Читать книгу Minu Supilinn - Mika Keränen - Страница 6

Minu teekond Tartusse algas aastal 1992 Ida-Soomest, Ilomantsi põllumajandustehnikumist, kuhu läksin pärast keskkooli aiandust õppima. Olin kaheksateist ja pool aastat vana ja sain kokku naisega, kelle tõttu Soome kaotas ühe oma poegadest Eestile.

„Ilusaid unenägusid!”

Need olid mu esimesed eesti sõnad, mis selgeks sain. Sõnakesed, mis on sest ajast saati kilisenud mu peas nagu kellukesed Arvo Pärdi teostes. Pärdist ja tema tintinnabulist ei teadnud ma toona midagi. Minu teadmised Eestimaast olid sel ajal kaunis killustatud. Teadsin, et pangaröövel Raivo Roosna on Eestist, ja adusin, et soome keeles „Saaremaa valssi” laulval Georg Otsal on mingi side selle meretaguse maaga, mis hiljuti võitles tagasi oma iseseisvuse. Kuusankoski Kumu klubis mängivat vutimeest Urmas Hepnerit olin näinud teles ja teadsin, et temagi on sealt. Eesti vabariigi presidendina oli just ametisse asunud endine suursaadik Soomes, Lennart Meri. Teda olin vist telekast näinud.

Vanematest aegadest oli mul meeles Tartu rahulepingu sõlmimine, ja mitte ainult meeles, vaid ka südames. Soome ja Venemaa sõlmisid aastal 1920 rahulepingu, mis ei tähendanud Nõukogude Liidule karvavõrdki, kui nad pärast teist ilmasõda tõmbasid piiri keset mu vanaisa talu. Ma võin austada venelast, pits näpus, aga tõeliselt sina peale saame siis, kui ta tagastab Soomele Karjala.

Eesti keelest oli meile räägitud emakeeletunnis, koos teiste sugulaskeeltega. Arvasin, et Eesti riigikeel on vene keel ja et eesti keelt räägivad ainult vanemad inimesed. Õnneks eksisin!

Piinlik mõelda, kui vähe ma Eesti kohta teadsin, aga mis sa teed. Soome haritlasperede võsud olid ehk asjadega paremini kursis, kui neil olid vanemad, kes oskasid oma lastele rääkida ka seda, millest koolide ajalooõpikud vaikisid. Aga mina olin tavalisest tööliskodust, kus välispoliitikal või maailma asjadel polnud mingit erilist tähendust. Sellepärast ütlengi, et praegu ja edaspidi võtan sõna ainult enda nimel, ja palun, et te ei teeks minu põhjal soomlaste kohta rämedaid üldistusi. Minu, 1973. aastal sündinud noormehe maailmavaate moodustasid Aku Ankka, Tex Willer ja muud koomiksid ning James Bondid ja spiooniraamatud. Kusjuures see maailmavaade pole nendest aegadest suurt muutunud. Külm sõda on kuulutatud lõppenuks, aga minule on suurriikide huvid muutumatud. Lihtsalt mina ise olen ehk veidi rohkem maailma näinud kui kakskümmend aastat tagasi.

Seesugune oli olukord hetkel, kui ta astus aianduse klassi. Ja mina armusin temasse esimesest silmapilgust 11 meetri kauguselt. Kas minu pilk tabas tulevikku juba siis, ma ei tea, kuid oluline oli see, et hakkasime koos aega veetma. Tundsin ennast kõrvust tõstetuna, kui sain temaga kõndida küla ainsasse pagariärisse kakaod jooma. Ma polnud kunagi näinud kedagi niisugust kui tema. Terve Põhja-Karjala polnud näinud temasugust naist. Kui ta kõndis tehnikumi söökla uksest sisse, jäi lihatükk kurku nii mõnelgi maamehel. Ja kui ta kõndis kandikuga minu juurde, tundsin, et aeg peatub ja ma viibin unenäos, kust ärgata ei taha.

Kuid ta oli päris. Tema hääl ja naeratus. Ta pikkade helepruunide juuste lõhn. Lokid, millesse upun unenägudes ka praegu. Ja loomulikult ta silmad, mis olid imelised – elektrisiniseid iiriseid ääristasid mustad rõngad. Nendest silmadest ongi pärit Eesti lipu värvid!

Eva rääkis puhast soome keelt, kuid eesti keel kõlas ta suus ilusamalt. Ta hääldas oma nime kuidagi lühemalt, kui olin soome keeles harjunud kuulma. Pikemalt kui lihtsalt Eva, aga mitte päris Ee-eva, nagu soomlased hääldavad. Kuidagi vahepealselt. Ma harjutasin ta nime õiget teise välte hääldust nii kaua, et lõug valus, sama kaua kui seda paganama õ-tähte. Peegli ees pobisemine tasus kuhjaga ära, sest selgeks ma need sain.

1992. aasta lõpp, mil me kohtusime, ja järgnevad kuus kuud 1993. aasta juulini oli mu elu kõige ilusam aeg, täis unistusi (millest osa on saanud praeguseks ka teoks), täis armunud noorte pikki vestlusi ja mahedaid münditeeõhtuid. Õppimisest ei tulnud enam midagi välja ja mul polnud sellest põrmugi kahju. Mida rohkem aega koos veetsime, seda enam tundus mulle, et sellest tütarlapsest ei lase ma mitte kunagi lahti.

Kui ta rääkis oma kodumaast, maalis ta minu ette niisuguse pildi, et mulle hakkas tunduma, et maailmas pole midagi ilusamat kui Eesti. Minu Põhja-Karjala oli tema jaoks liiga külm ja pime. Sellega olin minagi päri. Ma olin kõigega päri. Millalgi, kui ta rääkis Eestist ja Tartu üliõpilaste elust, käisin välja ühe mõtte – kuidas talle meeldiks, kui läheksime õige koos Eestisse? Aiandust õppima. Ta naeris selle peale heledalt ja nentis, et ma ei tea mitte midagi Eestist ja ma ei saaks seal lihtsalt hakkama.

Mis mõttes, ei saa hakkama?

„Kolime Tartusse,” ütlesin talle enesekindlalt. Eva naer oli äratanud minus jonni. Kas ta võis aimata, et tema naer oli ainult vesi 19aastase pööraselt armunud unistaja veskile? Kas mina aimasin, mis mind Eestis ees ootab? Ei. Mind ei huvitanud niisugune asi nagu kaugema tuleviku ettekujutamine. Ma lihtsalt tahtsin elada koos Evaga ja tormata ees ootavatesse seiklustesse.

Minek oli 1. juulil 1993. Pidulikkus oli sellest hetkest kaugel. Meie auto ja järelkäru olid koli täis. Laeva lahtise visiiri alt väljudes tuli onu käest ostetud Fiatilt ära pool summutit.

Autojuhiks oli mu isa, sest meil Evaga polnud juhilube. Astusin Eestisse, summutitükk süles, aga siiski õnnelikuna.

Järgmine kord kummardusin meie summuti juppe otsima pisikesel ringteel Tallinna vanalinna servas. Ma mäletan seda hästi. Kui ronisin autost välja oma jura kokku korjama, viibutas mingi Žiguli-mees mulle raevukalt rusikat. Onklile ei meeldinud, et liiklus mu taga seisis. Ta lasi mulle tigedalt signaali, mis kiilus seepeale kinni ega jätnud oma ilget huilgamist järele. Nii korjasin läbilõikava sireeni saatel suuremad summutijupid maast üles ja vaatasin silmanurgast, kuidas onkli abikaasa teda pasuna laskmise eest sõimas. See oli omamoodi lõbus.

Vähem lõbus oli ilma summutita Tartu poole sõita. Sellest peale ei talu ma tsiklite põristamist ja muud mõttetut mootorimüra. Fiati müüsime Tartusse jõudes kohe maha. See oli ilus auto, aga töövõime poolest täielik „pann”. Jah, pann! See oli üks mu viiest-kuuest esimesest eestikeelsest sõnast, mis ma selgeks õppisin. Panni müük tõi „pappi” sisse. Papp on ka hea sõna, selline mõnus ühesilbiline.

Pannide tasuvus, muide, oli tollal hiiglasuur. Otsustasin siiski keskenduda õpingutele, mitte autoärile. See polnuks nagunii reaalne alternatiiv. Esiteks jagasin maailma asjadest nii palju, et teada ‒ elus tasub õppida, ja teiseks ei teadnud ma Eesti kommetest ja äriajamisest tuhkagi. Mul oli piisavalt jamasid igapäevaste asjadega. Tühja sellest bussipileti komposteerimisest või asjaolust, et ma ei saanud loengus aru mitte millestki eesti keeles räägitavast, veel tüütum oli see, et ma ei saanud oma koduust lahti. Kogu senise elu olin keeranud lukke oma Abloy võtmega nagu naksti, aga selle Vene luku hingeelu oli mulle sama võõras kui venelasedki. Eva näitas mulle küll mitu korda kannatlikult ette, kuidas uks võtmega keerates lahti käib... ja tasapisi, õige tasapisi hakkasin ma seda asja aduma. Saingi lõpuks Eva juuresolekul ukse lahti, aga kui ma pärast üksi koju tulin ja pidin ise hakkama saama, naeris lukk mulle otse näkku. Nägin esimesel sügisel mitu korda kurja vaeva, enne kui sain sellest lukust jagu. Ehk oma koju sisse.

Kodus puid lõhkudes ning pliidi ja ahju alla tuld tehes jõudsin peagi järeldusele, et midagi pole parata. Ma pean saama Eesti meheks. Sisimas tundsin, et mulle Tartu elu istub, kuigi teadsin juba, et selles ühiskonnas saab hakkama ainult mees, kes ühe käega kallistab naist ja teise käega teeb remonti.

Arvake ära, mis see mehehakatis siis Tartus ette võttis? Kas aknad või tapeedi? Eh-ei. Kütsin sauna, võtsin pitsi ja pidasin aru. Ja võtsin veel ühe pitsi. Alustasin totaalselt valest otsast. Pole ju midagi, kui mees võtab viina, aga kui viin võtab meest, siis on lugu halb. Omandasin eestimaise kombe trimbata vaikselt nädala sees, unustamata Soome kommet juua ennast nädalavahetusel täis.

Järgmiste aastatega unustasin ennast ära. Unustasin ka kallima. Jah, unustasin ära oma naise. Ta palus mul mitu korda mõelda, mis vahe on armumisel ja armastusel. Mul polnud mingit vahet. Kihutasin autopiloodina ringi.

Niimoodi alustasin ma Eesti meheks saamist. Kui hulluarst oleks mind kätte saanud, oleks ta mõelnud koodile F60.4 ehk histrioonilisele isiksusehäirele: kerge mõjutatavus teiste inimeste või asjaolude poolt, labiilne emotsionaalsus, püsiv iha erutavate sündmuste järele ja nii edasi. Nimetagem seda maakeeles Tartu vaimu haiguseks. Üliõpilaste hulgas on see haigus tavaline ja mina noore mehena liikusin ikka tudengite seas ringi. Ju ma saingi selle tõve nende käest. Kuskil kollases ajakirjanduses arutati, millised on välismaa mehed armastajatena. Soomlase kohta öeldi, et tema süda on nii suur, et sinna mahub kohe mitu eesti naist.

See kehtib ka minu puhul, kuigi refrääniks jääb ikka Eva.

Suplesin Tartu tudengielus ja peagi ärkasin esimest korda ka Supilinnas, vanas puumajas teiste vanade puumajade vahel. Pidu olevat olnud vägev. Olime maganud viieteistkümnekesi ühes toas mõne ruutmeetri peal. Külje keeramine olevat toimunud kollektiivselt. Ma ei mäletanud õhtust mitte midagi ega tundnud eriti kedagi. Nägin aknast paistvat kiivrita kiriku torni. Kobisin ruttu minema. Kaugel kangastus pood. „Herne pood – Elu nagu hernes!”