Читать книгу Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat - Марк Фрост - Страница 12

Will jõudis tänava viimase maja juurest algava rajani ning rühkis mööda seda kallakust üles tuletõkketee lukustatud väravani. Pugenud postidevahelisest august läbi, liikus ta mööda teed ülespoole. Päike vajus läände, mässides tema ees kõrguvad nõlvad erksasse kristall­selgesse valgusse.

Willi kopsud pumpasid õhku, kui ta läbis hulga kanjoni seina uuristatud järske kurve. Tee muutus tasasemaks ja kulges mõnda aega piki mäeharja, enne kui taas ülespoole suundus. Mõlemal pool teed oli tihe rägastik ja kuivanud põldmarjavõsa. Teda ümbritsenud terav päikesevalgus suubus videvikku. Ta peatus, et selja taha vaadata. Kaugemal allpool silmas ta kummalist valgussõõri, nagu oleksid viimased päikesekiired puurinud end läbi tohutu luubi. Valgus on nii intensiivne ja ere, et ta kartis, et võsa võib tuld võtta.

Minu elu kummalisim päev, mõtles ta. Dr Robbins ilmub välja kohe pärast musta sedaani, prowler’it ja võlts-Belindat. Kuid kui nende vahel on mingi seos – ja reegel nr 27 ütleb, et seos on –, siis milline see olla võiks?

Test. Test pidi olema seos. Võib-olla oli tema testi­tulemus tekitanud kära, mis kellelegi silma jäi? Kellelegi, kelle huvi tema vastu polnud kaugeltki nii positiivne või heasoovlik kui keskusel?

Ehk oli test mootoriks, mis andis tõuke sellelegi, mis oli toimunud emaga?

Willi kõrv püüdis kinni õrna veidra kriipiva heli. Miski liikus võsas, sealsamas, kus ta oli näinud nüüdseks haihtunud kummalist valgussõõri. Ta kuulis oksi murdumas. Kõige tõenäolisemalt oli see hirv. Kogu mäestik kihas neist. Siis kostus eemalt teiselt poolt teed veel krabinat. Valjemalt.

Will peatus. Vaikis ka krabin põõsastikus. Kui ta edasi jooksis, tulid hääled tagasi, kopeerides tema liikumist.

Mis loom niimoodi käitub?

Will jäi uuesti seisma, kuid seekord teeäärne liikumine ei lakanud, vaid nihkus teele lähemale. Puumad? Ebatõenäoline. Neid küll leidus siinkandis, kuid pea keegi polnud neid näinud. Ning jahti pidasid nad üksinda.

Ta kuulis madalat kurguheli.

Koiotid. Pidid olema. Tihnikus oli näha veel sagimist. Oksad liikusid mõlemal pool teed, kui karjad ligemale jõudsid.

Tuul pööras, kandes temani iiveldamaajava leha: põlenud kumm või karvad, tugev mädamunahais. Kas seda levitasid need loomad? Will korjas tee äärest jässaka kuivanud oksa. Ta silmas allpool paljandit, kus mudalihe oli tihniku servas pidama saanud.

Hämminguga nägi ta, kuidas mudale ilmusid jäljed. Need olid tühjad ja ümmargused nagu kondised nupud. Ja need ilmusid mustrina: kaks, siis üks; kaks, siis üks, ikka pikkade vahedega. Nagu kolmjalg, mis nõlvakut mööda tema poole liikus. Nähtamatu kolmjalg.

Lõrin algas uuesti, piirates teda mõlemalt poolt teed. Möirete vahel kuulis ta madalahäälset vadinat, mida saatis iseloomulik undamine ja ebaühtlased kähedad löögid. See kõlas nagu mingi keel.

Willi haaras kabuhirm. Alla viib ainult üks tee, mõtles Will, ja mis need asjandused ka poleks, on nad lõiganud selle tee ära ...

Will pööras kannapealt ringi ja spurtis mäest alla. Hetk hiljem kuulis ta olendeid metsiku huilgava kriiskamise saatel endale järele tormamas. Kui ta järsaku servale lähenes, lendas temast üle mingi varju­taoline mass ja maandus otse tema ees. Sammu muutmata äsas Will sellele kogu jõust oksaga. Oks purunes vastu nähtamatut kogu ja keda ta iganes löönud oli, oigas valust.

Tagasilöök tõukas Willi teelt. Ta peaaegu kukkus, kuid ajas end pööreldes maast lahti ja andis jalgadele valu. Nähtamatu õudusunenägu püsis tema kannul. Õhk särises. Midagi teravat lõikus läbi tema dresside ja kriipis üle selja. Terav valusööst sundis teda käänulisel rajal veelgi kiiremini edasi sööstma.

Nähtavus halvenes. Ta kuulis olevusi oma selja taga, kuid hääled olid jäänud kaugemale. Üritades meele­heitlikult edumaad kasvatada, võttis Will terava kurvi, alandamata sealjuures kiirust. Vasakut jalga maha toetades, et pöörata paremale, tabas ta mudast laiku ja libises. Ta kaotas tasakaalu, kukkus ülepeakaela ja ...

Mataki. Ta maandus oma vasakul küljel, rullus ja sirutas käed piduritena välja, kuid libises mööda rada edasi. Ta sai pidama kurvi välisserval. Hetk hiljem oleks ta kukkunud kuue meetri kõrguselt pimedusse.

Will ajas end jalule ja liipas edasi. Ta kuulis iiveldama­ajavaid haukuvaid helisid, millegi märja ja lihava korskamist ja nuhutamist, olendid olid temast vaevu kolmekümne meetri kaugusel ja kahandasid kiiresti vahemaad. Tuletõkke tee lõpuni jäi pea pool kilomeetrit, tal polnud vähimatki lootust jõuda sinna enne neid.

Eespool läbistas pimedust ere valgusvihk. Kostis kõrvu­lukustav mürin ja paar säravvalgeid esitulesid sööstis, gaas põhjas, tema suunas. Oli see must sedaan? Ta ei suutnud öelda.

Will viskus eest ära teepervele, kui auto temast mööda tuhises. Hiiglasliku mootori tulisus pani õhu virvendama. Kui auto külje ette keeras ja tema selja taga ümber pööras, tungis ninna põleva kummi kibeteravat lõhna. See polnud sedaan. Esituledest pimestatuna suutis Will hoomata vaid kohviku juures nähtud prowler’i ja rooli taga istuva koguka juhi tumedat kontuuri.

Prowler’i topelt leegitorudest purskasid kõrvulukustava vihinaga leegid. Teele lahvatas tulemüür ja Willi jälitanud olendid tormasid pea ees tulle. Nende huilged muutusid ilgeteks kiledateks kiunatusteks. Leekide valguses nägi Will väänlevaid väärastunud kehasid meeletuna ringi visklemas.

Auto jäi tema kõrval seisma. „Istu sisse,” urises juht. See oli sama hääl, mida ta oli kuulnud – kuigi oma peas – kohviku ees seistes.

Will hüppas tagaistmele ja prowler kihutas allamäge. Taha vaadates nägi Will põlevaid olendeid üle kaljuserva pudenemas ja pöörlevate tulekeradena tühjusse kadumas.

Auto tormas läbi avatud värava ja jõudis hetkega tasandikule. Will tõmbus kössi, kui nad ilmvõimatu kiirusega järske kurve võtsid. Mööduvate tänava­lampide valguses märkas Will rooli kohale kummarduva juhi nahktagi seljal ümmargust embleemi. Sellel oli kolm kujundit ja sõnad, mis jäid pimedas loetamatuks.

Korraga jäi prowler pimeduse varjus seisma.

„Välja!” käskis juht.

Will komberdas autost välja ja taganes. Juht jäi varju ning silmitses teda liikumatult mustade lenduri­prillide tagant. Mehe trimmis olek ja rahutukstegev vaikus mõjusid ähvardavalt.

„Kes need veel olid?” küsis Will.

„Sa ei taha teada,” vastas juht.

„Aga ...”

„Lase jalga. Sa võid end ju oivikuks pidada, semu, aga kui sa ei taha karke varakult nurka visata, siis järgmine kord ära ole selline toru.”

Will ei suutnud tabada juhi aktsenti, kuid see oli vahe nagu mõõgatera. „Vabandust,” ütles Will. „Mul pole aimugi, mida sa just ütlesid.”

Juht naaldus ettepoole valgusesse ja langetas prillid. Tema läbitungivaid röövlinnulikke silmi kroonisid metsikud mustad kulmud. Ja armid. Palju arme.

Ta tõstis oma parema käe nimetissõrme. „See on üks,” sõnas mees. Seejärel vajutas ta gaasi põhja. Prowler kadus nurga taha ja selle mootori hääl kustus kiiresti öös.

Will vaatas ringi. Ta seisis viieteistkümne meetri kaugusel kodu tagauksest. Avatud aknast kostus vanaaegses seades muusikat, naisehääl ja teda saatev bigbänd:

„If you go out in the woods tonight

You’re in for a big surprise . . .

If you go out in the woods tonight

You’d better go in disguise . . .”