Читать книгу Kingi mulle armastus - Lucille Dane - Страница 4

Järgmisel päeval istus Jenny sinistes teksapükstes ja -jakis oma armsa Honda sadulasse ja sõitis kiivri alt välja ulatuvate juuste lehvides võõrastemaja juurde. Mootorratta oli talle kinkinud isa kahekümnendaks sünnipäevaks kolm aastat tagasi. Sest ajast oli Jenny sellest lahutamatu, sõitis oma müriseval kaherattalisel igale poole, ka kolledžisse ja tööle.

Jätnud Honda kõnnitee äärde, võttis ta sidrunivärvi kiivri kaenla alla ja jooksis võõrastemaja paraadtrepist üles.

“Tere, härra Preston!” ütles ta vastuvõtuleti taga istuvale kõhnavõitu ja oma vanuse kohta kahtlaselt tumedate juustega mehele. Võitud juuste ebaloomulik läige jättis tast mulje kui mustaks lakitud peaga puunukust.

“Sina, Jenny!” naeratas härra Preston, kes püsivalt koos oma naisega õhtustas laupäeviti restoranis Isukas Ingel. “Rõõm sind näha, kallis.”

“Mul on kokku lepitud kohtumine Nora Farringtoniga kaheteistkümnendast numbrist.”

“Ah-ah!” mühatas härra Preston vähe imeliku tooniga. “See on teisel korrusel. Kas leiad ise üles või tulen sind saatma?”

“Tänan, härra Preston, pole vaja.”

Jenny tõusis trepist üles ise sõrmedega mööda trepikäsipuud libistades. Ta leidis kiiresti kaheteistkümnenda numbri ukse ja koputas natuke ärevalt.

“Sisse!” kostus ukse tagant.

Jenny astus üle läve.

“Tere päevast, proua Farrington.”

Üüriline oli mustas tohutusuurte valgete krüsanteemidega siidkimonos diivanipatjadel pikali.