Читать книгу Ülikond - Mehis Heinsaar - Страница 7

Kus sa nii kaua oled, Jakob?

Оглавление

Veronika Hilfseele oli väljaõppinud psühholoog. Inimeste nõustamine ja nende hingeelu kõige varjatumate soppide paljastamine oli tema suur kirg. Peale ülikooli lõpetamist töötas ta paaris gümnaasiumis ja mõned aastad ka perenõuandlas, aga oma tõelise kutsumuse leidis ta siiski Wismari psühhoneuroloogiahaiglas. Seal ravis ja nõustas ta ligemale kümmekond aastat alkohoolikuid, psühhopaate, skisofreenikuid ja muid oma eluga ummikusse jooksnud inimesi. Tal jätkus alati emalikku kannatust ära kuulata kõige tühisemadki inimvared.

Abikaasa valis Veronika Hilfseele enesele ometi selliste inimeste hulgast, kes nõustamist ei vajanud: tugeva ja tasakaaluka, terve hingeeluga mehe, kes teenis ehitusjärelevalve tippametnikuna sedavõrd palju, et peagi oli neil heaks eluks olemas kõik, mis vaja. Peale abiellumist sündis nende peresse paariaastaste vahedega kolm toredat ja punapõskset last, mis tähendas omakorda seda, et proua Hilfseele oli sunnitud oma armastatud tööst pikaks ajaks loobuma, et pühenduda kodusele elule.

Aastad möödusid. Lapsed kasvasid tasahilju suuremaks ja muutusid iseseisvamaks ning päevad läbi aina koduste asjadega tegelemine muutus üha tüütumaks. Oli taas aeg mõelda enese peale. Kuna proua Hilfseele oli üsna hakkaja ja ettevõtlik inimene, siis õnnestuski tal ühel päeval avada vanalinnas väike psühholoogilise nõustamise alane erapraksis.

Neli-viis tundi päevas sai Veronika nüüd jälle probleemseid ja hingehädas inimesi vastu võtta, kuulata muresid ning anda neile eluga toime tulemiseks vajalikku nõu. Ta kohtus päevas umbes kolme-nelja inimesega, küsides nõustamise eest üsnagi kõrget tasu, kuid inimesed olid hea meelega nõus enese tühjaks rääkimise eest suuri summasid välja käima. Aga mis peamine, hingelähedane töö tõi Veronikale tagasi eluga rahulolu ning rõõmu südamesse.

Pärast tööpäeva lõppu armastas proua Hilfseele astuda läbi väikesest pagariärist Pikal tänaval, istuda aknaaluse laua taha, tellida ühe lõõgastava kohvi ja väikese koogi ning jääda siis tänava­melu silmitsema. Talle meeldis vaadata inimesi, kes tulid väsinud ja mornide nägudega töölt, käe otsas rasked söögikotid, ja neile vaikimisi kaasa tunda. Naisele oli looduse poolt antud suur ning mõistev süda.

Ühel päeval aga, kui proua Hilfseele sealsamas pagariäris oma tavapärase kohvi ja koogi oli ostnud, parasjagu jälgides, kuis hilissuvine tuul inimeste ümber liiva ja tolmu üles keerutab, püüdis keegi möödujaist kinni tema hajevil pilgu. Püüdis kinni, eraldus rahvavoolust, sisenes kohvikusse ja seisis korraga proua Hilfseele ees. Sel juhuslikul möödujal, pikemat kasvu kiilaspäisel mehel, ei olnud käe otsas mingeid raskeid kotte ning tööinimese nägu polnud tal samuti mitte. Silmadki olid tal kummalise läikega, suured ja valvsad. Mees seisis tükk aega sõnatult proua Hilfseele ees, vaatas segaduses naisele otsa, noogutas siis ja läks leti äärde. Naasnud sealt kahe kohvi ja viie rummikoogiga, kummardus ta naeratades ning istus luba küsi­mata lauda.

„Jaa, nii see on, nii see tõepoolest on!” sõnas kiilaspea seejärel rõõmsalt käsi hõõrudes.

„Oot-oot-oot, kuhu te nüüd niimoodi õige trügite?” muutus Vero­nika säärase nahaalsuse peale päris kurjaks.

„Ärge muretsege, kohe selgitan. Nimelt niipea, kui ma teid läbi akna nägin, mõistsin kohe, et just teie ja ainult teie olete see inimene, kes mu probleemile lahenduse võib leida. Seda on näha nii teie näost kui olekust. Te ju olete inimeste aitaja, või pole mul õigus?”

Olles küll mehe pealetükkivast käitumisest häiritud, leebus proua Hilfseele veidi. Sest tõesti nii see ju oli, et saatuse tahtel oli talle kaasa antud võime hingehädas inimesi mõista ja aidata. Aga kust see veider tüüp seda teada võis? Oli mõni teine patsient midagi talle öelnud?

„Hästi,” lausus proua Hilfseele peale mõningast kaalumist ja vaagimist. „Olen nõus teid ära kuulama ja võimalik, et isegi aitama, kuid mingit garantiid ma teile selles osas muidugi anda ei saa. Palun olge nii hea ja rääkige.”

„Asi seisab nimelt selles,” alustas kiilaspea, „et viimasel ajal on mu elu hakanud segama üks äärmiselt huvitav, kuid samas ka tüütu unenägu ja ma ei tea enam, kuidas sellest unenäost lahti saada! Sest niipea, kui ma õhtuti magama olen jäänud, ilmub kohe platsi ka seesamune unenägu ühes väikese orkestri ja ametliku asjaajajaga.”

„Ametliku asjaajajaga?”

„Jah, härra Skalpmaniga, ametliku asjaajajaga minu unenägude territooriumil. Vähemasti nii ta end mulle tavaliselt tutvustab. Ühesõnaga, niipea, kui olen pärast pikka ja väsitavat päeva rahulikult uinunud, ärkan ma kohe mingisugusesse uude päeva, kus ilmub välja seesama asjaajaja ja asub mind kohe tagant torkima, et tehku ma ometi kiiresti, Peremees ootavat mind juba ammugi, mistõttu ta koguni juba tüdinenud ning närviline on. Seejärel topitakse mind vastust ära kuulamata mingisse tillukesse masinasse, kus juba ennegi paar tüsedat reisjat istub ja kuhu siis trügib sisse ka härra Skalpman, kes neist veelgi tüsedam on, ning seetõttu istumise seal täiesti ebamugavaks teeb.”

„Hmm, väga huvitav,” sõnas proua Hilfseele kohvi rüübates. „Te jutust lipsas läbi „Peremees”. Kirjeldage mulle palun teda. Milline ta välja näeb?”

„Kannatust, proua, ma peagi jõuan selleni. Ühesõnaga, kuna sõiduk, millega me teele asume, on auto kohta juba iidvana, ajades nii eest kui tagant paksu tossu välja, siis liigume me edasi ainult veidike kiiremini kui jalakäijad. Sellel asjal on muidugi ka üks hea külg, nimelt masina järel jooksev orkester, mis koosneb kolmest viiuldajast, trompetistist ja trummarist, ei jää sel kombel meist kunagi liiga kaugele maha. Samas ei saa ma aru, miks nad ei võiks seda teha, kuna vähemasti minu kuuldes pole nood moosekandid veel mitte ühtegi pillilugu mänginud... Oi, aga võtke ometi kooki ka, proua, ma ostsin need ju teile!”

„Tänan teid, kuid kooginorm on mul tänaseks täis. Palun jätkake oma looga, see on väga huvitav.”

„Eks ma söön nad siis ise ära. Ühesõnaga, jah, teel Peremehe juurde läbime vahepeal mitmeid väga huvitava arhitektuuriga keskaegseid linnu ja üliharuldasi maastikke, mis oma pinnavormilt mitte kunagi ei kordu. Tuleb ka ette raskemaid teelõike, kus peame koguni autost välja ronima, et lükata see üle mõne liiga terava mäenuki või katuseharja, ja neil puhkudel käsutab härra Skalpman appi ka moosekandid. Kusjuures olen pannud tähele huvitavat tõsiasja, et sageli tutvustab härra Skalpman mulle tee peal suure entusiasmiga kohalikke vaatamisväärsusi, milleks on tihti mõni tühine piimapukk või kilomeetripost, aga kui mu tähelepanu köidab mõni kalkunisuurune musträstas või toonekurejalgadel maja ja ma neile nähtustele seletust palun, naerab ta mu lihtsalt välja lausudes, et nii igapäevaste asjade jaoks pole tal mahti oma üürikest eluaega kulutada.

Kogu teekonna vältel manitseb härra Skalpman autojuhti, teda aeg-ajalt vihmavarjuga togides, et tehku too ometi kiiremini, muidu olevat tõesti oht Peremehe juurde hiljaks jääda, ja siis juba nalja pole. Iseäranis närviliseks muutub ta veel siis, kui läbime mõnd iidset, suure kultuuriväärtusega linna, kus tihti on inimestel käes mõni raamat või lilleõis ja kus mitte kellelgi pole mitte kuhugi kiiret. Jah, neis paigus tõmbab härra Skalpman oma pea lausa õlgade vahele, läheb hirmust higiseks ja näpistab tugevasti autojuhti, nagu oleks too kõiges süüdi. Sama asi kordub, muide, ka noil suurepärastel ja kordumatutel maastikel, kus nii mõnus oleks õite vahele pikali visata ja vahtida lumivalgeid pilvi, aga härra Skalpman ei luba seda mitte kunagi teha, kui ma vastavat soovi avaldan. „Säärases eneseunustamises peitub suur oht!” sosistab ta mulle kõrva, jättes küll sele­tamata, milles see oht siis täpsemalt seisneb.

Olles sel kombel maha sõitnud väga pika maa läbi võrratute maastike ja lubamata kellelgi vahepeal maha minna, leiab härra Skalpman viimaks ikka mõne tolmuse ja igava aleviku, kus meile kõigile väike puhkus ette nähtud on. Säärastes halligavates alevikes kaob ta koos oma kahe kaasreisja ja moosekantidega kuhugi kohalikku trahterisse pummeldama, käskides mind auto juures oodata. Mina muidugi kasutan kohe juhust ja põgenen nende eest kuhugi pimedasse aita või korterisse, paludes häid inimesi, et nad mind selle äärmiselt tüütu ja ebameeldiva seltskonna eest kuhugi ära peidaksid, mida siis kohalikud elanikud mõningase vastumeelsusega ka teevad, leides mulle koha vanas kapis koitanud rebasenahkade vahel või umbses tagakambris, kus voodiserval istub nii mõnigi kord piibellikult võluvate ihuvormidega teenijanna või kõhn ja nukker kasutütar. Neil puhkudel juhtub sageli, et ma tütarlapsesse armun ja talle sealsamas abieluettepaneku teen, mis mu suureks rõõmuks enamasti ka vastu võetakse, kuid säärast õnne ei ole antud kauaks – hiljemalt kümne päeva pärast on Skalpmani jõuk mu üles leidnud. Näod joomisest, magamata öödest ja kõrtsipiigadega hullamisest loppis, tirivad nad mu välja otse abieluvoodist ja sunnivad enesega kaasa tulema. Ausalt öeldes on mul seetõttu kuri kahtlus, et unenägude territooriumil on välja arendatud mingi peen nuhkide süsteem, kuis muidu nad mind isegi kõige täiuslikumast peidu­kohast alati üles leiavad!

Säärastele väiksemat sorti vastuhakkudele ja põgenemistele järgneb siis alati üsna pikk ja tüütu karistusprotsess. Kõigepealt noomib härra Skalpman mind tükk aega isalikul ja meeleparandusele kutsuval viisil, aeg-ajalt näpistades valusasti mu põske. Pärast seda sunnitakse mind tegema käsi ette sirutades nelikümmend neli kükki, millele järgneb karistuse kõige ebamugavam osa: samal ajal, kui kaks tüsedat kaasreisijat mind kahelt poolt kinni hoiavad, võtab härra Skalpman taskust elusa konna ning, käskides mul pea kuklasse ajada ning suu lahti hoida, kukutab selle mu kõrist alla. Võite endale ette kujutada, kui vastik see on. Veel tükk aega jätkab õnnetu loom mu kõhus siplemist ja väljapääsu otsimist, enne kui maohapped temast võitu saavad. Sellega protsess ka lõppeb ja me jätkame oma teekonda.

Ülikond

Подняться наверх