Читать книгу Hobusehullud - Marian Suitso - Страница 6

Nii, ongi siis esimene koolipäev möödas. Üsna armas oli vaadata, kuidas algklasside põnnid olid hästi pidulikult riides ja tulid lillekoormatega. Eks emad-isad käskisid. Meie vanuses pole aga 1. september enam mingi teab mis pidulik päev. Istusime aktusel ära ja pärast seda tuli klassijuhataja tund.

Nagu ikka, algas klassis kohe võidujooks parimate pinkide peale. Meil on nii, et aasta alguses krabatakse endale kohad ja need jäävad siis kogu õppeaastaks. Klassijuhataja on meil mata õps, nii et täna otsustati siis mata klassi istumiskohad. Meil Eliisiga õnnestus maanduda väga heal kohal – akna all kolmandas pingis. Olime väga rahul, kuid siis tulid sinna kaks poppi tüdrukut, Leana ja Bianca.

„Tegelt on nii, et me otsustasime juba eelmisel kevadel, et istume sel aastal siia,” ütles Leana. „Nii et see on tegelt meie koht.”

„Aga meie jõudsime siia enne,” üritasin ma protesteerida.

„Kas te vaidlete Leanale vastu?” küsis Bianca uskumatult.

Kõik vahtisid meid. Tundsin, kuidas popid moodustasid meie vastu ühisrinde, samas aga ei teinud ükski „nähtamatu” katset meid toetada. Muidugi kobisime pahaselt pobisedes pikema jututa sealt minema. Kuna selle aja jooksul olid kõik paremad kohad ära võetud, pidime istuma keskmisse ritta esimesse pinki, mis on täpselt õpetaja nina all. Nii palju siis lootusest vahepeal oma asjadega tegeleda, aga seda tahab mõnikord ju igaüks. Pärastpoole ma mõtlesin, et oleks võinud Leanalt ja Biancalt küsida näha seda lepingut, kus on kirjas, et nad koha broneerisid. Aga see oli alles pärast ja siis oli juba hilja. Täpselt nagu alati.

Õpetaja rääkis nagu ikka alguses tühjast-tähjast, aga meie ootasime muidugi pingsalt, millal saame teada semestri tunniplaani. Sellest ju sõltub meie elu järgmiste kuude jooksul. Kui õpetaja hakkas tunniplaani tahvlile kirjutama, läbis klassi pahameelesumin. Teisipäeval ja neljapäeval kaheksa tundi! Pärast tuleb niikuinii veel kodus õpikute taga istuda, nii et ei anta meile mingit asu. Siiski, midagi inimlikku oli tunniplaani koostajates veel säilinud – reedeti hakkab olema kõigest kuus tundi. Ilmselt tahavad õpetajad ise ka varem nädalavahetust pidama minna.

Kui tund sai läbi ja kõik panid asju kokku, ütles Marko käriseva häälega nagu orkide pealik „Sõrmuste isanda” filmist: „The time of fun is over, the time of school has come! ”

See oli väga tabav. Kõik naersid.

Hiljem läksime Eliisiga Lehvikuga jalutama. Tahtsime nautida veel viimast õhtut, mil ei pea koolitöödega tegelema. Täitsa sügise tunne on küll juba. Isegi osa kaselehti on kollased.