Читать книгу «Ma tulen tagasi». Tornero. Saga - М. Наталия Баранова - Страница 4

Nüüd me oleme 21. sajandis ja elame teisiti – internetis. Kuid 1984 aastal, – kes oleks võinud arvata sellist sündmuste käiku?

Ja ma vaatan kaasaegset fotot Rein Rottmistri allkirjaga baltikumi ajalehes. Ja mul on taas kummaline tunne. Ma tajun järsku meelemuutust. Instinktiivselt saab mul selgeks, et ma ei taha selle inimesega omada enam midagi ühist. Siis milles on probleem?

Miks ma siis sulgen facebook lehekülje ja mu sisemuse kaemuse ees on täiesti teistsugused silmad ja nad rebivad puruks mu hinge, kutsudes ligi, kutsuvad mind…

KUMMALISUS JA MITTE KOKKULANGEVUS

Ma võtan salapeidikust 20 aasta taguse Reinu foto. Ei mõista, miks nii piinleb süda. Suured, valu täis silmad, milles on lootust, etteheidet, saladust… puhtad silmad. See foto nagu põleks mu käes, nägu peegeldamas energiat, püüab minuga kõneleda. See on noore mehe soldati mundris tehtud foto. Kuidagi läbilõikavalt intiimne…

Kas tõesti kogu lugu peitub selle ajastu trükis? Noh, vanem, paksemaks läinud, muutunud üldiselt…

Mis siis, ütleme, et ma ei oodanud ära vastust tol ajal. Üks kord veerand sajandi pärast ma ometi oman üht head võimalust, et mulle vastatakse.. FB —st saabus vastus kusagil nädala pärast.

“Tere, Nataśa, – kõlas tekst ladina keelses tähestikus, selle all keegi Rein Rottmistr – olen väga rõõmus, kuuldes sinust… Mitte sina ei pea vabandama, muidugi, mina olin kõiges süüdi, ja kuigi on möödunud nii palju aega, olen rõõmus, et võin kas või täna sinult andeks paluda.Tol ajal mul ei jätkunud lihtsalt mehisust selleks ja mulle näib, peale arreteerimist, kaotasin õige suhtumise ellu üldse, sealhulgas vastutustunde.Veel kord, vabanda, palun. Mul on ka kõik hästi. Kolm last ja varsti vist saan vanaisaks:)

Rein”

No, mis siis, sain taas järjekordse portsu valu. Kui aga mõne aja pärast valu veidi vähenes, suutsin ma uuesti analüüsida. Informatsioon kirjas oli sama kummaline kui kaasaegne foto internetis.

Meenutasin ärevat ööd palju aastaid tagasi, kui me olime veel koos. Rein hilines kõvasti, mina närveerisin. Ja siis see kokkuleppeline koputus uksele. Reinuga on miski mitte nii, ta on täidetud adrenaliinist ja tal on halb olla. Ta katkendlikest sõnusta saan aru, et toimus kaklus, mitu inimest ei lasknud tal läbi minna – minu juurde. Pärast vanni ta sülitab verega välja kaks väljalöödud hammast. Võis ju põhimõtete tõttu mitte kaotada hambaid kakluses ja minna lihtsal koju, kuid tema tuli minu juurde.

Ja nüüd see inimene selgitab oma kadumist mehisuse ja vastutustunde puudumisega.

VAHISTAMANE..?

Mäletan, kuidas me jätame hüvasti Leningradi vaksalis Moskvas, – siis nägin ma Reinu viimast korda. Halb tunne, et miski läheb mitte nii. Kuid, väliselt näis ju, lihtsalt pidu – Rein komisjoni otsusega vabaneb sõjaväest enneaegselt, ta peab ravil olema kodus, peale seda me abiellume ja lahusolek jääb minevikku.

Kuid just nüüd ei müüdud Reinule kassast piletit, selgitatakse seda probleemiga dokumentides. Sel hetkel Rein kangestus ja näost moondudes, ütles, et see tähendab arreteerimist. Laupäeva õhtul pole pöörduda kellegi poole, kuid esmaspäeval – on viimane aeg ilmuda sõjakomissariaati. Me ostsime talle tavalise pileti ja ta sõitis ära. Enam ei näinud ma teda kunagi.

Leppisime kokku, et hommikul Rein helistab mulle Tallinna jaamast ja mõne hilinemisega see kõne toimus.Telefon ei andnud kuidagi ühendada, “Kohal!” – kuulsin ma korraga erutatud, ebaharilikku karjatust, ja side katkes. See oli kummaline ja seepärast meeldejääv.

Muidugi, ma püüdsin esitada Facebookis täpsustavaid küsimusi, kuid vastust ei tulnud. Sellest hoolimata need pingutused polnud asjatud. Pöördudes selle inimese poole, ma kogesin kummastavat, – kogu selles nähtavas kehalises kestas ei olnud Reinu hinge, mida ma tundsin. Kui näiteks tema, Jumal hoidku, sureks, tuleksin ta hauale ja pöörduksin ta hinge poole, – nii me saaksime suhelda. Kuid sa oled elus, vaid sinus sind pole. Sellest ma ei saanud aru.

See oli esimene selgus. Kuigi ma olin sel hetkel kaugel sellest, et mõista, mis juhtus tegelikult. Seni seisis mu uurimus paigal. Kuid ma teadsin täpselt, et enam ma ei või ignoreerida ja kinni külmetada omi tundeid ja mõtteid toimunu suhtes.