Читать книгу Geenide vägi - Markus Hengstschläger - Страница 7

Inimese geneetiline individuaalsus ei kujune välja mitte tema sünnihetkel, vaid juba enne seda. Munaraku ja seemneraku ühinedes pärib igaüks individuaalsed alged, geneetiline programm on kohe fikseeritud. Hoolimata keharakkudes toimuvatest muutustest (mutatsioonidest), mis kahjuks võivad viia ka vähini, ei muutu inimese geneetiline programm kogu elu jooksul (ja seetõttu ei pea geenianalüüsiks verd andma tühja kõhuga!). Igal inime sel on 30 000–40 000 geeni (need asetsevad igas rakus 46 „vorstikesel”, niinimetatud kromosoomil). Kõigil inimestel siin maailmas on ühesugused geenid, aga iga ühel on neist oma variant. Iga geeni on kaks – üks emalt ja teine isalt. Individuaalsus seisneb selles, et ka minu emal on iga geeni kaks – üks tema emalt ja teine tema isalt. Iga minu 30 000–40 000 geenist võis ema mulle edasi anda kas oma emalt või isalt, ühe geeniga läks nii, teisega teisiti – juhuslikult. Mis puudutab emalt päritud geene, olen ma tema poolt vanaema ja vanaisa geenide juhuslik segu. Teine osa geenidest (nagu öeldud, on neid kõiki kaks) on isa poolt. Ja ka siin kehtib sama: ma olen isa poolt vanaema ja vanaisa geenide juhuslik segu. Niisiis juhuslik segu! Ja see pole veel kõik. Juhuslikke segune misi tekib biokeemilistes reaktsioonides ka seemne- ja munaraku ühinemisel.

Piltlikult öeldes moodustub inimese geneetiline programm nii, nagu tahetaks rajatavasse tiiki asustada kalasid kahest teisest, juba tükk aega eksisteerinud tiigist. Mõlemas on palju eri liike kalu – see on igale veekogule omane mitmekesisus. Nüüd tõstetakse mõlemast tiigist kindel arv kalu rajatavasse, veel tühja tiiki. Uue tiigi kalavaru moodustub niisiis juhuslikult ja individuaalselt. Iga inimene on järelikult kaartide segamise kütkestav produkt, uskumatult individuaalne ja mitmekesine. Iga inimene on erinev, iga inimene on omanäoline. Need „kaardid” – tema geenid – on talle päris alguses kätte antud ja ta peaks või peab nendega mängima kogu oma elu. Kes mõistis, et iga inimene on geenide seisukohalt juhuslik tulem, sel on ettekujutus vastustest paljudele, väga paljudele küsimustele, mida ikka ja jälle esitatakse inimese pärilikkuse kohta.

Teine ettekujutus põhineb arusaamal, et see tulemus on loodud siiski piiratud ja mittepiiratud komponentide hulgast. Tuleme tagasi tiigi näite juurde. Loomulikult on kalade kogum uues tiigis juhuslik ja individuaalne. Aga samal ajal on selge, et kui kummaski tiigis ei ujunud hai, ei saa seda leiduda ka uues tiigis – nii lihtne see ongi.

Millistele sagedamini esitatavatele küsimustele saaksin pärast seda selgitust vastata? No näiteks: kas kaks heledanahalist inimest võivad saada tumedanahalise lapse? Kui perekonnas pole kunagi olnud tumedanahalisi, ei uju sellised geneetilised alged lähtetiigis ega saa ilmneda ka uues tiigis. Niisiis: ei.

Kui aga partnerlusest peaks ilmale tulema tumedanahaline laps, tekib hoopis teine küsimus, näiteks maja sõbrast. On teaduslikult kontrollitud ja tõestatud, et Euroopas pole keskmiselt kümnel protsendil lastest need isad, kellelt nad usutakse olevat (nad on isadele „müü dud”). Milles ma seejuures alati kahtlen, on raskesti hin natav bioloogiline isadus. Välja arvatud erandid, mille puhul on tegemist pärilike haigustega, arvan ma, et sot siaalne isadus on tegelikult tähtsam. Tänapäeval suuresti lahutusnõunike soovitatud või mitte soovitatud, väga sage dasti kasutatav patch-work-perekonnasüsteem annab sellele väga hea tõestuse nagu ka adopteerimine. Umbes kümme protsenti lastest Austrias või Saksamaal ei pärine isadest, kellest nad usuvad end pärinevat. Teatud Suur britannia piirkondades ulatub see protsent isegi kahe kümneni. Ja nagu näitavad uuringud, ei ole see emantsi patsiooni või seksrevolutsiooni tagajärg. Selliseid arve on juba varasemast ajast. Ma räägin teile edaspidi, milliseid praktilisi järeldusi võib selles osas teha inimgeneetika iga päevatöös.

Näiteks nahavärviga seoses võiks öelda, et kaasasündinud nahapigment näitab päritud polügeeni. See tähendab: erinevalt neist tunnustest või haigustest, mille põhjused on seotud ühe geeniga (monogeen), reguleerib nahavärvi mitu geeni, millest enamikku tänapäeval (veel) ei tunta. Selles pole ühelt poolt mingit kahtlust, sest me teame kõik, et lapsed pärivad nahavärvi vanematelt. Teisalt aga ei saa tänapäeval ükski geneetik kindlaks teha, kas vereproov pärineb valge- või tumedanahaliselt inimeselt, kuigi on selge, et see informatsioon on geenides. Niisugune on praegune seis.

Kas kaks sinisilmset vanemat võivad saada pruuni silmse lapse? Kas kahel mustajuukselisel inimesel võib sündida blond laps? Kõik sellised küsimused on aluseks, et eespool öeldu üle arutleda. Kas kaks „imeilusat” ini mest saavad ka „imeilusa” lapse? Noo, see huvitab ju kõiki. Kuidas näeb see välja Katie Holmesi ja Tom Cruise’i ning Angelina Jolie ja Brad Pitti puhul? Eba õiglane, kui see nii on; kahjurõõm, kui see nii ei ole? Aga kuidas siis tegelikult on? Võib oletada, et nende välja paistvate kaunitaride „geenitiikides” ujub rohkem ilu algeid kui minu omas (oma kahtluses tuletan teile sel kohal veel kord meelde, et tõeline ilu tuleb seestpoolt ja nii edasi). Aga garanteerida ei saa seda keegi! Võib juhtuda, et näitlejapaari järeltulijad saavad endale oma vanavanemate alged, mille üle Tom Cruise ja Katie Hol mes ei rõõmusta, sest nende puhul on esile tõusnud ilu domineerivad (niisiis tugevamalt läbi löövad) tunnused. Vaatleme seda täpsemalt.