Читать книгу «Ma tulen tagasi». Tornero. Saga - М. Наталия Баранова - Страница 5

IME RAAMAT

“Kallis Jumal, – meenus mulle, -ma vajan abi!” Nii varsti oma probleemi lahendamisel meenus mul ühe ameerika autori raamat, keda usaldasin, – teemal, kuidas imet saab teha 40 päevaga. Noh, 40 päeva pole kümned aastad. Peale selle kõik on lihtne, – see on vaid tänu nii halva kui hea eest, – kuid halval on eelis. Näis, et see on mingi totrus, kuid autor näitas väga kättesaadavalt ja innustavalt isiklikul kogemusel, kuidas see töötab, tegin kirjaliku tõlke ja kohe alustasin.

Möödus vist 20 päeva, olin poes, kus vaatasin mõttetihedaid kaunistusi, kui ootamatult üllatas mind mu süda. Arvatavasti meditsiinilises keeles, seda oleks nimetatud arütmiaks. Kuid armastuse keeles – mu süda tagus välja mingi takti, samaaegselt lauldes mingit kaunist meloodiat, nagu püüeldes minuni jõuda. Morset – aabitsal śifreeritud teadet.

Ja veel päeva pärast hakkasin märkama, et minuga ja mu ümber toimub midagi üleloomulikku.

Mu uudiste voos hakkas arvuti mulle näitama teateid, – mitte nii, nagu see toimub tavaliselt. Ekraanil hakkasin nägema liiga intiimseid asju, – see, milliseid peale meie Reinuga, keegi ei teadnud. Mu uudiste voog toimus nagu kusagilt väljapoolt.

Ma ei andnud veel endale aru sellest, mis toimub. Kuid korraga püüdsin end teadmiselt, et loen informatsiooni arvutilt valjusti esitades küsimust, adresseerides seda Reinule: “Kui sind värvati, miks sa siis nõustusid?!” Ja siin mu peas kuuldus täpne vastus: “Ma ei nõustunud!”

Sel hetkel ma karjatasin valjusti: “Kes siis on lüliti?!”

Vastus saabus silmpilkselt ja duetina: “Mina?! Ja Sina!”

Sel hetkel ma mõistsin, et meid ühiselt resoneeriv magnetiline väli, mis kunagi ühendas meid, aga hiljem kadus, näis tagasipöördumatult, on taas uuesti, me vahel, ja me võime uuesti suhelda.

Esmakordselt peale paljude aastate tunnetasin end elusana. Ma tunnetasin lõhnu, mingeid vaevu püütavaid valguse ja varju laineid, helid, värvid, lainevood, kogu maailm elustus.

Ma tunnetasin Reinu võimsa energiavoo kohalolu. Näis, et tal on väga vähe aega ja oli PLAAN. Me suhtlemine oli peaaegu nagu non stop, ja kui ta mitte kauaks ajaks katkes, kohkusin ma väga, seepärast, et kartsin teda uuesti kaotada, samuti oli mulle tähtis omada kainet mõistust, sest see, mis toimus, oli ime. Rein kogu aeg vedas mind kuhugi ettepooole, vaid ainult talle teadaolevale eesmärgile. Käiku läks kõik, mis käe alla sattus.

Rein kogu aeg viis mind kuhugi edasi… ja mingit, ainult temale teada oleva eesmärgi suunas. Ja käiku läks kõik, mis käe alla sattus. Helid akna taga, päevad, nädalad, kuupäevad ja pühad, ja muidugi uudiste voog…

MÜSTIKA JA MÄLU

Lähenesid pühad… Pjotri ja Fevronija1 pidustused..,millest mulle saabuv uudiste voog järjekindlalt seda ka meenutas. Näis, et Rein ootas minult midagi seoses mõistega “Kas mäletad”?

Seda Imelik, et ma kunagi ei meenutanud seda, kuid Pjotri ja Fefronija eludest jutustas mulle ju Rein päris me tutvumise algul. Kust võis ta teada neist tol, ateistlikel, nõukogude aegadel? Suur tuntus saabus neile pühitsetutele küllaltki hiljaaegu, mida Vl. Putin ja D.Medvedev kergel käel ellu äratasid. Lugesin Internetist nende eluloo kirjeldusi, ja assosatsioon tõmbas kaasa uusi mälestusi.Nende lugu meenutas mulle ühelt poolt mõttetihedat trillerit, teisalt, lapitekki, sest selles kirjeldatud sündmused tundusid olema fantastilised ja veidi ebaloogiliselt järjestatud…

Meenus, et Rein tõi pealekäivalt paralleele meie ja Pjotri ning Fevronija vahel; – mitte otseselt, kuid elude kirjelduse vahel. Kord tuli Rein peale kaklust üleni verisena ja hakkas peatselt kaebama valu üle jalas, mis tekkis saadud haavadest. Jõudis kätte aeg, et tal oli raske käia. Ja siis palus ta määrida oma haavu mu süljega, peale mida ta paranes2.

Püüdes välja mälust selle loo, olin mõni aeg arusaamatuses. Nähtavaks oli saanud kokkulangevus juhtumiga meie elus ja kahe juba elust lahkunud inimeste eluga.

Rein ei andnud kunagi otseseid vastuseid, näis, nagu eelistaks ta, et ma ise teeksin järeldusi.

KAELAKEE SEEMNETEST, TIKANDPÄRLITEST JA PITSIST

Peale seda hakkasin märkama, et mu uudiste voos kordub tihti üks ja sama pilt-kaelakee seemnetest, tikandpärlitest ja pitsist. Ja veel üks-sümbol Yn-Yan, mees- ja naisalgest, mis on lahutatud musta vööga.

Rein palus olla mul ettevaatlik.Me ühisest suhtlemisest sai selgeks, et ta ei saa tagasi pöörduda, seepärast, et ta polnud vaba, ja teda ähvardab oht.

Kaelakee seemnetest, tikandpärlitest ja pits… uuesti ja uuesti see pilt. Mis selles siis on? Olin sellega varem kokku puutunud.“Meenuta”, – kuulen Reinult, – “midagi sa ju hetkel meenutad.” Jah, ma mäletasin, et hoian käes ebameeldivaid omatehtud pärleid seemnetest, odavaist, punastest tikandpärlitest, pakki mässituna ja tükike valget pitsi.

Mis see on? On see mingi kingitus?…

Ah, jaa, selle kinkis mulle mu eelmise abikaas ema pulma aastapäeval nii kummalise komplektina, ja selgitas seda rahvusliku traditsiooniga, – kui ma üllatunult, küsisin temalt: “Mis see on?”

Kuid milles on mõte?” Mida sa veel mäletad?” – küsib Rein tungivalt.

VLADIMIR: KOHTUMINE SILLA TAGA

Ma mõistan, et ma mitte ainult ei näinud neid esemeid, vaid keegi ka nimetas mulle neid sõnu: “kaelakee seemnetest, tikandpärlid ja pits.” Näib, et ma näen midagi… jah, need on mõned inimesed, kellest olen ümbritsetud. Ohoo… Ebameeldiv situatsioon. Nüüd ma tean täpselt, et asun Pärnus, on möödunud vaid mõned päevad, kui me Reinuga tuvusime.Rein oli tööl, ja ma otsustasin jalutada poodi, mis asus silla taga. Ja vaat, mis sellest tuli.

Tunnetasin end sel korral imelikult-olin pidurdatud nagu hüpnoosis, ma olin mitte mina ise, ja tahtsin lahkuda. See, mis domineeris, esitles end esimesena, ära ootamata vastust oma küsimusele sellest, kuidas mu nimi on. Selgus, et teda kutsutakse Vladimiriks. Ta küsis, millega assotseerub mulle ta nimi. Näis, et nii õnnestuks mind rääkima sundida. “Владеющий миром” (sõnade tõlge) “Valitsedes maailma”, -ütles ta. “Jumala Ema Vladimiri ikoon, Vladimiri linn, mu isanimi on Vladimir”, – selgus, et ma suurepäraselt mäletan seda dialoogi.Inimene, nimega Vladimir, tingimata valdab midagi; – jätkas ta, – mõtle, et su isa tingimata valdab midagi.

Ma polnud kindel, et mu isa midagi valdab, kuid siin ta jätkas: “Aga mis saab sellest, kelle isanimi on Vladimir?” Küsimus näis retooriline. Ja Vladimir palus taas mul nimeteda enda nime. Ma mõtlesin, et situatsioon areneb üsna rahulikult, ja nimetasin: “Fööniks”, – samas Vladimir nimetas, – “Moskva? Inglise erikool?” Ma võpatasin: “Oleme tuttavad?” Esimene sõna oli peaaegu mu perekonna nimi ja ma aasta tagasi lõpetasin erikooli. Ja ma olen Moskvast.Siin selgus, et Vladimir oma seltskonnaga on Leningradist. Ja nii ongi juba mu käes sedelike ta telefoni numbriga ja kutse veetma koos meeldivat õhtut.

Edaspidiste sündmuste areng on ootamatu, sellepärast, et mu selja taga seisab korraga Rein. Ta tiris mind ümbritsejatest eemale, ja seisis, arutledes selgelt, millised saavad olla ta tegevused juhul, kui sündmused kujuneksid mitte rahumeelselt.

Situatsioon kujunes mingiks hetkeks küllaltki teravaks, kuid kõik lahenes kiiresti ja lihtsalt. Sel hetkel, kui ma osutusin Reinu kõrval, laskis Vladimir mul minna, öeldes meile nagu järele: “Ja pärlikee seemnetest, tikand pärlitest ja pitsist”.

Nii me lahkusime.Rein vaatas sedelit mu käes, ja ütles: “Viska minema!” -“pean minema tööle.” – ja samas ta lahkuski.

“SAKSAMAA-83”

Ongi käes 201* aasta august. Räägitakse, et täna saabub aeg, mil kogume saake ja kogume töid, mis tehtud said sellel aastal. Maailma energeetika on muutunud, ja ma tunnetan kergendust, et energeetilised lained, mis ümbritsevad mind, on toomas rahu. ja ma ei taha rutata. Püüan lihtsalt olla, tunnetada ja püüda kinni kosmilisi märke, positiivsemaks muutudes.

Väike muutus toimus täna hommikul. Ootamatult sain kinnitust, et see süzee, mis hetkel areneb uues seriaalis“Saksamaa-83”, on mulle teada. Rein jutustas mulle seda lugu, kuid ma ei mäleta, millises kontekstis ja miks. Nooruses ta läbis armee teenistust kiirelt, ja tal oli sel ajal neiu ning nõrga tervisega ema. Ta elu ja tulevik-olid lihtsad ja selged. Lõpuni teenida, abielluda, töötada, kasvatada lapsed. Praktiliselt ühe hetkega osutab ta aga spiooniks Ida Saksamaa sõjaväeosa staabis. Legendi põhjal on tal ideaalne elulugu. On vaid ainult. “Kuid” – Ta peab oskama mängida klaverit, kuid seda ta ei oska, ja seepärast veel enne, kui saab saata teda ülesandele, julgeolek murrab ta sõrmed.

1

NB! Pean andma lühikese ülevaate Muromi linnas sündinud kahe venna Paveli ja Pjotri ning lihtsa talutüdruku Fevronija (hilisemalt Jefrosinja nimelise pühaku) imelisest tarkusest, ja sellest, kuidas suudeti vabaneda vürst Paveli naist võrgutavast kurjast lohemaost, kes oli suuteline end muutma vürst Paveli näoliseks, et siseneda vürstitari tuppa (XIII sajand) …

Fevronija sai aidata vabaneda nii kurjast maost, kui Pjotrit tabanud raskest nahahaigusest ja abielluda vürst Pjotriga selle eest, ning hiljem võidelda rahva kadedusest sündinud kuritegudega, kuna vend Pjotr abiellus end haigusest terveks ravinud talutüdrukuga, mida aga küla rahvas kuidagi õigeks ei pea…

Ometi, suudab abielupaar olla nii koos, et otsustasid surragi ühes ja maetudki said kõrvuti…,sest nad olid omandanud Kristuse Armu… Selle loo autor on 1547 aastal kirja pannud Jermolai Erasm, mis viimasel aastakümnel taas meelde tuletati. Kui lugu kogu pikkuses soovite lugeda, siis on see ära toodud loo lõpul vene keeles. Aime Piirsalu

2

*Pjptri ja Fevronija loos ravib ka naine mehe haigust süljega. Aime Piirsalu