Читать книгу Imaago - Ljudmila Ulitskaja - Страница 4

Ilja laskis mööda linna ringi ja püüdis aru saada, kuhu see enneolematu demonstratsioon liigub. Ta tegi kindlaks, et sellel on palju harusid ja üks neist algab – või lõpeb – Valgevene vaksali juures ning teine kuskil kolme tänava: Petrovka, Roždestvenski ja Tsvetnoi bulvari ristumiskohas. Ta trügis seal ringi, sai aru, et filmi on vähe, ja kui päris pimedaks läks, pääses läbi häda koju. Ühes kohas postkontori juures tuli koguni üle aia ronida. Mitte keegi, isegi piirkonna militsionäärid mitte, ei teadnud siinset geograafiat paremini kui kohalikud poisid. Nad olid siin aastaid mänginud kasakaid ja röövleid, kõik läbikäidavad hoovid ja trepikojad ning isegi kanalisatsiooniluugid olid neil teada. Paljudel korteritel olid tagatrepid, tulnud paraaduksest sisse, võis helistada mõne klassikaaslase ukse taga, lipsata läbi pika koridori ja hüpata välja tagatrepile ning minna sealtkaudu teise hoovi või isegi teisele tänavale.

Seitsmenda märtsi hommikul pani ta uue filmi sisse ja kohe, kui ema oli tööle läinud, lippas tänavale. Hommikul oli rahvast tänavatel veel rohkem, kui oli olnud õhtul. Väljapääs Marosseikalt väljakule oli nüüd tõkestatud mitte ainult trollibusside, vaid ka teise rea veoautodega. Sammassaali juurde pääses Puškini väljaku poolt, kuid mitte mööda Gorki tänavat, vaid mööda Puškini tänavat. Hiljem hakati laskma ka mööda Neglinnaja tänavat.

Kõik kolm lähedal asuvat bulvarit olid täis kokkupressitud inimsumma, kuid keskpäeval läks lahedamaks: igast küljest kokkupressitud rahvahulk hakkas liikuma ja pistis jooksma. Avati mingid külgmised läbipääsud, põiktänavate kaudu, ja inimesed tormasid sinna. Keegi ei ole mitte kunagi kindlaks teinud, kes neid lõkse reguleeris, korraldas varitsusi ja harusid, kuhu inimesed sisse trügisid, kuid lõpuks imbusid nad kuidagi läbikäidavate hoovide ja trepikodade kaudu edasi, voolasid sisse ja voolasid välja nagu vesi, mis igast august läbi tuleb.