Читать книгу Minu Supilinn - Mika Keränen - Страница 7

Suvi 2011. Seisan Jakobi mäe otsas ühes hoovis, nägu kirdesse, läbi linna voolava Emajõe poole.

Minust vasakut kätt raspeldab mäest alla punane leeder ja paremat kätt kõõlub nõlval sarapuupõõsas, mis kukub ühel päeval alla Supilinna, kui mõni aednik ei seo teda tagasi Tähtvere linnaosasse. Järsk mägi on jõe oru teine nõlv ja ühtlasi Tähtvere ja Supilinna linnaosade looduslik piir. Jõe ürgse sängi teine pool on kaugel Peetri kiriku torni juures. Tornikiiver on remondis. Tellingud ulatuvad tipuni välja ja tahes-tahtmata tekib mõte, et selle alt ronib pärast välja uus Tigutorn, mitte vana hea kiriku tornikiiver.

Minu ees on Supilinn, kuhu rändan edasi koos teiega, et vaadata, milline rahvas selles maagilises linnaosas elab. Praegu pole veel kedagi näha. Küünitan aia pealt alla ja näen ainult jupikest Tähtvere tänavat. Pisikesele krundile on veetud veoautotäis ehitusliiva. Selle hunniku otsas oleks tore turnida.

Mõelge, terve veoautotäis liiva, võib-olla isegi kaks täit! Silm ei seleta nii kõrgelt.

Igal pool mujal näen ainult rohelist. On puude viherduse aeg, nagu ütles keeleuuendaja Johannes Aavik. See rohelus katab kogu Supilinna. Puude latvade vahelt ei paista mingit liikumist. Naljakas linnavaade, nagu vaataksin metsa. Midagi linnalikku pole esmapilgul üldse näha.

Tähtvere tänavast järgmine paralleelne tänav jõe poole on Lepiku. Silmi kissitades tunnen ära sealsed majad, saan isegi aru, kus see tupiktänav lõpeb. Siin ja seal puude latvade vahel paistab fassaadijuppe, korstnaid ja katuseharjasid. Lepiku taga peab järgmine paralleel olema Herne tänav, kui mõelda ruudustiku moodustavate tänavate paiknemisele. Otsin oma pilguga Herne 38 ja 40 majasid, sest need peaksid ometi siia paistma. Olen istunud nende majade vahel päris palju ja imetlenud puumajade suursugusust. Hoonete vahel on üks pesukööki ehitatud saun. Tolle ees pisikesel pingil istudes olen tundnud ennast sama väiksena, nagu istuksin kahe ülikooli peahoone vahel.

Kuid Herne 38 ja 40 katused pole mulle siit mäeharjalt näha või ei suuda ma neid leida. Tuleb tõdeda, et puumajad oskavad väga hästi rohelusse sulanduda!

Kui ma hüppan mõttes üle Herne tänava, siis tulevad edasi Oa ja Emajõe tänav – ja siis on jõgi. Rahuliku vooga Emajõgi on Supilinna linnaosa teine looduslik piir. Supilinn on nii kitsas, et jõeni on siit vaevalt et pool kilomeetrit maad. Pikkust on Emajõe luhal laiuval Supilinnal umbes kilomeetri jagu.

Supilinn, see pisike neljakandiline maalapp, algab minust paremat kätt ehk kagust, botaanikaaia tagumiselt müürilt. Jõe rannast, aia müüri serva äärest ronib Jakobi mäele üks maaliline tänav. Selle keskel jookseb ametlikult kesklinna ja Supilinna piir. Tänava nimi oli algselt Botaanika, täna tunneme teda Kroonuaiana.

Teises suunas, minust vasakule ehk loodesse jätkub Supilinn, kuni pilt läheb täiesti roheliseks. Seal kuskil on Supilinna spordipark ja Eesti maaülikooli dendropark, kus talvel on linna parimad suusarajad, olümpiavõitja Kristina Šmiguni lapsepõlve-trennikoht. Pärast parki, paari korea nulu taga saab Tartu linn otsa ja algab võsa ehk Tähtvere vald.

See on väga huvitav, et juulis ei näe ma Supilinnale peale vaadates mitte midagi muud kui puude latvu. Mõnes teises Tartu-suuruses Euroopa linnas oleks nii lähedal kesklinnale vähemalt omajagu poodide neoonvalgustust. Siin pole. Ei paista siia isegi mitte Herne poe kahemeetrine hernekaunakujuline silt. Tollel pole muidugi voolu sees, aga pole vajagi. Terve Lõuna-Eesti teab nagunii, kus see pood asub.

Tänu poele võib Herne tänavat nimetada Supilinna peatänavaks. Sealsed majad on igaüks omamoodi, mõned puust, mõned kivist, mõni kõrgub mitme korruse jagu, mõni kössitab maad ligi. Niisugune vaheldumine teebki tänavapildi põnevaks ja ilusaks. Vanimad majad on juba tsaariajast, kõige värskem maja pärineb eelmisest aastast. Üldpilt on siiski omamoodi harmooniline.

Supilinna kõige ilusam tänav pole aga õieti tänav, vaid üks põlispuude allee. Pean silmas Emajõe tänava otsast algavat paplite alleed, mis jälgib truult jõeperve ja lõpeb alles seal, kust algab Supilinna-tagune liivarand.

See on minu ja paljude teiste arvates linna parim rand. Juba sellele rannale mõtlemine toob naeratuse suunurka.

Rannas on alati lõbus, ükskõik mis rahvaga. Mõnikord saab nalja juba randa minnes, sest see kant on ka noorte autoomanike sihtkoht, mistõttu võib sinna kõndides näha tõeliselt kentsakat vaatepilti, kui vanu bemme veetakse köiega ära isegi kahekaupa. See juhtub siis, kui noored on olnud nii jutuhoos, et makikuulamine on viinud akudest viimasegi voolu. Täitsa kahju noortest.

Vanasti niisuguseid asju ei juhtunud, eks ikka sellepärast, et saime tudengite pundiga harva kuskilt endale auto istmiku alla. Muidu oleksime olnud äkki samasugused? Aga lõbus oli meil sellest hoolimata, et autot ja makki polnud võtta. Muusika oli meil suisa elus, kui seltskonnas oli mõni kidramängija, kes võttis üles vanu vikerviise. Enamik kidravendasid mängis hästi ja meie laulsime reipalt kaasa. Ma pean siiski lisama, et kitarriga Jaanidele teeb siin linnas silmad ette üks särtsakas Elina. Kui see neiu saadab ennast kitarriga ja laulab „Jambalayat”, siis on terve seltskond apelsinimaal. „Jambalaya” on tema leivanumber ja tuleb iga kord üha paremini välja. Laulu sõnad pole mul peas, kuid tulevad meelde Elinat kuulates ja vaadates. Tema kitarrimängu saatel seilaks ma jõelaevaga kas või Vahemerele välja.

See rand on Supilinna tagumine ots, nii nagu Tartu ülikooli botaanikaaed on kesklinna pool esimene. Kui ma kõnnin kesklinnast Supilinna, siis astun enamasti aiast läbi ja heidan pilgu taimedele. Väga heades kätes on nad, seda võib küll öelda. Juba 200 aastat on seal niidetud muru ja kujundatud istutusi. See on võimas. Aed on mulle väga armas ja külastame seda ka siin raamatus, sest pole ta Supilinnast nii kaugel midagi.

Ega kesklinngi kaugel ole. Botaanikaaia peavärav on juba Laial tänaval, kust algab Tartu vanalinna peaarter, Rüütli. Sellel tänaval on hästi näha linnajuhtide soov näidata Tartut aastaringse jõulukuusena, mille taustal saab turist suveniirfotosid teha. Vanalinna ehtimisega on selles linnas kõvasti üle pingutatud – valgustus on Rüütlil lausa tänavakivide sees ja Raekoja platsi ümbrust kaunistatakse, nagu ootaksid kohe ees kuninglikud pulmad. Mina olen lihtne soome mees ja selline ilustamine mõjub mulle priiskamisena. Kas seda on vaja, ülejäänud linna arvelt? Kontrast vanalinna ja Raekoja-taguste ning kõrvale jäävate linnaosade vahel tundub aina suuremana. Samas, see kontrast mängib ka Supilinna kasuks. Klantsitud kesklinna vahetu lähedus annab Supilinnale ainult agulipunkte ja inimnäolisust juurde.

Kesklinna ja Supilinna vahel asuvad Tartu boheemlaslikumad kõrtsid Zavood ja Genklubi. Mõlemad on Laial tänaval, Supilinna tõmbejõud just nagu tiriks neid kesklinna keskmest ära enda poole. Need 1995. ja 2006. aastast tegutsevad kõrtsid on linna boheemlaste kokkusaamiskohad. Rahvas, keda neis kohtades näeb, pole kesklinna ööklubide Barbied ja Kenid, vaid lihast ja luust inimesed, kelle silmades on igatsus teise inimese ja ilusa homse järele. Kui need kõrtsid tunduvad vahel ka rahvast tühjad, siis peremehed on ikka platsis. Süda on neil õiges kohas.

Tänu kesklinna lähedusele on auto Supilinna elanikele mõttetu asi. Tegelikult pole Tartus elades üldse vaja oma autot. Praegu ma ühega sõidan, aga püüan seda halba harjumust maha jätta. Enamiku oma elust olen saanud ilma hakkama, või üürides masinat, kui muidu ei saa. Suur osa Tartu linna võlust seisneb just selles, et linn on mõnusalt väike. Poole tunniga kõnnib päris kaugele ja tunni ajaga igale poole. Kõndimine on ka tervislik. See on kõige odavam ja lihtsam viis ennast kehaliselt ja vaimselt vormis hoida. Kui mul on mõni töömõistatus, siis ma lähen ja kõnnin. Hetkel maadlen näiteks uue lasteraamatu süžee kallal, nii et saapatallad on päris korralikult kulunud.

Iga kevad toob Tartu tänavatele ratturid ja igal aastal on neid järjest rohkem. Mulle see meeldib! Mida rohkem rattureid, seda enam peab linnavalitsus mõtlema, kuidas rattaga sõitmist lihtsustada. Väga vahva on ka see, et üha rohkem on linna peal näha ka linnarattaid ja üha rohkem rattapoode võtab neid oma valikusse. Mul pole otseselt midagi maastikujalgrataste vastu, aga mingil hetkel polnud Eesti rattapoodides mitte midagi muud pakkudagi. See oli see aeg, kui rattaid nägi linnapildis peamiselt autode katustel.

Tudengina olin minagi kirglik rattur, kuid kihutamiseks olen praegu liiga vana. Tunnistan ausalt üles: ma lihtsalt ei julge enam kiiresti sõita. Sellepärast soetasin endale mullu hoopis uue ratta – või õigupoolest ostsin ühe hästi vana. Soome oma. See oli armastus esimesest silmapilgust. Käisin oma eelmist ratast hooldamas Laulupeo tänava rattapoes ja nägin seal ühte kasutatud sinist Tunturit, mida oli väga hästi hoitud. Ratas oli täpselt samasugune nagu mu onul omal ajal, kui ma olin väike. Tegin proovisõidu ja ostsin ratta ära. See oli hea ost. Ka praegu seisab ta mu kõrval, vana armas sinine ratas, istun ta peale ja veeren järgmisel leheküljel vaikselt Jakobi mäest alla, otse aastasse 1994.