suhted – kõik see, mida üheksateistkümnes sajand nimetas „räpaseks”.

Ükski nendest autoritest ei tundnud sõjajärgse aja peamist probleemi – territoriaalset, mis ühteviisi puudutas nii jumaliku armastuse jüngreid kui ka kõige primitiivsemate püüdlustega armatsejaid. Kus? Kus võiks leida aset inimese kohtumine armsamaga, kui ta elab ühes toas emaga, linnas, kus ei ole võõrastemaju, kuhu võiks viia daami, et elada koos läbi „päikesepiste”, isegi kajutit, kuhu võiks varjuda, ei olnud võimalik leida. Kui just suvel keset loodust, kuid meie kliimas on suvi nii lühike…

Tuua tütarlaps enda juurde koju gobeläänist eesriide taha, mis eraldas mehe, poja toapoolt naise, ema omast, oli mõeldamatu. Üürida kohtumisteks tuba oli vastik ja pealegi kallis, paluda võtit üksinda elavalt sõbralt oli ka kuidagi ebamugav… Viktor Juljevitši vastumeelsus kõige sellise vastu kaitses tema kõlblust.

Muuseas, tal vedas, kõigil tema sõbrataridel oli elamispind. Lahutatud Lidakesel, kelle juures ta käis ning kellel oli ilus kael ja imelised rinnad, oli omaette tuba, seejärel tuli Tanja-travestia, väike, otsekui vedrudel, ta kõndis hüpeldes koguni tänaval. Tema mees töötas näitlejana kuskil Saraatovis, naine üüris tuba Sretenkal, paraja jalutuskäigu kaugusel. Siis oli veel Verake, prantsuse keele tõlk, haritud tarkpea, kellega ta käis naise vanemate tühjas suvilas.

Ükski nendest naistest ei käinud tema juures kodus: Ksenia Nikolajevna ei talunud võõraid naisi. Ema ja poeg elasid rahumeeli kahekesi, Viktor Juljevitš ei heietanud mingeid mõtteid muudatustest.

Teise märtsi hommikul sõid nad hommikuks seest pehmeid ja väljastpoolt tugevasti praetud saiaviile. Ksenia Nikolajevna lõikas nad Vikale sobivateks tükkideks. See mõnikord täiesti tarbetu hoolitsus pisiasjades viis ema tagasi nendesse aegadesse, kui Vika oli alles väike poiss, tema ise noor ja ilus ning mees elas.

Tee oli kange, nagu seda oli armastanud mees. Rahuliku söömaaja katkestas valitsuse teadaanne Stalini haiguse kohta. Ksenia Nikolajevna lõi käed kokku, Viktor krimpsutas nägu. Vaikis ja ütles siis:

„Lips läbi. Täpipealt. Nädal aega ajavad jama, siis öeldakse välja.”

„Ei või olla.”

„Miks ei või? Seda on ennegi nähtud. Kui Aleksander Esimene Taganrogis suri, siis viis kuller surmateate Peterburi, pärast seda, kui ta oli Moskvast läbi sõitnud, käskis Golitsõn jagada laiali bülletääne valitseja tervise kohta. Politseinikud kandsid nädalapäevad bülletääne kodudesse laiali.”

„Mis sa räägid? Miks sa seda arvad?”

„Noh, alguses sattusin vürst Kropotkini märkmetes nendele bülletäänidele, pärast leidsin Ajalookirjanduse Raamatukogus ka bülletäänid. Tehke nägu ette, madam, kujutage leina. Tulemas on muutused.”

„Ma kardan,” sosistas ema. „Ma kardan, Vika.”

„Pole midagi. Hullemaks ikka ei lähe.”

Ta läks kooli. Õpetajatetoas valitses pingeline ärev vaikus. Kui keegi ka midagi ütles, siis sosinal. Ta teretas, võttis klassipäeviku ja läks oma poiste juurde.

Avanud klassi ukse, hakkas Käsi vaikiva müra saatel otse lävelt lugema:

„Noh, kes teist ütleb mulle, mis asi on lüürika?” küsis õpetaja, kui koolipinkide klappide kinnilangemise mürin oli vaikinud.

Klass tardus. Viktor Juljevitš nautis seda hetke: ta oli õppinud looma mõtlevat vaikust.

„See on armastusest,” ütles keegi julgetest.

„Õige, kuid see pole veel täisvastus. Lüürika räägib igasugustest inimtunnetest, inimese siseelust. Muidugi ka armastusest. Aga ka kurbusest, üksildusest, lahkuminekust armastatud inimesest. Ja isegi mitte inimesest. On olemas väga kuulus luuletus, mis on samuti kirjutatud enne meie aega – värvukese surmast. Ma ei tee nalja…

Ka see on näide lüürilisest luuletusest…

Me oleme teiega juba rääkinud Homerosest, natuke lugenud „Iliast”, teame, kes oli Odysseus. Teame juba, mis on eepos. Teadlased arvavad, et eepilised teosed tekkisid enne lüürikat. Näiteks esimeses luuletuses, mis ma teile ette lugesin ja mis on kirjutatud seitsmendal sajandil enne meie ajaarvamist, meenutatakse Helenat. Kas te taipasite, et ta on toosama Helena, kelle pärast, nagu pajatab legend, puhkes Trooja sõda? Autor võrdleb oma armastatut temaga. Seda „kauneimat Helenat”, valitseja Menelaose naist, kelle röövis Paris, kohtame isegi tänapäeva luuletajatel. Nii rändas Helena, kelle mõju meestele oli vastupandamatu, eeposest lüürikasse kui ilu sümbol…

Muinasajal, mil inimkonna kultuur alles tekkis, oli sõna muusikaga palju tihedamini seotud. Luuletusi loeti valjusti, muusikainstrumendi saatel, mida nimetati lüüraks. Sellest tulenebki mõiste „lüürika”. Kahe ja poole tuhande aastaga on paljutki muutunud: praegu esitatakse luuletusi muusika saatel harva, see-eest on tekkinud uued žanrid, milles sõnad ja muusika on lahutamatud… Tooge mõni näide…”

Helises kell, kuid nad kõik istusid võlutuna tema sõnadest. Miks ei mürtsunud koolipinkide klapid, ei karatud käratsedes püsti, ei tormatud kiiresti ukse poole, ummistades kehadega väljapääsu klassist: kiiremini minema, minema siit! Koridori, riietehoidu, tänavale!

Miks nad kuulasid teda? Miks oli talle endale nii huvitav toppida neile pähe seda, mida neil üldsegi vaja ei olnud? Erutas väga peene võimu tunnetamine: otse silme all õppisid nad mõtlema ja tundma. Milline oaas keset igavat korralagedust!

Kolm päeva hiljem teatati Stalini surmast ja Viktor Juljevitš tundis mingit väiklast rahuldust: ta oli selle esimesena ära arvanud. Pealegi kuulus ta sellesse absoluutsesse vähemusse, kes ei kavatsenudki suurt kaotust taga nutta. Vanemad olid tavatsenud ta terveks suveks Gruusiasse saata, viimane kord olid nad Tbilisis kogu perega natuke aega enne isa surma, kolmekümne kolmandal aastal.

Ta teadis isa käest, kuivõrd tema Gruusia sugulased põlgasid, kartsid ja vihkasid Džugašvilit.

Suri türann. Suri titaan. Muistset liiki olevus, maa-alusest maailmast, hirmus, saja käega, saja peaga. Vuntsidega.

Koolis jäeti tunnid ära, õpilased koguti miitingule. Viktor Juljevitš viis oma kuuenda klassi poisid, kes olid paarikaupa üles rivistatud, neljandale korrusele, aga Mihha muudkui keerutas tema ümber, paberileht käes, toppis talle kätte vihikulehte, mida katsid suured lillad tähed. Ta oli kirjutanud luuletuse.

Sõnadele „Stalini surm” oli raam ümber joonistatud.

„Ole tervitatud, Catullus,” muigas Viktor Juljevitš endamisi ja ütles vaikselt:

„Noh, arstid, hea küll, see on arusaadav. Aga miks masinakirjutajad?”

„Üldiselt oli minu tädi Genja masinakirjutaja, Noh, võib panna ka „masinistid”,” parandas Mihha käigult. „Kas tohib, ma loen selle ette?”

Tõsi, sihuke aktiivsus hästi ei lõpe.

„Ei, Mihha, ma ei soovita teil seda teha. Kohe kategooriliselt ei soovita.”

Mihha tahtis lehe tagasi võtta, kuid õpetaja surus selle endale vastu rinda ja murdis osavalt pooleks:

„Kas võib, ma jätan selle endale mälestuseks?”

„Muidugi,” lõi Mihha nägu särama.

Saal oli tuubil täis. Raadiost tuli Beethovenit. Äranutetud nägudega naisõpetajad seisid reas kipsist büsti juures. Kooli punasest sametist lipp langetas oma raskeid volte põrandani. Viktor Juljevitš seisis tagapool, sobilik ilme näol. Akna juures, klassikaaslaste poolt vastu aknalauda surutud, kannatas piinu kaheksanda klassi Borja Rahmanov. Aknalaud pressis valusasti vastu paremat külge, aga pääsu ei olnud kuhugi. See oli kerge proov sellest, mis tuli tal üle elada kolm päeva hiljem.

Pärast pidulikku miitingut, mida saatis üldrahvalik ulgumine – õpetajad andsid tõelise leina eeskuju, poisid püüdsid traagiliste nootidega kaasa minna – viidi nad klassidesse tagasi ja käsutati istuma. Direktriss muudkui püüdis helistada rajooni haridusosakonda, et kindla peale teada saada, kas tunnid tuleb ära jätta ja mitmeks päevaks. Kuid telefon oli kogu aeg kinni. Alles kella üheks päeval teatati, et leina tõttu tuleb õpilased koju lasta, koolitöö algusest teatatakse täiendavalt.

Lastes oma õpilased koju, palus Viktor Juljevitš, et nad püsiksid kodus ega hulguks tänavatel ringi, kõige parem oleks, kui nad loeksid mõnda head raamatut!

Sanja Steklov järgis õpetaja nõuannet meelsasti. Ta oli vist ainuke, kellel oli kodus kapis Tolstoi täielik teoste kogu ja nelja leinapäeva jooksul neelas Sanja kõik neli köidet „Sõda ja rahu”, kuigi, ausalt öeldes, mõnedest lehekülgedest vaid libistas pilguga üle. Lugenud esimese köite läbi, andis ta selle Mihhale, kuid too ei teinud raamatut lahtigi: tal olid neil päevil muud mured – tädi Genja varises südameatakiga voodisse, Minnal hakkas keerukas olukorras nagu alati kõht valutama ning Mihha pidi kolm päeva ja ööd täitma tädi Genja üksteisele järgnevaid korraldusi, kes oli murest mõnevõrra ülemäära hulluks minemas.

Iljal polnud tuhkagi ei õpetaja soovitustest ega ema palvetest. Teda kutsus välja tänavale ärev tunne, et toimub midagi tähtsat. Seitsmenda märtsi varahommikul haaras ta fotoaparaadi ja lahkus kodust jahimehe tundega, kes aimas ette head saaki.

Viktor Juljevitš ei tõstnud kodunt jalga kolm ööd ja kolm päeva ega lasknud ka ema välja. Leiba ei olnud, kuid ta ütles emale:

„Ema, mis sest leivast? Meil pole koguni viinagi mitte.”

Tõepoolest, ema varutud pudeli oli ta tühjaks joonud juba viienda õhtul. Ta oli otsustanud, et kuni juhti kuhugi ära ei viida ja maha ei maeta, tema majast välja ei lähe.

Tõmbas selga triibulise pidžaama, taris kokku hulga raamatuid ning viskas gobelääneesriide taga kušetile pikali. Ülim õnn.

Üheksandal märtsil kell kümme hommikul toodi surnukeha Sammassaalist välja – paksudes karakullkraega palitutes lüheldased mehed, riigi juhid, kandsid kätel kirstu.

Siis läks Viktor majast välja leiba ja viina tooma. Inimesi tänaval peaaegu polnudki. Piki tänavaid seisid veel veoautod ja kõik meenutas taandunud üleujutuse järgset pilti: igaveseks oma peremehe kaotanud katkised jalatsid, mütsid, portfellid, väändunud laternapostid, esimeste korruste purustatud aknad. Maja kangialuse sein oli vereplekkides. Surnuks tallatud koer väravaaugus. Meenus Puškin:

Luges mõttes „Vaskratsaniku” lõpuni:

Parajasti siis leidis ta üsna kaugel kodust põiktänavas väikese poe, mis oli avatud. Trepp viis poolkeldrikorrusele.

Mõned naised ajasid vaikselt müüjaga juttu ja vakatasid, kui ta sisse astus.

„Otsekui oleksid nad minust rääkinud,” muigas Viktor Juljevitš.

Üks tädikestest tundis temas ära õpetaja ja küsis kähku:

„Viktor Jurjevitš, mis see ometigi lahti on? Inimesed räägivad, et selle hodõnka korraldasid juudid? Kas teie olete midagi kuulnud?”

See oli kümnenda klassi õpilase ema, kuid Viktor Juljevitš ei suutnud meenutada, kelle nimelt. Lihtsad mutid nimetasid teda sageli „Jurjevitšiks”, see ärritas teda. Kuid sedapuhku valdas teda ootamatult ilmelik, talle võõras taltumus.

„Ei, kullake, midagi niisugust ma kuulnud ei ole. Võtame täna kadunukese mälestuseks pitsi või paar ja elame edasi, nagu oleme seni elanud. Mis need juudid siia puutuvad? Nad on ju samasugused inimesed nagu meie. Kaks pudelit viina, palun, sai ja pool pätsi musta leiba. Jah, siis veel kaks pakki pelmeene…”

Saanud oma ostud kätte, maksis ta nende eest ja lahkus, jätnud mutid mõnevõrra segadusse: võib-olla ei korraldanudki kõike seda juudid, vaid keegi teine… Vaenlasi on ju kogu maailm ümberringi täis. Kõik kadestavad meid, kõik kardavad meid. Jutt keeras mujale, uhkemale teemale.

Viktor Juljevitš ja ema istusid ümmarguse, põlenud kohtadest kirju laua taga, karahvin seisis nende vahel. Ksenia Nikolajevna tõi köögist nagu alati pehmeks keedetud pelmeenid. Pani kastruli metallist alusele. Viktor valas viina pitsidesse välja. Ja siis kõlas uksekell. Kolm korda – Šengelide juurde.

Viktor läks avama. Ukse taga seisis – üle karusnahkse mütsi oli tõmmatud must pitsrätik, seljas pesukarunahast kraega meestepalitu, kauge möödaniku naftaliini- ja kassilõhnalises pilves – ime, kadunud isa nõbu, pikajalgne kaunitar, lauljanna, väljaõmbleja, äpardunud nunn Nino, kellest õhkus soojust ja naeru.

„Kas see oled sina? On see võimalik?”

Ta oli seda naist näinud viimati kakskümmend aastat tagasi. Oli elanud tema majas Tbilisis. Lapse mällu oli see talletunud kahtlusevarjundiga: kas see maja oli tõesti olemas või ainult kangastus talle? Kuid naine oli seesama, polnudki palju vanemaks jäänud, armas Nino, kallis Nino…

„Vika, mu poiss, sa pole üldse muutunud! Ma oleksin sind rahvasummas ka ära tundnud!”

„Tule taevas appi, Nina, kuidas sa siia sattusid? Kust sa tuled?”

„Lase mind sisse, ära hoia mind lävepakul!”

Nad suudlesid, hoides teineteisel peast kinni, tõmbusid eemale, et paremini näha ja suudlesid jälle. Segaduses Ksenia Nikolajevna seisis uksel – kellega see Vika seal suudleb?

Taevane arm, Nino! Gruusia sugulased, kadunud mehe lemmiknõbu minevikust, kaugest minevikust…

On see mõeldav? Tule edasi. Istu lauda, istu! Jah, käed on vaja ära pesta!

„Aga muidugi, otsekui surnuaialt, esimene asi on käed puhtaks pesta!” gruusia aktsent, märgatavam kui enne, hääletoonis naer ja pidu.

Pesi käed puhtaks, siis läks peldikusse ja pesi veel kord käsi. Ksenia Nikolajevna oli juba katnud lauale kolmanda koha: kõik taldrikud olid vanad, ära löödud kildudega ja mõrased.

Viktor valas viina välja.

„Kõigepealt vabaduse eest! See on nagu nelikümmend aastat kõrbes… Kärvas maha! Meie tulime välja!” ütles Nino, vastupidiselt lauakommetele, mida Gruusias alati järgiti. Naine, külaline, esimesena ei räägi!

Nad jõid. Nino eraldas kahvliga neljandiku pelmeenist, pistis delikaatselt vaevu paotatud huulte vahele. Viktorile tuli meelde, kuidas Nino oli õpetanud teda sööma, jooma, kõndima, istuma, teretama. Kõik oli puha meelest läinud. Ja tegi kõike nii, nagu teda oli kunagi õpetatud, unustanud õppetunnid ise.

„Kuidas sa siia sattusid, Ninoke?”

Naine nõjatus vastu tooli seljatuge, pani käed kukla taha ja naeris nooruslikult. Siis kadus naeratus, ta võttis õlgadelt musta pitsrätiku, mässis selle ümber pea, tõusis püsti, tõstis üles oma kaunid iginoored käed ja tõi kuuldavale pika ühe kõrgemale kerkiva hala. Siis langes hääl alla, sõnu samahästi kui ei olnudki, sest see oli itk surnu pärast – igivana leinahala, mis ei vajanud mingeid sõnu, mis oli tulvil igatsust, valu ja pidulikkust.

Nino lõpetas selle igivana sõnatu kurbuseavalduse ja puhkes jälle naerma.

„Vaeseke on purju jäänud,” mõtles Ksenia Nikolajevna.

Naernud isu täis, rääkis Nino neile loo, mis jääb aastateks tema lemmikteemaks jutuajamistel lähedastega.

Viiendal märtsil, kui Stalini surmast ei olnud veel teatatud, tulid nende juurde kaks Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajat ja viisid ta endaga kaasa. Tahtsid ära viia ka õe Manana, kuid too oli juba eelmisel nädalal Khuthaisisse sõitnud ja kodus teda ei olnud.

Ema pani asju kokku, nuttis ja sosistas:

„Ei taha, saatan, ei taha meid rahule jätta!”

Ametimees sai aru, vaadates, kuidas ema pakib, ja ütles:

„Teie tütar on kolme päeva pärast kodus tagasi, noh, hiljemalt viie päeva pärast. Minu sõna selle peale.”

Sa ju mäletad minu ema, Vika? Ksenja muidugi mäletab! Ta on üheksakümmend aastat vana, ta ei kartnud ka noorema mitte midagi ja mida tal enam karta on.

„Oih, sinu sõnad on kuldsed. Aga käed on raudsed.”

„Asjata solvate meid, Lamara Nojevna,” ütles üks ametimeestest. „Teie tütrele osutatakse suurt au,” ütles ta.

Viidi mind partei linnakomiteesse. Jah, suur au muidugi. Seal põlevad kõik lambid, suur hulk inimesi sõelub koridoris edasitagasi nagu Rustaveli prospektil peopäevadel. Mind juhatati saali. Saalis istus palju naisi – igasuguseid, oli külanaisi, aga olid ka Veriko ja Tamara ning õed Menabded, lauljad.

Sisse tulid kaks meest, alguses rääkis üks, et maailm on kandnud suure kaotuse, rahvas on lohutamatu, lein on üldrahvalik… Mõtlesin, et kas mind toodi nende sõnade pärast siia? Siis rääkis teine: me kogusime teid siia, sest gruusia igivana kombe kohaselt nutavad naised kalleid kadunukesi taga. Seda saavad teha ainult naised. Me kogusime teid kokku, et te teeksite hea itku.

Vika, Ksenja, ma oleksin peaaegu et kohe hakanud laulma „Tule, Issand Jumal, võta ta enda juurde!”

„Me teame teist kõigist,” ütles see kiilaspäine mutitaoline mees, „et te olete laulnud matustel, teate gruusia itku. Meile öeldi Moskvast, et juhtkond tahab, et te laulaksite itku meie suurele juhile.”

Ma ei ole neid itkusid kunagi teadnud, olen matustel palju laulnud, aga neid paganate itkusid kristlased ei laula. See on halamine ja mitte laulmine. Ükspuha, mõtlesin, sõidan ikkagi! Mitte ei saanud endale niisugust meeldivat asja keelata.

Palju seal naisi oli, ei oska ma öelda. Väga palju, terve lennuk oli täis. Kes nuttis, kes oli uhke, aga kõik värisesid hirmust. Pean ütlema, et ma ei olnud lennukiga kunagi lennanud ega poleks ka miski hinna eest lennanud – ainult säärase sündmuse puhul.

Saabusime öösel, bussidel viidi meid linna, oleks nagu võõrastemaja olnud. Välja magada ei lastud, tuli grusiin ja kogus meid kokku. Ütles, et on muusik. Hakkab meid juhendama. Nägu oli tuttav, olin teda kuskil näinud… Muudkui vaatasin ja vaatasin, ta kutsus mind kõrvale ja sosistas tasa kõrva sisse: ma olen Mikeladze vend… Uh, saatan, kui palju inimesi ta hauda ajas.

Ühesõnaga, päeval itkeme, öösel itkeme, veel päeva itkeme, mind hakkas juba ära tüütama. Tegime proove!

Kaheksanda õhtul öeldi, et itk jäetakse ära. Miks taheti, miks enam ei tahetud – kurat seda teab! Kõik pandi bussidesse ja viidi kes teab kuhu. Mina aga lamasin voodil ja karjusin: ai, valuhoog, ai, valutab! Mõtlesin, et ei sõida ma enne kuhugi, kui olen sind näinud. Keegi ülemus ütles, et pärast pean ma ise pileti ostma. Ai, karjun, valutab! Ostan pileti.

Vala veel, Vika! Esimest korda elus joon viina, esimest korda elus valetasin, esimest korda elus matame suurt kurjategijat!

„Tasem, Nino, tasem,” puudutas teda õlast Ksenia Nikolajevna.

Nino noogutas ja surus oma kaunid käed huultele. Viktor võttis oma vasaku käega kinni tema paremast käest ja suudles seda. Elus oli midagi muutumas. Paremuse poole…