Читать книгу Geenide vägi - Markus Hengstschläger - Страница 6

Olen sündinud Ülem-Austrias. Minu isapoolne perekond pärineb Mühlviertelist ja emapoolne Steiermarkist. Ema poolt on isegi Jugoslaavia geneetilisi mõjusid (sellest on juba palju aega möödas). Mina abiellusin sakslannaga, kes on sündinud Pfalzis. Peale selle on ta geneetik. Meie lastel Annal ja Maxil on nii Saksa kui Austria pass ning populatsioonigeneetiliselt on nad seega väheses ulatuses hübriidid. Kui meie laste välimust ja iseloomu täpsemalt vaadelda, avalduvad suguvõsa selged ja enamasti täiesti vastukäivad omadused: ilusad sinised silmad on meilt, mõtlikkus tuleb vanaisalt, mina mängisin noorena jalgpalli ning me kõik – kuidas seda nüüd öelda – oleme ebamusikaalsed. Seda kõike kinnitavad kunagi loodusteadused…

Võib ette kujutada, et sellised „täpsed teaduslikud” suguvõsauuringud panevad kaht elukutselist geneetikut alati kahetsevalt naeratama või ehmatusest higistama. Kahetsev naeratus tekib suule juhul, kui on selge, et tege mist ei ole geneetiliselt päritava omadusega. Hirmuhigi tuleb otsa ette aga väga sageli siis, kui jutuks tuleb tule mus, milles on ehk ainult üks geneetiline komponent. Kui tihti käivad meil sellistes situatsioonides hirmuhigi teki tavad mõtted läbi pea: missugune partner, missuguse väljanägemisega tuleb laps, millise iseloomujoone saab ta vanematelt või onult… Sa ei ole selline nagu su sugu lased?! Sellised küsimused on kahele ühiste järeltulijatega geneetikule piinavad.

Kui ma esimest korda oma naisega esivanemate juurde Mühlviertelisse sõitsin, oli parajasti suvi. Oli selline soe päev, mil ühed talunikud putitasid oma kõverate paksude sõrmedega traktoreid, teised, punnpõsksed ja väljapaistvalt suurte punaste ninadega, istusid sooja tallimüüri ääres ja jõid puuviljaveini, kolmandad püüdsid kaitsta oma kahvatut ja kortsus näonahka ning hõredaid heledaid juukseid päikesepõletuse eest, otsides puu varjus valjult norsates raskele tööle leevendust. Seda kõike tea-dis mu naine ka Pfalzist. Tol päeval jõudis ta aga juba varem mainitud hirmuhigi tekitava järelduseni, et kõik mehed, kellest me mööda sõitsime, olid ühesuguste kõverate rohmakate sõrmede, paksude punaste ninade, punnpõskede, heleda naha ja hõredate juustega. Kõik need mehed olid hämmastavalt sarnased!

Ma heitsin pilgu kõrvalistmele ja tundsin oma naise juures kohe ära kõik endale tuttavad geneetiku hirmu tunnused: avatud suu, higipiisad, kokkupigistatud silma laud, juurdlev korts otsmikul. Ma teadsin kohe, mis tal sel momendil läbi pea käis: miks selline ebanormaalne sarnasus? Ta pani erialakirjandusele toetudes järjest nagu püstolist tulistades kokku oletatavaid seletusmudeleid. Esimene võimalus oleks, et meeste sarnasus tuleneb ainult nende päevatöö olemusest. Raske põllutöö muu dab sõrmed kõveraks ja paksuks, puuviljavein teeb nina punaseks ja suureks, läbi Mühlvierteli mäestiku puhuva tuule mõjul tõmbub nahk kortsu ja piirkonna vähesed tugevad päikesetunnid pleegitavad seda. Kui ma uudis himulikult oma kõrval istuvat ja lahtisest aknast õhku ahmivat naist vaatasin, sain aru, et ta on oma teadusliku analüüsiga palju kaugemale jõudnud. See oli ka lihtne. Ta pidi ainult teisele poole vaatama. Seal istusin loomulikult mina. Sel ajal kõigest 26-aastane, aga juba väga kõverate paksude sõrmede, väga suure punase nina, äärmiselt hõredate juustega… Mida mu naine samuti teadis, oli see, et ma käin Mühlviertelis üsna tihti, aga ma pole seal kunagi elanud. Ma kasvasin üles linnas, seetõttu ei ole ma põllul tööd rabanud ja traktoreid putitanud. Mu nahka, mis on vanuse kohta liiga kortsus, ei ole parkinud Mühl vierteli tugevad tuuled ja seda, et mu nina suurus tuleb liigsest alkoholist, ei uskunud mu naine samuti. Olen nende Mühlvierteli talupoegadega sarnane, kuid see ei tulene välismõjutustest – punkt!

See oleks mu naisele tol momendil palju rohkem meeldinud. Sest hiljem leidis ta Darwini teooriast, mis põhines Galapagose kilpkonnade kaela pikkusel, et osa omadusi ei olegi päritavad, nagu oletas Darwini partner Lamarck (mida geneetika ükskord tulevikus sellest arvab, kes seda veel teab). Arnold Schwarzenegger võib treenida palju tahes, aga tema pojad ei tule ilmale raamatutes rekordeid löövate reielihastega. Nad ei saa neid omandada ka ilma vajalike toitaineteta. Kui ma oleksin pärinud oma välimuse ainult Mühlvierteli põllul rasket tööd tehes (lause minu sõpradelt: kui sa näed välja nii vana, kui sa oled, võid olla rahul), ei peaks mu naine kartma, et meie ühised järeltulijad pärivad tingimata samasuguse välimuse.

Aga nagu öeldud, ei ole ma töötanud Mühlvierteli põldudel. Et autot juhtis tookord mu naine (nagu ta sageli veel praegugi teeb), sain mina mõelda tema hirmu dest, mida põhjustas mure mu tervise pärast. Oli näha, kuidas ta selle rabava sarnasuse pärast lisas esimesele seletusmudelile teise. Ilmselt mõtles ta selle piirkonna domineerivatele geneetilistele tunnustele. Halb lugu. Väga halb. Sest need tunnused võib pärandada edasi kaugemaid sugulussidemeid pidi (Mühlviertel ja Pfalz ei ole ainult ühise saksa keele tõttu nii selgelt lahus) ning need võivad avalduda järeltuleval põlvel. See tähendaks, et ka minu naise ja minu järeltulijatel… Halb lugu. Kuna meil siis veel lapsi polnud, aga ma olin mõelnud, et kui ma neid tahan, siis ainult selle naisega, pidin tol hetkel sekkuma, muidu oleksin kõik kaotanud. Tuli põhjalikult mõelda, et mitte midagi valesti öelda.

Suures hädas riskisin: piiratud paljunemine! Sellest teadsime mõlemad. Meil oli ülikooliajast – kas Saksamaalt või Austriast – teada, et piiratud paljunemise spektris võib kristalliseerumine geneetilistest sugulussidemetest hoolimata viia peidetud (niinimetatud retsessiivsete) algeteni. Ma pean silmas valitsejate ja mõne usuvähemuse sugulusabielude kindlaid geneetilisi haigus. Leidub isegi kõrgplatoosid, kus sünnib sagedamini kuue kui viie sõrmega lapsi, sest inimesed ei tule sealt kunagi alla ja sigitavad lapsi omavahel.

Minu püüdlus võis end ära tasuda. „Tead, kallis, kogu Mühlvierteli peale on vaid üks diskoteek. Linna on palju maad. Bussiühendust peaaegu polegi. Inimesed on siin väga paiksed, nad ei käi siit ära.”

Ma ei olnud tookord päris kindel, kas suutsin oma naise juhtida mõtteni, et talupojad on nii sarnased vaid sellepärast, et nad on kuidagimoodi üksteisega suguluses.

Niisiis ei ole nii tugevaid dominantseid geenialgeid, mis võiksid alati ja kõikjal läbi lüüa, isegi mitte sugulussidemete puhul. Kas erialased teadmised mõjusid või mitte, aga ma suutsin oma naise maha rahustada. Nagu väejuht, vallutaja, kes märkab, et tema kasutatav strateegia viib võidule, lisasin veel: „Kallis, milline õnn, et me kohtusime, kuigi nägime ilmavalgust teineteisest tuhande kilomeetri kaugusel.” Niiviisi sai sellest lõpuks ilus ja lõbus külaskäik sugulaste juurde Mühlviertelisse.

Praegu tean kindlalt seda, et olen oma naisega abielus ja meil on kaks last. Ma ei tea aga seda, kas ja kui palju Mühlvierteli tunnuseid on minu lastel, kui nad täiskasvanuks saavad. Ma ei tea tegelikult ka seda, kas on tüüpilist Pfalzi morfoloogiat. Ma tean aga, millised näevad välja minu ja mu naise sugulased. Ma ei tea ka seda, kas pean olema oma soo jätkumise eest tänulik tookordsele GENiaalsele strateegiale või ainult naise kannatavale naeratusele ja kaastundele.

Ma tean, et paljud inimesed tahaksid oma geenidest nii mõndagi teada, aga nad pole seni küsinud. Kirjutasin selle raamatu, et neile küsimustele vastata. Ma tänan oma lapsi, et nad kannavad nii minu kui mu naise geene ja teevad nendega parima. Ma tänan oma naist, kes on kõik selle mulle võimalikuks teinud.

Viin, mai 2006