Читать книгу Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses - Mirjam Johannes - Страница 8

Märkamatult on augustist saanud september. Esimestel nädalatel piirdub minu Barcelona maastik koduseks saanud Gràcia ja kohustuslike käikudega all-linna. Päris teekond linna südamesse ja tema inimeste murederõõmude manu algab 11. septembril, kui ühes miljoni katalaaniga mööda Passeig de Gràcia avenüüd alla marsin.

Sügisest on veel vara rääkida. Alles eelmisel nädalal mulistasime Ruthiga Costa Brava helesinistes vetes ja võtsime mõnuga päikest. Koolis ei hakka siin keegi käima enne septembri keskpaika ja ülikool algab alles kuu viimasel nädalal. Võib-olla sellepärast puudubki linnaelust see sügisene rütm, mille loovad hommikul kooli ruttavad lapsed. Minul on peo ja pillerkaari asendanud katalaani keele kursused. Kahjuks on korterikaaslased kõik septembri lõpuni linnast ära, nii et kodutöödega pean ise hakkama saama. Katalaani keele kursused on Erasmuse vahetusüliõpilastele tasuta, samas kui hispaania keele omade eest tuleb võrdlemisi kopsakas summa välja käia. Kahtlustan, et enamikku õpilasi motiveeriski just see ennast kirja panema. Vähemalt nii intensiivset huvi keegi keele vastu küll ei tunne, et sellele kaks nädalat järjest hommikul kümnest õhtul viie-kuueni pühenduda. Aga siin me kõik oleme – prantslased, sakslased, austerlased, itaallased – ja oma päevi õhtusse saadame. Millegipärast on jutud katalaanide teatavast rahvuslikust jäikusest selles seltskonnas kerged levima. On neid, kes ei saa aru, miks on kõik sildid ja teeviidad katalaanikeelsed, kuigi me asume Hispaanias. Prantsuse tüdrukud kaebavad, et üks ettekandja teenindas neid järjekindlalt katalaani keeles ja nad ei saanud temast midagi aru. See kõlab natuke absurdselt, sest katalaani ja prantsuse keel kuuluvad mõlemad romaani keelkonda ning on väga sarnased. On neidki, kelle arust on katalaanid ülbed ja rasked sõbrustada. Lõpuks jääb muidugi küsimus, miks nad üldse iseseisvust tahavad. Mille alusel? Nad on ju alati olnud Hispaania osa ja katsu sa siis seletada, et „alati“ on väga suhteline mõiste. Nendel hetkedel tunnen, nagu oleksin käsist ja jalust seotud. Nii keeruline on seletada suurrahvastele, miks katalaanid võiksid saada oma võimaluse, oma riigi.

Ajalugu on keeruline. Ma ei tea ühtegi maad, mille sõdade ja vallutuste lugu oleks lihtne ümber jutustada. Nii on loomulikult lood ka Katalooniaga. Iseasi, millisest ajaloo punktist jutustamist alustada. Mina alustaksin Barcelona krahvkonnast ehk Comtat de Barcelonast. 8. sajandi lõpus oli kogu Pürenee poolsaar araablaste võimu all. Kui Frangi riigi valitseja Karl Suur nende edasitungile piiri pani ja suure osa alasid Püreneede mäestikus ning poolsaare kirdeosas tagasi võitis, loodi Barcelona krahvkond. Sellest sai piir araablaste Al-Àndalusi ja frankide impeeriumi vahel. Alguses valitsesid krahvkonda frankide poolt ametisse määratud mehed. Ajapikku anti võimul olevatele perekondadele suurem otsustusõigus ja nad võisid oma tiitlit-alasid lastele pärandada, kuni lõpuks 13. sajandil saavutati sõltumatus Frangi impeeriumist. Barcelona krahvid jätkasid sõdasid araablaste vastu ja laiendasid oma territooriume tasapisi lõuna suunas. Peale sõja oli teine edukas moodus oma alasid laiendada abielu. Barcelona krahv abiellus Aragóni kuningriigi printsessiga ja uus võimas liit oli sündinud. Nende järeltulijad valitsesid kuningriigi hiilgeajal tänapäeva Kataloonia, Aragóni, Valencia, Baleaari saarte, Sardiinia, Korsika, Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia üle. Uus ja veel võimsam liit sündis, kui kõigi nende alade valitseja Fernando abiellus 1469. aastal Kastiilia kuninganna Isabeliga. See oli liit, mis aitas Hispaanial tõusta 16. sajandi Euroopa võimsaimaks riigiks. See oli liit, mis pani aluse enam-vähem sellele Hispaaniale, mida meie praegu tunneme. Katalaanide vaatepunktist on kogu selle loo juures tähtis aga üks aspekt. Kõikide nende liitude ja sõdade ajal ei kannatanud kohaliku aadli privileegid. Liidu põhieesmärk oli võita araablasi ja kuningad Barcelona krahvkonna igapäevaellu ei sekkunud. Teisisõnu otsustasid kohalike maksude ja seaduste üle katalaanide aadlikud. Võib-olla sellepärast kõlavadki „alati“ ja „Hispaania osa“ natuke vägivaldselt. Tegemist oli võrdsete liiduga, kus keegi polnud teise osa.

Tammun mõttesse vajunult Torrent de l’Olla pisikese toidupoe lettide vahel. Kirsstomatid või tomatipasta? Selles on küsimus. Arvestasin välja, et võin päevas kulutada umbes kaheksa eurot. Pärast üüri ja kommunaalkulude maksmist jääb igapäevasteks kulutusteks just nii palju järele. See on äraelamiseks täiesti piisav, kui ohverdada hommikukohv ülikoolis (0,90 eurot), pärastlõunane õlu sõprade ringis (1–2 eurot) või õhtused üritused (... eurot). Paraku tahaks iga noor inimene endale natuke meelelahutust lubada ja kõige parem viis raha kokku hoida on ikka toidu arvelt. Õnneks leidsin tudengi makaronidieedile natuke tervislikuma alternatiivi: kikerherned ja läätsed. Keedetud kaunvilju müüakse siin pooleliitristes purkides ja oliiviõlitörtsuga maitsevad need nagu kulda. Pean piinlikkusega tunnistama, et hetkel on ainuke pidepunkt minu toidusedeli ja ühe korraliku Vahemere maade kokaraamatu vahel oliiviõli. Seda ostame koju viieliitriste kanistritega ja kasutame peaaegu iga toidu valmistamisel.

Annan lõpuks kirsstomatite kiusatusele järele ja rühin künkast üles kodu poole. Paari päeva pärast on 11. september, Kataloonia rahvuspüha. Läheneva tähtpäeva puhul on rõdudele ja aknaorvadesse üha rohkem Kataloonia lippe ilmunud. Kollased-punased toonid annavad tänavale rõõmsa ja paraadliku välimuse. On ka viimane aeg, et Gràcia tänavad saaksid taas natuke värvilisema väljanägemise. Pärast pidustuste lõppu korjati serpentiinid ja lindid kokku ning majade fassaadid jäid kuidagi tühjaks. Ka muidu nii tegusad Gràcia elanikud olid festivali järel kuidagi hajevil ja nagu pärast pingelangust ikka, ei osanud endaga midagi peale hakata. Sedamööda, kuidas 11. september lähemale tiksub, lähevad inimeste silmad särama ja on jälle, mille nimel pingutada.

Kui üldiselt tähistatakse rahvuspühaga iseseisvuse väljakuulutamist, siis katalaanid mälestavad selle kaotust. Kataloonia pole küll kunagi olnud tänapäeva mõistes suveräänne riik, aga rohkem vabadust ja suurem otsustusõigus oma piirkonna asjade üle oli neil 1714. aastani küll. Selle ajani säilitas Barcelona krahvkond oma privileegid ning seadusandlik võim kuulus kohalike aadlike kojale. Kõik see toimus ammu ja oli kõigest hale kaotus Hispaania pärilussõjas, kuid millegipärast tahavad katalaanid seda mäletada. See, kui vapralt barcelonalased toona oma linna kaitsesid, sai müüdiks ja on tänapäeval üks katalaanide rahvusluse tähtsamaid pidepunkte. Loomulikult on neid, kelle arust on katalaanide rahvuslus ja iseseisvuspüüdlused eelkõige seotud Hispaania majanduskriisiga ja mitte teise identiteediga. Ei ole mõtet eitada, et kriisiaastatel on iseseisvuse pooldajaid juurde tulnud. Kuid mina neid selles ei süüdista. Piisab sellest, kui elada siin kolm nädalat ja lugeda iga päev ajalehti: politseivägivald, rahapesu, korruptsioon, tööpuudus, koduta jäänud inimesed. Midagi on mäda Hispaania riigis ja päästku end, kes suudab. Praegust võimujaotust vaadates on selge, et katalaanid pole kapteni rollis, kes koos laevaga põhja peaks minema. Pigem on nad rotid, kes esimesena lekkivalt aluselt kuivale maale üritavad saada. Küsimus on ainult, kuidas. Paremat lahendust tundmata kavatsen koos Ruthi perekonnaga meeleavaldusele minna ja Kataloonia lippu kõrgel hoida. 11. september 2012 – need on minu Barcelona ristsed.

Vaatame Ruthiga telekast 11. septembri hommikuste ürituste ülekannet. Ühes Barcelonast kauges külas peab poliitikute koorekiht ilusaid kõnesid ja loetakse katalaanikeelset luulet. „Jah, nii korrektsed on nad kõik! Oi, kui hästi räägivad, aga näe meeleavaldusele ei julge tulla,“ sisistab Ruth läbi hammaste. Meeleavalduse lõpp-punkt on Ciutadella park, kus asub Kataloonia parlamendihoone. Seal annavad aktsiooni korraldajad rahvasaadikutele edasi sõnumi, et iseseisvuse nimel tuleks hakata astuma konkreetseid samme. „Varsti lendavad nad kõik iseseisvuse tuules! Need selgroota poliitikud! Nad lihtsalt ei kujuta ette, kui palju meid täna on. Kui neil on vähegi südametunnistust, saavad nad aru, et on kaotanud ühe suurpäeva meie ajaloos. Mõtle, isegi sina oled siin, et meiega koos võidelda, aga nemad ajavad ainult sooja õhku suust välja,“ jätkab Ruth solvunult. Kohalik poliitiline eliit on võtnud toimuva suhtes neutraalse hoiaku ja meeleavaldusel osaleda ei kavatse. Ühes on Ruthil kindlasti õigus: mitte keegi ei oska ennustada, kui palju iseseisvuse nimel marssivaid katalaane täna Barcelona tänavatele koguneb. Kõik bussid-rongid, mis 11. septembril Kataloonia eri otsadest piirkonna pealinna toovad, müüdi kahe päevaga välja. Poliitikute kõnede vahepeale näidatakse telekas linna piiril ummikus seisvate sõiduautode kolonni. Täna läheb veel märuliks!

Meie lahinguvarustuseks on kaks suurt pudelit vett, võileivad, küpsised, lehvikud ja kaks lippu. Ruthi perekond ootab meid võitlusvalmilt maja ees. Tema vanemad elavad väikeses linnas Põhja-Kataloonias. Et meeleavalduseks triksis-traksis olla, tuldi juba päev varem Barcelonasse. Niimoodi pääsesid nad ummikutest, mis täna linnasõidul ees ootavad, ja tõid vaheldust ka Ruthi vanaema üksluistesse päevadesse. Ruthi ema ja isa on tegelikult pärit Barcelonast. Nad sündisid ja kasvasid samas linnaosas, kus vanaema praegugi elab. Montbau-nimelises magalarajoonis pole esmapilgul midagi erilist, kuid Ruth suudab ka selle oma ema-isa armastuslooga suureks rääkida. Neno ja Joan Jordi mängisid juba lapsepõlves koos, paar sai neist teismeeas ning siiani pole neid miski lahutanud. Barcelonast kolisid nad Celrà-nimelisse väikelinna Joan Jordi töö pärast umbes 15 aastat tagasi, kui Ruth ja ta õde veel lapsed olid. Neno sõnul oli see parim otsus nende elus: laste kasvatamine oli seal tunduvalt lihtsam. Celràs sai poisiliku olemisega Ruth rahulikult rattaga ringi vurada ja üksi sõpradel külas käia, samas kui Barcelonas oli selline asi mõeldamatu. Isegi Ruthi õde, kes kunagi pealinnast külasse kolimist maailma lõpuks pidas, elab seal nüüd õnnelikult koos oma perekonnaga.

Joan Jordi on tõsine ja ei räägi kuigi palju. Neno seevastu elab ärevust välja lakkamatult lobisedes. Ta kurdab, et vanaema tahtis ka tulla, aga ei jaksa nii pikalt kuuma käes käia. Ruthi õde Anaïs näitab meile omavalmistatud plakatit: „Tahan, et minu poeg kasvaks vabal maal. Elagu vaba Kataloonia!“ Väike Arnau, kelle vabaduse nimel ta ema ja vanavanemad võitlevad, ei paista kogu möllust suurt midagi jagavat. Palju huvitavam on kiskuda neid lugematuid lippe, millega ta käru on kaunistatud. Tänaval on palju inimesi ning kõigil paistab kuskile kiire olevat. Meie rühmituse etteotsa asub Joan Jordi, suur lipp käes lehvimas. Tema järel tulevad Neno ja Anaïsi Kataloonia-triibulised seljad. Ruth kinnitab oma lipuvarda Arnau käru metallsõrestiku külge ja me asume teiste tuules edasi liikuma. Päike sirab kõrgel ja õhk on ootustest paks. Mida allapoole me jõuame, seda tihedamas lippudevoolus end leiame. Peagi pole mõtet enam edasi trügida, sest ilmselgelt on kõigil inimestel üks siht. Keerame barri kitsaste tänavate vahelt laiemale Gran de Gràciale. Tegemist on piirkonna põhilise ostutänavaga, mis allpool läheb üle laiaks avenüüks, Passeig de Gràciaks. Seda tänavat mööda kõmbin ma tavaliselt öösiti koju. Nurgataguseid lõigates jõuaks kindlasti kiiremini, kuid laiad valgustatud tänavad tunduvad ööpimeduses inimsõbralikumad. Täna seevastu ei paista kogu linnas ühtki kangialust, kust punakollaselt meelestatud inimesi välja ei tulvaks.

Kataloonia autonoomse piirkonna ametlik lipp on senyera: neli punast triipu kollasel taustal. Selle lipu lugu ulatub tagasi Barcelona krahvideni ja 12. sajandisse. Tänavapildis võib peale ametliku lipu näha ka triibulisi lippe, mille vardapoolses otsas ilutseb suur kolmnurk ja selle sees täht. „Miks on osal lippudel valge täheke sinisel taustal ja teistel punane kollasel?“ küsin Ruthilt ettevaatlikult. Peaks enne meeleavaldust selgeks saama, mis sõnumit minu lipp kannab. Täheke viitab iseseisvusmeelsusele. Ja värvid maailmavaatele. Sinine ja valge on parempoolsed. Kollane ja punane vasakpoolsed. Täheke on tegelikult pärit Kuuba lipu pealt. Kuuba oli viimane Hispaania koloonia, mis iseseisvuse saavutas. Ja lootuses, et meie koloonia samuti iseseisvuse saavutab, on see nüüd lipu peal, kuulutab Ruth pühalikult. Alguses oli valge täheke sinisel kolmnurgal, aga Franco diktatuuri ajal lõi vasakpoolne vastupanuliikumine oma lipu. Ma küll ei ole nõus sellega, et Kataloonia on Hispaania viimane koloonia, aga piduliku päeva puhul Ruthi metafoorile varju ei heida.

Passeig de Gràcia on liikluseks suletud. Laiade kõnniteedega kuuerealine avenüü on äärest ääreni inimesi täis. Tegelikult näen ma rohkem loosungeid ja lippe kui inimesi ennast, me oleme lihtsalt nii väikesed võrreldes nende suurte sõnumitega. Eespool hüütakse: „In-inde-independència!“^[1.] ja rahvahulk kordab seda rütmiliselt järele. Veel lauldakse Kataloonia hümni ja kaasahaaravaid lorilaule. Joan Jordi ja Neno teavad hümni sõnu peast. Ruth paneb vahepeal puusse, kuid võitleb vapralt pisaratega ja laulab edasi. Meie ümber on teisigi, kelle silmad kahtlaselt veiklevad. Mul tuleb kananahk ihule, kui vaatan enda ümber skandeerivaid inimesi. Meeleolu on rahulik ja kuidagi kirjeldamatult lootusrikas. Kõik paistavad natuke üllatunud selle üle, et meid nii palju on kogunenud. Rongkäik liigub vaevu edasi, samas kui tagantpoolt pressib peale üha uusi inimesi. Ühe lihtsama meeleavalduse laulu õpin Anaïsi järel korrates ka ära: „Me ei taha olla üks Hispaania rahvas, me ei taha olla okupeeritud maa. Tahame, tahame, tahame iseseisvust! Tahame, tahame, tahame katalaanide maid!“ Neid sõnu korrates tulevad ka mulle pisarad silma. Ma saan aru küll, et see siin ei ole minu võitlus. Minu võitluse pidasid ära teised inimesed veel enne minu sündi. Ometi tunnen ennast praegu umbes samamoodi kui kunagi kooli ajalootundides, kui laulva revolutsiooni videoid näidati. Enam kui patriootlikud tunded liigutab mind sellistes olukordades teadmine, et sel hetkel tehti ajalugu. Ja lapselik lootus, et väikesed inimesed suudavad koos teha midagi suurt.

Suurejooneline Passeig de Gràcia omakorda võimendab kõiki neid tundmusi. Minu arust on see avenüü üks Barcelona võimsamaid vaatamisväärsusi. Kunagisest maanteest, mis ühendas Barcelonat Gràcia linnaga, on saanud ka peenemate suurilmadaamide vääriline bulvar. Avamise päevast kuni tänaseni on see jäänud linna kõige laiemaks tänavaks. 19. sajandi aristokraatidele meeldis siin oma uhkeid autosid ja ratsutamiskunsti demonstreerida. Sellist modernisme català’t ehk muu maailma kontekstis juugendi musternäidete kompotti tihti korraga ei näe! Casa Milà ja Casa Batlló on kindlasti nii Passeig de Gràcia kui ka Antoni Gaudí loomingu kroonijuveelid. Lainelise lubjakivist fassaadiga Casa Milà ja värviliste mosaiikidega kaunistatud muinasjutuline Casa Batlló on nii eri ooperitest, et vahel on neid raske sama arhitekti loominguks pidada. „Seda lõiku siin kutsutakse tüliõunaks,“ seletab Joan Jordi, kui me lõpuks Casa Batlló ette jõuame. Siin peavad üksteise kõrvale ära mahtuma mitme kuulsa Kataloonia arhitekti ehitised, mis ei ole just kuigi sarnased. Tüliõunaks on lõik, mis jääb Aragó ja Consell de Centi tänava vahele. Tegemist on vaid lühikese vahemaaga, kuid erinevaid edevaid casa’sid^[2.] mahub siia palju. Neist kuulsaimad on lillakassinine Casa Batlló, selle kõrval asuv nurgeline gooti stiili järele aimav Casa Amattler ja massiivne lilledega kaunistatud Casa Lleó i Morera, mille katusel seisab kroonina ornamentidega tempel.

Rahvast on nii palju, et kahe tunniga liigume Passeig de Gràcia algusest edasi vaid pool kilomeetrit. Küpsised ja üks pudel vett on otsas, kuid lipud ja loosungid püsivad endiselt kõrgel. Kolme tunni möödudes hakkame lõpuks natuke kiiremini kui teosammul edasi liikuma. Peagi saab aga selgeks, et selle rahvasterände taga on väsimus. Vanemad inimesed ja lastega perekonnad on hakanud vaikselt minema valguma. Ka Anaïs ja Ruthi vanemad otsustavad auto poole suunduda, sest linnast välja pääsemine kujuneb kindlasti keeruliseks. Naljakas mõelda, et homme on tööpäev nagu iga teinegi. Kõik need sajad tuhanded inimesed peavad tänaste suurte unistuste juurest oma homsete argiste kohustuste juurde naasma. Tahaks väga loota, et meeleavalduse mõju ulatub kaugemale kui lihtsalt pealkirjad uudistes. Kuid isegi muidu nii optimistlik Ruth ei usu Kataloonia iseseisvuse kontekstis imedesse. „Rahvas on rääkinud ja öelnud oma sõna. Nüüd on valitsejate kord sellele vastata. Kuna need tegelased aga alati umbluud ajavad, ei jõua me niipea mitte kuhugi. Heaoluühiskonnas ei tehta revolutsiooni, siin ainult arutatakse,“ võtab Ruth kokku selle, mida vist paljud katalaanid täna mõtlevad.

Järgmisel hommikul jään katalaani keele tundi hiljaks. Jäime Ruthiga hilja õhtuni Kataloonia valitsuse võimalike sammude üle arutlema ning hommikul andis maailmaparandamise väsimus ennast natuke tunda. Õpetaja kirjutab tahvlile sõnu, mis meile eilsete sündmustega pähe tulevad. Kuna „uskumatu“ ja „nagu kilud karbis“ on juba öeldud, lisan omalt poolt vaid „kananaha“. Üritame oma algelises katalaani keeles seletada, mida keegi eile tegi. „Rannas oli palju rahvast,“ seletavad poisid, kes käisid pärastlõunal võrkpalli mängimas. Arvestades seda, et linnarannas käib ikka rohkem turiste kui kohalikke, ei avalda massimeeleavaldused muretule plaažielule suuremat mõju. Tuleb muidugi tunnistada, et Passeig de Gràcia vaatamisväärsuste külastamine oli ka tublimatele kultuurihuvilistele eile võrdlemisi võimatu. „Poed olid kinni ja toidukohad rahvast täis,“ seletab itaallanna, kes elab eilse meeleavalduse trajektoorile väga lähedal. Ka meie Ruthiga otsisime eile Passeig de Gràcia läheduses baari või kohvikut, kus pärast meeleavaldust ennast turgutada. Kohta me lõpuks ei leidnudki ja parema puudusel sõime lihtsalt ühe suletud poekese trepi peal võileibu. „Kontserdil olid kõik inimesed väga sõbralikud. Sain uue katalaanist sõbra,“ rõõmustab üks saksa noormees. Eilse rahvuspüha lõpetas suur kontsert Barcelona triumfikaare juurde jääval avenüül. Kohal oli ka Ruthi ja ta sõprade lemmikbänd Txarango, kelle laul „Amagada primavera“^[3.] päeviti üle meie korteri kõlab. Muru peal joodi õlut ja lava ees vihuti tantsida. Rahvas oli küll ülevas meeleolus, aga väsinud silmavaade reetis, et pidu hommikuni ei kesta.

Pärast pingutatud keskustelu näitab õpetaja meile pilte erinevate ajalehtede esikaantest. Tubli ja tõsiuskliku katalaanina ei saa ta jätta võimalust kasutamata, kuid isegi mina eelistaks selle poliitilise sõnavara asemel toiduainete nimesid pähe ajada. Esimene asi, mis katalaanide ja hispaania meediasõjas silma hakkab, on pealkirjade erinevus. Hispaaniameelsed väljaanded süüdistavad Kataloonia valitsusjuhte ebakompetentsuses, samas kui kohalikud ajalehed panustavad võimsatele piltidele ja löövatele hüüdlausetele. Naljakas on mustvalgel lugeda, kui erinevates reaalsustes Hispaania piirkonnad elavad. Erinevad on ka numbrid: kohalike korrakaitseorganite sõnul osales meeleavaldusel 1,5 miljonit inimest, Hispaania valitsuse esindajad lugesid kokku aga 600 000 osalejat. Infosõjas poolt valida pole kunagi lihtne ja ma ei usu, et kumbki neist liialdusteta läbi oleks ajanud. Tean vaid seda, mida nägin oma silmadega ja tundsin oma südamega. Meid oli nii palju, et rohkem poleks Passeig de Gràciale ja Via Laietanale inimesi mahtunud. Ja need on väga laiad ja pikad tänavad.