Читать книгу Jookse või sure - Maria Adolfsson - Страница 6

4

Kell on 15.08, kui Dunkeris politsei juhtimiskeskuses korrapidaja tardub, kohvitass poolel teel suu juurde. Seejärel tõuseb ta aeglaselt püsti ja pöörab ringi.

Algul ühe, seejärel kahe telefonioperaatori hääletoon saadab selgeid signaale mööda Karsten Utklevi selgroogu ja toob eksimatult kohale teadmise: midagi kuradi tõsist on juhtunud. Midagi sellist, mida ta pole veel iial kogenud ja millele mõeldes on ta salamisi kartnud, et ei suuda säärast asja hallata ning – võib-olla ennekõike just sel põhjusel – lootnud, et ei pea seda iial üle elamagi.

Samal hetkel kui ta pilk kohtub keskuse kõige noorema telefonioperaatori omaga, kuuleb ta toda ütlemas just neid sõnu, mida ta ei taha kuulda.

„Keegi tulistab all sadamas inimesi,“ ütleb Ingunn Lake pinges häälega. „Mitmed pidavat olema vigastatud, võib-olla surnud.“

Hiljem jääb Karsten Utklevil üle nentida, et ta tegi kõik, nagu peab. Kõik, mida ta sai teha kohaliku politsei piiratud ressurssidega. Erisündmuse häire, patrullide saatmine kohapeale ja eriüksuse aktiveerimine. Lisajõudu see küll ei tähendanud, sest Doggerlandi politsei eriüksus koosneb üheksakümne viie protsendi ulatuses tavalistest patrullpolitseinikest, kellel on mõningane eriharidus ja erivarustus. Varustus, mis tuleb kõigepealt politseimajast kaasa võtta.

Seetõttu on politseiüksustest esimesena kohal jalgsipatrull koosseisus Björn Lange ja Urban Isaksson, kes olid niikuinii sealkandis. Või nagu Isaksson seda väljendas, kui nad paar minutit varem lahkusid keskväljakult, kus geiparaadi osalejad end neljakaupa kolonnidesse sättisid:

„Siin on piisavalt politseinikke. Lähme parem sadamasse, ma ei suuda seda nõmedust enam vaadata.“

Viimast pilku värvikirevale ja kuju võtvale rongkäigule heites kehitab Björn Lange protestimata õlgu ning järgneb kolleegile, kes on hakanud juba Lotsgate suunas liikuma. Küllap on Isakssonil õigus. Ka paistab siin olevat märksa vähem joodikuid kui sadamas. Just seetõttu eelistaks tema siia jääda, aga ehk oleks neist sadamas rohkem kasu.

See, et nad peavad üleüldse jalgsipatrullis olema, on ühtviisi halb asukohast olenemata. Vaikimisi karistus, süüteoks „terve mõistuse defitsiit ja erivajadusega inimeste puudulik mõistmine“, nagu rühmaülem nendega omavahel rääkides end väljendas. Alates maikuust kuni austripidustusteni peavad Björn Lange ja Urban Isaksson „aktiivse jalgsipatrullimise abil kaasa aitama politsei nähtavuse parandamisele“, nagu ülemus oli eelistanud seda kolleegide ees sõnastada.

Kõik teavad, missugune sündmus on otsuse ajendiks.

Sama hästi võiksime ringi käia, vangiahelad jala ümber ja seljal silt „Viruta mulle“, mõtleb Lange.

Kui tegu oleks olnud mõne teise kolleegiga, mitte aga just nimelt Isakssoniga, oleks karistus olnud võib-olla talutav, ehk meeldivgi; Björn Langel pole mitte midagi väikelinnakonstaabli ameti vastu. Kuid ikka veel soonib teda tõsiasi, et Isaksson käis peale, et see ullike tuleks jaoskonda tuua, kuigi Lange ise üritas selgitada, et tolle mehega paistab midagi valesti olevat. Vaimupuudega või erivajadusega või mida nüüdsel ajal ütlema peabki, kui tahad korrektne olla. Vähemalt mitte „idioot“, nagu Isaksson oli otsustanud end väljendada, kui oma viga liiga hilja märkas.

Nad kuulevad lasku samal hetkel, kui ümber Lotsgate ja Strandgate nurga keeravad.

„Raisk, kus need jahimehed sel aastal ikka põmmutavad. Kas sa lähed ka homme jahile?“ küsib Isaksson.

„Ei, ma sõidan järgmisel nädalavahetusel õemehega hoopis Nooröle jahile. Aga kas see sinu meelest imelikult ei kõlanud? Ma mõtlen see lask. Mitte nagu õhku …“

Samal hetkel kuulevad nad karjeid.

Kui kõne majasisesele otseliinile tuleb, on Karsten Utklev just lõpetanud vestluse regioonijuhiga ja hingab sügavalt sisse, et helistada nimekirjas järgmisele. Teda katkestab üks vanematest telefonioperaatoritest, kes ulatab oma telefoni.

„Võta see äkki kõigepealt. Üks meie kolleeg.“

Miski hääles paneb teda korraldusele protestimata alluma.

„Juhtimiskeskus, Utklev.“

„Siin Eiken Hornby. Ma olen sadamas kohapeal.“

„Karen …?“

„Jah, ma istusin ühes restoranis, kui tulistamine algas. Ma võin siin kohapeal jälgida, kuni te kellegi siia saate.“

„Olgu, hästi. Aga oled sa ise terve?“

„Jah,“ vastab Karen lühidalt. „Kui palju meid tuleb?“

„Kolm patrulli tänavalt ja kaks eriüksusest. Ülejäänud üritavad linnaväljakul korda hoida. Tundub, et seal hakkab paanika tekkima. Graham Sander juhib operatsiooni ja on teel. Ühendame teid omavahel niipea, kui ta kohale jõuab, nii et ära katkesta kõnet. Mida sa olukorrast tead? Mida sa näed?“

„Keegi tulistas sadama välikohvikute poole umbes paarkümmend lasku. Arvatavasti poolautomaatrelv, kindlasti summutiga. Näen siit, kus ma olen, viit inimest, kes on kas surnud või raskelt vigastatud. Ma usun, et tulistaja on hotellis, kõige ülemisel korrusel, Trålgrändi-poolsest nurgast teine aken. Vähemalt tulid lasud sealt, aga nüüd paistab ta olevat lõpetanud.“

„Kus sa täpselt asud?“

„Edelanurgas. Lahkusin müüri tagant oma positsioonilt, et aidata üht vigasaanut.“

„Mine kohe tagasi. Varju, see on käsk.“

„Nüüd pole juba mitu minutit laske olnud. Ma arvan, et ta on lõpetanud.“

„Sul pole selle kohta mingeid andmeid. Mine varju, Eiken. Kohe.“

„Okei,“ ütleb Karen ja muudab end püsti ajamata pisut asendit.

Pole mingit põhjust raisata aega arutluskäikudele, miks ta ei saa korraldust täita ega vigastatut, kes on tema kõige kauaaegsem sõber, mingil juhul siia jätta.

Samal hetkel kuulevad nad sireene. Karsten Utklev telefonitorust, Karen Eiken Hornby paarisaja meetri kauguselt.

Korraks pani igatsetud heli Karenit vähendama survet Eiriku õlale. Nüüd surub ta kokkurullitud kašmiirkampsunit taas võimalikult tugevasti vastu õlga, et verejooksu peatada.

„Ole paigal, Eirik,“ ütleb ta. „Sa elad selle üle.“

Ja samal ajal, kui ta kuuleb, kuidas Utklev toru operaatorile edasi annab, vaatab ta verd, mis tekitab Eiriku vasaku õla alla aegamisi tumeda plägase loigu.

Karen mõtleb, et peab mehe ümber pöörama ja teisest suunast suruma. Väljumisavast. Mõtleb, et kui tegu oleks käe või jalaga, saaks ta midagi selle ümber siduda ning kahjustuste ja südame vahelt kõvasti pingule tõmmata, kuid nüüd paistab loik üha suuremaks kasvavat. Ning ta taipab, et kiirabi ei lubata kohapeale enne, kui eriüksuse kolleegid on koha hõivanud.

Samal ajal, kui ta üritab Eirikut külili keerata, mobiil lõua ja õla vahel, vaatab ta üles hotelli poole. Aken, kus ta oli välgatust näinud, on nüüd pärani. Kardin on aknaavast välja tulnud ja liigub tuules edasi-tagasi nagu valge puri.

Tema paremas kõrvas kajab äkki vaikus ja see paneb ta võpatama. Ta ei suuda asendit hoida ja tunneb abitult, kuidas laenatud mobiil maha kukub. Vandudes nendib ta, et kõne on katkenud. Neil kuradi idiootidel oli õnnestunud ta kinni vajutada.

Eestpoolt, haardeulatusest väljas, kostab taas ühe teise mobiiltelefoni helin. Ta ei pea nägema maha visatud käekotti paari meetri kaugusel, et mõista, et tegu on tema enda telefoniga. Eiriku juurest lahkumata seda kätte ei saa. Tuttav signaal lõikab kohatu reipusega läbi kaose, vere ja hirmu.

Samal hetkel näeb ta lähenevat inimest.

5

Kore Traavad jookseb küürutades üle väljaku. Tormab siksakitades ümberkukkunud laudade ja toolide vahel, komistab ja liigub jälle edasi. Kruusa lendab, kui ta Kareni juures pidurdab, ja Karen näeb, kuidas ta küünarnuki marraskile tõmbab.

„Idioot,“ kähvab Karen. „Mine müüri taha varju. Ma valvan Eirikut, kuni kiirabi tuleb.“

Kore ei vasta. Võtab Eiriku kahvatu näo oma käte vahele, kummardub ja paneb põse Eiriku oma vastu. Sosistab midagi, mida Karen ei kuule, aga ometi mõistab. Siis pöörab ta end ringi.

„On sul kõik korras, Karen?“ küsib ta.

Karen noogutab.

„Ma arvan, et Eirikul sai ainult õlg pihta,“ ütleb ta. „Verd tuleb palju, aga ma arvan, et see pole eluohtlik.“

Kui see kuradi kiirabi nüüd ainult tuleks.

„Me nägime sind sealt,“ ütleb Kore ja näitab peaga laohoonete rea poole. „Teised on ka seal, kõik. Keegi pole viga saanud.“

„Leo?“

Kore raputab kahetsevalt pead.

„Teda pole ma veel näinud. Ei tea, kas ta jõudiski siia, enne kui kõik algas … Kuramus, Karen …“

Mobiil suriseb.

„Ma pean vastama,“ ütleb Karen ja peletab muud mõtted peast. „Kas sa saaksid siit ja siit kinni hoida. Suru nii tugevasti, kui jaksad. Julged?“

Ta näeb, kuidas Kore asetab oma väriseva käe nüüdseks roostepruunile kokkukägardatud kampsunile. Karen paneb oma verise käe tema oma peale ja surub tugevasti, et Korele ette näidata, ning võtab teise käe abil kõne vastu.

Operatsioonijuht Graham Sanderi hääl on selge ja rahulik. Kui Karen poleks teda kaheksa aastat tundnud, poleks tal õnnestunudki tuvastada õrna pinget mehe tavaliselt veelgi sügavamas bassihääles. Selles on midagi äraootavat nagu inimesel, kes valmistub võimaluseks, et see kõik on alles algus.

Mees ei raiska aega Kareni enesetunde järele pärimisele, kinnitab ainult tema asukoha ja palub korrata, mida ta Kars-ten Utklevile juba rääkis.

„Okei, me nüüd näeme sind,“ ütleb ta, kommenteerimata Utklevi andmeid selle kohta, et Eiken Hornby peaks olema müüri varjus.

„Kus te olete?“ küsib Karen ja vaatab uurivalt Strandgate-poolseid põiktänavaid, kus kolleegid, arstid ja teised kiirabitöötajad on juba ootel. Vilkurid heidavad varjulistele majaseintele valgussõõre.

„Meil on politseinikud sadamapiirkonnast nii idas kui ka läänes ning Packhustorgeti juures korraldatakse parajasti käsuliini,“ ütleb Sander. „Eriüksus on kohal ja tungib hotelli, mille kohta sa andmed andsid. Kas sa näed praegu ka seda akent?“

„Vähemasti paremini kui teie,“ vastab Karen. „Täisvaate ilma end tulejoonele seadmata saaks ainult binokliga muulilt või mõnelt laevalt.“

„Ja mida sa täpselt praegu näed?“

„Aken on pärani lahti ja kardin laperdab välja, varjates võimaliku liikumise seal sees. Kuid varsti juba kümme minutit pole pauke käinud. Meil on vaja kiirabi,“ lisab ta ja kuuleb, et mõttetu teade paneb hääle värisema.

Vaistlikult vaatab ta paremale ja vasakule, otsides kolleege, kes Sanderi sõnul peaksid olema sadamas valmis. Ta ei näe kedagi ja tunneb paanikat ligi hiilimas. Miski tundub nüüd järele andvat, kui ta mõistab, et olukord muutub õige pea. Tulemusest olenemata on olukord paari minuti pärast hoopis teine.

„Me läheme kohe varsti sisse,“ ütleb Graham Sander. „Jää samasse kohta. Ja hoia nüüd madalat profiili, Eiken.“