Читать книгу Attolia kuninganna. Kuninganna varas. 2. raamat - Megan Whalen Turner - Страница 4

Ta magas, kuid ärkas võtme keeramise peale lukuaugus. Laoruumis olid talvelinad ja keegi poleks pidanud neist huvituma keset suve, ja kindlasti mitte keset ööd. Selleks ajaks, kui uks avanes, oli ta lipsanud läbi nelinurkse avause kiviseinas ja sulgenud hääletult metallplaadi, mis seda kattis. Ta oli kitsas õhkküttesüsteemi tunnelis, mis ühendas katlaruumi väiksema vastuvõtutoaga. Luuk, millest ta läbi roomas, oli mõeldud suitsu laskmiseks laoruumi, et linasid töödelda.

Vaikselt libistas ta end mööda õhkküttesüsteemi tunnelit edasi. Paksud sambad toetasid kivipõrandat tema kohal. Polnud ruumi istuda, nii et ta lebas selili ja kuulatas mütsuvaid helisid ta pea kohal, kui inimesed kiirustasid üle vastuvõturuumi põranda. Need võisid olla vaid tema otsijad, kuid ta polnud eriti mures. Ta oli peidus lossi põranda all. Ta esivanemad olid peitnud end küttesüsteemi tunnelitesse alates sellest ajast, kui sissetungijad olid need ehitanud uute majade kütmiseks sadu aastaid varem.

Kütteruumist kostis hääli, mis kajasid pikas, kitsas tunnelis: lohisevaid mütsusid ja praginat, mis kurnas ta kõrvu. Küttekoldesse süüdati tuli. Varsti tungib küttesüsteemi soe õhk ja tema jaoks murettekitavamalt liigub edasi ka suits, et soojendada ülal olevat vastuvõtutuba ja jahisaak välja suitsetada. Vaikselt liikus ta kottpimedas, jõudes tellisesammaste vahel seinani ja siis piki seina lõõrini, mille avaus oli pisut suurem kui teistel. Kitsasse lõõri polnud end kerge mahutada ja kuni ta manööverdas, puhus ta ümber soe, suitsune tuul. Ta meenutas, kui kergesti oli ta lipsanud lõõri esimesel korral, kui oli seda proovinud. Ta vanaisa, kes oli ta lossi toonud, oli enamiku käikude jaoks liiga vana ja suur ja pidi jääma linna kõrtsi, kuni lapselaps uurimisretkedel käis ja leidis, et kõik on just nii, nagu vanaisa oli rääkinud.

Lõõri jõudnud, surus ta sõrmed ja jalad pragudesse ja ronis edasi, kuni toru pöördus nurga all, et ühineda korstnaga vastuvõtutoa kohal. Kui ta korstnasse jõudis, vandus ta vaikselt, kuigi ei leidnud midagi ootamatut. All olevas kaminas põles tuli. Õnneks polnud nad veel suurt tuld alla saanud, kui ta linadehoidlast põgenes, kuid õhk korstnas oli suitsune ja muutus ruttu kuumaks. Kuna vargal polnud muud valikut, ronis ta korstnasse ja liikus mööda seintest väljaulatuvaid telliskivisid üles nii kiiresti, kui suutis, lootes, et tule hääl summutab ta pehmete saabaste krabina. Korsten oli palju laiem kui lõõr ja telliskivid olid mõeldud selleks, et korstnapühkijad neil kergesti ronida saaksid.

Ta ronis edasi, kuni jõudis vahekohta, kus mitmed korstnad jõudsid kokku ühte palju suuremasse, mis kerkis lossi katusele. See korsten oli soe ja suitsu täis, kuid selles ronimise asemel pöördus ta teise avause juurde ja ronis alla. Ta arvas, et kuninganna oli saatnud valvurid lossi katusele korstnaid jälgima.

Ta hingas pinnapealselt ja aeglaselt, lämmatades vajadust köhida. Iga hääl võinuks teda reeta. Kui ta valitud korstnas allapoole laskus, muutus suits tihedamaks, ta silmad jooksid vett, ta kaotas käetoe ning libises mütsatusega all olevale eendile. Ta imes sisse kopsutäie suitsu ja kattis suu mõlema käega, ta nägu muutus punaseks ja veri trummeldas kõrvus. Hingeõhk tungis ta sõrmede vahelt välja ja ta hingas jälle sisse, ettevaatlikumalt, kuid kurgus kõrvetas ja pea pööritas. Ta hingeõhk väljus ja sisenes allasurutud köhahoogudena.

Ta seisis eendil, kus korsten jagunes väiksemateks lõõrideks, mis viisid eri tubadesse. Ta sulges silmad ja kuulatas hääli, kuid hüüdeid ei kostnud, ainult summutatud tulepraginat kusagilt altpoolt. Ta torkas pea ühte lõõri teise järel, endamisi kaalutledes, enne kui valis ühe, mida ta lootis viivat mõne välissaadiku magamistuppa, keda valvurid ei julge öösel häirida, soovides süüdata mittevajalikku tuld tema kaminasse.

Lõõr, mille ta valis, laskus peakorstnast eemale pika, aeglase kallakuga. Peakorstnast eemal oli õhk suitsuvaba ja ta peatus, et tänulikult hinge tõmmata, kuni ta pea selgineb. Kui ta jõudis käänakuni, kus korsten laskus otse all olevasse kaminasse, peatus ta ja jäi kuulatama. Polnud vaja laskumisega kiirustada, sest tuld polnud süüdatud, ja ta tahtis olla kindel, et toas keegi teda ei oota. Pärast pikka vaikust kuulis ta voodi raginat, kui selle asukas unes liigutas.

Varas laskus ettevaatlikult korstnast alla, kuni oli just kamina ülemisel serval. Siis klammerdus ta telliste külge ja langetas pea, et magamistuppa vaadata. Seal ei paistnud valvureid olevat ja ta laskus hääletult tuleasemele. Voodis välja sirutunud kogu ei liigutanud ja rohkem polnud toas kedagi. Varas kükitas tühjal tuleasemel, mõeldes läbi, mida teadis lossi magamistubadest. Ta ei arvanud, et läheduses võiks olla eriti palju tube, kus sõdurid poleks juba tulesid süüdanud. Nad polnud tõenäoliselt selle ruumi asukat tülitanud, kuid nad kindlasti ootasid ukse taga eeskojas, et tagaaetav neile sülle jalutaks.

Tal polnud plaaniski lahkuda ukse kaudu. Magamistoa aken oli palee välismüüris. Müüri all oli tee, mis eraldas lossi seda ümbritsevast linnast. Varas möödus voodist, läks akna juurde ja tõmbas kardinad eemale, et vaadata teele. Ta avas akna ja heitis pilgu üles, tehes kindlaks, et ükski valvur ei vaata katuselt alla. Keegi ei piilunud üle parapeti, seepärast heitis ta end üle aknalaua ja hakkas alla laskuma. Lõhed paleefassaadi marmorkivide vahel olid kitsad, kuid küllalt laiad sõrmedele ja varvastele. Ta oli poolel teel maapinnani, kui ülalt kostis hüüe. Teda oli nähtud. Varas ronis piki seina paremale, oodates, et iga hetk tabab ta õlga ammunool, kuid ühtegi ei tulnud. Kuninganna ihukaitsjatel olid püssid, meenus talle, kuid keegi ei tulistanud. Ehk nad ei kasuta püsse keset ööd, mõtles varas. Ehk nad ei taha kuningannat äratada. See ei selgitanud noolte puudumist, kuid ta ei hakanud hetkel mõistatuse üle pikemalt juurdlema. Ta jõudis ühe aknani ja libistas end sisse.

Ta oli kabinetis. Enamik ruume sellel korrusel, kus töötasid kuninganna maksukogujad, olid kabinetid ja laoruumid, paljud neist olid omavahel ühendatud. Ta oli korrus kõrgemal olevate valvurite käest minema lipsanud, ja kui ta kiiresti teeb, jõuab ta kaduda, enne kui nad otsimise ümber korraldavad. Polnud mõtet end kuhugi lossi peita nüüd, kui nad on nii lähedal ta kinni püüdmisele. Ta pidi lossist välja saama ja ohutult linna jõudma.

Koridorilampide valgel vaatas ta end üle ja krimpsutas nina. Kuigi ta kandis ühe Attolia teenri majalivreed, olid ta riided kaetud nõe ja ämblikuvõrkudega, ja ta oli liiga räpane, et sobida süütuks lossielanikuks, kes on lärmi peale üles ärganud. Ja lärmi polnudki. See oli väga vaikne jaht, mis liikus läbi lossi koridoride, sest Attolia ihukaitsjad hiilisid vaikselt, lootes varast üllatada, ja varas hiilis veel vaiksemalt, lootes nende käest pääseda. Mäng muutus iga hetkega üha meeleheitlikumaks, sest varas leidis sõdureid iga nurga taga. Nad olid igas ruumis, millest ta pidi läbi minema, kuni viimaks nad jälitasid teda joostes, saapad kõmisemas paljastel põrandatel, kui varas riivistas ukse, mis viis välja müürile ühe lossihoovi ümber.

Nad olid ikka veel tema taga, kui ta sprintis mööda parapetti, kuid ihukaitsjad olid aeglasemad. Ühel pool oli püstloodne, saatusliku kõrgusega langus lossihoovi ja teisel samasugune lossi ümbritsevale teele. Veel üks rühm kuninganna ihukaitsjaid olid müüril varga teed ära lõikamas. Mõlemad rühmad olid kindlad, et püüavad varga enda vahele. Too võis liigagi hästi ette kujutada, mis temaga juhtub, kui ta kinni püütakse, ja kui ta nurgani jõudis, ei aeglustanud ta jooksu, nagu valvurid ootasid, ega pöördunud. Ta astus parapeti servale ja heitis end sellest alla, mustavasse öhe.

Valvurid jõudsid parapeti servani liiga hilja. Nad viskusid kõhuli laiadele kividele, et vaadata mööda järsku seina alla tänavasillutisele. Meenutades käske varas elusalt kinni võtta, otsisid nad murtud keha varjuderägastikus kiirtevihkude vahel, mida heitsid palee seintele riputatud laternad. Varjud muutsid nägemise raskeks ja alles mõne aja pärast nad mõistsid, et inimkeha all ei ole.

Viimaks näitas üks valvureist katustele, mis asusid paleed ümbritseva allee vastaspoolel. Komistades oli varas püsti tõusnud ja ületas katust nii ruttu, kui suutis. Ta laskus madalamale katusele ja kadus vaateväljast, kuid nad märkasid teda vilksamisi, kui ta alla alleele jõudis. Keegi ihukaitsjatest vandus, osalt masendusest, osalt imetlusest.

«Kas sa nägid, kuhu ta läks?» küsis külm hääl nende taga, ja ihukaitsjad tõmbusid valvele, kui nende leitnant vastas: «Kõrvaltänavale, Teie Majesteet.»

«Tulistage sinna nooli. Maas olevad valvurid peaksid kuulma, kuhu need kukuvad.»

Kuninganna pöördus ja lahkus lossikatuselt. Ta oli tahtnud varga lossis kinni püüda. Ta teadis, et varas oli ta lossis neli korda viimase aasta jooksul ringi liikunud, kord lahkudes toast vaid hetk enne kuninganna sisenemist, ja kord käis ta kuninganna arvates tema enda magamistoas, kui ta magas. Viimasel korral oli varas pääsenud vaid ülinapilt, ja kuninganna teadis, et enam see tal ei õnnestu. Siiski häiris kuningannat, et varas polnud kinni püütud juba lossis.

Kõrvaltänaval kuulis varas nooli enda järel plagisemas ja selle järel hüüet üsna enda kannul. Ta loobus vaikselt liikumast ja jooksis nii ruttu, kui suutis, läbi käänuliste tänavate. Laskumine paleeseinalt oli olnud väga raske, ja kuigi ta oli end veeretanud, oli maandumine teda raputanud. Ta käed tuikasid ja õlad valutasid. Enne kui õõnes tunne rinnas kadus, asendas seda pistmine küljes, kui ta edasi jooksis, higistades soojas öös.

Kitsastel tänavatel oli nii palju käänakuid ja ristmikke, et ükski jälitaja poleks suutnud teda pidevalt jälgida või kuulda ta samme, sest nad ise tegid nii palju lärmi, kuid iga nurga peal paistis olevat rohkem sõdureid, ja enne kui ta jõudis silmist kaduda, oli ta jälle üles leitud. Ta hingeldas raskelt, kui viimaks sirge tänavani jõudis. Ta pöördus sellele ja sprintis. Ta võis kuulda koerte haukumist ja mõtles, et need polnud linnakoerad, kes olid haukunud sellest ajast saadik, kui algas lärm, vaid lossikoerad, kes olid toodud teda küttima.

Tee, mida mööda ta jooksis, lõppes ummikteega linnamüüri ääres. Nagu losski, olid linnamüürid uued, ehitatud just enne sissetungijate okupatsiooni lõppu. Need olid järsud, tõustes püstloodis parapetini, mitte nagu vanemate linnade veidi kaldus müürid. Tal polnud mingit lootust neid mööda üles ronida, kuid nende allosas, kus kitsast rada ääristas kraav, mis kogus tugevaid talvevihmasid, oli roiskveetunnel, kust vesi voolas linnamüüride alla. Poolel teel läbi müüri pidi olema raudvõre, nagu ka teistes roiskveetunnelites, kuid see võre oli kunagi katki läinud. See oli parandatud mõned aastad tagasi, ja varas oli veetnud kolm pikka ööd trelle läbi viilides, et uuesti avada seda erakäiku linna.

Tunnel polnud suur. Eelmisel õhtul linna jõudes oli varas liikunud aeglaselt kätel ja varbaotstel, püüdes hoolikalt riideid mitte mustaks teha. Ta oli pesnud räpaseid käsi purskkaevus, pühkinud kingi ja läinud endale lõunat ostma.

Lossi koerad teda taga ajamas, kiirustas ta peatumata müürideni ja heitis end, pea ees, tunneli sissekäiku, libisedes esimesed paar jalga äravoolutunnelis oleval mudal. Tagantpoolt kostis inimeste jooksu ja koerte haukumist.

Kui ta jõudis mudas lebava raudvõre juurde, mis asus poolel teel läbi tunneli, ronis ta sellest üle ja tõstis selle tagasi õigesse kohta. Kui ta kuulis seda seinu kriipimas, tõmbas ta kõvemini, lootes, et kui koerad end selle vastu suruvad, lükkab nende raskus võret paremini kohale, et see uuesti mutta ei kukuks.

Torust läbi roninud, tiris ta end välja linnamüüri all oliiviaia serval. Koit oli tundide kaugusel ja kuna taevas polnud kuud, võis ta vaevalt näha kätt oma näo ees, kuid tal polnud vaja ümbrust vaadata, et teada, kus ta on. Tema ees olid korralikult ridadesse istutatud oliivipuud. Kui ta ridade vahelt allamäge suundus, kuulis ta jõge oliivisalu taga voolamas. Jõe juures võis ta tõmmata end veest välja ühe kaldal kasvava puu otsa. Ta raputaks koerad maha ja siis jõuaks linnast kaugemale, enne kui koit ta paljastaks.

Lähim värav müüris oli üsna palju paremal. Sellest ilmusid välja väikesed valgustäpid, jälitajate laternad. Usaldades oma teadmisi oliivisalust ja puude korrapärasusest, tõusis varas püsti ja jooksis. Puud liikusid nagu varjud mustas öös, kui ta suundus allamäge, üha kiiremini ja kiiremini, asetades jalgu ettevaatlikult juhuks, kui ta peaks puujuurele astuma. Ta mõtles jõele ja teda ei hoiatanud miski, kui äkki ilmus otse ta ette vari ja ta jooksis, nägu ees, vastu planku. Kui ta raskelt maha kukkus, oli ta ähmaselt teadlik, et ta jalg polnud midagi tabanud, ainult ta pea.

Valu oli tohutu ja ta lebas selili, püüdes näha läbi tulesähvatuste, mis ta silme ees välgatasid. Ta klammerdus puuviljaaia hõredasse rohtu, siis veeretas end kõhuli ja tõmbas end põlvili, püüdes mitte oksendada. Ta roomas lähedalasuva oliivipuu poole, järgides selle juuri läbi kõva mulla, ja tõusis puust kinni hoides püsti. Öö, mis enne oli olnud pime, oli muutunud läbitungimatult mustaks. Üks käsi ikka veel ümber puu, liigutas ta kõhklevalt teist kätt läbi pimeduse, kuni tundis, et see tabas midagi tugevat.

See oli laud, mõistis ta aeglaselt, mis ulatus puude vahele. Ta tõukas seda. See oli paigale naelutatud. See oli just ta pea kõrgune ja ka kivimüür poleks olnud tõhusam.

Ta imestas, miks ta just siis kuulis kedagi mäe otsas hüüdmas. Tal õnnestus teha paar ebakindlat sammu puust eemale, teadmata, millises suunas, enne kui esimene koer temani jõudis. See hüppas talle selga ja teine koer tabas teda põlveõndlasse. Ta kukkus rohu sisse, tundes kuiva, kõva mulda selle all. Ta keris end keraks ja lootis, et koerte omanikud jõuavad enne kohale, kui loomad ta tükkideks närivad.

Attolia kuninganna ootas linnamüüri juures, kuulates oma meeste võidukaid hüüdeid ja koerte haukumist. Ta oli hobuse seljas, ja kui nad tõid tema juurde varga, keda kaks valvurit pooleldi kandsid, tõstis varas pead, et teda vaadata. Nahk varga kulmude vahel oli katki ja haavast tilkusid mõned verepiisad. Veri ta ninast voolas üle ta huulte ja mööda lõuga alla, tilkudes raskete pritsmetena ja segunedes mudaga ta kuuel.

«Nii tore sind jälle näha, Eugenides,» ütles kuninganna.

«Hea meel sind näha – nagu alati, Teie Majesteet,» vastas Eugenides, kuid pööras pea aeglaselt ära, nagu oleks naist ümbritsev tõrvikuvalgus olnud tema jaoks liiga ere.

«Teleus,» ütles Attolia oma ihukaitsjate kaptenile, «vaata, et meie külaline väga hoolikalt luku taha pandaks.» Ta pööras hobuse ringi, ratsutas tagasi linnavärava juurde ja läbi linna oma lossi. Tema eratubades ootasid teenijad, et teda lahti riietada ja ta pikki juukseid kammida. Kui nad olid valmis, saatis kuninganna nad ära ja istus hetkeks kamina ees. Oli suveaeg ja tulease oli tühi. Ta kuulis selja taga naisehäält.

«Sa said ta kätte.»

«Oh, jah,» ütles kuninganna pead pööramata. «Ma sain ta kätte.»

«Ole ettevaatlik,» ütles naine. «Ära solva jumalaid.»

Kui valvurid viisid ta kitsast trepist alla ja jätsid ta kiviseintega kongi lossi keldris, laskus Varas nii kergelt kui suutis neljakäpakile ja tõstis otsekohe vastikust tundes käe. Põrand oli märg. Ta pööras pead, et kongi üle vaadata. Ukses olevast trellitatud aknast tulev ähmane valgus peegeldus peaaegu tervelt kivipõrandalt. Põrand oli loike täis.

Pea pööramine oli olnud viga. Ta roomas nurka ja oksendas, kuni ta lõunajäänused olid läinud. Siis roomas kongi vastasnurka ja heitis niisketele kividele. Ta palvetas Varaste Jumala poole. Vastust ei tulnud ja ta jäi magama.