Читать книгу Kingi mulle armastus - Lucille Dane - Страница 3

“Kuulen, härra Beiver. Mida suvatsete tellida?” naeratas Jenny külastajale, kes istus laua taga saali keskel restoranis, mille ukse kohal oli nimesilt Isukas Ingel.

Väikese Corry linnakese elanikud olid niisuguse isevärki nimega nii harjunud, et ei märganud selles ammu enam midagi erilist. Kui harvad sissesõitnud sööma tulles uurisid ettevõtte peremehelt Sam Hopkinsilt ebatavalise nime päritolu, kehitas see lihtsalt õlgu ja ütles, et sai nimesildi päranduseks eelmistelt omanikelt.

Siin ei rääkinud Sam päriselt õigust, sest nimesilti restorani ukse kohal oli vahetatud korda kolm, kuid nimetus oli ikka endiseks jäetud. Ka sisustust oli aja jooksul uuendatud, säilitades samas harjumuspärase üldilme. Sam hindas väga restorani kodust õhkkonda ja siinset vanade aegade hingust. Isuka Ingli sisustus nägi välja täpipealt selline, nagu seda mäletasid vanimad külastajad: tumerohelised sametkardinad, tugevad tammepuust lauad. Säilinud olid koguni vanamoodsad kärbsepaberid, mis köögilaest alla rippusid ja mida korrapäraselt vahetati igas kuus. Vanaaegne oli ka kelluke esiukse kohal, muutumatult tervitamas külastajaid oma kõlava helinaga. Vaid väike lavake pillimeeste jaoks ning köögi ultramoodne sisseseade olid uudsed elemendid.

Härra Beiver, kellelt Jenny tellimust vastu võttis, hõrenevate juustega paksuke suvises ruudulises särgis ja linastes pükstes, oli restorani alaline klient. Ta kuivatas taskurätikuga kiirustamata punetavat kaela ja torises lõõtsutades:

“On aga leitsak täna… Ega niisuguse kuumaga maksa vist kõhtu kõvasti täis vitsutada? Too mulle, tütreke, paar viinerit praetud kartulitega ja kurgisalat hapukoorega. Pärast veel kohvi ja, nagu alati, portsjon…”

“…pannkooke mustikamoosiga,” lõpetas Jenny tema eest lause.

“Õige!” kiitis paksuke. “Aga viinereid too siiski kolm, eks?”

“Nagu arvate, härra Beiver.” Ja Jenny siirdus köögi poole, kus toidu väljaandjana askeldas leti taga koka abiline Steve.

Poolel teel hõikas härra Beiver talle järele:

“Lapsuke! Olgu neid siiski neli. Et arve tuleks ümmargune. Kolm viinerit pole õieti see ega teine,” lisas ta otsekui vabandades, et muudab oma tellimust.

Jenny andis tellimuse Steve’ile edasi ja jäi ootama, ise salvrätikuga tuult tehes. Vaatamata ruumis töötavale ventilaatorile oli ebatavaliselt palav. Päeval kuumaks köetud õhk ei jahtunud õhtukski maha. Taevas püsis selge juba nädalapäevad.

Proua Hopkins, Sami abikaasa, tuli saali, nägi, et külastajaid on vähe, noogutas Jennyle ja kadus uuesti ukse-eesriide taha.

Jenny Price töötas restoranis Isukas Ingel kolm päeva nädalas. Tavaliselt tuli tal tööl olla nädala lõpus, kui pereäris ettekandjana tegutsev proua Hopkins vajas abi. Tööpäevadel käis Jenny loenguil meditsiinikolledžis, kus tal seisid varsti ees lõpueksamid, ja praktikal kohalikus haiglas.

Vaba aega tal praktiliselt ei olnud. Ta leidis, et nii on isegi parem – pole aega igatseda ema järele, kes oli surnud just selle aasta alguses. Mandy Price oli kogu elu kannatanud naistehaiguste ja abikaasa ükskõiksuse käes. Lõpuks viiski see ta hauda.

Jenny isa Phil Price oli rohkem kui viis aastat tagasi oma perekonna maha jätnud ja elas mingi punapäise kaunitariga, kes oma sõbratariga kahasse pidas linna keskel juuksurisalongi. Phil oli jätnud töö kaevanduses ja pühendunud armastatud hobile – saksofonimängule. Sellega teenis ta ka elatist mängides õhtuti koos teiste pillimeestega Isukas Inglis, kaevurilinnakese populaarseimas lõbustuskohas.

Haaranud Steve’i poolt letile pandud kandiku tellitud roogadega, pöördus Jenny tagasi laua juurde, kus teda ootas mister Beiver. Asetanud taldrikud talle lauale, märkas Jenny, et aknaaluse laua äärde oli istunud uus külastaja.

See oli keskmistes aastates daam – teisiti teda ei nimetaks arvestades elegantset kostüümi ja üldist aristokraatlikku väljanägemist. Ta oli hakanud restoranis käima hiljuti. Teisi kliente saalis ei olnud. Tavaliselt hakkas rahvas kogunema hiljem, kella viie paiku.

Jenny nägi tundmatut esmakordselt möödunud reedel, mil ta siia ilmus.

Võib-olla oli ta just siis Corrysse jõudnudki, sest ilmselt ei kuulunud ta linnakese alaliste elanike hulka, kes olid peamiselt kaevurid, nende naised, lapsed ja muud sugulased.

Daam tuli ühel ja samal ajal, istus alati aknaalusesse lauda ja tellis alustuseks ikka mingisuguse alkoholikokteili. Tühjendanud mõned pokaalid, tellis ta kerge õhtusöögi ja istus selle juures kaua.

Jenny poleks selles näinud midagi imelikku, kui ta ei oleks alatihti märganud endal elegantse tundmatu uurivat pilku. See algas esimesest reedest ja jatkus pühapäevani. Esmaspäeval ja kõigil järgnevail päevil käis Jenny kolledžis ja tegi oma ettenähtud töötunde haiglas – isevärki klient restoranist ei tulnud meeldegi.

Täna oli jälle reede.

Jõudmata kõigele sellele mõelda, Jenny nägi, kuidas daam vaatas tema poole.

Korjanud härra Beiveri eest tühjad taldrikud, läks ta tagasi Steve’i juurde pannkookide ja kohvi järele.

“Näib, et meile on tekkinud uus alaline klient,” sõnas ta möödaminnes.

“Kes? Kas see peen daam akna juures?” täpsustas Steve. “Kogu nädal teda ei olnud. Alles täna ilmus jälle.”

“Aga eile? Või varem?”

“Ütlesin sulle, et möödunud nädalalõpust alates pole ta meile nägu näidanud.”

Täna millegipärast tuli – mõtles Jenny. Ega ometi sellepärast, et praegu on minu vahetus?

Ta mõtiskluse katkestas telefonihelin. Jenny haaras mobiili vöölt. Helistas Fay, kooliõde kolledžist, et küsida üht konspekti. Kohtumise üle kokku leppides heitis Jenny kõrvalpilgu daamile. See uuris teda jälle.

Kõne lõpetanud, haaras Jenny kohvi ja pannkoogitaldriku ning kiirustas härra Beiveri juurde.

“Hei…preili, kas võib…?” kostus eemalasuva laua poolt, kui Jenny oli paksukese teenindamise lõpetanud.

Elegantse tundmatu hääl oli madal, kergelt kähisev, kindel. Silmad olid sinised nagu ära-unusta-mind lilled kallis portselanvaasis, nende pilk oli rahulik, välistest silmanurkadest jooksid laiali peened kortsud. Huulenurgad olid veidi ülespoole, neis peitus vihje naeratusele.

“Jah, proua! Soovite midagi tellida?”

“Viskidrink, palun.”

“Meie baarimees jäi haigeks, aga ma võin selle joogi ise segada,” vastas Jenny vastutulelikult. Nick, kes tavaliselt baaris tegutses, oli selles kuumuses ometi osanud end haigeks külmetada. Eks selles olnud süüdi tema kirg jääga mineraalvee vastu. “Kas soovite viskit veega või soodaveega?”

“Soodaveega.”

“Kas veidi suhkrusiirupit ja sidrunilõik? Ja soojendada pole vaja?”

“Ja-jah,” noogutas daam heakskiitvalt, “egas praegu talv ole. Näib, et tunnete asja,” lisas ta naeratades.

“Midagi ma ikka oskan.” Jenny eemaldus segu valmistama ja tuli varsti tagasi, pokaal väikesel kandikul. “Palun, proua.”

“Tänan.” Külastaja pilk vaatas Jennyst mööda.

Pöördudes nägi ta just restorani sisenenud ja lavale astuvaid pillimehi, kelle hulgas oli ka tema isa.

“Tervitus!” viibutas Jenny kätt.

“Tervist, lapsuke.”

“Phil Price,” lausus elegantne daam.

Jenny pöördus tema poole: “Te teate Phili?”

“Natuke küll…Jenny.” Mõistatuslikult naeratades võttis tundmatu pokaalist lonksu.

Jenny hallid silmad läksid imestusest pärani. Masinlikult seadis ta kõrva taha juuksesalgu, mis oli lahti tulnud moodsa plastmassist juukseklambri vahelt.

Huvitav, kes see naine on?

Midagi mõtlemata langetas ta pilgu ja ta silme ette jäi pluusi taskule kinnitatud nimesilt, millele must valgel kirjutatud: “Jennifer Price”.

Ongi kogu saladus, käis mõte läbi pea. Pealegi võis daam kuulda, kuidas keegi teda nimepidi kutsus. Samuti ka tema isa.

Tundmatu jälgis tähelepanelikult oma ees seisva neiu näoilme muutumist.

Jenny raputas korraks pead ja küsis siis: “Kas soovite veel midagi?”

“Jah, klaasike viskit, seekord millegagi segamata. Kas teil Jack Danielsi on?”

“Leiame.”

Daam avas menüü ja laskis pilgul üle toitude nimistu libiseda.

“Tooge ka tursafilee valge kastme, krabide ja lehtsalatiga. Ja ehk ka pokaal Chablis’d. Minu eas tuleb mõelda tervise peale, eks ole!”

Jenny ei saanudki aru, mida imelik klient viimase lausega õigupoolest mõtles. Ta andis tellimuse, käis baarist läbi, võttis siis täis kandiku ja pöördus kliendi juurde tagasi. Klaas viimase ees oli juba tühjaks saanud.

“Väga hea!” pomises tundmatu viskiklaasi endale lähemale nihutades. Kuni Jenny toidu lauale asetas, võttis daam midagi käekotist. “Aitäh, lapsuke! Aga nüüd vaata seda!”

Jenny võttis talle ulatatud must-valge foto. Seda vaadanud, ta võpatas: pildil oli tema ise.

“Kust minu foto teie kätte sattus?”

Tundmatu võttis kiirustamata taldrikult tüki kala ja pistis suhu.

“Tõsi, paneb imestama? Aga see on lihtsalt üks nägu. Seda on väga kerge segi ajada.”

“Kelle nägu? Kellega segi ajada?”

“Sind ja Estherit. Vaata tähelepanelikult.”

Jenny uuriski. Portree oli ilmselt professionaali tehtud, nähtavasti ateljees. Aga Jenny polnud kunagi ühegi fotograafi teeneid kasutanud. Lapsepõlves oli teda pildistanud isa, hiljem sõbrad. Ta käis sageli lahtipäästetud juustega, nagu näitas ka pilt, kuid ei kinnitanud kunagi juukseid oimu kohalt klambritega. Pealegi oli pilt must-valge, aga kõik fotod Jennyst – värvilised, välja arvatud paar-kolm varases lapseeas tehtut. Siin aga nägi Jenny välja kahekümnesena… kui see ikka tõepoolest oli tema.

Jenny vaatas kaardi tagakülge ja nägi seal kaht õrnalt trükitud sõna: “Vennad Datonid”. Ja aastaarvu 1964. Jennyt polnud sel ajal veel olemaski.

Tema mobiiltelefon helises jälle. Jenny võpatas ootamatusest ja tõstis siis telefoni kõrva juurde:

“Ma kuulen. Ah nakkushaigusi kah. Hea küll. Ja-jah, mõlemad konspektid. Vabanda, Fay, ma olen tööl.” Ta pöördus tundmatu poole: “Vabandage!”

“Pole viga,” naeratas see veinipokaali huultele tõstes.

Jenny vaatas veel kord fotot mõlemalt poolt.

“Võib-olla seletaksite, mida see kõik tähendab?”

“Kas sa ise arvata ei mõista?”

Jenny mõtles siis ja raputas ebalevalt pead.

“Ei!”

“See on sinu ema. Tõeline ema,” lisas daam tähendusrikkalt. “Ta oli siis üheksateistkümne aastane.”

“Minu…” lauset lõpetamata jäi Jenny vait.

On see tõepoolest tõsi?

Tuleb välja, et ema polnud fantaseerinud, kui rääkis, et Jenny pole tema lihane tütar. Saanud aru, et elada on jäänud veel väga vähe aega, oli Mandy tunnistanud, et Jenny asemel pidanuks ta kasvatama poega. Sel mälestusväärsel päeval, mil Phil Price sai aru, et ei pääse Londonisse oma ihaldusobjekti Pink Floydi kontserdile, kuhu ta kogu hingest ihaldas, oli ta noor naine Mandy sünnitanud poja. Ainult, et õnnelik isa polnud alguses teada saanud, mis soost ta laps on.

Tegelikult õnnelikuks võinuks teda sellal nimetada väga tinglikult. Ta sattus raevu, kui sai aru, et Londoni-sõit jääb ära.

Jenny oli tänase päevani võtnud ema juttu kui haige ettekujutuse vilja. Talle näis, et ema oli selle arutu loo nimme välja mõelnud, et veel üks kord kaevelda selle üle, kui südametu, egoistliku ja äkilise inimesega oli tal tulnud elada oma elu parimad aastad.

“Aga sina, mu päikseke, ära mõtle midagi halba, ma armastan sind nagu oma lihast last. Kuigi ma mäletan täpselt, et kui mu sünnitus oli lõppenud, oli ämmaemand mulle näidanud poisslast,” rääkis ema oma haigevoodi äärel istuvale Jennyle.

Nooruses oli Mandy olnud vägagi kenakene, kuid kõiksugu tõved olid ta kiiresti ära kurnanud. Tema heledad lokid, kunagi kahused ja läiklevad, muutusid tuhmiks ja rippusid elutult ümber näo.

“Ma armastan sind ka, ema,” sõnas Jenny tema kuivetunud nägu silitades.

“Vaata, Phil tahtis nii väga jõuda oma meelisbändi kontserdile. Natuke aega enne seda oli just välja tulnud nende uus album, mille su isa muidugi ostis. Aga ta tahtis kuulata elavat esitust.” Mandy tõmbas keelega üle kuivanud huulte. “Ma pidin varsti sünnitama hakkama, aga Phil oli endale pähe võtnud Londoni-sõidu, kusjuures tingimata koos minuga! Kui ma püüdsin talle mõistust pähe panna, hakkas ta karjuma, et kõigil meestel on normaalsed naised, ainult temal pole vedanud – abiellus kobakäpaga, kes ei tee vahet, mis on rokk, mis džäss – talle ükspuha.” Mandy ohkas, laskis minutiks oma paistes silmalaud kinni. “Ma jäin viimaks nõusse. Eks Phil teinud ju kaevanduses rasket tööd meie varsti kasvavat perekonda toites. Ma sain aru, et talle kuluks väike ergutus ära. Noh, istusime siis autosse ja asusime teele. Ma ainult palusin Phili, et ta ei kihutaks. Sellega jäi ta nõusse… Sa ikka kuulad mind, lapsuke?”

“Kuulan, kuulan, ema.” Jenny teadis oma ilmaletuleku lugu juba ammu viimase pisiasjani. Peale ühe asjaolu: et tema asemel pidanuks Price’ide perekonnas kasvama poisslaps.

Natuke hinge tõmmanud, Mandy jatkas: “Nii me siis sõitsime. Päev jõudis õhtule, aga Phil ei jäänud ikka veel pidama, tahtis valgega võimalikult pika maa maha sõita. Jõudsime Birminghamist läbi. Ma kannatasin pool tunnikest, aga siis ei suutnud ma kauem enam istuda – suur kõht ju vajutas. Ees paistis motell, ma palusin Philil sinna sisse pöörata. Praegugi veel mäletan nime: Noorpaaride Paradiis. Ja selle sildi ümber vilkusid roosakad tuled. Alguses oli meil Philiga seal hea olla. Tuba oli mugav, voodi parajalt pehme. Tellisime õhtusöögi. Kui toit toodi, lülitas Phil televiisori sisse, otsis välja muusikakanali. Eesoleva kontserdi ootuses oli tal hea tuju. Mina heitsin voodi ja jäin magama. Kaua aega mööda läks, ma ei tea, aga äkki hakkasid mul valud käima.” Mandy sulges jälle korraks silmad otsekui ammuseid sündmusi meenutades. “Hammustasin huulde, et mitte karjatada, aga ei pidanud vastu ja oigasin. Phil ärkas, pani tule põlema. Kell näitas kaks öösel. Sõnaga, sünnitus oli alanud.” Ta vaatas karahvini poole: “Anna, tütreke vett!”

Jenny ulatas emale klaasi mineraalvett ja pani käe ta õlale.

“Ära muretse, ema, ma kuulan sind hoolega.”

“Aitäh, tütreke…Phil läks lausa tigedaks. Ta sai aru, et kontserdile ta nüüd ei pääse. Jooksis järele uurima, kus asub lähim haigla. Selgus, et see pole kaugel – Hempsteris. Tuhude vaheajal komberdasin kuidagi autosse. Istuda ma ei suutnud, Phil pani mind tagaistmele pikali. Kuidas me sellesse linnakesse jõudsime, ma ei mäleta. Hiljem järele mõeldes näis mulle imelik, et kogu väikese haigla õu oli täis kiirabiautosid. Sanitarid askeldasid, kandsid majja kanderaamil lamavaid inimesi. Mind viidi otse sünnitusosakonda. Patsiente lamas koguni põrandale seatud madratsitel. Korra käis peast läbi mõte: mis siin lahti on? Pärima ma ei hakanud, oli endagagi tegemist. Mind võeti riidest lahti, pandi lauale. Nägin, et kõrvalruumis klaasi taga lamab samuti sünnitaja, paistis teadvuseta olevat. Kaks arsti toimetasid ta juures. Minu juurde tuli ämmaemand. Vaatas mind ruttu üle ja ütles: “Siin on niisugune tohuvabohu ja nüüd veel sina ka mõtlesid sünnitama hakata!” – “Näen jah, aga mis ma teha saan,” vastasin mina. “Vaata, naine, et sa mind alt ei vea,” rääkis tervisest pakatav ämmaemand edasi. “Sünnita oma lapsuke ruttu ära. Ja ilma viguriteta, arstid on kõik rakkes. Raudteel oli avarii, kaks vagunit jooksid rööpailt maha. Kannatanud toodi meile, hädavaevu mahutasime ära. Nii et, kallike, pinguta, nagu jõuad. Ja hinga läbi nina!”

Õnneks ei pidanudki ma kaua piinlema. Poole tunni pärast tuli mu pojake ilmale. Siis ämmaemand teda mulle näitaski. Just poissi. Koos praktikandiga kaalus ämmaemand väiksekese ära, siis kutsuti ta kõrvalruumi. Kuni praktikant mu pojakest mähkis, jõudis ämmaemand tagasi ja pani veel ühe lapsukese mu poja kõrvale lauale ning läks ise jälle ära. Ma arvasin, et naine klaasi taga oli samuti sünnitanud. Siis viidi meid lahku: lapsed vastsündinute palatisse, aga mind paigutati ühte palatisse kolme sünnitanuga.

Hommikul toodi laps mu juurde sööma. Varsti ilmus ka Phil, süngem kui äikesepilv. Pisikest ta peaaegu ei vaadanudki, kuulutas käigu pealt, et kauem ta siin vedeleda ei kavatse ja viib mind koju. Mina söötsin poega, tema läks minema ja tuli varsti tagasi mu riietega. Ütles, et keegi ei vaidle vastu minu lahkumisele haiglast, vastupidi – ollakse rahul, et üks koht vabaneb. Mulle tundmatu õde tõi vastsündinu kohta vajalikud paberid, pistsin need jaki tasku, Phil võttis lapse ja läksime tasakesi oma auto juurde.

Kogu tagasitee Phil vaikis, ainult kortsutas rahulolematult kulmu, kui laps nutma hakkas. Õhtuks jõudsime koju. Phil asjatas garaažis, siis köögis, mina hakkasin last mähkima. Kuidas ma ehmusin, kui poisi asemel tuli mähkmeist välja tüdruk! Istusin voodile ega teadnud, mida teha. Siis märkasin, et lapse käe külge on kinnitatud plaadike. Sellel oli tekst: perekonnanimi Price, meessugu, kaal kaheksa ja pool naela ning sünniaeg. Jooksin jaki juurde, võtsin tunnistuse – seal samad andmed. Aga voodil lamab mul tüdruk! Laps hakkas uuesti nutma ja Phil tuli magamistuppa. “Tee ometi midagi! Sellest kisast hakkavad kõrvad kumisema…Söögi ma soojendasin ära, vaata pliidi pealt. Ma lähen vanni.”

Ta läks ära, aga mina jõudsin arusaamisele, et eilses segaduses ajas kas praktikant või ämmaemand nimeplaadikesed segi. Ja nüüd tuleb kohe tagasi sõita lapsi vahetama.

Ma arutlesin endamisi ja mul hakkas halb. Ise olen ju veel täiesti nõrk, vaata et kukun kokku. Phil mõnuleb vannis. Kui ma mõtlesin sellele, mis ta mulle ütlema hakkab, purskusid silmist pisarad.

Aga sina, niisugune väiksekene ja abitu, lebad voodil ja nutad. Ja mina istun voodi veerel ja ulun. Olin nagu poolunes. Veeretasin mõtteid ja veeretasin, siis peitsin nimeplaadikese ja dokumendid. Philile ei öelnud ma mitte midagi. Aga sünnitunnistuse lasksin linnavalitsuses ilma mingi dokumendita välja anda tüdrukule. Rääkisin, millises segadikus sünnitus aset leidis, selgitasin, et see oli erakordne olukord ja juhtum. Kui tahavad, pärigu haiglast järele, mul pole praegu aega niisuguse tühja-tähjaga tegeleda. Sellega lugu lõppeski, keegi midagi haiglast küsima ei hakanud. Pärastpoole olnuks juba hilja midagi parandama hakata.”

“Tuleb välja – Phil ei tea siiamaani, et ma pole ta lihane laps?” küsis Jenny.

Mandy noogutas peaga.

“Alguses tundis ta sinu vastu vähe huvi. Teda ärritas lapse nutt, mähkmed ja kõik, mis seotud imiku eest hoolitsemisega. Kui olid kolmeaastaseks saanud, Phili hoiak tasapisi muutus. Ta hakkas sinuga aeg-ajalt mängima, viis sind jalutama. Nüüd polnud enam mõtet tema hingerahu rikkuda.” Ema ohkas. “Pean tunnistama, et mõnikord valdas mind igatsus oma pojakese järele. Kuidas ta elab? Missuguste inimeste juurde sattus? Juhtus, et valasin mõnikord pisaraidki, kuid mis siin enam teha oli… Kui oleksin saanud, kasvatanuksin teid mõlemaid üles.” Mandy vakatas. “Vaat nii on asjalood, tütreke. Nüüd sa tead kõik. Võib-olla mõistad mind hukka, aga usu, et sel ajal ma polnud suuteline teisiti talitama. Muidugi oleks sinu elu võinud kujuneda hoopis teistsuguseks. Missuguseks – seda pole mõtet praegu enam küsida. Võib-olla paremaks, võib-olla… Juhtunut enam nagunii tagasi pöörata ei anna. Ainult ühte ma palun: ära minu peale viha pea. Mina olen sind alati armastanud kui oma lihast last.”

…Mälestustest ärganud, tõmbas Jenny käega üle lauba. Pärast Mandy surma oli ta otsustanud elada nii, justkui poleks talle midagi räägitud. Ja nüüd äkki ujus olematusest välja mingisugune teine reaalsus ähvardades hävitada harjumusliku eksistentsi. Jenny osutus olevat öistest õudusunenägudest piinatud inimese olukorras, kui ta hommikul ärgates õudusega avastab: kõik, mida ta unes nägi, ongi tõsi.

Otsekui liikuvad liivad oli Jennyt endasse haaramas täiesti soovimatu, talle sobimatu olukord. Ja mida edasi, seda selgemaks sai, et pääsu pole kuhugi. Keeruta, mis sa keerutad, lõpuks tuleb ikkagi uue olukorraga leppida. Sellest annab tunnistust kas või selle elegantse tundmatu praegune viibimine vanas heas Isukas Inglis. Aga ka tema kaasatoodud foto.

“Nagu ma aru saan, ei näidanud te seda fotot mulle niisama?” sõnas Jenny mõtlikult.

Daam lükkas tühja taldriku eemale ja jõi veinipokaaali tühjaks.

“Tõsi, lapsuke. Meil on paljugi üle vaja aru pidada. Selleks ma teie kanti sõitsingi. Aga praegu on mul vaja puhata.” Daam heitis pilgu saali, kuhu oli ilmunud kaks uut külastajat. “Ja sinul, nagu ma aru saan, on aeg asuda täitma oma kohustusi. Tead mis! Tule homme minu juurde võõrastemajja, ütleme nii kella kahe ajal. See on siit mõned kvartalid…” Ta püüdis tänava nime meenutada.

“Pargi tee.” Ütles Jenny talle ette.

“Just! Ma elan kaheteistkümnendas numbris. Mu nimi on Nora Farrington.”

“Hea küll, proua, ma tulen. Aga…”

“Foto võid endale jätta, kallis. Niisiis leppisime kokku: homme kell kaks.”