Читать книгу Minu Alaska - Maria Kupinskaja - Страница 6

Viisapalve, aprill 2006

Oo, bürokraatia, kes sa valitsed viisade ja töölubade maailma, pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu ülemvõim tulgu, Sinu tahtmine sündigu, nagu suurte ärimeeste jaoks, nii ka tudengitele. Meie igapäevast leiba anna ametnikele, sest ka nemad tahavad süüa, ja ära tee kellelegi erandeid, ära tule kellegi soovile vastu, nõnda kui meie ei andesta Sulle sinu olemasolu. Ja ära saada meid välismaale tööle, vaid päästa meid ära kurjast – äkki meile meeldibki kusagil mujal rohkem kui siin? Sest Sinu on riik ja vägi ja au. Igavesti. Mann

Üks tark mees – ma ei mäleta, kes täpselt ja millal – on öelnud: “Ei ole sinu asi mõelda, kuidas üks või teine asi võimalikuks saaks muutuda – sinu asi on lihtsalt uskuda, et saab, ja küll maailm leiab viisi, kuidas.”

Omavahel öeldes, keset viisade-töölubade-lennupiletiterahade korraldamise protsessi on see lause viimane asi, mida ma kuulda tahan, sest kui mu tahtmine tõesti loeks, oleks asjad oleks juba ammuilma valmis. Selle asemel on aga kurb (ja väga reaalne!) olukord see, et mida lähemale tuleb plaanitud lahkumiskuupäev, seda vähe tõenäolisemana kogu Alaskaprojekt tundub.

On hetki, mil tahan lihtsalt röökida ja juukseid katkuda.

Rahalised raskused, minu kõige suurem hirm, on ületatud: vajalikust 30 000 kroonist (kümme tuhat USA tööviisale, kümme lennupiletile, kümme igaks juhuks kaasa) on pannud kaks kolmandikku nn “Manni Alaska fondi” minu ema, ühe kolmandiku olen leidnud ise väikese tööotsa kaudu. Isegi lennupiletid Riiast Whitehorse’ini, pisikese Kanada linnani Alaska piiri ääres, on neli nädalat enne plaanitud lahkumiskuupäeva taskus.

Mida aga pole, on Kanada ja USA viisa. Ja aeg, et need teha.

Ma ei saa taotleda Kanada transiitviisat enne, kui olen kätte saanud USA tööviisa. Kuid ma ei saa taotleda USA tööviisat enne, kui minu tööloaga tegelev organisatsioon on vajalikud dokumendid postiga Eestisse saatnud. Algselt kahe kuni kolme nädala pikkune ootamine on veninud neljale nädalale. Seejärel viiele. Kuuele.

Olen närviline, aeg kiirustab takka, kevad tuleb aina suurema hooga, aga oodatud postipakki ei ole ega tule. Eestipoolne kontaktisik kehitab ainult õlgu ja ütleb, juba kümnendat korda järjest: “Ootame natuke.”

See on üks päikseline kevadpäev, mil mu kannatuse karikas lõplikult üle hakkab voolama. Valin ülikooli võlaõiguse loengu vaheajal USA telefoninumbri ja püüan leida inimest, kes oskaks mulle öelda, miks mu dokumendid ikka veel Eestis pole. Kõne maksumusest on mul täitsa ükskõik. Ma olen täpselt välja arvutanud, et mul on veel kaheksa päeva aega ja kui viisataotlus selleks ajaks sisse antud pole, on rong läinud – tööleping algab 26. mail ja uus lennupilet maksaks umbes 15 000 krooni. Mul ei ole seda raha.

Klienditeeninduse ametnikud ei taha mulle otseühendust anda.

“Palun rääkige oma Eesti-poolse kontaktisikuga!” paluvad nad külmalt.

Sõrmi selja taga ristates teatan veenvalt, et mina olengi tööloaga tegeleva organisatsiooni Eesti-poolne kontaktisik ning helistan nende üldnumbril ainult seetõttu, et olen õige telefoninumbri ära kaotanud. Klienditeenindaja jääbki minu lora uskuma, vabandab ja annab mulle vajalikud telefoninumbrid. Saan otseühenduse.

Ma ei tea siiani, mis mu paberitega täpselt juhtus, kuid ameeriklaste segasevõitu vabandus, et mu dokumendid ootavad mingit autoriseerimist (“Ikka veel?”), ja kaks tundi hilisem sõnum “Nüüd on kõik korras ja roheline tuli põleb” lubavad kahtlustada, et mind lihtsalt unustati ära. On see üldse üllatav? Igal suvel töötab Ameerika Ühendriikides mitukümmend tuhat Euroopa tudengit, mõni ime siis, et kellegi ankeet paberikuhja alla jäeti. Kahju lihtsalt, et see just mina pidin olema.

“Palun, ma tahan, et te mõistaksite – see on ääretult tähtis, et need valmis dokumendid nüüd nädala jooksul Eestisse jõuavad. Ma vaatasin juba järgi, FedExi kiirkulleriga jõuaksid nad viie päevaga!” ahastan telefoni.

“Palun saatke need kiirkulleriga! Ma olen nõus vahe ise kinni maksma, peaasi, et need kohale jõuaksid. Kas te mõistate? FedExi kiirkuller, mitte tavaline Fedex. Kiirkuller! Kas te mõistate?” ripun ma võõra ameeriklase südametunnistusel ja tunnen, kuidas jalad all värisevad.

Nooremapoolne naisehääl vastab: “Jah, ma mõistan, kiirkuller. Ma ei saa praegu postkontorisse minna, kuid ma viin need pärastlõunal. Okei?”

No mida ma peaks vastama? “Ei, protesteerin, vii kohe!”?

Nali naljaks, aga kuus päeva hiljem on postipakk kohal – FedExi kiirkulleriga, kahepäevase varuga. Sekeldused aga pole veel läbi.

Kanada viisapoliitika näeb ette, et eestlaste taotlused kogutakse Tallinnas igal reedel kella kaheteistkümneks kokku ning saadetakse suursaatkonda (mis asub Varssavis). Kõik oleks ilus, kui poleks üht tibatillukest probleemi – ma saan oma USA viisa reedel, aga... kella kahest. Kahest, mitte kaheteistkümnest. Kahest!

Telefonikõned USA saatkonda ja Kanada Eesti esindusse ei aita, kellaajalised protseduurid on järgimiseks ja erandeid ei tehta. Kui sul on vaja leida viis, kuidas viia oma pass, mille sa said kell kaks, kella kaheteistkümneks kellelegi teisele, siis see on sinu enda probleem.

Kanada esinduse inimesed püüavad mind küll rahustada ja korrutavad, et ma võin oma passi ära tuua küll, nad saadavad selle järgmisel reedel Varssavisse, aga mul ei ole enam nädalat – mu lennuk läheb neljapäeval.

Ma olen peaaegu käega löömas, kui minuga hakkab rääkima üks nooremapoolne meesterahvas, Kanada esinduse töötaja, ja soovitab mul ise Varsavisse kohale minna.

“Pass ise saatkonda viia? Kas nii tohib?” olen kahtlustav.

“Tohib ikka.”

“Kaua see aega võtab? Nende vastuse ootamine?”

“Samal päeval saate kätte.”

“Aitäh teile!”

Ja nii ma jooksengi Tallinn-Varssavi bussi peale.

Buss peaks saabuma Varssavisse hommikul kell 9.30. Täpselt parajal ajal, et ma jõuaksin saatkonda kella üheteistkümneks, dokumentide vastuvõtu lõpuks.

Vähemalt teoorias klapib kõik. Praktika on natuke teistsugune. Läti maanteedel on remonditööd, Varssavi südalinnas ummikud ja ma olen esimene, kes kell 11.15 lõpp-peatusse jõudnud bussist välja lendab ning päkkade välkudes taksopeatuse poole silkab.

“Kanada saatkond, Kanada saatkond! Kiiresti!”

Ma tean, et ma olen hiljaks jäänud, aga ma pean proovima. Ma ei saa alla anda, ma olen liiga lähedal!

Selgitan parajasti taksojuhile, mis mul põleb, kui pilk peatub auto armatuurlaual.

“Miks teie kell 10.20 näitab? Minu oma on küll 11.20,” küsin end ettepoole küünitades.

“Sul on Eesti aeg, siin ongi kell alles 10.20,” vastab mees konarlikus vene keeles.

Mul on raske oma õnne uskuda: “Päriselt ka või? Kas te olete kindel? Täiesti kindel? Aga see ju tähendab, et... ma jõuan. Õigeks ajaks!”

Ja nii ongi. Ta paneb mu Kanada saatkonna ees maha kell 10.45, lausa viisteist minutit enne vastuvõtu lõppu. Küsib veel, röövel selline, sõidu eest hingehinda, sest teab, et mul ei ole aega temaga vaielda. Virutan nõutud 800 krooni pahuralt esiistmele, soovin, et tal see raha kurku kinni jääks, ja jooksen saatkonna suunas.

Avanev vaatepilt lööb mu pahviks: kolmkümmend meetrit inimseina, mitmes reas külg-külje kõrval.

“Vabandage, kas see on järjekord?” küsin ühelt mammilt igaks juhuks selgitust.

Mammi vastab uhkelt, et on jah järjekord, astugu ma, tütreke, ilusasti lõppu, ning hoiatab, et täna ei saa ma oma viisat niikuinii, mingu parem koju ja tulgu hommikul tagasi.

“Aga miks siis kõik teised ikka veel järjekorras seisavad?” ei jää ma mammi vastusega kuigi hästi rahule.

“No eks nad loodavad, et äkki saab täna veel sisse,” seletab too vene-poola segakeeles.

Mõõdan silmaga ootavate inimeste arvu (umbes kuuskümmend), kaalun ööseks Varssavisse jäämise võimalusi (ei saa, sest raha pole ja järgmisel päeval on Tartus võlaõiguse eksam, kolme päeva pärast aga lennuk) ning otsustan samuti venitamistaktika kasuks. Seisan ja vaatan, mis saab. Mingi mundris mees karjub juba üle peade, et taotluste vastuvõtt on lõppenud, kuid rahvas seisab edasi ning seisan minagi.

Mingil hetkel avastan, et osa inimesi lastakse siseõuele järjekorrast olenemata ning lähen uurima, milles asi. Ma ei saa täpselt kõigest aru, sest valvuritel on kõva poola aktsent, aga selgub, et tänu mingisugusele vahetegemisele viisataotlejate isikus on ka minul õigus eelisjärjekorrale. Astun, lõug uhkelt püsti, läbi metallist pöördväravate ning arvan naiivselt, et ongi kõik korras.

Tühjagi! Saatkonna siseõuel on peaaegu sama muljetavaldav järjekord, mis keerdub pika ussina hoone peaukse suunas, ning seekord ei ole enam kellelgi järjekorrast mööda nihverdamist. Tund-poolteist hiljem olen ma igatahes sees ning annan oma dokumendid-ankeedid võõrale klaasakna taga istuvale tädile. Kuna tädi on poolakas ja hääldab inglise keelt vägeva poola aktsendiga, pannes mind kaks korda üle küsima isegi omaenda perekonnanime (ma ausõna ei saa aru, mida ta ütleb!), tunnen kerget kõhedust.

Kuna Eesti ja Kanada vahel ei eksisteeri veel viisavabadust – on 2006. aasta kevad –, läbin ma saatkonnas samasuguse protsessi nagu poolakad, leedukad ja lätlased, kes sinna saali kogunenud on. Iga paari minuti tagant hüütakse valjuhääldist trobikond nimesid, sama palju inimesi tõuseb, astub ühte kolmest-neljast kabinetist ning väljub sealt paar minutit hiljem, kas õnnelikult paberitega vehkides või nutma puhkedes.

“Kuidas ma aru saan, et mind kutsutakse, kui ma ei olnud võimeline oma perekonnanime isegi siis ära tundma, kui see vastuvõtulaua tädi kolmandat korda püüdlikult hääldas?” mõtlen ma kulmu kortsutades ning otsin mõnd inimest, kes valdaks ka vene või inglise keelt. Lõpuks saan kaubale ühe naisega, kes lubab minu nime kuuldes (näitan talle passist, kuidas seda kirjutatakse) kindlaks teha, et ma kutsele reageerin ja vajalikku kabinetti lähen.

Ma ei ole küll surmkindel, et ta on saanud aru, mida ma temalt palun – tädi vene keel on tõesti väga lombakas. Aga mul ei jää üle muud, kui loota parimat, sest teised vaatavad mulle otsa veel lollimate pilkudega. Miks Kanada saatkond kõiki teadaandeid ainult poola keeles teadustab, jääbki mulle mõistetamatuks.

Ühel hetkel, kui kõlarist kostab kahtlaselt “Gubingaja” sarnane kutsung ja tädi mu kõrval püüdlikult küünarnukiga togima hakkab, liigun kabineti suunas.

“Miks te transiitviisat taotlete?”

“Vaadake, ma lähen tööle Skagwaysse, mis asub Kanada piiri ääres, ja mul on hoopis lihtsam otselennuga Whitehorse’i minna, kui suure ringiga läbi Ühendriikide lennata.”

“Millega te Whitehorse’ist Skagwaysse saate?”

“Auto või bussiga.”

“Aga siis ma ei saa teile transiitviisat anda. Te ju väljute lennujaamast.”

Kolks... kolks... kolks... kuulen ma oma lootusekübemeid kuristikku kukkumas.

“Aga... Aga mis ma siis teen?”

“Te peate taotlema pärisviisat.”

See ei ole hea uudis. Ma olen kuulnud hulga legende Kanada turistiviisa saamise tõenäosusest ning ükski neist ei räägi ametnike sõbralikkusest ja vastutulelikkusest. Ega ma transiitviisat ilmaasjata taha – selle saamine on tõenäolisem kui turistiviisa oma, ja Tallinnas ei rääkinud keegi, et auto või bussiga USAsse liikumine transiitviisa nõuete alla ei mahu. Pealegi maksab turistiviisa minu mäletamist mööda 2000 krooni ringis, mina aga olen äärmisel kokkuhoiurežiimil.

Aga mis siis, kui ma ei saa viisat? Kui ma peangi minema läbi Ühendriikide, tegema neli ümberistumist ja maksma ühe suuna pileti eest 15–20 tuhat krooni? Mis siis saab?

Kahjuks pole enam midagi teha, tuleb lihtsalt istuda ja oodata vastust – ja lipata valvuriga kokkulepet otsides linna, sularahaautomaadi juurde.

Kui vastuvõtulaua tädi, kes lisaks taotluste vastuvõtmisele ka dokumente tagastab, mu akna juurde kutsub, põksub minu süda üsna ärevalt. “Sain? Ei saanud? Sain?”

“Palun, siin on teie pass, näete, siin lehel on viisa. See kehtib kuni 26. septembrini.”

“Vabandust, mis te ütlesite? Mis kuuni?”

“26. septembrini.”

“Mis mõttes septembrini?”

Tädi vaatab mulle segasel pilgul otsa ega saa vist aru, kust mul sügeleb. Hakkan kiiresti seletama: “Vaadake, ma ju taotlesin lihtsalt üheks päevaks, et saaksin Kanada kaudu USAsse sõita. Näidake, kas tõesti on septembrini?”

Ja ongi nii – pirtsakusega tuntud viisaametnikud on andnud mulle pika viisa. Ma küsisin üheks päevaks, aga nemad andsid terveks suveks.

Kui ma, pass näpus, tagasi tänavale astun, olen ma ikka veel liiga šokis selleks, et millestki aru saada. Mul on passis mitte lihtsalt Kanada transiitviisa, vaid terve suve kestev turismiviisa, ning kaks lehekülge eespool särab mu USA tööluba! Mu kannatused on läbi, ma olen jõudnud! Küll viimasel hetkel, aga jõudnud.

Kui ma õhtuse bussiga tagasi Eesti suunas loksun, veerevad mu põski mööda suured elevandipisarad. Midagi täiesti uskumatut on õnnestumas ning see teadmine hakkab mulle kohale jõudma. Kolm päeva veel, ja minu hullumeelne aasta on läbi.

Ma olen minemas kuhugi, kus pole ainumatki tuttavat ning võin alustada täiesti puhtalt lehelt.