Читать книгу Udu - Miguel de Unamuno - Страница 2

Don Miguel de Unamuno käib peale, et kirjutaksin proloogi sellele raamatule, milles ta jutustab väga kahetsusväärse loo mu heast sõbrast Augusto Pérezist ja tema saladuslikust surmast, ja mina pean selle paratamatult kirjutama, sest härra Unamuno soovid on mulle käsuks selle sõna kõige otsesemas mõttes. Kuigi ma pole jõudnud hamletliku skepsise äärmuseni nagu mu vaene sõber Pérez, kes hakkas kahtlema isegi omaenda eksistentsis, olen vähemasti kindlalt veendunud, et mul puudub see, mida psühholoogid nimetavad tahtevabaduseks, ehkki enda lohutuseks usun, et seda pole ka don Miguelil.

Mõnele meie lugejatest võib vahest näida kummaline, et just mina, täielik tundmatu Hispaania tarkade ja erudeeritud meeste kogukonnas, kirjutan eessõna seal juba soodsalt tuntud don Migueli raamatule, kuna on ju tavaks, et just kõige tuntumad kirjanikud esitleksid eessõnades noid teisi, vähem tuntuid. Kuid lugu on nii, et don Miguel ja mina oleme kokku leppinud muuta seda kahjulikku kommet, toimides ümberpöördult, nii et tundmatu oleks see, kes esitleb tuntut. Sest tegelikult ostetakse raamatuid rohkem ikka teksti põhiosa kui eessõna pärast ning järelikult on loomulik, et kui minusugune noor algaja soovib end tutvustada, siis peab ta selle asemel, et paluda mõnel kirjanduse veteranil kirjutada teda esitlev proloog, paluma hoopis, et too lubaks mõne oma teose ette panna tema eessõna. See tähendab ühtlasi, et lahendatakse ka üks tolle igikestva noorte ja vanade vahelise vägikaikavedamisega seonduvatest probleemidest.

Pealegi ühendavad mind don Miguel de Unamunoga mitte just vähesed sidemed. Lisaks sellele, et käesolevas teoses, tähendab selles romaanis või nivola’s2 – ja olgu teada, et sõna nivola on minu välme –, toob see härra esile mitmeidki ütlusi ja vestlusi, mida ma pidasin varalahkunud Augusto Péreziga, ning jutustab ka minu hilise poja Victorcito sünnist, olen don Migueliga nähtavasti kuidagi kaugelt sugulane, sest mul on sama perekonnanimi mis ühel tema esivanemal, nagu näitavad mu sõbra, erudeeritud maailmas hästi tuntud Antolín S. Paparrigópulose3 ülimast õpetatusest tulvil genealoogilised uurimused.

Ma ei oska ette näha, missuguse tunnustuse saab see nivola publikult, kes loeb don Migueli, ega sedagi, kuidas see temalt vastu võetakse. Juba mõnda aega jälgin mõnevõrra tähelepanelikult võitlust, mida don Miguel on alustanud üldsuse lihtsameelsusega, ning olen tõepoolest hämmastunud, kui sügavalt juurdunud ja lapsik see on. Oma artiklite puhul ajakirjas Mundo Gráfico4 ja mõnes teises samalaadses väljaandes on don Miguel saanud kirju ja väljalõikeid provintsiajalehtedest, millest ilmnevad puhtsüdamliku naiivsuse ja tuikeseliku kohtluse pärlid, mis meie rahva hulgas on veel säilinud. Kord kommenteerivad nad tema lauset, et härra Cervantesel (don Miguelil)5 ei puudunud mõningane anne, ja näib, et tunnevad nördimust lugupidamatuse pärast; teine kord heldivad nad tema melanhoolsetest mõtisklustest lehtede langemise üle; küll satuvad nad vaimustusse tema hüüdest: „Sõda sõjale!”, mille rebis temalt välja valu, kui ta nägi, et mehed surevad, kuigi neid ei tapeta; küll kordavad seda peotäit mitteparadoksaalseid tõdesid, mis ta avaldas, kui oli need üles korjanud kõikidest kohvikutest, klubidest ja vestlusringidest, kus nad liigsest käperdatusest määndusid ning haisesid ümbritseva vulgaarsuse järele, mistõttu nood, kes neid reprodutseerisid, tundsid nad ära omadena, ja on leidunud isegi väike kavaluseta liblikas, kes avaldab pahameelt, et too don Miguelist sõnasõdija kirjutab mõnikord Kultuur suure K-ga, ja pärast seda, kui on omistanud endale suutlikkuse välja mõtelda köitvaid lugusid, tunnistab, et on võimetu looma sõnamänge, sest on ju teada, et selle lihtsameelse publiku silmis taanduvad andekus ja köitvus vaid sõnamängudeks.

Ja hea veel, et too lihtsameelne publik pole nähtavasti hoomanud mõnda teist nendest vempudest, millega don Miguel kipub tihti liialdama, nagu see, et ta kirjutab artikli ja kriipsutab selles huupi alla suvalisi sõnu, pöörates paberilehed tagurpidi, et ta ei saaks vaadata, missuguseid just. Kui ta sellest mulle jutustas, küsisin, miks ta oli seda teinud, ja ta vastas: „Kust mina tean… naljaviluks! Et sooritada piruett. Ning lisaks sellepärast, et allakriipsutused ja kursiivis sõnad tüütavad mind ja rikuvad tuju! See tähendab ju solvata lugejat, tähendab nimetada teda nõmedaks, tähendab öelda talle: pane tähele, mees, pane tähele, siin on mingi varjatud mõte! Ja sellepärast soovitasin ma ühel härrasmehel kirjutada oma artiklid üleni kursiivis, et lugejad saaksid aru: need on esimesest sõnast viimaseni ülitagamõttelised. See pole muud kui kirjutiste pantomiim; tahtmine asendada neis žestiga see, mida ei väljendata rõhu ega intonatsiooniga. Ning pane tähele, sõber Víctor, ajalehti, mis esindavad äärmist parempoolsust, seda, mida me nimetame integrismiks6, ja sa näed, kuidas nad kuritarvitavad kursiivi, versaali, suurtähti, hüüumärke ja kõiki trükikunsti võtteid. Pantomiim, pantomiim, pantomiim! Säärane on nende väljendusvahendite lihtsus, või pigem, säärane on nende teadlikkus oma lugejate puhtsüdamlikust lihtsameelsusest. Aga sellele lihtsameelsusele tuleb teha lõpp.”

Teistel puhkudel olen kuulnud don Migueli väitvat, et see, mida mujal nimetatakse ehtsaks humoristlikuks kirjanduseks, ei ole Hispaanias peaaegu üldse juurdunud ega saa veel pikka aega kergesti juurduda. Need, kes nimetavad end siin humoristideks, ütleb ta, on mõnikord satiirikud ja teistel juhtudel ironiseerijad, kui mitte lihtsalt teravmeelitsejad. Nimetada humoristiks näiteks Taboadat7 tähendab kuritarvitada terminit. Ja pole midagi vähem humoristlikku kui Quevedo8 kibe, kuid selge ja läbipaistev satiir, milles võib otsekohe märgata manitsust. „Meil pole olnud rohkem humoriste kui Cervantes, ja kui tema ellu ärkaks,” ütles mulle don Miguel, „kuidas naeraks ta siis nende üle, kes vihastusid selle pärast, et mina möönsin tema teatavat annet, ja kuidas naeraks ta eelkõige nende lihtsameelsete üle, kes on võtnud tõsiselt mõningaid tema kõige peenemaid nöökamisi! Sest pole kahtlust, et ta pühendus rüütliromaanide pilkamisele – pilkamisele vägagi tõsiselt –, matkides nende stiili, ja siis see „niipea kui punapõskne Phoibos”9 jne, mida mõned naiivsed cervanteslased esitavad stiili eeskujuna, ei ole enamat kui kirjandusliku maitselageduse vaimukas paroodia. Ja ärgem öelgem midagi selle kohta, et võetakse idioomi pähe väljendit „la del alba sería”10, millega algab üks peatükk, kuna eelmine lõppes ju sõnaga hora.

Meie publik, nagu igasugune vähe haritud publik, on loomuldasa umbusklik, samamoodi kui meie rahvaski. Siin ei taha keegi lasta enda kulul nalja heita, lasta end haneks püüda ega lasta endal nahka üle kõrvade tõmmata, ja sellal kui temaga räägitakse, tahab ta jalamaid teada, kuidas asjasse suhtuda, kas jutt on õige või visatakse nalja. Kahtlen, kas mõne teise rahva hulgas pahandaks keegi nii palju selle üle, et lõõpi segatakse tõega, ja mis puutub sellesse, et ei teata täpselt, kas mingit asja võtta tõsiselt või mitte, siis kes meist seda taluks? Ja hoopiski raskem on ühel keskmisel umbusklikul hispaanlasel taibata, et miski on ühe ning sellesama asja kohta öeldud korraga tõsiselt ja naljaks, tõena ja lõõbina.”

Don Migueli mõtteis mõlgub traagiline jant ja ta on mulle rohkem kui kord öelnud, et ei tahaks surra, kuni pole kirjutanud traagilist janti või jantlikku tragöödiat, kuid mitte niisugust, kus jantlik või groteskne ja traagiline oleksid segi või kõrvuti, vaid kus need oleksid üheks sulandunud ja kokku liitunud. Ja kui ma juhtisin ta tähelepanu sellele, et see pole muud kui ohjeldamatu romantism, vastas ta: „Ma ei eita seda, kuid nähtustele nime panemisega ei lahendata midagi. Kuigi olen üle kahekümne aasta õpetanud klassikute tundmist, ei ole romantismile vastanduv klassitsism mind vallutanud. Öeldakse, et hellenistlikkus tähendab eristamist, määratlemist, eraldamist; ent minu lähenemisviis avaldub määratlematuses, segipaisatuses.”

Selle aluseks on mõnesugune käsitus või, veel parem kui käsitus, teatav elutunne, mida ma ei söanda nimetada pessimistlikuks, sest tean, et see sõna ei meeldi don Miguelile. Tal on kinnismõte, monomaniakaalne idee, et kui ei ole surematu tema hing ja teiste inimeste ning isegi kõikide olendite hing – surematu sellessamas tähenduses, milles uskusid hinge surematust keskaja naiivsed katoliiklased –, kui see seda ei ole, siis pole millelgi mõtet ega ole pingutust, mis vääriks vaeva. Ja siit tuleneb ka Leopardi11 tüdimusedoktriin, kui oli hävinud tema viimne petlik lootus, ch’io eterno mi credei,12 lootus uskuda end olevat igavene. Ning see seletab, miks don Migueli kolm meelisautorit on Sénancour13, Quental14 ja Leopardi.

Aga see morn ja kibe, hämmeldav huumor pahandab mitte just väheseid, peale selle et puudutab meie inimeste umbusklikkust, kes niipea, kui nende poole pöördutakse, tahavad teada, millele võib kindel olla. Nad tahavad naerda, aga vaid selleks, et parandada seedimist ja hajutada muresid, mitte selleks, et tagasi välja saata see, mis nad on vahest sündmatult alla neelanud ja mis võib tekitada seedehäire, ega üldsegi mitte selleks, et seedida kannatusi. Ja don Miguel kinnitab visalt, et kui inimesi tuleb naerma ajada, siis mitte selleks, et diafragma kokkutõmmetega aitaksid nad kaasa seedimisele, vaid et oksendaksid välja selle, mis nad on sisse ahminud, sest elu ja universumi mõtet nähakse selgemini maiustustest ja liigsetest roogadest tühja kõhuga. Ning ta ei pea võimalikuks sapita irooniat ega diskreetset huumorit, sest ta ütleb, et seal kus pole mõningast sappi, pole irooniat, ja et diskreetsus on vaenujalal huumoriga, või nagu temale meeldib seda nimetada – pahura huumoriga.

Kõik see viib ta väga ebameeldiva ja tänamatu ülesande juurde, mille kohta ta ütleb, et see pole muud kui avaliku lihtsameelsuse massaaž, et näha, kas meie rahva kollektiivne vaim muutub vähehaaval erksamaks ja terasemaks. Sest teda viib endast välja see, kui öeldakse, et meie rahvas, eelkõige lõunas, on vaimupeen. „Mis puutub mentaliteedisse, siis rahva puhul, kes naudib härjavõitlusi ja leiab tolles kõige lihtlabasemas vaatemängus mitmekesisust ning köitvust, on otsus langetatud,” ütleb ta. Ja lisab, et ei saa olla lihtsakoelisemat ja sarvjamat vaimulaadi kui korriidahaigel. Minge enam-vähem humoristlike paradoksidega selle juurde, kes on äsja sattunud vaimustusse mingist Vicente Pastori15 mõõgatorkest! Ja ta jälestab härjavõitluste kommentaatorite, nende sõnamängu ja kogu labase nupukusepahna preestrite lõbusat žanri.

Kui sellele lisada metafüüsiliste mõistete mängud, millest ta mõnu tunneb, siis on arusaadav, et leidub palju inimesi, kes hoiduvad meelepahaga tema lugemisest, ühed sellepärast, et säärased asjad panevad neil pea valutama, teised aga, pidades valvsalt silmas, et sancta sancte tratanda sunt – pühadust tuleb kohelda pühalt –, arvavad, et need mõisted ei tohi anda ainet pilgeteks ja naljatusteks. Ent tema ütleb selle peale, et ei tea, miks peavad nad nõudma, et käsitletaks tõsiselt teatud nähtusi, mille vaimsed lapsed on heitnud nalja oma vendade kõige pühamate, see tähendab, kõige lohutavamate uskumuste ja lootuste üle. Kui on leidunud neid, kes on naljatanud Jumala üle, miks ei tohiks me siis naljatada Mõistuse, Teaduse ja koguni Tõe üle? Ning kui meilt on näpatud meie kõige kallim ja intiimsem elulootus, miks ei peaks me siis kõike segi ajama, et surnuks lüüa aega ja igavikku ning kätte maksta?

Kergesti võib ka juhtuda, et kellegi arvates leidub selles raamatus siivutuid või, kui soovite, pornograafilisi kohti; aga don Miguel on juba hoolt kandnud, et mina ütleksin midagi selle kohta käesoleva nivola lehekülgedel. Ja ta on valmis protestima selle süüdistuse vastu ning kinnitama, et jämedustel, mida siin võib leiduda, ei ole kavatsust kiita patust lihahimu ega ole neil muud eesmärki kui olla kujuteldavaks lähtepunktiks teistele kaalutlustele.

Tema vastumeelsus igasuguse pornograafia suhtes on hästi teada kõigile, kes teda tunnevad. Ja mitte ainult harilikel moraalsetel põhjustel, vaid sellepärast, et tema arvates on kiimamured need, mis kõige rohkem kahjustavad intellekti. Pornograafiat või lihtsalt erootikat harrastavad kirjanikud tunduvad talle kõige ebaintelligentsemad, kõige vaesemad loomevõimelt, lühidalt, kõige rumalamad. Räägitakse, et klassikalisest kolmikpatust – naised, mäng ja vein – kahjustavad aru kaks esimest rohkem kui kolmas. Ja on teada, et don Miguel ei joo midagi peale vee. „Joobnuga võib rääkida,” ütles ta kord mulle, „ja vahel ta isegi ütleb midagi kuulmisväärset; aga kes taluks mänguri või seelikuküti juttu? Selle taga pole muud kui härjavõitlusfanaatiku loba, sulaselge lollus.”

Teisest küljest ei pane mind imestama too erootilisuse liit metafüüsilisusega, sest usun teadvat, et meie rahvas alustas – nagu näitab tema kirjandus – sõdalastena ja usklikena, et muutuda hiljem erootikuteks ja metafüüsikuteks. Naisekultus langes ühte kontseptismi teravmeelitsuste kultusega. Meie rahva vaimsel koidikul, tegelikult keskajal, tundis barbaarne ühiskond religioosset ja isegi müstilist ning sõjakat vaimustust – mõõgapide on ristikujuline; kuid naisel oli tema kujutluses väga väike ning üpris teisejärguline koht, ja ranges mõttes filosoofilised ideed tukkusid, põimunud teoloogiasse, peidetud mungakloostritesse. Erootilisus ja metafüüsika arenevad ühel ajal. Religioon on sõjakas, metafüüsika on erootiline või ihar.

Religioossus on see, mis teeb mehe sõjakaks või võitlushimuliseks, või siis on võitlushimu see, mis teeb ta religioosseks; teisest küljest on aga metafüüsiline instinkt, uudishimu teada saada seda, mis meisse ei puutu, ühesõnaga pärispatt see, mis teeb mehe sensuaalseks, või siis on sensuaalsus see, mis äratab temas, nagu Eevaski, metafüüsilise instinkti, iha aduda hea ja kurja tundmise tarkust. Ja hiljem tuleb müstika, religiooni metafüüsika, mis sünnib sõjakuse sensuaalsusest.

Seda teadis hästi too Ateena kurtisaan Theodota, kelle vestlusest Sokratesega jutustab Xenophon16 oma „Mälestustes Sokratesest” ja kes, vaimustatud filosoofi uurimise või pigem tõe ilmaletoomise viisist, olevat viimasele teinud ettepaneku hakata tema kupeldajaks ning aidata tal sõpru jahtida. (Synthérates, jahikaaslane, ütleb tekst don Migueli, kreeka keele professori sõnutsi, kellele võlgnen tänu selle ülihuvitava ja selgitava teate eest.) Ning kogu selles väga huvitavas vestluses kurtisaan Theodota ja tõe ämmaemandast filosoofi Sokratese vahel on selgesti näha mõlema ameti sisimat sugulust ja seda, kuidas filosoofia on üldjoontes ning märkimisväärses osas kupeldamine, ja kupeldamine on ka filosoofia.