Читать книгу Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel! - Loone Ots - Страница 3

SAABUMINE

Esimene üllatus piiril: saan maale väga lobedasti, passi vaevalt vaadatakse.

Teine üllatus sealsamas: passikontrolli daam vastab minu „hello’le“ sulaselges vene keeles. Mina, võõras, ei söanda Ukrainaga vaenujalal oleva riigi keelt suhu võtta. Aga ametnik pruugib seda häbenemata.

Hiljemgi kuulen Odessas pigem Puškini kui Gogoli, pigem vene kui ukraina keelt. Odessa pole muide mitte kunagi ka olnud ukrainakeelne. Ukrainlasi on siin alati elanud vähem kui venelasi. Kümnete rahvuste ja rahvakildude ühiskeel on linnas olnud impeeriumi ametlik keel ehk vene. Praegugi on siin mugavam liikuda just vene keele abil. Noored teenindajad räägivad kenasti ka inglist, samas ei mõista keskeas ja vanemad poemüüjad või turudaamid sellest mõhkugi. Muidugi saavad motiveeritud suhtlejad hakkama ka käte ja naeratuse abil.

Takso peaks üürileandja sõnutsi olema paduodav, sõit lennujaamast Arkaadiasse kuue dollari kanti. Tutkit, brat. Võibolla anda mulle, kohvriga naisele, veel korteri võti, kus raha on?¹ Taksistid on moodustanud kartelli – Euroopa Liidu konkurentsiametid neid ei ohjelda – ja ükskõik kes nõuab nagu aamen kirikus viissada grivnat ehk paarikümne dollari kanti. Löön käega. Saaks vaid kohale.

Esmamulje taksoaknast välja vaadates – nostalgia. Täpselt selline nagu isa postkaartidel anno 1976. Isegi tänavatel popsutavad Žigulid, tänapäevasema nimega Ladad (nõukaajal nimetati Žigulid Ladaks siis, kui see viidi müügile välisriiki ehk ekspordiks). Ja ringi sörkivad kodutud koerad, õnneks ainult mõned, aga siiski. Kulunud fassaadid, pesu ripub üle rõduservade (mis mood see sihuke on? meie lapsepõlve mitte-eestlased kuivatasid pesu rõdupiirdest ülalpool ja seegi tundus võõrik – aga lihtsalt üle serva riputada??). Kuhu ma küll pea ees viskunud olen?

Siis hakkavad paistma kraanad ja kõrghooned. Tunnen ära oma venna Kolja! Olen seda kohta Google’is näinud! Olmemaastik muutub nagu nõiaväel. Autod on korraga viimase peal ja inimesed hoopis teistmoodi riides. Meie moodi.

Arkaadia tähendab Odessa rikaste uusasumit, mis kerkib kaldajärsakul samanimelise ranna kohal. Tuliuued pilvelõhkujad, kümned juba valmis, kümned pooleli. Igal majal kõrge sepistara ümber, videokaamerad töös ja koodlukud väravaid kaitsmas.

Sissepääs on mitut värvi poleeritud marmorist ja õilsat sorti liivakivist. Valvelauas istub vormis turvamees. Esitlen end ja hakkan passi otsima. Aga turva sorib suures karbis ja tõmbab sealt võtme nagu mustkunstnik kübarast küüliku. Minu isiku vastu mingit huvi tundmata pistab ta oma leiu mulle pihku, samasuguse usaldusega nagu ennist lennujaamatöötaja.

„Lift käib kiibiga,“ mainib ta viisakalt ükskõiksel ilmel.

Sõidan kaheteistkümnendale korrusele. Surun võtme lukuauku. Ja keeran.

Uks avaneb ühegi tõrketa. Odessa on mu lahkelt enda rüppe lubanud.

KIVID ON VALITUD MAITSEGA

Vaatan korteri üle.

Suur esik suure peegelkapiga. Parajat mõõtu köök-elutuba, kust ei puudu ei matsakas viie sametpadjaga sohva ega kallis kohvimasin, kapiuste kuldliistudest kõnelemata. Väga suur magamistuba, kust pääseb kummuti ja riidepuudega garderoobi. Esikust suurem vannituba. Parkettpõrandad ja kolme meetri kõrgused laed. Kõike seda vaid 550 euro eest, kommunaalid kaasa arvatud. Oli palju, lausa viis korda odavamaid valikuid, aga need asusid sellistes… lasnamäelikes paikades. Mina aga tahan oma üksinduskuuri läbida parimas võimalikus keskkonnas. Kui juba, siis juba!

Esmamulje mu uuest kodust: harjumatult, väljakutsuvalt pillav. Teine mulje: ma ei ütleks, et selle elamise on sisustanud rähni kujutlusvõimega olevus. Kõik harmoneerub: lakke löödud kristall-lühtrid, puidu sisse mosaiigistatud mustritega kapid-peeglid ja nikerdatud sohva. Suur hulk kipskaunistusi, munavööte ja paneele, sillerdavad barokki matkivad plasttapeedid. Pinglaed läigivad. Süvistatud valgustid säravad. Vannitoaplaatidel on tuvastamata süžeedega stseenid kreeka mütoloogiast. Ei saa salata. Kivid on valitud maitsega. See pole küll põhjamaade vaoshoitult hea maitse, aga mulle sobib.

Eelolevatel sügisnädalatel on mu eesmärk olla üksi, puhastuda. Kummaline, kuidas kogu meie pere on maailmas laiali: mina siin, abikaasa Märt töö asjus Peruus, vanem tütar Birgitta ehk Birx stažeerib Brüsselis, noorem, Elisabeth ehk Liisu, on koolivaheajaks Tšehhi külla sõitnud ja vurab just praegu sõbra vanemate autos Itaalia poole. Kodu valvab ainult vana ustav koer Roki, kellel kohe täitub 16. eluaasta – kahju, et ma ei saa tema sünnipäeval osaleda! Aga see on ju mu oma valik.

Mida ma siin peale hakkan? Plaane on palju. Uurida, kuidas mekib üksiku hundi elu. Vaadata, kas saab heita magama varem kui kell neli öösel, nagu ma olen viimasel seitsmel aastal olude sunnil harjunud. Mul on kaasas mitu tööd. Muusikalilibreto, mille kohta ma ütleks nagu Juhan Smuul: „Asi, mille ma iga hinna eest pean merel lõpetama.“ Draama Majakovskist, millest on esialgu ainult paar lehekülge raamjutustust. Ja suur idee – kirjutada valmis ammu alustatud romaan Uku Masingust, mille jaoks olen kultuurkapitalilt kaks korda loometoetust palunud. Kaks korda olen saanud taotlusele ka vastuse: „Esitage valmis teos.“ Punkt. Loometoetus, mille aluseks on valmis teos. Kafka kirjutaks sellest novelli. Nupumehed need Kulka omad. Mina neile küll sõrme suhu ei pistaks. Isegi Valialdis ei pistaks. Ja ega nad mingi hinna eest lubakski Valialdisel oma musta näpuga endale suhu ronida.

Peale romaani on mul veel muid auahneid mõtteid. Näiteks? Kirjutada kogetu põhjal raamat, „Minu Odessa“.

Aga eeskätt olen ma tulnud täitma oma unistust. Ma olen üksi, ihuüksi. Üle aastate, ehk isegi aastakümnete ei ole mul kohustusi käeulatuses. Ma ei pea homme tõusma ja tööle minema ega edastama ülehomseks 20 000 tähemärki teksti, sest tähtaeg kukub, ka siis, kui vaimu peale ei tule. Ma ei pea uurima tund-tunnilt pungil kalendrit. Ma ei pea isegi öösärki kodukleidi vastu vahetama.

Nüüd tohin teha, mida tahan. Olla, kuidas tahan. Ei pea valmistama lõunat ja jätma selle nimel kirja panemata just äsja pähe tulnud head mõtted. Kaks kuud ei pea ma olema kellegi jaoks. Võin olla lohakas ja suvaline, või vastupidi, ülipuhas ja ülikorralik. Minu loodud korda ei riku keegi ja minu tekitatud segadus ei sega kedagi. Ma ei aja üles armast meest, tulles magama siis, kui kukk juba kireb. Tema ei sega minu alles paar tundi kestnud und, kui tõuseb normaalse inimese tööhommikuks.

Ma võin siin olla täpselt selline, nagu ise tahan. Ja mul on võimalus olla iseendast natuke parem.

Aga kõige tähtsam küsimus on, kas see nii kaua igatsetud üksindus mulle üldse sobib.

KUST TULI ODESSA?

Thalatta tähendab muistses atika keeles merd.

Sõna tegid kuulsaks 10 000 pärslastega sõdimast tulnud kreeklast, kes nägid kõik ühekorraga Musta merd ja rõõmust rõkatasid.

Kust aga tuli nimi Odessa? Kreeka keeli tähendab odessos raevukat. Odessose nime kandis üks iidammune Kreeka koloonia, mis asus aga praegusest Odessast päris kaugel, tänapäeva Bulgaaria linna Varna kohal. Praeguse Odessa lähedal oli sel ajal kaks Kreeka sadamat Tyras ja Olbia, neist tekkis hiljem kaubakoht, mille nimi olevat olnud Histria. Rahvasterännu ajal, kui Rooma impeerium vankuma hakkas, käis ka Histria alla. Kõrgkeskajal asustasid hea sadamapaiga usinad itaallased ja panid koha nimeks Ginestra. Türklased ajasid aga itaalia kaupmehed minema, tegid asemele kindluse ja kuulutasid paiga Hadžibeiks. Lõpuks vallutasid Katariina Suure väed selle kaubandusega seotud kindluse Venemaale. Mis kohale nimeks panna? Venelased teadsid, et kuskil enam-vähem lähikonnas olla kunagi olnud kreeklaste Odessos. Nii saigi linn endale nime: Odessa.

Musta mereta poleks seda linna. Sean minagi pärast kohvrite lahtipakkimist sammud mere poole.

Heinrich Heine on sõna thalatta kasutanud Põhjamere kohta. Nüüd tuleb see mulle meelde, kui kõrgelt platoolt esimest korda Musta merd uudistan.

Oktoobri lõpupoole Must meri on tüüne ja laisk. Lainet pole olemaski, ainult pärlikarbi sisekülje sarnane tuhm opaalne läige. Hall või valge, võta kinni. Pärlhall on vist selle nimetus. Silmapiiril sulab vesi ühte iseenda värvi taevaga.

Rand on ahtake, liivariba ulatub vaevalt paarkümmend meetrit maa poole, kuni klint vastu tuleb. Sel päeval on vist kuskil avamerel siiski tormi olnud: veepiir on täis kümneid suuri meduuse, sinine eluorgan keskel. Meil Läänemeres olen ainult punase südamikuga meduuse näinud. Need siin oleks nagu suureks puhutud ja seest tindiga põnevaks värvitud.

Rannariba on lühike. Kogu aeg tuleb vastu mingi tõke: muuliserv, traatvõrk või plekksein. Hiljem saan teada: seadust, et pääs mere äärde olgu igale soovijale prii, Ukrainas ei ole. Kinnisvarafirmad on mereääre rannaga tükkis ära ostnud ja ehitavad sinna omi saavutusi. Põhiliselt on need kinnised klubid, kuhu rikkad saavad ränga raha eest lõõgastuma tulla. Selge, et igaühega ei taheta ühel liival lamada. Kahju hakitud promenaadist. Sellist luksust nagu Tallinnas, et jalutad kas või Viimsist Reidi teeni, lained varvaste vahel, siin ei ole ega tule.

Mulle jalutab vastu rohkelt patseerijaid. On noori kallis spordivarustuses sörkjooksjaid, on mammasid lapsevankritega, on paarikesi. Silma torkab hulk auväärt eas inimesi, kelle riided ei räägi rikkusest. Need on sissesõitnud. Kogu Primorski rajoon on juba vanast ajast üle külvatud sanatooriumidega. Kui protseduurid läbi – või nende vahel –, tullakse värsket õhku nautima. Õhk on tõesti väga hea. Umbes nagu kuulsates lõunamaa kuurortides. Kõik supelsaksad seisavad troppis kohas, kust meri võsa vahelt vähegi laiemalt valla, ja klõpsutavad ennastunustavalt pilte teha. Ukraina on ikkagi sisemaariik ja meri eksootiline nähtus, mille nägemisega koju jõudes kiidelda.

Randa hooldab metalliotsijaga mees. Seisatan ja vaatan. Ta keerutab andurit ühel kohal ringi ja kukub siis teises käes oleva labidaga kaevama. Saabki kätte õllepudeli korgi, mis palja jala all võib tõesti haiget teha. Teine mees seisab meres ja torkab sealt pakendeid ning muud rämpsu toki otsa. Tal on keha küljes prügikott ja rinnal ampullid nagu kaukaaslase padrunid. Sinna kogub ta merevett. See viiakse laborisse analüüsida. Isegi kui rannahooaeg on otsas, jälgib linn vee olukorda supelrandades. Praegu on meri tunduvalt puhtam kui suvel. Mitmed patisaksad väidavad, et käivad Odessas meelega väljaspool hooaega, sest suvel on siin puhas hullumaja, vesi räpane ja rahvast liiga palju.

Kiira-käära väntab kolmas mees jalutajate vahel jalgratast ja reklaamib valjul häälel oma kaupa. Tal on ratta ette ja taha kaks korvi keevitatud. Ühes on kott, kotis villane tekk ja teki sees kastrulis tuline keedumais. Teises on samuti kott ja jäätükid, sisuks aga koduvein.

Kas tõesti ei saa vee ligidal pikemalt jalutada? Mingi vaevumärgatav rada ju lookleb allapoole? Lähen seda mööda. Üleval on jahtklubi, klindilt alla on ehitatud liugtee. Parasjagu tassitakse üht kajakit üles – kaks noormeest näevad vaeva, nii et higipull otsa ees. Kõnnin nende kõrvalrada pidi üles. Satun päris maalilisse paika. Tillukesel vaba merevaatega astangul on üles seatud kõrge, vähemalt kahe ja poole meetrine telk. Telgi ees põleb lõke. Sellel on kolmjalg musta raudkatlaga. Ja katla kõrval külitab sihuke tüüp, kellega ei sooviks isegi päevasel ajal kokku saada. Habe ajamata, lohvakad püksid kannikateni vajunud, räbal maika seljas. Ise maitseb alumiiniumlusikaga suppi. Loodan hirmsasti, et ta mind ei märka, ja katsun tasahaaval taganeda.

„Anatoli!“ kostab telgist hele naisehääl. „Kas sa juba lugesid seda raamatut, kus…?“

Jõmmkärakas rüüpab lusika tühjaks ja alustab nii korralikku kirjanduslikku keskustelu, et hindan oma vaated ja hirmud korrapealt ümber. Need ei olegi pätid! Hoopis intelligendid teevad matkaromantikat. Huvitav vaid, kas välimus on mimikri või käivadki siitkandi raamatusõbrad inimkonna hulgas selliste ultraviolett karvadega ringi?

Kaugel merel paistavad suured laevad. Lähemal seilab paat, kus tõepoolest „valendab üksik puri“, nagu poeet on öelnud. „Kaheteistkümne tooli“ põhjal 1984. aastal loodud teleseriaalis laulab Andrei Mironov: „Valendab mu üksik puri teraslaevade taustal.“ Sõnum saab topeltjõu, kui meenutame, et 1927. aastal kirjutatud tooliraamatu tegevus toimub Stalini ajal ja teras on vene keeles stalj (selle järgi seltsimees Džugašvili endale revolutsioonilise varjunime võttiski).