Читать книгу Minu Alaska - Maria Kupinskaja - Страница 4

Kolmeliikmelisse perre sünnib uus laps. Tüdruk! Vend on elevil, ema on elevil, isa on elevil – kogu suguvõsa on elevil.

Tüdrukul on tumedad silmad, tumedad juuksed, kopikasuurune sünnimärk vasaku põlve juures ning tugevad kopsud. Oi, kui tugevad kopsud tal on! Tüdruk karjub, nutab vahetpidamata, nõuab vanematelt jagamatut tähelepanu ning paneb naabrid murelikult pead vangutama.

“Mida nad selle lapsega teevad, et ta kogu aeg karjub?” küsivad trepikoja mutid vaikselt, kui kahetoalise korteri ukse tagant jälle lapse kisa kostab. “Kaua ta jaksab?”

Jaksab. Küll ta jaksab, ärge teie muretsege!

Vanemad ootavad lootusrikkalt aega, mil tüdruk suuremaks kasvab ning tema kasvatamine lihtsamaks muutub, kuid aeg ei too lohutust. Kui üldse midagi muutub, siis tüdruk muutub kasvades aina energilisemaks.

Tema lõputud seikluste otsingud viivad teda vanadele kuurikatustele, võssa kasvanud tühermaadele, mahajäetud majadesse ning haruliste puude otsa. Ta seltsib hoopis paremini poistega, kes mängivad sõda, kui tüdrukutega, kes proovivad uuele nukule riideid selga.

Tüdruku põlved on pidevalt sinised, koduses ravimikapis on lõputu plaastrite varu, kuid ükski neist kehalistest haavadest ei ole võrreldav sellega, kui tüdruk tammub oma tugevate lapsejalgadega täiskasvanud inimeste südametel.

Tüdruku suveks enda juurde võtnud vanaema haarab igapäevase toiminguna rinnust, hüüdes üle koridori “Laps, sa viid mu infarktini!”, kui on selgunud mõne järjekordse seikluse kurb tagajärg: palliga katki löödud kasvuhooneklaas, koos umbrohuga välja juuritud lillemugulad, eestiaegne klaaskujuke, mille killud suure hirmuga vaiba alla on lükatud. Tal ei ole vähimatki kavatsust suuri inimesi pahandada – asjad lihtsalt juhtuvad nii. Tüdruk on liiga rahutu, et paigal püsida.

Tüdruku seikluste otsingud ei lõpe isegi siis, kui tema lasteraamatute riiul on juba ammu väärtkirjandusega asendunud, kui tema tedretähnilistele põskedele sigineb jumestuskreem ning tema sünnipäevatordile pannakse kakskümmend küünalt – just, isegi mitte siis, kui tüdrukust on kasvanud naine.

Ta on ikka veel rahutu, ikka veel energiline, tallub ikka veel inimeste südameil (ise seda teadmata), kuid erinevalt õuepealse kuuri lagunevast katusest viivad ta seiklused nüüd kaugemale – maailma teise otsa, Alaskale.

Ta õpib seal, teravatipuliste mägede vahel, kus kõnnivad karud ning valgepea-kotkad kala püüavad, et tema rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ta kohtab inimesi, kes avavad 10 talle oma südamed, õpib töötama sadade kelgukoertega, näeb mägesid, mis sunnivad oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimub muutus tema enese sees: ta õpib iseennast usaldama. Kalender näitab aastaid 2006 ja 2007.

Teda on aidanud, suunanud ja mõjutanud väga palju: sõprade eeskuju, õppejõudude vastutulelikkus, tööandjate usaldus, perekonna toetus. Kõigist enam soovib ta aga sügavalt kummardada oma ema ees, kelle eeskuju ja kannatlikkus on vorminud tüdrukust julge ja teotahtelise inimese, ning tänada raamatu toimetajaid Eppu ja Liisu – ilma teieta poleks see käsikirjast kaugemale jõudnudki.

Aitäh! Maria Kupinskaja Oktoober 2008, Tallinn