Читать книгу Reis öö lõppu - Louis-Ferdinand Céline - Страница 5

Kes on sees, see on sees. Nad panid meid hobuse selga, siis olime ratsamehed, ja siis, kahe kuu pärast, jälle jalameheks tagasi. Võibolla see maksis liiga palju. Ma ei tea, igatahes pidi kolonel ühel hommikul oma hobust otsima, tentsik oli sellega plagama pand, mine võta kinni, kuhu, küllap kusagile varjulisse kohakesse, kus kuulid nii ei vihise nagu otse keset teed. Sest täpselt sinna, otse keset teed, olime meie lõpuks seisma jäänud, kolonel ja mina, mina hoidmas tema käsuraamatut, tema kandis sinna käske.

Kaugel eemal, peaaegu et silmapiiril, oli tee peal kaks musta täppi, kah keset teed nagu meie, aga need olid sakslased, kes olid meid juba veerand tundi järjest lasknud.

Tema, härra kolonel, võib-olla teadis, miks need kaks seal lasevad, võib-olla sakslased ise teadsid kah, aga mina tõepoolest ei teadnud! Kui palju ma ka ei mõelnud, ma polnud sakslastele kunagi midagi halba teind! Ma olin alati olnud sõbralik ja viisakas. Ma teadsin neid natuke, olin isegi Hannoveri kandis nende juures koolis käinud, lapsena. Olin rääkinud nende keelt. Kari väikesi lärmakaid kretiine, silmad kahvatud ja põiklevad, natuke nagu huntidel, peale tunde käisime lähedal metsas koos tüdrukuid näppimas, lasime seal veel arbaletti ja mängupüssi, neli marka tükk. Jõime magusat õlut. Aga sealt nüüd lihtsalt kukkuda meil kopse sodiks laskma, ilma meiega isegi rääkimata, otse keset teed, siin oli nagu veidike vahet, siin oli terve kuristik! Kõik liiga teisiti!

Ühesõnaga, sõda oli midagi, millest polnud võimalik aru saada. See ei saanud ju jätkuda!

Kas nende inimeste sees oli siis midagi erakorralist toimunud? Mida mina kohe üldse ei tajunud? Ilmselt ma ei osanud tähele panna…

Mina suhtusin neisse küll ikka täpselt samamoodi. Ma oleks nagu tahtnud mõista seda jõhkrust, kõigest hoolimata, aga veelgi rohkem tahtsin ma sealt minema minna, meeletult, absoluutselt, nii selgelt sain ma korraga aru, et siin on mingi kohutav, üüratu eksitus.

„Sellises jamas pole võimalik mitte midagi teha, siit on ainult võimalik kaduda!” Ainus mõistlik otsus, keset seda kõike…

Meie peade kohale, kahe millimeetri, ühe millimeetri kaugusele võib-olla koljust, lendasid üksteise järel võbisema pikad tundlikud terasniidid, mis kuule enda järele tõmbasid, ihates sind soojas suveõhus tappa.

Mitte kunagi elus polnud ma tundnud end nii kohutavalt kasutult kui nende kuulide keskel, päikeses. Üleüldine, üüratu absurdsus.

Ma olin sellel hetkel kõigest kahekümne aastane. Eemal mahajäetud talud, tühjad kirikud, uksed lahti, just nagu külarahvas oleks üheks päevaks minema läinud, laadapeole valla teise otsa, ja kogu oma varanduse meie kätte usaldanud, maad, vankrid, aisad püsti, põllud, tarad, teed, puud ja isegi lehmad, koera oma ketiga, kõik! Et meil oleks seal hea rahulik teha, mis tahame, kuni nad ära on. Tundke ennast nagu kodus! Tõepoolest kena neist. „Aga ikkagi – kui nad siit ära ei oleks,” mõtlesin mina, „kui siin praegu inimesi oleks, ei käituks me kindlasti niimoodi! Selliste barbaritena! Nende ees me ei julgeks!” Aga siin polnud enam kedagi meid valvamas! Meie üksi, nagu värsked abiellunud, kui kogu rahvas läinud on, ja tegemas uskumatuid roppusi!

Veel tuli mulle pähe (nüüd olin ühe puu taga peidus), et ma oleks väga tahtnud, et see Déroulède, kellest mulle on nii palju räägitud, tuleks ja seletaks mulle, et mis tema siis teeks, ah, kui ta kuuliga kõhtu saaks?

Need otsustavalt tee peale käpuli visanud sakslased ei osanud küll eriti lasta, aga kuule paistis neil selle eest jaguvat, kõik salved ilmselt täis! Ei, sõda polnud kaugeltki veel lõppemas! Härra kolonel, seda ma ütlen, demonstreeris jahmatavat rahulikkust. Ta jalutas keset teed kuulitraatide vahel täiesti harilikult edasi-tagasi, nagu ootaks jaamaperroonil sõpra, ainult natuke kannatamatult.

Mulle maal ei meeldi, ma parem ütlen kohe, mulle on seal alati masendav paistnud, kõik need sopamülkad ümberringi, alati tühjad majad, teed ei vii mitte kuhugi… Aga kui sellele lisandub sõda, on see väljakannatamatu! Mõlemalt poolt teetammi oli hakanud puhuma tuul, tigedalt, paplilehtede iilid kohisesid segiläbi kuiva praginaga, mis eemalt tee pealt meie poole saadeti… Kõik oma kuulid virutasid need tundmatud sõdurid meist lakkamatult mööda, aga samal ajal riietasid nad meid nagu tuhande surmaga. Ma ei julgenud enam liigutada.

Aga ta oli ju koletis, see kolonel! Hullem kui koer, ta ei suutnud oma surma ette kujutada! Ja selliseid kangelasi pidi selles meie armees veel kõvasti olema, ja täpselt samapalju ka vastaspool! Jumal teab, kui palju kokku? Üks, kaks miljonit, mitu miljonit võib-olla kokku? Ma enam ei kartnud, mind vallutas kabuhirm. Selliste idiootidega võis see põrgulik arulagedus kesta lõputult… Mis neid peaks peatama? Mitte kunagi polnud ma tundnud halastamatumalt kõikide inimeste ja asjade kohtuotsust!

„Olen ma siis äkki ainus argpüks maa peal?” mõtlesin. Kohutav!... Uppunud kahe miljoni kangelasliku hullu keskele, kõik hambuni relvastatud, märatsevad? Kiivriga, kiivrita, hobustel, motikatel, kisendavad, autodes, vilistavad, tulistavad, sepitsevad, lendavad, kaevavad, roomavad, ratsutavad, kõik järsku maa peale kinni pandud nagu hullumaja kongi, valmis ära hävitama kõik, mis elab ja hingab, Saksamaa, Prantsusmaa, terve maailma, metsikumad kui marutõbised koerad, sest nad jumaldavad oma raevu ja metsikust, ja koerad seda ei tee, sada tuhat korda metsikumad kui sada tuhat marutõbist koera, ja sada tuhat korda suuremad elajad! Me olime uskumatud! Olin sattunud apokalüptilisse ristisõtta.

Õuduse suhtes oled neitsi samamoodi nagu naudingus. Kuidas oleksin ma saanud kõike seda õudust aimata, kui ma place Clichylt minema hakkasin? Kes oleks eales ette kujutanud, mida varjab eneses inimese räpane, igavlev, neetud kangelaslik hing, enne kui ta päriselt sõtta sattub? Nüüd olin ma kistud sellesse hullumeelsesse tormamisse massimõrva poole, otse tulle... See tuli sügavalt meie seest… Ja nüüd oli see siin.

Kolonel ei kergitanud endiselt kulmugi, ma vaatasin, kuidas ta teetammil kindralilt väikesi sõnumeid sai, need seal rahulikult läbi luges, otse kuulide all, ja siis rebis väikesteks tükkideks… Tähendab siis mitte üheski kirjas ei olnud käsku jalapealt need jälkused lõpetada? Kas talle ei öeldud siis tõesti kindralstaabist, et mehed, see on arusaamatus? Mingi kohutav viga? Et midagi läks valesti? Et pidime naljaviluks lihtsalt väikesi manöövreid korraldama, ja mitte sellist verepulma? Aga ei! Mitte sinnapoolegi! „Jätkake, kolonel! Tapke edasi, täpselt samamoodi! Te olete õigel teel!” Seda ilmselt kirjutas talle kindral des Entrayes, meie divisjoni ülem, meie kõigi pealik, nendes sõnumites, mida sidemees talle iga viie minuti järel tõi, iga korraga aina rohekam ja vedelam. Meist oleks võinud hirmus vennad saada. Aga meil polnud aega ka vennastumiseks.

Tähendab, ei mingit eksitust? See, seal, lasta niimoodi inimesi, pimesi, ükskõik kelle pihta, see ei olegi keelatud? See käis nende asjade hulka, mida kõik võisid teha, ilma et neid korralik koosa ähvardaks! See oli isegi ilmselt heaks kiidetud, õigeks mõistetud tõsiste inimeste poolt, nagu liisutõmbamine, kihlused või ajujaht!... Siin polnud midagi öelda! Järsku nägin ma kogu sõda. Ma kaotasin süütuse. Sa pead päris üksi temaga silmitsi jääma, nii nagu mina sellel hetkel, et seda elajat näha, otse, tagant, ja profiilis! Sõda oli meie vahel põlema pandud, meie ja nende vahel, kes seal vastas olid, ja nüüd see lõõmas! See huugas nagu elektrivool kaarlambis kahe söetüki vahel! Ja see süsi ei olnud veel niipea kustumas! See neelab meid kõiki, härra kolonel kaasa arvatud, olgu ta nii vägev kloun, kui ta ka tahab, ja kui tal üks kõva surakas vastaste poolelt läbi kõhu käib, ei saa temast halvemat praadi kui minust!

Surma mõistetud saab olla väga mitut moodi… Ah! Mida ma kõik poleks sellel hetkel andnud, et olla vangis, ja mitte praegu seal, kus ma olin, ma neetud idioot! Et ma oleks näiteks taibanud õigel ajal midagi varastada, kui polnud veel hilja! Inimene ei mõtle! Vangist tuled elusalt välja, sõjast ei tule. Kõik muu on paljad sõnad.

Kui mul ainult oleks veel aega olnud, aga aega enam ei olnud! Mitte midagi polnud enam varastada! Kui mõnus oleks praegu olnud mõnes väikses hubases vangikongis, kus kuulid lakkamatult ei vihise! Kus kuulid ei vihise üldse kunagi! Ma teadsin ühte vanglat, soojas, päikese käes ootamas! Nagu unes, Saint-Germainis, metsa serval, see oli mulle hästi tuttav, ma käisin sealt tihti mööda, kunagi väiksena… Kuidas inimene muutub! Siis olin ma laps, ma kartsin seda vanglat. Aga ma ei tundnud siis veel inimesi. Enam ei usu ma kunagi, mida inimesed ütlevad või mõtlevad. Ainult inimesi tuleb karta, alati!

Kui kaua see košmaar peab kestma, enne kui need elajad lõpuks ära on kurnatud? Kui kaua selline märatsushoog võib jätkuda? Kuid? Aastaid? Kui kaua? Võib-olla kõigi nende hullude surmani, viimase kui ühe? Ja kuna sündmused võtsid sellise meeleheitliku pöörde, otsustasin, et ma riskin, ma panen kõik mängu, ma teen veel viimase hullumeelse katse ja üritan ise sõja peatada! Vähemalt selles kohas, kus ma olin!

Kolonel jalutas minust kahe sammu kaugusel. Ma lähen temaga rääkima! Ma polnud seda kunagi teinud. Nüüd oli aeg julgus kokku võtta. Asjade praeguses seisus polnud enam mitte midagi kaotada! „Mis te tahate?” küsib ta mult, üllatunud loomulikult, nagu arvata oli, reamehe jultunud sammust! Ma räägin talle, mida ma sellest jamast arvan. Ma kuulen, mida tema ütleb. Kõige tähtsam elus on asjad selgeks rääkida. Ja kaks pead on ikka kaks pead.

Ma just pidin hakkama seda otsustavat sammu tegema, kui kohale variseb üks taaruv, lõõtsutav jalgsiratsaväelane (nagu sel ajal öeldi), kiiver tagurpidi käes nagu kerjaval Belisariusel, ise väriseb, üleni sopane, nägu veel rohelisem peas kui tollel sidemehel meie kompaniist. Ta õõksub midagi, nagu oleks teda painanud mingi meeletu vaev, nagu ta püüaks hauast välja ronida, ja miski tõmbaks teda lakkamatult tagasi, ja see kõik ajab teda kohutavalt öökima. Kas sellele viirastusele olid kuulid sama õudsed kui mulle? Nägi ta neid lendamas nagu mina?

„Mis on?” katkestab kolonel teda järsult, väga häiritud, ja heidab selle kummituse peale terasest pilgu.

Näha sellist mundriauta vaatepilti, sõdur, püksid hirmust täis, see ajas härra koloneli kohutavalt närvi. Ta kohe üldse ei sallinud hirmu. See oli näha. Ja eriti see kiiver käes, nagu mingi kõvakübar, kui meil on eesliinirügement, mis sööstab sõtta! Ja see siin nägi välja, nagu tervitaks ta sõda, viisakalt sisse astudes!

Selle tülgastava pilgu all võttis kõikuv sõnumitooja „valvel seis”, väiksed sõrmed püksiõmblustel, nagu sellistel puhkudel ette nähtud. Ta kõikus tee peal, täiesti kange, higi voolamas mööda kiivririhma, ja tema lõuapärad värisesid nii tugevalt, et vahepeal kostus mingisugust ininat, nagu kutsikas näeks halba und. Ei olnud võimalik aru saada, kas ta üritas meile midagi öelda või nuttis.

Sakslased, ikka käpuli, tee teises otsas, on nüüd just instrumente vahetand. Absurdsus jätkus kuulipildujaga; kõik ragises nagu hunnik suuri tikutopse ja meie ümber lendasid õelad surmaherilaste parved, raevukad, terasest.

Lõpuks suutis see mees midagi arusaadavat öelda:

„Ratsaväeseersant Carbousse sai surma, härra kolonel!” korises ta ühe hingetõmbega.

„Ja siis?”

„Ta läks Étrapes’i teele leivavagunile vastu ja langes, härra kolonel!”

„Ja siis?”

„Ta lendas mürsu otsa!”

„Ja siis, kurat ja põrgu!”

„See ongi, härra kolonel!...”

„Ja see on kõik?”

„Jah, see on kõik, härra kolonel!”

„Ja leib?” küsib kolonel.

Ja siin selle koha peal see dialoog lõppes. Ma mäletan selgelt, et kolonel jõudis veel küsida: „Ja leib?” Ja siis oli kõik. Kärgatus ja tuli. Aga kärgatus, uskumatu! Kõik, silmad, kõrvad, nina, suu, kõik oli üheainsa sekundiga sellist lärmi täis, et ma tõesti uskusin, et nüüd on lõpp, et mina ise olengi tuli ja müra.

Aga mõne aja pärast kadus tuli kusagile ära, ainult minu peas kärgatas ja mürises veel tükk aega, ja mu käed ja jalad värisesid, nagu keegi seisaks mu taga ja raputaks mind. Mul oli tunne, nagu mu käed ja jalad tahaks minu juurest ära minna, aga ei, lõpuks jäid nad ikka minuga. Suits kipitas veel tükk aega silmi ja püssirohu ja väävli hais oleks tapnud kõik maailma kirbud ja lutikad.

Kõigepealt mõtlesin ratsaväeseersant Carbousse’ile, kes õhku oli lennand, nagu side oli ette kandnud. Tore uudis. „Seda parem! Üks suur mölakas rügemendis vähem!” Ta oli tahtnud mind ühe konservipurgi pärast sõjakohtu ette vedida, kuradi tõhk! „Igaühel oma sõda!” Kui selle külje pealt vaadata, siis tõesti, sõda võis mõnes asjas kasukski tulla! Ma teadsin kompaniis veel kolme-nelja uskumatut lõusta, kellel ma oleks hea meelega kah aidanud omale mürsu leida!

Kolonelile ma halba ei soovinud. Ja ometi oli ka tema surnud. Ma ei näinud teda, kõigepealt. Nali oli selles, et ta oli lennanud teetammi jalamile küljeli ja plahvatus oli paisanud ta sõnumitooja käte vahele, see samuti surnud. Nad olid teineteise käte vahel ja jäävadki igavesti teineteist embama, aga ratsaväelasel polnud enam pead, pea asemel oli kaelas ainult auk, ja selles mulksus veri, nagu potitäis moosi. Koloneli kõht oli lõhki, ta nägu oli valust väändus. See pidi kohutavalt valus olema, kui see juhtus. Seda halvem! Oleks ta ära läind, kui see tulistamine hakkas, poleks temaga seda juhtund!

Kõik see liha voolas ojadena verd.

Vasakul ja paremal sellest vaatepildist plahvatas ikka veel mürske.

Kadusin sealt kauem passimata minema, endal hea meel, et sain jalgalaskmiseks veel niisuguse ettekäände! Ümisesin rõõmust isegi väikest viisijupikest, tuikudes nagu peale korralikku paadisõitu, kui jalad on all natuke pehmed. „Üks mürsk! Üksainus mürsk teeb ära sellise töö!” imestasin enda ette. „Sa ütle!” korrutasin jälle ja jälle... „Mürsk on ikka mürsk!...”

Nüüd polnud tee otsas enam kedagi. Sakslased olid läinud. Aga mulle sellest ühest korrast aitas, mina olin nüüd igaviku lõpuni õppinud, et tohib käia ainult puude varjus. Ma tahtsin kiirelt laagrisse jõuda, tahtsin näha, kas meie rügemendis veel keegi luurekäigul surma sai. Ja kuidagi peaks ju saama ennast vangi lasta võtta... Siin-seal mätaste küljes ripendas räbalaid sööbivat suitsu. „Äkki on kõik teised juba surnud, ah?… Kui nad juba sellised idioodid on, siis olekski kõige kiirem ja kasulikum, kui nad kõik lihtsalt ära tapetaks… Siis oleks see õudus ühe korraga läbi... Me läheks ära koju... Läheks jälle üle place Clichy… Tohutu triumf… Need kaks või kolm, kes ellu jäid... Nagu ma lootsin... Ainult paar toredat ja mõistlikku meest, õlad laiad, kappaks uhkesti kindrali järel… Kõik teised oleks surnud… Nagu kolonel, nagu Carbousse, nagu Vanaille (veel üks värdjas), kõik teised... Meid kullataks ordenitega üle ja me marsiks Triumfikaare alt läbi… Siis põrutaks otse restorani ja seal kõik teenindaks meid tasuta… Me ei peaks enam mitte kunagi elus mitte millegi eest maksma! Te olete ju kangelased, öeldakse meile selle asemel, et meile arve tuua... Te päästsite isamaa! Ja sellest oleks küll... Maksmise asemel annaksime väikseid prantsuse lippe!… Tüdruk kassa taga keelduks kangelaste käest raha võtmast, ta hoopis annaks meile ise raha ja suudleks meid, kui me kassast möödume... See oleks elu.”

Märkasin, et käsi jookseb verd, aga see oli ainult väike kriimustus, mitte mingi korralik haav. Kõike tuli otsast alata.

Hakkas jälle sadama, Flandria põllud liimendasid tatist vett. Veel pikka aega ei kohanud ma mitte kedagi, ainult tuul puhus, siis paistis kohe jälle päike. Aeg-ajalt lendas läbi õhu ja päikese mõni kangekaelne kuul ja tahtis mind tappa, ma ei saa aru kust, ma olin seal täiesti üksi... Ja mille eest? Mitte kunagi enam, isegi kui ma peaks veel kasvõi sada aastat elama, ei lähe ma põldude vahele kõndima! Ma vandusin!

Edasi hiilides meenus mulle eelmise õhtu tseremoonia. Mäenõlval aasal oli see olnud, kui kolonel üle terve rügemendi põrutas oma sügava häälega: „Pea püsti, poisid! Edasi, mehed! Ja elagu Prantsusmaa!” Kui sul kujutlusvõimet ei ole, siis on surm tühine asi, aga kui sul on kujutlusvõimet, siis on see talumatu. See oli selge! Ma polnud mitte kunagi nii paljudest asjadest ühekorraga aru saand.

Kolonelil polnud kunagi kujutlusvõimet olnud. Kõik ta õnnetus tuligi sellest, ja meie oma veelgi rohkem. Kas ma tõesti olin siis üldse ainus mees kogu meie rügemendis, kes surma suutis ette kujutada? Mina eelistasin omaenda surma, mis palju hiljem pidi saabuma… Kakskümmend aastat… Kolmkümmend aastat võibolla… Võib-olla rohkemgi... Seda siis, ja mitte toda, mis mulle siin, praegu, ette oli nähtud, suu täis Flandria mulda, ja mitte ainult suu, suu on mürsust kõrvuni lõhki… Igal inimesel on õigus oma surmast midagi arvata... Aga kuhu oli mul minna? Otse edasi? Siis on selg vaenlase poole... Ja kui sandarmid mind ringi kolamas tabavad, siis on mu lips läbi… Juba samal õhtul tehakse mulle väike kohtukene ära, näiteks kuskil mõnes endises koolis, tühjas klassiruumis… Kust iganes me läbi läksime, kõik kohad olid tühje klasse täis… Mängitakse väike kohus minuga ära, nagu koolis mängitakse, kui õpetajad on ära läinud… Poodiumil istuvad sandarmid, mina seisan käeraudus väikeste pinkide ees… Hommikul lastakse mind maha: kaksteistkümmend kuuli, pluss üks. Rohkem pole vaja. Ja siis?

Ja jälle tuli mulle kolonel meelde, selline uljaspea, kõik turvis ja kiiver ja vuntsid ja puha, pane ta ainult music-hall’i mängima, nii nagu ta seal minu nähes kuulide ja mürskude all patseeris, selline etendus, täis oleks olnud terve Alhambra teatri! Ta oleks Fragsoni enda varju jätnud, kes oli sellel ajal, millest ma räägin, ometi maailmama staar! Kõiki selliseid asju ma mõtlesin. „Tagasi, mehed! Ja idioot on see, kes ronib tammile!”

Pärast pikki tunde väga ettevaatlikku reisi nägin lõpuks mingi külaköksu ees meie mehi. Üks meie eelpost, osa mingist eskadronist, mis oli sealkandis laagris. Neil pole ühtegi tapetut, sain ma kuulda. Kõik elus! Aga minul suur uudis! „Kolonel on surnud!” karjusin, kohe kui olin piisavalt lähedal. „Kolonelidest meil puudust pole, ära muretse!” nähvas kapral Pistil, kes oli parajasti vahis ja toimkonnas korraga, ja seisis just postil.

„Ja seni, kuni sa uue koloneli saad, va töllakas, lähed tood koos Empouille ja Kerdoncuffiga lihad ära! Siin on kaks kotti igaühele! Kiriku taga käib see pidu!… Näete seal!... Ja vaadake ette, et te mul jälle ainult kotitäit veriseid konte siia ei tassi nagu eile, ja et te, raisad, enne pimedat jaos tagasi olete!”

Niisiis läksime jälle teele, kolmekesi.

„Rohkem ei räägi ma neile enam midagi!” mõtlesin ma. Ma olin tige! Ma nägin väga hästi, et sellistele idiootidele ei ole mõtet mitte midagi rääkida: sa näed sellist draamat, aga oleks siis, et kedagi huvitab! Saad ainult sõimata! See oli juba liiga vana uudis, et veel kellelegi korda minna! Ja mõelda, et alles nädal aega tagasi oleks sellest olnud neli veergu lehes ja minu foto juures, kui üks kolonel oleks niimoodi surma saand! Matsikari!

Liha jagati rügemendile mingisugusel augustiaasal, kirsipuud ümberringi ja rohi juba suve lõpust kenakesti põlenud. Laiali laotatud kottidel ja telgiriietel, ja otse rohu peal, lokitas lugematuid kilosid soolikaid ja kahvatukollaseid rasvalemmeid ja terveid lõhkikistud lambaid puntras sisikondadega, millest immitses rohu sisse imelikke niresid; puu küljes rippus terve härjarümp, see oli lihtsalt pikuti pooleks lõigatud, neli rügemendi lihunikku nägid selle ümber hirmsat vaeva, vandusid kõvasti ja sikutasid selle küljest liha, tükikaupa. Kõik jaod lõugasid omavahel rasvaste lihakamakate pärast, neerude ümber pidi väikeseks kakluseks minema, ja kõige selle ümber lendasid sellised kärbsed, nagu neid näeb ainult rügemendi lihajagamise aegu, nii suured ja häälekad on nad nagu linnud.

Ja igal pool veri, lopergused lombid, mis valguvad kokku ja otsivad sobivat kallet. Natuke eemal tapeti viimast siga. Neli meest ja lihunik juba nägelesid mõne rupski pärast ette.

„Sina, kuradi varganägu, sina panid eile nimmetüki piistu!…”

Ma jõudsin veel heita paar-kolm pilku sellele homsete toitude tülile, toetasin vastu puud ja siis ajas mind niimoodi oksele, et ma oksendasin, oksendasin, ja lõpuks minestasin ära.

Mind viidi kanderaamiga laagrisse, aga muidugi kasutati juhust, ühtlasi, ja vehiti sisse mu kaks pruuni lihakotti.

Ma ärkasin kaprali järjekordses sõimuvalangus. Sõda polnud ikka veel lõppend.