Читать книгу Ülikond - Mehis Heinsaar - Страница 5

Ülikooli kohviku lävele ilmus isand Vanadus. See oli umbes viiekümneaastane valgete harjasjuuste ja kullininaga mees, seljas hall ülikond ja tumesinine päevasärk. Toetanud vasaku õla vastu ukse­piita, jäi Vanadus käed risti rinnal saalisolijaid silmitsema. Neid polnud seal just palju, aga ka mitte vähe. Teiste seas istus tuntud maastikuarhitekt Imat Suuman.

Imat aimas pead tõstes kohe, kellega tegu. Kui mitte muu, siis terashalli pilgu ja vaskse kõrvarõnga järgi tundis ta ohtliku isanda ära. „Aga ei saa ju ometi olla, et ta on minu järele tulnud,” mõtles ta, sest kohvikus istus temast vanemaidki inimesi.

Imat oli alles hiljuti saanud neljakümne seitsme aastaseks, kuid mõeldes oma senisele elule, mis tööst vabal ajal oli enamasti raisatud orgiate ja pummelungide peale, tõstis ta ettevaatuse mõttes siiski ajalehe näo ette, jäädes selle tagant piiluma, kellel isanda pilk lõpuks peatub.

Isand Vanadusel aega oli. Ta silmitses saalisistujaid rahulikult ja kaua, ulatas ühele lapsele naeratades tagasi palli, mis tema juurde veeres, vaatas korra aknast kuhugi kaugusse ja naelutas oma pilgu siis äkki Imatile. Hetk hiljem polnud maastikuarhitektil enam kahtlust, kes on väljavalitu. Mehe laup kattus külma higiga, tema käed hakkasid värisema, jalad valgusid tina täis. Imat oli elunäinud sõprade käest kuulnud, et kui isand Vanadus mõne inimese välja valib, teeb ta temaga midagi, nõnda et järgmine päev pole too enam endine. Raske oli Imatil sellega leppida. Väga raske. Veel tahtis ta elada lustlikku ja reibast elu. Veel tahtis ta olla noor ja uljas. Seepärast otsustas ta vastu hakata. Õigemini küll põgeneda, sest jõuga pole keegi veel isand Vanaduse vastu saanud.

Nii tegi maastikuarhitekt ühel hetkel näo, nagu läheks ta uut kohvi ostma. Isegi mantli ning kaabu jättis toolile, et isandal kahtlusi ei tekiks. Ja tõepoolest, Vanadus ei puutunud teda sõrme­otsagagi, ainult jälgis silmanurgast, kui Imat temast möödus. Olles leti äärde jõudnud, pistis mees jooksu.

Hüpanud mõne sammuga treppidest alla, jooksis Imat piki Ülikooli tänavat meeletu hooga edasi Supilinna poole, keeras vihma­veetorust kinni haarates Laiale tänavale, sealt omakorda mööda munakiviteed Toomemäele ja siis juba edasi Kassitoome suunas.

Ei möödunud aga kolme minutitki, kui arhitekt kuulis enese taga kellegi jooksusamme. Selja taha vaadates nägi ta isand Vanaduse mõrunaerulist nägu. Ja kuigi tagaajajal oli seljas ebamugav ülikond ning jalas mustad lakknahast kingad, aimas Imat, et selle isanda näol on tal tegemist vastupidava ning armutu jälitajaga, kelle käest juba niisama lihtsalt ei pääse.

Kuid hirm annab tiivad ning Imat leidis eneses veelgi jõudu kiirust lisada. Joostes piki Kastani tänavat edasi Riia maantee ja sealt edasi Võru maantee suunas, pani mees nüüd kõik lootused väikestele ja kitsastele Karlova tänavatele, lootes seal Vanaduse enesest maha raputada. Aga Karlovas ei aidanud sealsed teed teda vähimatki. Lõõtsutades ja oma võimeid tublisti ületades vinnas Imat end üle aiaplankude ja traataedade, hüppas üle pargipinkide ja põikas hoovidesse, kuid Vanadus püsis tal takjana kannul, leides põgeneja igast peidukohast üles. Tundus, et ta koguni narritab arhi­tekti, mängides temaga nagu kass hiirega.

Mitmed linnaelanikud ja nende lapsed, kes tänava ääres seistes kahte jooksvat meest nägid, olid miskipärast selle poolt, et Imat kätte saadaks. Ju pidasid nad teda kas vargaks või mõneks muuks suliks. Nii mõnigi kodanik hüppas teeservast maastikuarhitektile ette, püüdes temast kinni haarata, kuid meeleheitel põgeneja lükkas nad jõuga eemale ja jooksis edasi.

Jõudes nõndaviisi Eha, Lootuse ja Kalevi tänavaid pidi viimaks tagasi kesklinna, tundis Imat enese rinnus aina teravamaid pisteid. Juba hakkas mehekesel võhm otsa lõppema, juba hakkas isand Vanaduse õelat naeru talle kõrvu kostma, kui ta viimases hädas avastas, et vanalinna tänavatel mingi suurem rahvaüritus on käimas. See võis olla küll Hansa laat, kuna paljud inimesed kandsid seal keskaegseid maske ja parukaid. Imat haaras kohe ühe laadalise käest talupoja maski, tõmbas selle pähe ja sukeldus rahvasumma. Hirmunult, süda pekslemas kui linnul, piilus ta inimeste vahelt, mis edasi saab.

Isand Vanaduse terashallid silmad otsisid rahva seast maastiku­arhitekti, kuid ei leidnud teda enam. Vanaduse näole ilmus vaikne raev. Võis isegi kuulda, kuis ta viha pärast hambaid kiristab. Aga inimesed naersid teda nähes, kuna oma sünge näo, kongus nina ja vaskse kõrvarõngaga sobis ta laadakarnevali sekka igati. Seepeale muutus isand Vanadus juba lausa kättemaksuhimuliseks. Mõistes, et on kaotajaks jäänud, hammustas ta viha pärast enam suuremat valimatagi oma pikkade hammastega nelja või viite laadalist otse kõrvast, kadudes siis tigedalt urisedes oma teed. Ja ennäe kurja imet! – sealsamas muutusid lõbusad inimesed kuidagi tuimadeks ja torisevateks hallideks vanuriteks, komberdades enam millegi vastu huvi tundmata kodu poole.

Imati rõõmul polnud aga piire. Teadis ta ju, et see, kel on õnnes­tunud isand Vanadus üle trumbata, võib muret tundmata veel kolmteist aastat noor olla.