Читать книгу Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat - Марк Фрост - Страница 9

Ärevus näris Willi hinge kogu jooksu ajal nagu termiidid. Ta ei vankunud ja vaatas selja taha vaid korra. Ei musta sedaani, ei prowler’it, mitte ühtki sõnumit isalt. Ja mitte ühtegi teist jooksjat: Will jõudis kooli juurde ihuüksi. Ta lõi stopperi kinni ja vaatas ehmatusega, et oli jooksnud 2,25 km kohvikust koolini ajaga 3.47.

Tema rekordid olid purustatud – kaks korda ühe tunni jooksul – ja ta polnud isegi higine. Ta oli alati teadnud, et on kiire. Juba kümneselt, kui koer teda taga ajas, avastas ta, et tal on veel üks käik, mis võimaldab joosta nagu hirv. Aga kui ta oma vanematele sellest rääkis, olid nemad surmkindlalt selle vastu, et keegi teda jooksmas näeks. Kuni selle aastani ei lasknud nad teda isegi murdmaajooksu trenni, ja nüüdki oli ta pidanud lubama, et hoiab end tagasi. Willil polnud endiselt aimu, kui kiire ta tegelikult on, kuid tänase hommiku põhjal otsustades võinuks ta purustada viimse kui rekordi.

Will oli peaaegu riides, kui Rangerid pea kaks minutit hiljem riietusruumi sisse vajusid. Hingeldades heitsid mõned neist tema poole kummalisi pilke.

„Mida paganat, West,” sosistas Schaeffer.

„Sorry,” pobises Will, „ma ei tea, mis mul sisse läks.”

Will kiirustas välja, enne kui keegi temalt rohkemat küsida jõudis. Kui just keegi teine meeskonnast aega ei võtnud, siis ehk on neil pärastlõunaks ununenud, kui kiiresti ta jooksis. Ta hoiaks trennis tahapoole, püsides oma tavapärases graafikus, ja neid ei huvitaks mitte grammigi, et ta oli just lati kõrgemale tõstnud.

Ometi ei suutnud ta sellele endiselt selgitust leida.

Will rüsis läbi koridoride ja libistas end minut enne ajalootunni algust oma kohale. Igaks juhuks kontrollis ta viimast korda oma sõnumeid. Ei miskit. Paps oli kas varasel nõupidamisel või läinud oma hommikujooksule.

Kella kõlades lükkas Will telefoni värina peale. Klassi­kaaslased tunglesid klassiruumi, tusased ja unevaeguses, kohmitsedes oma telefonidega ja püüdes sel moel oma metsikut seltsielu ohjes hoida. Talle ei pööranud keegi tähelepanu. Nagu tavaliselt. Will oli selle eest hoolitsenud. Igavese uue poisina oli ta ammuilma õppinud lukustama emotsioone sügavale enda sisemusse, näidates välismaailmale pelgalt ilmetut maski.

NR 46: KUI VÕÕRAD TEAVAD, MIDA SA TUNNED, ANNAD SA NEILE EELISE.

Will oli pikk sihvakas kutt, kes istus alati tagumistes ridades, längus, et oma pikkust varjata, ja mitte kunagi laineid lüües. Tema riietus, kõnemaneer, viis, kuidas ta toimetas, oli vaikne, hillitsetud, nähtamatu. Täpselt nagu vanemad talle õpetanud olid.

NR 3: ÄRA TÕMBA ENDALE TÄHELEPANU.

Sisimas tundis ta endiselt kriipivat muret: JOOKSE, WILL. ÄRA PEATU. Kas võis isa sõnumite ajastus – täpselt siis, kui must auto teda peatas – olla kokku­sattumus?

NR 27: KOKKUSATTUMUSI POLE OLEMAS.

Proua Filipovitš seadis end oma igapäevasele troonile. Tänane teema: Napoleoni sõjad. Isegi see tüütu pinin, mida tegi kooliraadio seina peal, oli huvitavam. Pool klassi pingutas, et ärkvel püsida; ta nägi kaht kaaslast üles võpatamas, kui nende lõuad toeks seatud kätelt maha libisesid. Õhk oli tardunud, justkui oleks isegi hapnik lootuse kaotanud.

Willi mõtted liikusid viimasele asjale, mida paps oli kaks päeva tagasi enne ärasõitu öelnud: „Pööra oma unenägudele tähelepanu”. Korraga vilksatas silme ees varem käest lipsanud unenägu. Ta sulges silmad, et linti tagasi kerida, ja tabas ainukese häguse pildi:

lund sajab. Vaikus tohutus metsas, suured puud valge lumekoorma all.

Kõigist kolimistest hoolimata polnud ta enne tänahommikusi härmas mägesid lund oma silmaga näinud. Ometi tundus pilt unenäost tõelisem. Justkui oleks ta seal varem olnud.

Uks avanes. Sisse lipsas koolipsühholoog, kes proovis liigagi ilmekalt märkamatuks jääda ning meenutas nii sissemurdmist jäljendavat miimi. Will tundis meest ähmaselt. Kolme kuu eest, augustis, oli mees tutvus­tanud Willile kui uuele õpilasele kooli. Hr Rasche. Kolmekümnendais. Pirnikujuline mees velvetis ja karjuvas tviidimustris, torkiv akadeemikuhabe katmas lõugade kaskaadi.

Rasche sosistas midagi pr Filipovitšile. Klass elavnes, tundes tänulikkust iga väikseimagi asja eest, mis neid Bonaparte’i surmast päästis. Täiskasvanute pilgud liikusid üle klassiruumi.

Hr Rasche’i pilk jäi pidama Willil. „Will West?” küsis ta veidra kõverdunud naeratusega. „Kas tuleksid palun minuga kaasa?”

Willi närvisüsteem lõi häirekella. Ta tõusis, soovides, et suudaks haihtuda. Klassi läbis klatšihimuline sumin.

„Võta oma asjad kaasa,” käskis hr Rasche kiretul ilmel.

Rasche ootas teda uksel ja juhatas siis teed, tõustes igal sammul kikivarvule.

„Kui suures jamas ma olen?” küsis Will.

„Jamas? Ei-ei-ei,” vastas Rasche ja manas näole pingutatud koerailme. „Kõik on „hästi”.” Rasche moodustas õhus sõrmedega jutumärgid.

Ai.

„Aga ma olen sinuga, vana,” ütles Rasche. Ta müksas poissi rusikaga, näidates oma poolehoidu. „See on ikka päris-päris vinge. Küll sa kohe näed isegi.”

Kui nad direktori kabineti esisest pikast lauast möödusid, saatsid laua taga istujad Willi soojade naeratustega. Üks näitas talle isegi pöialt.

Midagi on kapitaalselt tuksis.

Direktor Ed Barton hüppas oma kabinetist välja. Südamlik pirukanäoga mees raputas Willi kätt nii tormakalt, nagu oleks too võitnud maakonna teadusolümpiaadi.

„Hr West, tulge sisse, tulge sisse. Hea meel teid jälle näha. Kuidas teil täna läheb?”

Üha veidramaks läheb. Igal teisel päeval poleks Barton suutnud teda ära tunda isegi siis, kui ta oleks seisnud rivistuses koos kahe siiami kaksikuga ning tal oleks abiks Willi klassipilt ja verekoer.

Samas, Will oli alati klassipildi tegemiselt viilinud.

„Ausalt öeldes olen veidi mures,” ütles Will, kui ta koos hr Rasche’iga Bartoni järel kabinetti astus.

„Mille pärast, Will?”

„Et kõik on minu vastu nii kenad, sest teil on mulle midagi traagilist teada anda.”

Barton itsitas ja juhtis teda edasi. „Oh ei. Üldsegi mitte.”

Rasche sulges nende järel ukse. Üks naine tõusis Bartoni laua kõrvalt toolilt ja sirutas tervituseks käe. Tumedat rätsepakostüümi kandev naine oli sama pikk kui Will ning sire ja sportlik. Sirged blondid juuksed olid hoolikalt hobusesabasse seotud. Edevate tikk-­kontsade kõrval lebas hinnalisena tunduv nahast portfell.

„Will, see on dr Robbins,” tutvustas Barton.

„Väga meeldiv kohtuda, Will,” ütles naine. Tema käepigistus oli tugev ja kannikesesinine pilk terav.

Kes ta ka poleks, mõtles Will, doktor on igatahes pagana kuum.

„Dr Robbinsil on tõeliselt põnevaid uudiseid,” sõnas Barton.

„Sa oled ju faktide ja numbrite alal tugev, eks ole, Will?” küsis Robbins.

„Erinevalt ...”

„Erinevalt neist, kes usuvad turundusnõkse ja alateadlikku reklaami, mille eesmärk on limbilist süsteemi stimuleerides uinutada sinu teadvus ja lülitada välja ratsionaalsed impulsid.”

Will kõhkles. „Oleneb sellest, mida te mulle müüa üritate.”

Dr Robbins naeratas. Ta kummardus, et võtta oma portfellist õhuke must metalne sülearvuti. Ta asetas arvuti Bartoni lauale ja avas selle. Ekraan lõi helendama kunstipärasteks graafikuteks vormitud infokildude kaskaadist.

Direktor Barton istus laua taha. „Will, kas sa mäletad seda standardiseeritud testi, mida teie klass septembris tegi?” küsis ta.

„Jah,” vastas Will.

Dr Robbins jätkas: „Testi korraldab Riiklik Akadeemilise Võimekuse Hindamise Agentuur. Selle sooritab viimane kui üks kümnenda klassi õpilane riigis.” Ta osutas suurele lühikeste vilkuvate joonte kogumile keset ekraanile ilmunud diagrammi. „Need on viimase viie aasta riiklikud keskmised.”

Robbins vajutas klahvi, et suurendada graafiku ülaosa. Nähtavale ilmunud väiksem kogum meenutas tantsivaid kuueteistkümnendiknoote. „Need siin on riikliku stipendiumi laureaatide tulemused,” ütles ta. „Andmebaasi kaks ülemist protsenti.”

Dr Robbins vajutas veelkord klahvile ja pilt liikus taas, suurendades ühte punast täpikest kõrgeima kogumi kohal. Üksikut täpikest.

Willil hakkas kõht ärevusest keerama. Oih, mõtles ta.

„See,” jätkas Robbins, „oled sina. Üks 2,3567 miljonist, kui täpne olla.” Ta kallutas pea küljele ning naeratas uuesti säravalt ja sõbralikult.

Willi süda jättis löögi vahele. Ta proovis varjata oma ehmatust ning tema peas trummeldas üksainus mõte: kuidas see veel juhtus?

„Vaat siis, poiss,” ütles Barton heameelest käsi hõõrudes. „Mis sa selle peale kostad?”

Testi sooritamise ajaks oli Will käinud selles hämmastavalt keskpärases koolis vähem kui kaks nädalat, kuid Barton kavatses ilmselgelt võtta tema tulemusest, mis vähegi võtta andis.

„Will?” küsis dr Robbins.

„Vabandust. Ma olen veidi ... sõnatu.”

„Igati arusaadav,” vastas ta. „Kui soovid, võime vaadata üksikasjalikumalt.”

Kellanupp Bartoni laua peal häälitses. Barton viipas Rache’ile, viimane pöördus ja avas ukse. Sisse astus Willi ema, sall ümber kaela ja päikeseprillid varjamas silmi.

Will püüdis leida märke pettumusest – ta oli keeranud kokku tõelise jama ja minetanud oma anonüümsuse –, kuid ema vaid naeratas talle. „Kas pole põnev?” ütles ta poega kallistama kiirustades. „Tulin kohe, kui dr Robbins helistas.”

Will tõmbus tagasi ja märkas ema päikeseprillidel oma peegeldust. Veider. Ema ei kandnud siseruumides kunagi päikeseprille. Kas ta oli need ette pannud, et ma ei näeks tema silmi? Ta etendas teistele täiskasvanutele tõelist elevust, kuid Will teadis, et sisimas pidi ta olema väga pahane.

Kui Belinda taandus, tundis Will kerget sigaretihõngu. Kummaline. Küllap oli tal kontoris suitsetajaid. Kas Californias üldse tohivad töötajad suitsetada?

Willi telefon surises. Sõnum isalt: PALJU ÕNNE, POEG! Ema arvatavasti helistas talle.

Willi ema surus teistel kätt ja vahetas kõigi ruumisolijatega viisakusi. Seejärel võttis dr Robbins ohjad jälle enda kätte. „Kui sulle sobib,” ütles ta, „ja te meid vabandate, ma sooviksin, et teeksid veel ühe kiire lihtsa testi.”

„Mille jaoks?”

„Uudishimust,” ütles ta lihtsalt. „Kui keegi purustab olemasoleva statistilise mudeli, vajavad teaduslikult mõtlevad inimesed kinnitust. Kuidas on? Kas teeme ära?”

„Ja kui ma keeldun, mis on halvim, mis võib juhtuda?” küsis Will.

„Sa lähed tagasi klassiruumi, lõpetad oma päeva ja unustad, et me üldse vestelnud oleme,” vastas ta.

Rääkides veenvast argumendist. „Teeme ära,” soostus Will.