Читать книгу Jookse või sure - Maria Adolfsson - Страница 5

2

„Targem oleks, kui sina temaga räägid. Mulle ei ütle ta midagi.“

Leo Friis teeb žesti, mis väljendab ühekorraga muret ja tüdimust. Eleanor Eiken ohkab ja vaatab kolimiskaste. Leol on õigus. Teisest küljest – vaevalt Karen oma emagi kuulab. Ega see pole esimene kord, kui ta on üritanud. Vihjanud justkui möödaminnes, osutanud võimalusele: võib-olla oleks hea, kui Karen need vähemalt läbi vaataks. Võtaks julguse kokku ja … jah, ja mis edasi?

Kui ta on kümme aastat keeldunud neid kaste avamast, siis vaevalt ta nüüdki meelt muudab.

„Lahti tuleb neist igatahes saada,“ ütleb Harry ning paneb kolmanda ja viimase kasti ülejäänud kahe otsa. „Viime alla keldrisse või prügimäele, aga siin nad enam igatahes seista ei saa. Need on ju jalus, kuidas ta ometi aru ei saa?“

„Ma räägin temaga,“ ütleb Eleanor mehele murelikku pilku heites. Kas ta hingamine ei tundu pingutatud? Nagu piiksuks rinnus?

Võib-olla olen ise loll, et lasen tal möllata. Seitsekümmend kuus aastat täis, paar aastat vanem kui mina, ja ka minul hakkab juba raskeks minema. Mul pole nagu meeles, et see pööningutrepp varem oleks probleeme tekitanud. Teisest küljest: kuidas ma saaksin teda takistada? Pööningu ümberehitus kujutab Harry Lampardi jaoks endast umbes samasugust ahvatlust kui mahlane lihakont hüäänile.

Ta kohtab Leo pilku ja näeb, et too mõtleb sama.

„Las need seisavad seal ja ära täna enam midagi rasket tõsta,“ ütleb Leo. „Ma pean nüüd minema, muidu jään hiljaks. Pean kõigepealt stuudiost läbi käima, aga pagan teab, kas enam jõuangi,“ lisab ta käekellale pilku heites.

„Kas sa lähed tõesti sellele paraadile?“ küsib Harry. „Kleenuke oled sa küll, aga lilla ometi mitte, kui ma olen asjast õigesti aru saanud,“ lisab ta muigega.

Leo ei vasta. Ajab hoopis selja sirgu ja paneb käsivarre ümber vanema mehe õlgade. Harry Lampard võib olla härja kehaehitusega, aga tema on vähemalt pea jagu pikem.

„Mehed …“ pomiseb Eleanor. „Too siis Karen ruttu koju, eks. Tegelikult ei peaks ta oma seisukorras üldse niimoodi ringi jooksma. Ei saa aru, kuidas ta jaksab. Kui mina last ootasin, ei olnud juttugi …“

Leo Friis tõmbab jaki selga.

„Ma heidan ta õlale ja lohistan koju nagu lastud metskitse. Ärge nüüd surnuks rassige. Mõelge, et te olete vanad.“

Stuudiost ei jõua ma mitte mingil juhul läbi, mõtleb ta kakskümmend minutit hiljem autoaknast välja vaadates. Ta on rannikutee just selja taha jätnud ja heidab pilgu nüüd tee poole, mis lookleb Dunkeri keskuse suunas. See on autodest must. Autodest, mis seisavad pealtnäha täiesti paigal.

Silmi teelt pööramata sirutab ta käe välja ja lülitab raadio tööle. Muidugi on sellisel päeval ummikud. Pean helistama ja ütlema, et hilinen.

Kuid raadios ei räägi sugugi tavaline kuiv stuudioreporter pealinna liiklusolukorrast. Tema asemel täidab autosalongi erutatud hääl.

„Ma asun praegu niisiis otse sadamapiirkonna kõrval, sinna on inimesed kogunenud pidutsema, mitte ainult …“

Taustal kostab vali pauk ja pool sekundit hiljem taas reporteri hääl.

„Oi jumal …“

Eriline hellik ikka, jõuab Leo mõelda, kui reporter hüüatab. Kohalik raadio oskab igast linna üritusest viimast välja pigistada. Nüüd üritavad nad siis paari vabajahi alguse puhul tulistavat vanameest põnevaks muuta. Edu neile.

„Halloo, mis seal õieti toimub?“ küsib stuudioreporter rõõmsalt, kuid hääles on väike annus ebakindlust. „Seal tundub päris metsik möll olevat.“

Kostab kraapiv hääl ja mõned reporteri katkendlikud sõnad mattuvad taustal kostvasse lärmi.

Veel üks kõva pauk ja hääl on tagasi. Nüüd hingeldav.

„See … jah, paistab, nagu oleks alanud tulevahetus. Ma ei näe päris hästi oma kohalt, aga inimesed jooksevad praegu otse minu poole. Jah, keegi vist tulistab, otse rahvamassi.“

Ülejäänud jutust ei saa aru.

Haare rooli ümber tugevneb. Juba enne, kui sõnade sisu kohale jõuab, hakkab süda peksma ja iiveldushoog muudab tuuleklaasi kitsaks mustaks tunneliks.

3

Karen maandub raskelt laua alla neljakäpukile, tõmbab jalgu ja käsi nii palju koomale, kui saab, et pakkuda teistelegi võimalust leida vähest võimalikku kaitset. Näeb toole ümber kukkumas, jalgu jooksmas, paneb silmad kinni, kui kruusa näkku lendab, tunneb, kuidas miski lööb vastu selga, keegi tõmbab teda käsivarrest ja laseb seejärel uuesti lahti.

Ta lamab täiesti liikumatult keset kaost tekkinud vaikuses. Hetkeline ebareaalne armuaeg. Otsekui oleks keegi pannud klaaskupli kogu stseeni kohale ja imenud välja kogu õhu, kõik helid. Kõik, mis veel äsja oli päris.

Siis kostab veel üks lask ja kupli purustavad kiledad karjed lava poolt. Toolide ja laudade ümberkukkumise heli, kivil ja kruusal purunevad klaasid, veel karjeid. Ja nüüd tungib lavakõlaritest väljakule Britney Spearsi hääl, otsekui moondunud mälestus süütust lootusest, peost ja tähistamisest.

Baby, one more time.

Pisut eemal tümpsub tuttavlik saatemuusika, millele aju hakkab automaatselt lisama Gloria Gaynori superhiti teksti.

Ettevaatlikult tõstab Karen pilgu ja vaatab sinnapoole, kust tema meelest lasud kostsid – vastas asuvate majade poole üle Strandgate. Näha on välgatust ja pilk kerkib ühe hoone fassaadi mööda üles. Strandi hotelli kõige kõrgemal korrusel on aken lahti ja Karen näeb poolenisti ette tõmmatud kardina taga liikumist.

Samal sekundil tulistatakse veel üks lask.

Seekord lähedale. Kareni taga madalas kivimüüris käib pauk ja ta roomab vaistlikult eemale. Hingeldades vingerdab ta selg ees minema, heidab ümberkukkunud laua taha nii madalale kui võimalik, tunneb, kuidas kõht raskelt kruusale toetub, ning paneb mõlemad käsivarred ümber selle, perspektiivitus katses kaitsta. Taipab, et peab ära minema; kuul tungiks läbi lauaplaadi, pilbastaks selle hõredad lauad.

Müür. Selle taha peab pääsema.

Ei söanda liigutada. Veel üks lask, millele järgnevad karjed teiselt poolt sadamaväljakut, seekord restorani sissepääsu juurest.

Peab. Kohe.

Karen Eiken Hornby tunneb kõhu raskust, seda, kuidas kõht veab teda allapoole, aga ei tunne, et põlved ja peopesad lähevad marraskile, kui ta roomab võimalikult kiiresti avause poole, mis viib müüri taha. Kuuleb iseennast midagi karjumas.

Veel üks lask samal hetkel, kui ta jõuab avauseni ja roomab teisele poole. Veri mühab, pulss peksab kaelas ja ta lamab liikumatult madala kivimüüri varjus.

Tekib kummaline vaikus. Ei mingeid karjeid, laske, ainult tema enda südamelöögid.

Ja muusika.

Alles nüüd, müüri varjus, annab hirm ruumi ka sellele, mida ta on registreerinud.

Poolautomaat, mõtleb ta. Summutiga. Lasud pole mitte mingi elevil vabajahimehe omad. Kes iganes praegu laseb, on sihikule võtnud midagi hoopis muud kui neljajalgsed metsloomad.

Ja see, kes iganes need lasud tegi, paistab olevat lõpetanud sama ootamatult, kui alustas.

Kümme sekundit, üksteist. Kaksteist. Ei midagi.

Kakskümmend sekundit, pool minutit.

Ta kobab jakitaskut ja vannub, mobiil on käekotis, mis on endiselt laua ääres. Ta pöörab end kohmakalt ringi ja jääb müüri avause juurde poolküljetsi lebama. Hingab raskelt. Heidab ettevaatliku pilgu restorani poole.

Uste taga näeb ta kohkunud, kaameid nägusid, kaitsvaid käsi laste õlgade ümber, pärani suudele surutud mobiiltelefone. Sama asi teisel pool suurt kruusaplatsi, paadikuuride juures restoranirea vastas.

Mõned pealtnäha elutud kehad. Neli? Viis? Rohkem? Siis liigutus. Käsi, mis ühe keha kõrval vaevaliselt tõuseb. Keegi üritab abi järele viibata. Siis langeb see tagasi maapinnale ja kõik jääb taas liikumatuks. Sadamaväljak, mis oli kõigest mõne minuti eest rahvast täis, on õõvastavalt tühi. Otsekui oleks torm üle käinud, toole ja laudu ümber ajanud ning kõik elava kaasa tõmmanud.

Britney Spears on nüüd vait jäänud, ainult õrna praksumist on aimata suurest kõlarist, mis on paari meetri kaugusel ümber kukkunud, kuid ikka veel on kosta keskväljakul mängitavat tümpsu: I will survive.

Aeglaselt, keha endiselt ülimalt pinges, sunnib Karen end taas käpukile. Kuulab. Kummaline rõhuv vaikus paanika ja arusaamise vahel. Ainult nõrk halin kohe sealsamas ja mobiiltelefoni kauge helin. Lõputu ettevaatlikkusega ajab ta end niipalju üles, et üle müüri vaadata, ja tunneb samal hetkel, kuidas keegi teda käsivarrest sikutab. Ta katkestab liigutuse ja pöörab ringi. Üks neljakümnendates mees vaatab talle tummalt otsa, silmad metsikult pärani. Siis taas samasugune halin. Teiselt poolt müüri, just sealt, kus Karen ise oli istunud.

Jääkülm juga liigub selga mööda üles.

Ta vabastab end mehe haardest ja tõuseb ettevaatlikult taas kõrgemale.

Algul ei näe ta midagi. Kõik on kadunud: ei Marikest, Brynni, Aylinit, Gordonit, Koret ega Eirikut pole paista.

Ei ole ka Leod.

Küllap on kõikidel õnnestunud jõuda mõnda restorani või paadikuuri, või lamavad nad nagu temagi kusagil eemal kivimüüri taga. Ja loodetavasti ei jõudnud Leo siia, enne kui lasud kõlasid.

Armas jumal, tee nii, et ta ei oleks veel siia jõudnud.

Ta tõmbab pea taas alla ja kuulatab. Nüüd on viimasest lasust möödas juba üle kahe minuti, võib-olla kolm.

Küllap on paljud helistanud, varsti hakkavad sireenid kostma, kuid seni on kuulda ainult diskotümpsu linnaväljakult. Samal hetkel tekib hauavaikus. Geifestivali korraldajad reageerisid ilmselt kiiremini kui politseipatrullid.

Siis kuuleb ta seda taas, liigagi lähedalt. Õrn vigin, millele järgneb kraapiv heli. Algul näeb ta ühe ümberkukkunud lauaplaadi alt välgatamas midagi, mis meenutab pruuni nartsu. Järgmisel hetkel taipab ta, et see on lilla. Ja kašmiirist.

Iiveldushoog, samal ajal kui ta mehe nime hüüab. Vastust ei tule. Halin on vaikinud ja nüüd on kosta ainult selle neetud mobiili heli veidi kaugemal. Liiga kaugel.

Mees tema taga vahib ikka veel kohkunud pilguga, kui Karen end ümber pöörab.

„Kas sul mobiili on?“

Ähmis näoga vaatab mees talle vastu, ei ütle midagi. Alles siis, kui Karen küsimust kordab, vabaneb ta tardumusest ja kobab pintsaku rinnataskut. Ta vaatab ekraani ja hakkab ise väriseva käega numbreid vajutama.

„Anna minu kätte,“ möirgab Karen. „Ma olen politseist.“