Читать книгу Hobusehullud - Marian Suitso - Страница 13

Kogu päeva põrnitsesin Markot ja ta sõpru pahaselt altkulmu ja kui mõni neist minust lähedalt möödus, keerasin selja. Olime Eliisiga ninapidi koos ja nii polnud poppide ignoreerimine üldse raske. Tuleb muidugi tunnistada, et popid ei teinud sellest eriti välja. Võib-olla nad ei märganudki. See oli rohkem minu isiklik projekt.

Kui aga pärast tundide lõppu tuli Marko ja ütles nagu muuseas: „Õhtuni!”, vastasin mina:

„Ei, ma ei tule.”

Marko näis üllatunud.

„Ega sa ometi sellepärast pahane pole, et me ei jõudnud eile midagi koos teha? Vaata, me kohtasime ühtesid sõpru ja ei saanud õigel ajal tulema. Tule ikka. Mis me ilma sinuta peale hakkame?”

Teete ise oma kodutöid, kähvasin mõttes. Marko vaatas, et ma ei vastanud, ja ütles:

„Luban sulle, et enam nii ei juhtu. Homseks polegi eriti palju õppida, nii et saame kindlasti midagi ette võtta. Tule ikka, mõmmike.”

„Hea küll siis.” Ma lihtsalt ei suutnud jälle „ei” öelda. Ja ta ütles mulle „mõmmike”. Äkki ma ikka meeldin talle? Lähen proovin veel see üks kord.