Читать книгу Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel! - Loone Ots - Страница 4

ARKAADIA TEEST JA KADORRIST

Karl Ristikivi üks kuulsamaid luuletusi algab sõnadega: „Minagi oli Arkaadia teel…“

Praegu elan mina sõna otseses mõttes Arkaadia teel. Odessa linna Primorski rajooni uusasumis nimega Arkaadia. Algne Arkaadia oli suur kallis restoran ja sellega piirnev rannaala, kus sai kümblas meremõnusid nautida juba enne aastat 1900. Nimi pandi Vana-Kreeka müütilise õnnemaa järgi. Tegelikult oli Arkaadia vanas Kreekas ka päriselt olemas, Peloponnesose poolsaarel. Reaalne Arkaadia suutis sõlmida häid poliitilisi liite ja jääda kauaks ajaks sõltumatuks, kuigi kohe kõrval ihus tema peale hammast suure sõjaväega agressiivne Sparta. Nii jäi Arkaadia inimeste mällu kui rahumaa, sõjast puutumatu paik. Renessansiajal muutus just Arkaadia seepärast ihaldatavaks ideaaliks, sellisena hakati seda maalima ja sellest luuletama.

Arkaadia asum on Odessa uus lootus. Siin kasvavad kõrghooned, uhked hotellid ja restoranid, peibutavad ostjaid kallid tooted ning teenused. Elanikud käivad viimase moe järgi riides ja sõidavad hübriidautodega. Palju on džiipe. Aga veel rohkem on kinnisvaramaaklereid ja -firmasid, kõik avatud hilise õhtuni ja puhkepäevadeta, telefon vastab ning võrgusuhtlus käib 24/7.

Minu elumaja on ehitanud ja seda haldab Kadorr Grupp. See on võimas investor, kel haarmeid ja kombitsaid kõikjal Ukraina kinnisvaras.

Majade katustel on suurelt firma logo, vana tuntud rahutuvi, kes on omakorda tegelikult Noa laeva tuvike. Oliivioks nokas, lendab ta linna kohal ja otsib kuiva kohta, kuhu pesa punuda.

Kadorril on ka tunnuslaused. „Bisnis jumala õnnistusega. Bisnis inimnäoga.“ Kohe vägisi tuleb meelde tsaariaegsete tuletõrjujate deviis: „Jumalale auks, ligimesele kasuks!“ Eestis poleks võimalik, et keegi julgeks kas või mõttes nii pretensioonikat reklaami sõnastada.

Päris põnev ja kindlasti ilus oleks vaadata Eesti lippu meie uusarenduse asumitel. Igal Kadorri majal lehvib Ukraina lipp. Ka seest on majad moodsad ja mugavad. Liftid üle mõistuse kaunistatud, ikka faasitud peeglid ja polster, et kui juhtud vastu seina nõjatuma, siis pole õlal kõva.

Nii et Kadorr peibutab kõigega. Üle trammitee lehvivad suured sildreklaamid: „„Tahan lasteaeda!!!“ – Kadorr aitab!“ Sada meetrit hiljem. „Tahan kooli!“ Ja ikka sama vastus. Kadorr loob majad, kaubanduskeskused ja muu infrastruktuuri. Ole aga lahke ja käi raha välja!

Liftis ripub teade, et vanemad võivad oma võsukesed rahumeeli ka üksi territooriumile lasta – Kadorr hoiab silma peal. See on hea. Korterites on kolmemeetrised või kõrgemadki laed, mistõttu saad sama ruutmeetrihinnaga rohkem õhku. Ka see on hea. Seinad aga on üsna õhukesed ja kui keegi kõvemat müra teeb või isegi rõhukamalt räägib, on see naabrite juurde kuulda nagu insener Štšukini kuulsas pinal-ühiskorteris. See on paha. Kogu aeg oota, millal peredraama järel uks kinni kukub ja viiendas pinalis otsustatakse: „Uputama läks!“

Kes siia küll neid luksuskortereid ostavad? Usinad kinnisvarajüngrid olla siin Türgi ja Araabia maade kodanikud. Neile sobib sooja kliimaga mererand. Paljud rikkad ukrainlased ostavad Odessas elupaiga lihtsalt suvekoduks, nagu meie endale maamaja soetame.

Ehk sellepärast ongi ainuüksi Arkaadias kogu aeg üle 300 korteri soodsatel tingimustel välja üürida.

Veel üks rosin ehtsa Odessa huumori vallast. Minu maja ja poole tosina teise kõrge Kadorri maja vahel on kolmnurkne platsike, kõrge kivitara ümber ja okastraat seda omakorda kaitsmas. Värava ees seisavad ööd ja päevad kaks sinimundris valvurit. Tara taga on madaluke, ainult (ainult!) kolme korrusega Venemaa Föderatsiooni konsulaat. Nii väike Venemaa nii suurte Ukraina majade vahel.

Mulle on mu Kadorri hiidmaja puhas rõõm. Ma ei pea kellegagi tutvuma. Harva satun liftis kokku mõne trepikojanaabriga. Teretame küll viisakalt, aga keegi kellegagi rohkem ei räägi. Saan naabrite elust veidi aimu õhukeste seinte kaudu. Keegi toimetab köögis, keerab lahti vannivee, tõmbab rõdul suitsu. Ma ei näe neid. Aimates, kuidas minu toimetused võivad teistele kosta, püüan algul pärast südaööd olla võimalikult vaikne. Mingil ajal see tunne kaob – siis, kui saan selgeks, et sisseharjunud kella on liiga raske tagasi keerata. Võin minna varakult voodisse, aga mis mõtet on väherda ja musti mõtteid mõelda (et unetul tekivad just mustad mõtted, on tõdenud juba suur kirjanik ja humanist Karel Čapek ja ma kirjutan tema arvamusele kahel käel alla). Niisiis hakkan uinuma umbes kell kaks. Mitte enam kell neli. Minu jaoks on see saavutus.

Kodustega olen ühenduses telefonitsi. Tehnika lahkel toel saame osa üksteise igapäevaelust. Oleme harjunud, et kord on kodust kaugel üks, kord teine. Märt muudkui tiirutab lennukitel mööda maailma, saamaks ning jagamaks teadmisi, kuidas ohjata monopole ja edendada ausat konkurentsi. Birx lendas meie Tallinnas asuvast pesast välja gümnaasiumi aegadel, uskudes, et just Hugo Treffneri gümnaasium Tartus annab talle parima hariduse. Liisu osaleb juba mitu aastat küll keele-, küll keskkonnalaagrites üle Euroopa. Ainult mina olen iseenda valikul jäänud majalukuks ja telgivaiaks. Kuni äkki tekkis idee kauss kõige täiega kummuli keerata.

TEED JA TARAD

Ettevaatust! Odessa teed on ootamatult konarlikud.

Suurtel sõiduteedel pole vigagi, aga et jala käivad ainult nannipunnid ja patisaksad, siis ei kanta turistide marsruutidelt kaugemale jäävate kõnniteede eest üldse hoolt. Asfalt on mitmeid kordi lapitud, igal pool on just sellised auguhakatised, kuhu kinganina hästi sisse mahub. Tihti ajavad suid ammuli kaanteta kanalisatsioonikaevud. Neid tasub tähele panna ka siis, kui õige malmkaas on ära veerenud (ära aetud?) ja selle asemele susatud näiteks plekitahvel, mis inimese raskust kindlasti ei kannata. Mõnes kohas pole kaevu vajagi – asfalt on mingil põhjusel alla langenud ja moodustanud augu lihtsalt niisama, naljaviluks.

Kuigi Odessa on üldiselt puhas linn, ei kehti see haljasalade kohta. Teedelt kõrvale minna ei tohi. Kasse ja koeri on ju palju ja nad õiendavad oma ihuvajadused, kuhu juhtub. Katse teed lühendada saab karistatud! Samm paremale, samm vasakule – ja sa pead ostma poest kummikindad, tikutoosi ja antibakteriaalsed salvrätid ning tund aega botase mustrist tagajärgi välja urgitsema.

Odessale väga iseloomulik nähtus on tarad. Kogu Frantsuski ehk Prantsuse bulvar, mida mööda mina Arkaadia teelt linna pääsen, koosneb taradest ja raudvõredest. Põhjus? Enamik siinseid maid kuulus kunagi ülikute suvelosside juurde. Iga valduse ümber ehitati tara, et oleks ontlik ja omaette. Aga tarasid loodi edasi ka õitsva sotsialismi tingimustes, need tunneb ära igava umbse kivimassi ja väravatele lajatatud stalinistliku kitši järgi.

Jah, veel üks tsaarirežiimi raske pärand on tarasid katkestavad väravad. Igal viisakal lossil või väiksemal residentsil oli värav visiitkaardiks, niisiis eputati tsaariajal nendegagi. Jaa, olid ajad. Siis elasid tarade taga aristokraadid, nagu juba mainitud Gagarin või Kreeka päritolu vürstid Mavrokordatod, või rahamehed nagu Rabinovitš, Kundert või Macaresco. Moes oli mauri stiil, seega avanenuks paljud väratid justkui tuhande ja ühe öö muinasjuttudesse. Ka eramajade omanikud üleval Fontani asumis jumaldavad tarasid ja võresid, mustrite fantaasiarikkus trumpab vana mereääre eramute oma ülegi. Väravatele on valatud näiteks meetrisuurune skorpionipaar, mis täidab sada protsenti eesmärgi – tulijat ehmatada.

Nõukaajal võeti lossikesed riigi omandisse. Neist said sanatooriumid, mõnest eriti ilusast ka punaparunite puhkealad. Nii ühed kui ka teised käisid tasahaaval alla, ühisomandis ravilad muidugi kiiremini. Ajahammas matsutas maju, puidust sambad kõmmeldusid, kenadele käsitsi laotud kivikatustele tõmmati eterniit ja sellest löödi läbi plekk-korstnad. Lisaks ehitati kruntidele suvalisi silikaat- või betoonmaju, mahutamaks järjest kasvava patsiendihulga vajadusi. Omal ajal väga ilusad mustrilised malmtarad kukkusid ümber, auke lapiti kanavõrgu või ruberoidiga. Siis sai ka sanatooriumide aeg ühes nõukogude ajaga läbi. Praegu kiratseb veel mõni terviseasutus, aga paljud on suletud, aknad-uksed laudadega tugevdatud, pargid välja kasvanud. Tškalovi-nimeline sanatoorium tegi (vist) targa otsuse ja hakkas äri ajama. Suur osa parki müüdi maha, seal valmib nüüd tornelamuprojekt, mille ehitusmüra kostab kenasti sanatooriumi elukorpuse ühe külje kõikidesse akendesse, sest vahet on napilt kümme meetrit. Ülejäänud territooriumil on karaokeklubi, restoran ja mitu muud asja, ikka nii, nagu aeg on nõudnud.

Aga kõik avaõiguslik laguneb edasi. Vana botaanikaaia au hoiab ainult siin paikades haruldaste okaspuude kollektsioon, mida pole veel mõne eraprojekti nimel maha raiutud. Peahoone ja kunagi parkide ühendamisel saadud teise vana villa olek ei kannata kriitikat ja kõrvalhooned on lausa nutuseisus.

„Kevadel ja suvel on siin väga kena,“ kinnitab valvur, kes on mult siia kunagise botaanikaaia kõduriiki sisenemise eest kolmkümmend grivnat küsinud. Osutub, et mees on lõpetanud mereinstituudi ja töötanud aastaid Klaipėda sadamas logistikuna. Tallinnas pole ta käinud, küll aga Pärnus. Jälle on maailm ahas.

Sooviksin väga kõigile Odessa põrmu langenud pärlitele eraomanikke, et aga ilusad majad ellu jääks. Praegu on neis nii palju ängi ja hääbumist, mis haakub kuidagi teravalt vene hõbeajastu dekadentliku maalikunsti, nukra Lev Baksti ja igavesti kurva Borissov-Mussatoviga. Needsamad hukkuvad pargid ja kuivad purskkaevud. Veel saaks neid päästa.