Читать книгу Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses - Mirjam Johannes - Страница 7

Ruth oli Gràcia linnaosa enne mu tulekut taevani kiitnud. Tema kirjelduste sopilised tänavad, hämarad baarid ja helged kohvikud, jutuvadast kaikuvad väljakud ja kirev ööelu oli muusika minu noortele kõrvadele. Järeldasin ülistuskõnest, et tegemist on kohaliku Kalamaja või Uue Maailmaga, kus kõik linna popid ja noortepärased tahavad elada. Kõlab nagu hea algus teekonnale Barcelona südamesse, või mis?

Seisan lõpuks Lessepsi väljakul uhke 20. sajandi alguse kortermaja ees, takseerin Ruthi osutatud aknaid ja ei suuda oma õnne uskuda. See nurgapealne maja paistab oma kõrgete akende ja laiade metallrõdudega nii suursugune. Üks hoone külg vaatab üleskaevatud Plaça de Lessepsile ja teine kitsamale Pérez Galdósi tänavale. Ruth seletab, et Lessepsi väljak on piiriks popi Gràcia ja rikka Sarrià-Sant Gervasi linnajao vahel. Paraku ei paista see tähtsaks liiklussõlmeks kujunenud ristmik kunagi valmis saavat. Detailplaneeringut muudetakse pidevalt ja uue metrooliini ehitus, mille jaoks tegelikult raha ei ole, lükkab tööde lõppu pidevalt edasi. „See müra on lihtsalt kohutav! Ma ei saanud täna öösel üldse magada. Kogu aeg mingi autode ja motikate vuramine,“ kurdab Ruth, kuid elavneb silmanähtavalt, osutades vastasmajale: „Täpselt selles korteris, mis on minu rõdu vastas, elab üks ilgelt ilus kutt ja ta käib rõdul suitsetamas!“ Ruthi pruunikasrohelised silmad löövad särama ja neis peegeldub kujutluspilt romantilisest suitsupausist seksika naabripoisiga. Pérez Galdósi tänav on kümmekond meetrit lai, nii et Ruthi potentsiaalne elu armastus pole küll käeulatuses, aga ikkagi võrdlemisi lähedal.

Lohistan kohvrit mööda marmorpõrandat pisikese puust lifti poole. Kujutan ette, et täpselt sellise logiseva liftikökatsiga sõitis näiteks Hercule Poirot. Kirjade järgi elame teisel korrusel, aga et majal on ka entresuelo ja principal^[1.], asub meie korter eestlase mõistes hoopis neljandal. Ruth on väga elevil, me pole aasta otsa näinud ja hoolimata tihedast kirjavahetusest ei ole ma tema viimaste armuromaanidega kuigi kursis. Ühisest Argentina seiklusest on möödas kaks ja pool aastat, kuid seda püsimatut inimeselooma silmitsedes tunnen, nagu oleks me alles eile tuttavaks saanud. Oma eesti sõpradele kirjeldasin Ruthi alati kui mustlase püssi, kelle puhul ei tea kunagi, kummast otsast pauk tuleb. Ruthi ettearvamatu loomus ja piiritu avastamisrõõm teevad ta minu jaoks kõige ihaldusväärsemaks korterikaaslaseks linnas. Pole paremat viisi Barcelonaga sina peale saada kui üks energiline katalaanist sõber, kes tahab uhkusest pakatades sulle oma linna näidata.

Käisin Barcelonas viis aastat varem koos ema ja parima sõbrannaga. Vurasime lahtise katusega turistibussis rõõmsalt kõik linna kohustuslikud vaatamisväärsused läbi ja hiljem rendiautoga ka teised märgilised kohad Kataloonias. Ja kuigi Barcelona jättis mulle toona vapustava mulje, poleks ma ise heast peast siia aastaks vahetusüliõpilaseks tulnud. Ma õpin ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust ning hoolimata sellest, et eriala justkui kohustab, pole ma kunagi „päris“ Hispaanias käinud. Miskipärast võtsin endale pähe, et Kataloonia pole see „päris“. Variante õige ja ehtsa Hispaania tundmaõppimiseks oli mitu: minu osakonna partnerülikoolide seas leidus õppeasutusi Santiago de Compostelast Granadani ja Valenciast Gran Canariani. Põhjast lõunasse, idast läände – vali, millist linna tahad. Paraku ei osanud ma kõigi nende võimaluste virvarris seisukohta võtta ja kui silmapiirile ilmus Ruth, kellele erinevalt minust meeldib väga otsustada, tuli aeg hakata vaatama lennupileteid Barcelonasse. Ja ühes on Ruthil kindlasti õigus: see Barcelona, mida ma õpin tundma siin elades, on teistsugune kui see, millest ma endale viis aastat varem ühe nädala jooksul pildi maalisin.

Korter osutub seestpoolt vähem suursuguseks, kui ma fassaadi vaadates endale ette kujutasin. Laed on küll kõrged ja toad suured, aga remonti tehti siin viimati umbes kahekümne aasta eest. Mis kõige tobedam: ainult kahel toal on aken tänava poole. Ülejäänud kahel toal, elutoal, köögil ja esikul on küll aknad, aga need vaatavad vastu kõrvalmaja seina või prügišahti meenutavasse sisehoovi. Olen oma tuba Skype’i vahendusel näinud ja teadsin ette, et mind ootab korteri kõige väiksempimedam nurgake. Erasmuse vahetusüliõpilase stipendium on sel aastal 450 eurot kuus ja soovides korterikulude pealt nii palju kokku hoida kui võimalik, olen pikalt mõtlemata nõus ka selles katalaanide aristokraatide kolikambris elama. Tuba on küll kõige rohkem viis ruutmeetrit suur, aga tänu kõrgele laele ja tuulutusaknale jätab see tunduvalt avarama mulje. Ja asub see linnaosas, mida kiidetakse kui ühte kõige ägedamat linnas. Koos kommunaalkuludega läheb see mulle maksma 200 eurot kuus, mis Barcelonas on välismaalase kohta hästi saadud. Tõstan kohvri tuppa ja vaatan läbi tuulutusakna naabermaja halli kiviseina. Pole halba ilma heata: vähemalt ei häiri mu und ükski öine kihutaja ega varitse oht mõnda rõdul mõtisklevasse naabripoissi kõrvuni ära armuda.

Teised kaks korterielanikku pole Ruthi sõnul veel suviste tegemiste juurest linna naasnud, nii pole vaja kiiremas korras ka kellegagi tuttavaks saada. Jätkame oma koduekskursiooni hoopis katusel. Kõikidel majadel Barcelonas on katuseterrass. Tavaliselt toimib see varuväljapääsuna või ka lihtsalt lisaruumina, kus pesu kuivatada. Igasuguste olengute korraldamine on rangelt keelatud. Sõidame liftiga kaheksandale ja astume kuuma leitsakusse. Voodilinad kuivavad siin suvel küll poole tunniga ära! Põrgukuumusest tähelepanuväärsem aga on vaade, mis katuselt avaneb. Tegemist on nurgapealse majaga ja kui jalutada terrassi ühest servast teise, paistab kätte peaaegu kogu Barcelona. Roheliste mäenõlvade sõõr ja hele mereriba hoiavad linna oma embuses. Nii nagu eestlaste rahvuspärandis on olulised meri ja mets, püsib katalaanide universum merel ja mäel. Mar i muntanya. Nemad kahekesi on oma rahvast toitnud ja katnud, vaenlase eest kaitsnud ja uutele jahimaadele juhatanud. Nii on ka Barcelona ühelt poolt äärmiselt avatud linn, mis helesinistes vetes tähtede poole seilab. Valitseti ju kunagi Aragóni krooni koosseisus vaat et kogu Vahemerd! Teisalt peegeldub katalaanide silmades vahel jonnaka mägirahva vaim, mis neid esiisade pärandi külge naelutab. Mar ja muntanya on Barcelona yin ja yang, linna olemuse kujundanud vastandid, mis kõigest hoolimata koos eksisteerivad. Linna maagia peitubki mäe- ja merevaimu tasakaalus ning selles, kui hästi me seda hoida oskame.

„Näe, need on minu arust eriti huvitavad,“ juhib Ruth mu tähelepanu linnavaatelt terrassile. Keset katust on kuus pisikest putkat, mida ma esmapilgul kolikambriteks pidasin. Tegemist on aga vanade pesuköökidega, iga korruse peale üks. Putka sees on kõrge malmvann, mille üks veidi diagonaalis äär on suur pesulaud. Nähtavasti oli ka maja ehitaja mõelnud, et selles kuumuses kuivavad voodilinad poole tunniga. Naljakas, kuidas igal Barcelona ruutmeetril põimuvad argielu mured ja suurlinna unistused. Malmvannidega pesuköögid ja suursugune fassaad. Vurisevad mootorrattad ja šarmantne naabripoiss. Pikad tööpäevad ja veel pikemad peoööd. Viimane neist ootab meid all, nii et on aeg Barcelona vastuolusid omal nahal kogeda.

Iga aasta 15. augustil algab Gràcia linnaosas suur tänavafestival. Sellised linna- ja ka eraldi linnaosade pidustused on Kataloonias väga populaarsed. Ruth on meile suve lõpuks pannud kokku terve kava, kus on nii Barcelona linnaosasid nagu Gràcia ja Sants kui ka külasid Girona lähedal, kust ta pärit on. Suurejooneliste pidustustega tähistati vanasti linna või mõne piirkonna pühaku päeva. Tänapäeval ei tea pühakutest enam keegi midagi ja kogu aur läheb peole endale. Barcelona linnaosade pidustustest ongi tuntuim ja uhkeim Gràcia tänavafestival. Ees ootab nädala jagu sündmusi: kontserdid, tantsuõhtud, töötoad, lastehommikud, spordivõistlused, ühised söömingud ja muud lugematud lõbustused. Naabrite ühendused võistlevad omavahel tänavate kaunistamises. Õigupoolest ongi Gràcia pidustused nii kuulsad ja armastatud just selle poolest, et kogu barri^[2.] on kujuteldamatult uhkes pidurüüs. Võistlustulle astub umbes 20 tänavat, kes üritavad iga aasta millegi täiesti ennenägematuga välja tulla ja auhinda endale napsata. Lisaks tänavatele, mida kaunistavad naabrite kollektiivid, võib ka iga perekond oma rõdu või maja ukse ära dekoreerida – selle jaoks on omaette konkurss.

Esimesed üles löödud rõdud hakkavad silma, kui me mööda Torrent de l’Ollat alla tuleme. Hoolimata sellest, et tegemist on tänavaga, kus käib Gràcia põhiline autoliiklus, ei ole see väga lai. On mitu lõiku, kus kaks vastasmaja rõdu on üle tänava paberist või plastist lintidega ühendatud. Enamik baare ja toitlustusasutusi on ukse ette välimüügileti püsti pannud. Cerveza^[3.] kaks eurot ja Mojito kolm eurot tundub tavaline taks. Mida allapoole me jõuame, seda uhkemaks lähevad kaunistused. Väljakute pidurüü on pigem sümboolne: puude külge on riputatud plastpudelitest laternad ja rõdude värvilised lindid jätavad ruumi lavale ja vajaduse korral ka ilutulestikule. „Lähme kõigepealt Verdi tänavale. Nemad võitsid eelmisel aastal ja üldse on neil iga aasta ühed parimad dekoratsioonid,“ ütleb Ruth ja juhib mind üle Plaça del Diamanti. Kusjuures tantsupidu, mida Mercè Rodoreda oma raamatu „Teemandi väljak“^[4.] alguses kirjeldab, annab hea ettekujutuse, millised olid Gràcia pidustused 1930. aastatel enne Hispaania kodusõda.

Iga tänava elanikud valivad kuid enne pidustusi teema, mille vaimus nad dekoreerima asuvad. Kaunistuste ettevalmistamine algab vahel juba siis, kui eelmise festivali omad on vaevu maha võetud. Verdi tänava nurgale jõudes saan aru, kui tõsiselt Gràcia elanikud oma festivali võtavad. Nemad on teemaks valinud Metsiku Lääne ja muust möllust eraldab seda kõrge puust tara. Tegemist on omalaadse teemapargiga, nagu lõbustusparkides on kummitavad majad. Oleme jõudnud tõelisesse trahterisse, kus seinu ehivad relvad, kaabud ja plakatid tagaotsitavate kurjategijatega. Laes ripuvad vanametallist lühtrid. Hämara atmosfääri saavutamiseks on üle tänava tõmmatud tumepunase kanga ribad. Trahterist väljas ootavad meid rõdult alla rippuvad poomisköied, erkrohelised kaktused ja indiaanlaste telgid. „Kust nad kõige selle jaoks raha saavad?“ küsin lõpuks Ruthilt, kui enam vaikselt üllatuda ei jaksa. „Suurem osa on taaskasutatud materjal. Näe, see kaktus on tühjadest õllepurkidest kokku pandud ja pärast rohelise värviga üle tõmmatud. Või need seinad – puust kaubaalused on lahti võetud ja uuesti kokku pandud. Enamik osalejaid lihtsalt kogub oma prügi kokku ja kasutab seda siis millegi laheda loomiseks,“ vastab Ruth uhkusega. Vaatan enda ümber ringi: kõik on nii meisterlikult valmistatud, et vanad plastpudelid lühtrites-relvades ning vanapaber indiaanlaste kujudes ei hakka üldse silma. Värvi ja tööriistad peavad küll kõik ise muretsema. Aga näiteks Verdi tänava puhul, mis alati midagi võidab, saab naabrite ühing oma raha auhinnast.

Taaskasutuse koha pealt on Ruthil õigus, veedame tänavaid uudistades terve pärastlõuna ja jääb üle vaid imetleda kohalike leidlikkust. Läbipaistvatest plastkottidest ja -pudelitest nikerdatud õhkõrnad millimallikad hõljuvad tänava kohal, nii et jääb mulje, nagu jalutaks vee all. Vanapaberist on ehitatud „Tähtede sõja“ teemaline lõik, kus kõik saavad oma lemmikfilmitegelase või kosmoselaevaga pilti teha. Väga leidlikud lahendused on ka vanamoodne tülliga ehitud ballisaal ja erisuuruses nööpidega sisustatud õmblusateljee. Kui kohalike loomingulisuse üle enam imestada ei jaksa, läheb põhiaur nende pühendumuse kiitmisele. „Gràcialased on oma festivali üle uhked. See on patriotism ja hobitegevus ühes. Siinsed elanikud kannavad pigem oma linnaosa kui barcelonalase identiteeti,“ üritab Ruth mulle püha ürituse tagamaid seletada.

Gràcia linnaosa täispikk nimi Vila de Gràcia viitab sellele, et kunagi oli tegemist eraldi linnaga. Kunagi oli ta muidugi lihtsalt väike põllupidajate küla, kuhu ühes linnastumisega saabusid väikekaupmehed, tehase- ja käsitöölised. Ka tänapäevaste ilmalike pidustuste traditsioon ulatub tagasi aega, mil töölisliikumised Barcelonas kanda kinnitasid. Alguses ehtis ennast küll vaid linnavalitsus, kuid paari aastaga hakkasid oma hooneidaedu kaunistama kõik kohalikud ühingud, seltsid ja liikumised.

Barcelona osaks sai Gràcia 19. sajandi lõpus, kuid võib julgelt öelda, et linnaks linnas on ta jäänud tänaseni. Omamoodi tunnistust annab sellest ka imposantne Plaça de la Vila de Gràcia. Pisemapoolne väljak, mis tundub kohati isegi liiga väike uhke kellatorni ja linnaosa valitsushoone jaoks, ei jää melu poolest kindlasti teistele Gràcia tõmbenumbritele alla. Selle aasta pidustuste aegu katab poolt väljakust punase-valgetriibuline tsirkusetelk ja minu õnneks näitab see peale karvaste loomade ka akrobaate. Poleks vist saanud loota suuremat kordaminekut – esimene päev linnas ja „tsirkus Barcelona“ ära nähtud!

Lõpuks leian õnnega pooleks istekoha ühel Plaça del Soli terrassil. Ma ei oskaks praegu kirjeldada, kuidas ma siia jõudsin, aga sel pole enam tähtsust. Asjata ei öelda, et kui kaks asja erinevad üksteisest väga, on need nagu öö ja päev. Eilsest peoööst Gràcias on saanud uus päikeseline päev ja kõik korralageduse riismed on kui peoga pühitud. Kanepisuitsuse peomöllu on asendanud sätitud vanapaarid ja kilkavad lapsed. Eile õhtul sattusime Ruthi ja ta sõpradega siia kolme-nelja ajal öösel. Kontserdid olid juba lõppenud, aga ühe õige barcelonalase jaoks pidu alles algas. Selle osa väljakust, mida ei võtnud enda alla lava, olid hõivanud maas istuvad seltskonnad. Mõnel neist oli kitarr, teisel pisike trumm, aga muusika asemel kostis üle väljaku hoopis noorte inimeste elav ja ülemeelik jutuvada. Tänavakivid olid veel päevasest päikesest kuumad ja küdesid istujate tagumiku all soojalt. „Kas naabrid tõesti ei kaeba, kui siin selline melu käib?“ küsisin Ruthilt. Ruth vaatas mind veidi segaduses pilguga ja ühmas viimaks: „Miks nad peaks? On festa major^[5.]! Keegi ei kaebaks oma linnaosa festivali aegu selle peale, et pidu peetakse! See ongi ju asja eesmärk!“ Ja kuigi ta kõlas nii enesekindlalt, ei saanud ma päris hästi aru, kuidas naabrid öörahusse nii lõdvalt suhtuvad.

Kui kelner lõpuks minu laua juurde jõuab, tellin püüdliku naeratuse saatel un cafè amb llet’i ja pa amb tomaquèt’i koos fuet’iga. Ruth õpetas mulle eile esimesed katalaanikeelsed sõnad ja väljendid ning tubli õpilasena üritan neid kohe rakendada. Kõik sai alguse sellest, kui me eile pärast tänavate uudistamist ühte sarnasesse välikohvikusse maha istusime ja ma ettekandja käest cappuccino’t tellima hakkasin. „Café amb llet! Tavaline piimakohv, tahtis ta öelda!“ pistis Ruth kiiresti vahele. „Sa ei tohi mitte kunagi cappuccino’t tellida! Ega siin mingi Itaalia ega Starbucks ole! Oma heleda peaga maksad sa tavalise piimakohvi eest topelthinda! Nad on võimelised sulle sinna vahukoort sisse törtsutama,“ seletab ta mulle, kui meie joogid lauda tuuakse. Tõele au andes on tõesti ka minu kohvil natuke piima vahustatud, aga suurest valgest mütsist on asi kaugel. „Aga mis sa selle vahustatud piimaga teed? Mõnes kohvikus on rohkem vahtu, teises vähem, oleneb masinast ja tegijast! Aga mitte kohvi nimest!“ saan ma lõpuks täitsa tõsiselt pahandada, kui nuriseda julgen. Teine oluline asi, mida ma Ruthi arust kindlasti teadma pean, on pa amb tomaquèt ehk tomatiga sai. Kui teised Vahemere kultuurid piirduvad saia peale oliiviõli valamisega, siis katalaanid hõõruvad selle veel tomatiga sisse. Ja nii naljakalt, kui see ka ei kõla, ongi tomatisai katalaanide köögi au ja uhkus. Ei lähe mööda söögikorda, kui seda laual ei oleks. Ruth igatahes läks pa amb tomaquét’i maitsenüansse kirjeldades väga pöördesse. Teine tähtis element on fuet – kuivatatud, nii suure pöidla jämedune sealihast vorst. Pean tunnistama, et kuigi ma suur vorstisõber ei ole, võitis fuet eile juba esimeste viilakatega mu südame.

Lühike tumedapealine kelner vaatab mind üllatunult ja küsib laulvas Argentina hispaania keeles: „Üks piimakohv ja fuet’i-võiku?“ Noogutan ja käbe latiino kaob baari. Nähtavasti ei olnud tema korterikaaslased katalaani keele puhul nii nõudlikud. Ometi ei saa ma lahti tundest, nagu oleksin midagi valesti teinud. Vahel lihtsalt on nii, et isegi keeleoskajal jääb kuidagi kohtlane maik suhu, kui sa ei kasuta õigeid väljendeid või ei telli õiget asja. Plaça del Soli päikeseküllane augustiõhk ja aurav kohvitass pühivad aga hetkega peast kõik kahtlused. Imetlen üle väljaku jäävat helerohelist roosade aknaluukide ja juugendlike õitega kaunistatud elumaja. Teistest seepiapruunidest ja beežidest majadest paar korrust kõrgemana valvab ta majakana väljaku kohal. Plaça del Sol on nelinurkne ja avar väljak, mis nii pidu- kui ka argipäeval on barri sotsiaalelu keskpunkt. Inimesed mu ümber on peotujus. Võiks öelda, et suvelõpust hoolimata on meeleolu kevadiselt ülemeelik.

Olen alati tundnud, et on hetki ja sündmusi, mida ei saa jäädvustada kaamera ega sõnadega. Mäletan, kuidas käisin ligi kümme aastat tagasi hilisteismelisena ema sõpradega Itaalias. Kuidagi läks nii, et reisi lõpuks oli vanaldane filmikaamera kinni kiilunud ja pilte enam ei teinud. Nii ei jäänudki muud üle, kui Capri saare kivist kallast, üksikuid piiniaid ja mäest üles ronivaid kollakaspruune majasid kuidagi teisiti jäädvustada. Ma ei mäleta, mida ma täpselt nägin, mäletan ainult kõikehõlmavat Capri sinist, palavat nailonpluusi ja seda, et olin südamest õnnelik. Võib-olla sellepärast polegi minust fanaatilist fotograafi saanud. Minu reisialbumid ja -päevikud on peidus mälusoppides. Ja kuigi inimese mälul on piirid, mäletab süda ikka, kuidas ta ennast kuskil tundis. Neid ilusaid hetki ja kalleid mälupilte on hea mustadeks päevadeks võimalikult palju tallele panna. Ma arvan, et sellepärast ei nurise kunagi ka ükski Gràcia elanik lärmakate pidustuste üle – see on aeg, mis toob rõõmu nii paljudele inimestele. Kontserte ja konkursse leidub igale maitsele, tegevusi igale vanusele ja „sissepääs“ on tasuta. Teisisõnu, helged mälestused Gràcia festa major’ist ühendavad põlvkondi ja sotsiaalseid klasse. Mina võtan tänasest kaasa rulluiskudel tiirutavate laste kilkeid, fuet’i-saia krõbeduse ja teadmise, et tulgu või veeuputus: mul on palju ilusat, millega sellele vastu panna.

1 Entresuelo – vahekorrus; principal – põhikorrus. (hispaania k) [ ↵ ]

2 Barri – linnaosa. (katalaani k) [ ↵ ]

3 Cerveza – õlu. (hispaania k) [ ↵ ]

4 „Teemandi väljak“ ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogus 21–23/2014. [ ↵ ]

5 Suur pidu – viitab linna, küla või linnaosa tähtsaimale pidupäevale. Enamasti tähistatakse sellega oma pühaku päeva, aga ka asutamist. (katalaani k) [ ↵ ]