Читать книгу Välja juuritud - Наоми Новик - Страница 4

Meie Lohe ei söö tüdrukuid, kelle ta kaasa viib, ükskõik, mida väljaspool meie orgu räägitakse. Me kuuleme aeg-ajalt neid lugusid rändureilt, kelle tee viib siit läbi. Nad räägivad, nagu me tooksime inimohvreid ja nagu oleks tegemist tõelise lohega. Loomulikult ei vasta see tõele – ta võib olla küll võlur ja surematu, kuid ta on ikkagi inimene, ning meie isad ühendaksid jõud ja tapaksid ta, kui ta tahaks iga kümne aasta tagant ühe meist ära süüa. Ta kaitseb meid Metsa eest ning me oleme küll tänulikud, aga mitte nii tänulikud.

Tegelikult ei pista ta tüdrukuid nahka, ehkki see tundub nõndamoodi. Ta viib tüdruku oma torni ja laseb kümme aastat hiljem uuesti vabaks, ent selleks ajaks on too mõneti muutunud. Tema rõivad on liiga peened ja kõnepruuk nagu õukonnadaamil, ning ta on elanud kümme aastat mehega kahekesi, nii et muidugi on ta rüvetatud, ehkki kõik tüdrukud väidavad, et Lohe pole neid sõrmeotsagagi puutunud. Mida muud saaksidki nad öelda? Ja see ei olegi kõige hullem – lõppude lõpuks annab Lohe tüdrukuid teele saates neile kaasavaraks kukrutäie hõbedat, niisiis oleks igaüks rõõmuga nõus neid naiseks võtma, olgu nad siis rüvetatud või mitte.

Nemad aga ei taha kellegagi abielluda. Nad ei taha üldse paigale jääda.

„Nad unustavad, kuidas siin elada,” ütles isa mulle ükskord ootamatult. Istusin tema kõrval suure tühja hobusevankri kutsariistmel ja olime koduteel pärast küttepuude nädalavaru äraviimist. Elasime Dvernikis, mis polnud ei oru suurim ega väikseim küla ega asunud ka Metsale kõige ligemal, vaid jäi sellest seitsme miili kaugusele. Kuid tee viis meid üle suure künka, mille harjalt võis selge ilmaga kaugel allajõge näha kahvatuhalli põletatud maa riba ning selle taga kerkivat tumedat puudemüüri. Lohe torn jäi tükk maad teisele poole ja nägi välja nagu läänepoolsete mägede jalamil maasse torgatud valge kriiditükk.

Olin ikka veel väga väike, arvatavasti mitte rohkem kui viieaastane. Ent juba siis teadsin ma, et Lohest me ei räägi – ega ka tüdrukuist, kelle ta endaga viis, niisiis üllatas mind, et isa rikkus seda reeglit.

„Neil on meeles hirmu tunda,” ütles isa. See oli kõik. Siis nõõtas ta hobuseid ning nood rühkisid edasi künkast alla ja uuesti puude vahele.

See ei tundunud mulle kuigi loogiline. Me kõik kartsime Metsa. Kuid meie org oli meie kodu. Kuidas sa saad oma kodu maha jätta? Ja ometi ei jäänud nood tüdrukud kunagi siia paigale. Lohe lasi nad tornist vabaks ning nad tulid veidikeseks tagasi oma pere juurde – nädalaks või teinekord kuuks, ent mitte kunagi eriti palju kauemaks. Siis võtsid nad oma kaasavaraks saadud hõbeda ja lahkusid. Enamasti läksid nad Kraliasse ülikooli. Üsna sageli abiellusid nad mõne linnamehega, või siis said neist õpetlased või poodnikud, ehkki sosistati kuuekümne aasta eest torni viidud Jadwiga Bachist, kes hakkas hiljem kurtisaaniks ja ühe paruni või hertsogi armukeseks. Minu sündimise ajaks oli Jadwiga lihtsalt rikas vanaproua, kes saatis oma õdede-vendade lastelastele uhkeid kingitusi, kuid ei tulnud kunagi külla.

Nii et vaevalt saab seda võrrelda oma tütre loovutamisega kellegi kõhutäieks, ehkki tegu pole ka millegi rõõmsaga. Külasid ei ole orus nii palju, et võimalus oleks kaduvväike: Lohe viib kaasa ainult seitsmeteistkümneaastase tüdruku, kes on sündinud vastava aasta oktoobrist järgmise aasta oktoobrini. Minu aastal sai ta valida üheteistkümne tüdruku seast ja tõenäosus valituks osutuda oli väiksem kui täringut veeretades. Kõik ütlevad, et kui Lohe-aastal sündinud tüdrukud suuremaks sirguvad, armastatakse neid teistmoodi: sa ei saa sinna midagi parata, sest tead, et võid temast nii lihtsasti ilma jääda. Minu ja mu vanemate arvates see aga nii polnud. Selleks ajaks kui olin piisavalt suur mõistmaks, et mind võidakse kaasa viia, teadsime kõik, et võlur valib Kasia.

Üksnes läbisõidul viibivad teadmatud rändurid kiitsid Kasia vanematele, kui ilus tütar neil on, või kui tark või kena. Mitte alati ei valinud Lohe ilusaimat tüdrukut, aga ta võttis alati kõige erilisema: kui mõni tüdruk oli teistest palju ilusam või siis kõige nutikam, parim tantsija või eriliselt lahke, siis kuidagiviisi valis Lohe alati välja tema, ilma et oleks tüdrukutega enne otsuse langetamist vaat et sõnagi vahetanud.

Ja Kasia kehastas kõike seda. Ta kandis oma pakse nisublonde juukseid pihani ulatuvas palmikus, tema silmad olid sooja pruuni tooni ja tema naer kõlas nagu laul, millele oleksid soovinud kaasa laulda. Ta mõtles välja parimaid mänge, lugusid ja tantse, valmistas pidusööminguväärilisi roogasid, ning kui ta ketras oma isa lammastelt pügatud villa, tuli vokirattalt lõng, mis oli sile ja ühtlane, ainsagi sõlme või pulstita.

Ma tean, et kirjeldan teda, nagu oleks tegu mõne muinasjututegelasega. Tegelikult oli vastupidi. Kui mu ema jutustas mulle lugusid ketravatest printsessidest, vaprast hanekarjusest või jõeneitsist, olid nad mu kujutlusis alati veidike Kasia moodi – just nõnda ma temast mõtlesingi. Ja ma ei olnud tarkuseks veel piisavalt vana, niisiis armastasin teda selle võrra rohkem, mitte aga vähem, kuna teadsin, et jään temast peagi ilma.

Kasia väitis, et ei pane seda pahaks. Lisaks oli ta kartmatu – tema ema Wensa kandis selle eest hoolt. „Ta peab vapper olema,” mäletan ma Wensat kord mu oma emale ütlemas, kui ta utsitas tõrkuvat Kasiat puu otsa ronima, mispeale mu ema Wensat pisarsilmil embas.

Me elasime teineteisest kõigest kolme maja kaugusel ja mul ei olnud ühtki õde, ainult kolm venda, kes olid minust palju vanemad. Kasia oli mulle kõige kallim. Me mängisime üheskoos hällist saadik, alguses emade juures köögis, püüdes mitte jalgu jääda, ning hiljem majade ees tänaval, kuni olime piisavalt suured, et metsas vabalt ringi joosta. Ma ei tahtnud kunagi toas püsida, kui võisime käsikäes võrade all lipata. Kujutlesin, kuidas puud küünitavad oma käed alla, et meile varju pakkuda. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas elan üle selle, kui Lohe ta minema viib.

Mu vanemad ei oleks tundnud minu pärast kuigi suurt hirmu isegi siis, kui Kasiat poleks olnud. Seitsmeteistkümneaastaselt olin ma ikka veel üleliia kõhetu tüdrukusälg, kellel olid suured jalad ja poripruunid sagris juuksed, ning mu ainus anne, kui seda võis nii nimetada, oli oskus päeva jooksul katki rebida, määrida või kaotada kõik asjad, mis mulle selga olid pandud. Mu kaheteistkümnendaks eluaastaks oli ema minu suhtes lootuse kaotanud ja lasi mul ringi joosta suuremate vendade vanades rõivastes, välja arvatud pidupäevadel, mil olin kohustatud vahetama riideid kõigest kakskümmend minutit enne kodust väljumist ning istuma siis välisukse kõrval pingil, kuni jõudis kätte aeg kirikusse jalutada. Ja isegi siis polnud sugugi kindel, et jõuan külaplatsini, ilma et jääksin mõne oksa külge kinni või pritsiksin end mudaseks.

„Sa pead rätsepale mehele minema, mu väike Agnieszka,” tavatses isa õhtuti metsast koju jõudes naerda, kui jooksin teda tervitama, nägu kriim, riided vähemalt ühest kohast kärisenud ja rätik peast kadunud. Ta haaras mu ikkagi sülle ja suudles mind, ning ema ainult ohkas kergelt: missugusel lapsevanemal oleks tegelikult kahju, et tema Lohe-aastal sündinud tüdrukul on mõningad puudused?

Meie viimane suvi enne äraviimist oli pikk ja soe ning pisaraist tulvil. Kasia ei nutnud, mina seevastu küll. Jäime hiliste tundideni metsa ja venitasime iga kuldse päeva võimalikult pikaks, ning kui ma siis näljase ja väsinuna koju jõudsin, heitsin pimedas kohe pikali. Ema tuli tuppa, silitas mu pead ja laulis õrnalt, kuni end magama nutsin. Ta jättis mu voodi kõrvale taldriku toiduga, kui peaksin keset ööd näljasena ärkama. Ta ei püüdnud mind muul viisil lohutada – kuidas ta saanukski? Me mõlemad teadsime, et kui väga ta Kasiat ja Kasia ema Wensat ka ei armastanud, tundis ta sisimas tahes-tahtmata väikest rõõmupakitsust: mitte minu tütar, mitte minu ainuke. Ja muidugi mõista ei oleks ma ka soovinud, et ta midagi muud tunneks.

Peaaegu terve suve olime Kasiaga ainult kahekesi. Nõnda oli see olnud juba kaua. Lapsepõlves lippasime küll teiste külalaste seltsis, kuid suuremaks saades, kui Kasia kaunimaks sirgus, oli tema ema talle öelnud: „Oleks parem, kui sa poistega palju kokku ei puutuks – parem nii sulle kui ka neile.” Mina aga klammerdusin ta külge, ning mu ema armastas Kasiat ja Wensat piisavalt, et mitte püüda keelitada mind lahti laskma, ehkki ta teadis, et lõpuks on mul selle võrra valusam.

Viimasel päeval leidsime end metsalagendikult, kus puud olid ikka veel leherüüs – kõikjal meie pea kohal kahisesid kuldsed ja tulipunased lehed ning maapind oli kaetud küpsete kastanimunadega. Süütasime oksaraagudest ja kuivanud lehtedest pisikese lõkke, et küpsetada peotäis kastaneid. Homme pidi olema oktoobri esimene päev ning peetama suur pidu, et avaldada austust meie kaitsjale ja isandale. Homme pidi tulema Lohe.

„Tore oleks trubaduur olla,” ütles Kasia, lebades selili, silmad kinni. Ta ümises väikest viisikest – üks pidustustele tulnud rändlaulik oli hommikul külaplatsil oma laule harjutanud. Kogu nädala oli saabunud vankreid andamitega. „Rännata kogu Polnyas ringi ja laulda kuningale.”

Ta lausus seda mõtlikult, mitte nagu unistav laps. Ta lausus seda nagu keegi, kes mõtleb tõsiselt orust lahkumisele, igaveseks äraminekule. Haarasin tal käest. „Ja sa tuleksid igal aastal talvisel pööripäeval koju,” ütlesin, „ning laulaksid meile kõiki õpitud laule.” Hoidsime teineteisel tugevasti käest ja ma ei lubanud endal mäletada, et tüdrukud, kelle Lohe minema viis, ei tahtnud kunagi tagasi tulla.

Sel hetkel ma muidugi üksnes vihkasin Lohet palavalt. Ent ta ei olnud halb isand. Põhjapoolsete mägede taga pidas Kollaste Rabade parun viietuhandepealist sõjaväge, et võidelda Polnya sõdades, tema lossil oli neli torni ning tema naine kandis verekarva kalliskive ja valget rebasenahkset mantlit, ehkki tema valdused ei olnud jõukamad kui meie org. Mehed pidid ühe päeva nädalas töötama paruni põldudel, mis olid rajatud viljakaimatele maadele, ning ta värbas sobivaid poeglapsi oma sõjaväkke. Kuna ringi uitas nii palju sõdureid, pidid tüdrukud pärast naiseks saamist toas püsima ega tohtinud saatjata jääda. Ja isegi tema ei olnud halb isand.

Lohel oli üksainus torn ja mitte ainsatki relvastatud kaitsjat. Tal polnud isegi teenijat peale tüdruku, kelle ta kaasa oli viinud. Tal ei tarvitsenud sõjaväge pidada, tema ülesanne oli kuningale pakkuda omaenese tööd, oma võluväge. Mõnikord pidi ta õukonda ilmuma, et oma truudusevannet uuendada, ning ma kujutan ette, et kuningas oleks võinud ta sõtta kutsuda, kuid suurema osa ajast oli tema kohus siin püsida ja Metsal silma peal hoida, ning kaitsta kuningriiki Metsa kurjuse eest.

Lohe ainsaks veidruseks olid raamatud. Külarahva kohta olime palju lugenud, sest kuna ta nõustus maksma kullas üheainsa suurepärase köite eest, käis siin kauges maanurgas raamatukaupmehi, ehkki meie org asus täitsa Polnya serval. Ja nood olid oma muulade sadulakotid täitnud kõiksuguste kulunud või odavamate raamatutega, mida nad pennide eest meile müüsid. Orus peeti viletsaks majapidamist, kus polnud vähemalt kaht või kolme raamatut, mida eksponeeriti uhkusega seintel.

Kõik need asjad tunduvad ehk väikesed ja tühised, mitte just piisav põhjendus oma tütrest loobumiseks, kui sa ei ole elanud Metsale küllalt lähedal. Aga mina olin näinud Rohelist Suve, mil kuum tuul kandis Metsast õietolmu üle oru kaugele läände, meie põldudele ja aedadesse. Viljad kasvasid raevukalt ja lopsakaks, kuid võtsid ühtlasi kummalise ja moondunud kuju. Kes neid sõid, haigestusid marutõppe, ründasid oma peret ning jooksid lõpuks Metsa ja kadusid, kui neid kinni ei seotud.

Olin tollal kuueaastane. Vanemad üritasid mind varjul hoida nii palju, kui suutsid, aga siiski mäletan ma selgesti kõikjal valitsenud külma ja rõsket õudustunnet, kõigi hirmu ning lakkamatut näljanäpistust kõhus. Olime selleks ajaks ära tarvitanud kõik eelmise aasta varud ja lootsime kevadele. Üks meie naabreist sõi näljast sõgedana mõned rohelised oad. Mäletan tol õhtul tema majast kostnud karjeid ning seda, kuidas nägin aknast piiludes oma isa appi tõttamas ja aidaseina najalt hangu kaasa haaramas.

Kuna olin veel liiga väike, et ohust õieti aru saada, põgenesin tol suvel ühel päeval oma väsinud ja kurnatud ema silme alt ning jooksin metsa. Leidsin pooleldi närbunud põldmarjapuhma, mis oli tuule eest pelgupaiga leidnud. Pugesin läbi jäikade surnud okste taime kaitstud südameni ja tõin lagedale imetabase peotäie põldmarju, mis ei olnud sugugi moondunud, vaid terved, mahlased ja täiuslikud. Iga mari lõhkes mu suus rõõmsa purskega. Sõin kaks peotäit, korjasin ülejäänud marjad seeliku sisse ja kiirustasin koju, immutades kleidiriidesse lillad plekid. Ema nuuksus õudusest, kui nägi mu määrdunud nägu. Ma ei jäänud haigeks – kuidagiviisi oli põldmarjataimel õnnestunud Metsa needuse eest põgeneda ning marjad olid terved. Ent ema pisarad hirmutasid mind korralikult ja veel mitu aastat hiljem hoidusin ma põldmarju söömast.

Lohe oli tol aastal õukonda kutsutud. Ta tuli varakult tagasi, ratsutas otse põldudele ning süütas võlurilõkke, et põletada kogu rikutud viljasaak ja iga mürgitatud aiasaadus. See oligi tema kohus, kuid hiljem käis ta ka igas elamises, kus keegi oli haigestunud, ning andis haigetele nõiajooki, mis tegi nende meeled puhtaks. Ta andis kaugemal läänes asuvatele, haigusest puutumata jäänud küladele korralduse jagada meiega oma viljasaaki ja loobus tol aastal koguni täielikult andamist, et keegi meist nälga ei jääks. Järgmise aasta kevadel, vahetult enne külviaega käis ta uuesti põllud läbi ja põletas vähesed rikutud jäänused, enne kui need jõudsid uuesti juuri ajada.

Kuid vaatamata kõigele, millest ta oli meid päästnud, ei armastanud me teda. Ta ei tulnud kunagi oma tornist alla, et meestega viljalõikuse ajal koos juua, nagu oli kombeks Kollaste Rabade parunil, ega ostnud laadalt mõnd nipsasjakest, nagu paruni naine ja tütred nii sageli tavatsesid teha. Rändnäitlejad andsid teinekord etendusi või siis tuli mäekuru kaudu Rosyast mõni laulik. Lohe ei tulnud neid kuulama. Kui kaarikujuhid talle andamit tõid, avanesid torni uksed iseenesest ning mehed jätsid moona keldrisse, ilma et oleksid võlurit kordagi näinud. Ta ei vahetanud kunagi rohkem kui paari sõna meie küla matriarhi ega isegi oru suurima linna, tema torni külje all asuva Olshanka linnapeaga. Ta ei teinud vähimatki katset meie armastuse võitmiseks. Keegi meist ei tundnud teda.

Ja loomulikult oli ta ka musta maagia asjatundja. Selgel ööl sähvisid tema torni ümber välgunooled, isegi talvel. Kahkjad pilved, mida ta saatis teele oma akendest, heljusid öösiti teede kohal ja piki jõge, suundudes Metsa tema eest vahti pidama. Ning mõnikord, kui Mets võttis kellegi kinni – kas karjustüdruku, kes oli uidanud loomade järel metsaservale liiga lähedale, jahimehe, kes oli joonud valest allikast või õnnetu ränduri, kes tuli üle mäekuru, ja ümises lauluviisi, kui talle küüned pähe suruti – siis tuli Lohe ka nende pärast oma tornist alla. Ning nood, kelle ta minema viis, ei tulnud enam kunagi tagasi.

Ta ei olnud kuri, aga ta oli kauge ja kohutav. Ja ta pidi Kasia ära viima, niisiis vihkasin ma teda ning olin vihanud juba palju aastaid.

Mu tunded ei muutunud ka tol viimasel õhtul. Sõime Kasiaga kastaneid. Päike loojus ja meie lõke hääbus, ent jäime lagendikule seniks, kuni söed veel hõõgusid. Meil ei tulnud hommikul kaugele minna. Lõikuspidu peeti tavaliselt Olshankas, kuid väljavalimise aastal korraldati see alati mõnes külas, kus elas vähemalt üks tüdrukuist, et nende pered ei peaks nii kaugele reisima. Ja meie külal oli Kasia.

Veelgi raevukamalt vihkasin ma Lohet järgmisel päeval, kui tõmbasin selga oma uue rohelise rüü. Ema käed värisesid, kui ta mu juukseid palmikuisse põimis. Me teadsime, et valitakse Kasia, aga see ei tähendanud, et me poleks ikkagi hirmul olnud. Siiski tõstsin ma seelikusaba kõrgele ja ronisin kaarikusse nii ettevaatlikult, kui suutsin, vältisin hoolega pinde ning lasin isal end aidata. Olin nõuks võtnud eriliselt pingutada. Teadsin, et sellest pole kasu, kuid tahtsin, et Kasia teaks, et ma armastan teda piisavalt, et anda talle õiglane võimalus. Ma ei kavatsenud näidata end kasimatu või kõõrdsilmse või lodevana, nagu mõni tüdruk teinekord üritas.

Kogunesime külaplatsile ja kõik üksteist tüdrukut võtsid rivvi. Ruudukujuliselt paigutatud pidulauad olid liiga täis kuhjatud, sest need ei olnud piisavalt suured, et mahutada terve oru andameid. Kõik olid kogunenud laudade taha. Ruudu nurkade juurde murule olid kuhjatud nisu- ja kaerakottide püramiidid. Seisime ainsatena murul koos oma perede ja külavanema Dankaga, kes sammus meie ees närviliselt edasi-tagasi, suu vaikselt liikumas, harjutades tervitussõnu.

Teisi tüdrukuid ma kuigi hästi ei tundnud. Nad ei olnud Dvernikist. Seisime kõik vaikselt ja jäigalt oma kenades rõivastes ja palmikuisse punutud soengutega ning silmitsesime teed. Lohest ei olnud veel mingit märki. Mu peas kappasid metsikud fantaasiad. Kujutlesin, kuidas ma viskun Kasia ette, kui Lohe tuleb, ning ütlen, et ta võtaks hoopis mind, või kuulutan võlurile, et Kasia ei soovi temaga kaasa minna. Ometi teadsin, et ma pole millekski niisuguseks piisavalt vapper.

Ja siis ta saabus, tekitades õudu. Ta ei tulnud üldsegi mööda teed, vaid astus lihtsalt otse õhust välja. Vaatasin parajasti selles suunas, kui ta välja ilmus: kõigepealt sõrmed, siis käsi ja jalg ning seejärel pool meest. See tundus niivõrd võimatu ja vale, et ma ei suutnud pilku ära pöörata, ehkki mu sisikond kiskus krampi.

Teistel oli rohkem õnne. Nad isegi ei märganud teda enne, kui ta astus meie suunas esimese sammu, ning kõik mu ümber püüdsid ehmatusest mitte tagasi karata.

Lohe ei olnud ühegi meie küla mehe moodi. Ta oleks pidanud olema vana, kühmus ja hall, sest oli elanud oma tornis juba üle saja aasta, aga oli hoopis pikk, sirgeselgne, habemeta ja sileda nahaga. Külatänaval oleksin teda esmapilgul pidanud nooreks meheks, minust vaid veidi vanemaks, kellekski, kellele oleksin üle pidulaua naeratanud ja kes oleks võinud mind tantsima paluda. Ent võluri näos oli midagi ebaloomulikku: kurdude rägastik silmade juures, just nagu oleks ta kaitstud küll aastate, aga mitte kulumise eest. Ta nägu polnud inetu, ent kalk ilme muutis selle ebameeldivaks. Kõik tema juures andis mõista: ma ei kuulu teie hulka, ega tahagi kuuluda.

Loomulikult kandis ta uhkeid rõivaid, tema brokaatkuue eest oleks terve pere aasta otsa söönuks saanud, isegi kui sel poleks olnud kuldnööpe. Ometi oli ta sama sale nagu mees, kelle viljasaak ikaldub kolmel aastal neljast. Ta seisis jäigalt ning temast õhkus jahtipidava koera närvilisust, just nagu sooviks ta ainult kiiresti minema pääseda. See oli meie kõigi elu halvim päev, kuid temal ei jätkunud meie jaoks kannatust. Kui meie külavanem Danka tema ees kummardas ja lausus: „Mu isand, lubage mul teile esitleda neid…”, katkestas võlur teda ja teatas: „Jah, asugem asja juurde.”

Tundsin oma õlal isa sooja kätt, kui ta minu kõrval seisis ja kummardas. Teisel pool hoidis ema mul kramplikult käest. Vastumeelselt astusid nad koos teiste vanematega tagasi. Üksteist tüdrukut nihkusid vaistlikult üksteisele ligemale. Kasia ja mina seisime üsna rivi lõpus. Ma ei söandanud tal käest kinni võtta, aga seisin piisavalt lähedal, et meie käsivarred kokku puutuksid. Jälgisin Lohet ja vihkasin teda, ning ma vihkasin teda, kui ta astus piki rivi ja kergitas käega iga tüdruku lõuga, et talle silma vaadata.

Kõigiga ta ei rääkinud. Minu kõrval seisvale Olshankast pärit tüdrukule ei lausunud ta sõnagi, ehkki tolle isa Borys oli oru parim hobusearetaja ning tüdrukul oli seljas kirgaspunaseks värvitud villakleit ja tema musta värvi juuksed olid põimitud punaste lintidega kahte kaunisse pikka patsi. Kui kätte jõudis minu kord, põrnitses võlur mind altkulmu – kalgid mustad silmad, kahvatu suu kokku pigistatud – ning küsis siis: „Mis su nimi on, tüdruk?”

„Agnieszka,” vastasin, või õigemini üritasin vastata. Avastasin, et mu suu on kuiv. Neelatasin. „Agnieszka,” kordasin uuesti sosinal, „mu isand.” Mu nägu lõkendas. Lõin pilgu maha. Märkasin, et kogu hoolikusele vaatamata hiilisid mööda mu seelikupalistust ülespoole kolm suurt mudaplekki.

Lohe liikus edasi. Ta seisatas ja silmitses Kasiat – nii nagu polnud seisatanud ühegi teise tüdruku ees. Võlur jäi paigale, käsi lõua all, kitsas karm suu nõrgalt naeratamas, ning Kasia vaatas talle vapralt vastu ega kohkunud tagasi. Ta ei püüdnud teha oma häält karedaks ega kimedaks ega midagi, vaid vastas kindlalt ja kõlavalt: „Kasia, mu isand.”

Võlur naeratas talle uuesti – mitte meeldivalt, vaid rahuloleva kassi moega. Ta sammus hooletult edasi rivi lõpuni, Kasia järel tulnud kaht tüdrukut vaevu vaadates. Kuulsin, kuidas Wensa hingas meie selja taga peaaegu nuuksatades sisse, kui Lohe pööras ringi ja tuli tagasi Kasia juurde, näol ikka veel seesama rahulolev ilme. Siis aga kortsutas ta uuesti kulmu, pööras pead ja vaatas otse minu poole.

Olin end unustanud ja võtnud ikkagi Kasial käest. Pigistasin seda tugevasti ja tema pigistas vastu. Kasia lasi kähku lahti ja mina surusin käed hoopis hirmunult enda ees kokku, palged tulitamas. Võlur üksnes vaatas mind veelgi rohkem vidukil silmadega. Ent siis tõstis ta käe ja tema sõrmede vahel võttis kuju tilluke sinivalge tulekera.

„Ta ei mõelnud sellega midagi,” ütles Kasia, vapralt-vapralt-vapralt, mitte nagu mina, kes ma polnud tema kaitseks välja astunud. Ta hääl värises, aga see oli kuuldav, sellal kui mina vabisesin nagu jänes ja jõllitasin tulekera. „Palun, mu isand…”

„Vait, tüdruk,” katkestas Lohe ja sirutas käe minu poole. „Võta.”

„Ma… Mis asja?” küsisin, rohkem segaduses kui siis, kui ta oleks tulekera mulle näkku heitnud.

„Ära seisa seal nagu kretiin,” kurjustas võlur. „Võta.”

Mu käsi värises, kui selle kätte võtsin, nii ei saanud ma sinna midagi parata, et puutusin vastu võluri sõrmi, kui üritasin nende haardest kera võtta, ehkki see oli mulle vastumeelne. Tema nahk tundus palavikuliselt kuum. Kera aga oli jahe nagu marmor ning selle puutumine ei teinud sugugi haiget. Jahmunud kergendusega hoidsin tulekera oma sõrmede vahel ja vahtisin seda. Võlur silmitses mind pahameelega.

„Noh,” sõnas võlur lahkuseta, „ma arvan siis, et sina.” Ta võttis mu käest kera ja surus hetkeks rusika kokku. Tulekera haihtus sama kiiresti, kui oli ilmunud. Ta pöördus Danka poole: „Saatke andamid siis, kui saate.”

Juhtunu polnud mulle ikka veel pärale jõudnud. Ma arvan, et kellelegi polnud, isegi mu vanematele mitte. Kõik juhtus liiga kiiresti ja mind vapustas, et võlur oli mulle üleüldse tähelepanu pööranud. Ma ei saanud isegi mahti ümber pöörata ja hüvasti jätta, enne kui Lohe tuli tagasi ja haaras mul randmest. Ainult Kasia liigutas. Vaatasin talle otsa ja nägin, kuidas ta kavatseb protestiks minust kinni haarata. Siis aga rebis Lohe mu kannatamatult ja karmilt kaasa ning tiris endaga tagasi hõredasse õhku.

Taas õhust välja astudes olin surunud teise käe suule ja öökisin. Kui võlur mu randme lahti lasi, vajusin põlvili ja oksendasin, ilma et oleksin isegi näinud, kus parajasti viibin. Ta pomises midagi vastikusega (olin täis pritsinud tema pika elegantse nahkse saapanina) ning ütles: „Kasutu. Lõpeta lõõtsutamine, tüdruk, ja korista see roppus ära.” Ta kõndis minema, kontsad vastu paepõrandat kajamas, ning oligi läinud.

Püsisin vabisedes paigal, kuni olin kindel, et ma rohkem ei oksenda, pühkisin suu käeseljaga puhtaks ja kergitasin pead, et ringi vaadata. Põlvitasin kivipõrandal – ja mitte niisama kivipõrandal, vaid ehtsal valgel, erkroheliste viirudega marmorpõrandal. Tegu oli väikese ümara toaga, mille kitsad aknapilud asusid liiga kõrgel, et välja vaadata, kuid mu pea kohal kaldus lagi järsu nurga all sissepoole. Viibisin täitsa torni tipus.

Toas ei olnud mingit mööblit, ega ka midagi, millega põrandat pühkida. Lõpuks kasutasin oma kleidi seelikuosa – see oli juba niigi räpane. Seejärel, kui olin veidi aega paigal istunud ning tundnud hirmu, ja veelgi suuremat hirmu, ilma et midagi oleks toimunud, tõusin püsti ja hiilisin arglikult koridori. Oleksin valinud toast väljumiseks ükskõik millise muu väljapääsu kui selle, mida oli kasutanud võlur, kui seal oleks olnud mõni muu väljapääs. Ei olnud.

Aga ta oli juba läinud. Lühike koridor oli tühi. Seal oli sama külm ja kõva marmorpõrand ning rippuvad lambid heitsid külma heledat valgust. Need polnud tõelised lambid, vaid lihtsalt suured läbipaistvad lihvitud kivikamakad, mille sisemusest kiirgus valgust. Koridoris oli üksainus uks ja lõpuks võlvkäik, mis viis trepini.

Lükkasin ukse lahti ja kiikasin ärevalt sisse, sest nõnda tundus parem kui uksest mööda minna, teadmata, mis selle taga peitub. Ent uks avanes vaid väikesesse lagedasse ruumi, kus seisid kitsas voodi, lauake ja pesukauss. Minu vastas asus suur aken ning ma nägin taevast. Jooksin akna juurde ja kummardusin üle aknalaua.

Lohe torn seisis tema valduste läänepiiril eelmäestikus. Ida pool sirutus välja terve meie pikk org külade ja taludega ning aknal seistes silmasin ma kogu Spindli jõge, mis lookles hõbejassinisena keset orgu, kõrval tolmupruun maantee. Maantee ja jõgi kulgesid üheskoos kuni Lohe valduste teise servani, kadusid vahepeal metsasaludesse ning ilmusid taas nähtavale külade juures, kuni maantee otse enne Metsa hiiglaslikku mustavat tihnikut olematuks hääbus. Jõgi aga jätkas üksinda oma teed Metsa sügavustesse ja kadus, et mitte kunagi enam uuesti välja ilmuda.

Seal paistis tornile lähim linn Olshanka, kus pühapäeviti oli suur turupäev – isa oli mind kahel korral sinna kaasa võtnud.

Taamal väikese järve ääres Poniets ja Radomsko, ning siis mu koduküla Dvernik oma avara külaplatsiga. Nägin koguni suuri valgeid laudu, mis olid kaetud pidustuse auks, kuhu Lohe polnud soovinud jääda. Vajusin põlvili, surusin lauba vastu aknalauda ja nutsin nagu laps.

Aga ema ei tulnud ega asetanud kätt mu pealaele, isa ei tõmmanud mind püsti ega naernud koos minuga, kuni mu pisarad kuivasid. Nuuksusin lihtsalt endamisi, kuni mu pea hakkas liialt valutama, et nutmist jätkata. Pärast seda olin sellel valusalt kõval põrandal põlvitamisest läbi külmunud ja kangeks jäänud ning mu nina oli vesine ja mul polnud seda millegagi pühkida.

Pühkisin nina teise seelikunurgaga ja istusin voodile, üritades välja mõelda, mida peale hakata. Tuba oli tühi, kuid tuulutatud ja puhas, just nagu oleks sealt äsja lahkutud. Arvatavasti oldigi. Mõni teine tüdruk oli kümme aastat siin elanud – ihuüksinda, vaadates alla orule. Nüüd oli ta läinud tagasi koju oma perega hüvasti jätma ning tuba oli minu päralt.

Voodi vastas seinal rippus üksainus suur kullatud raamis maal. See tundus kohatu, tillukese toa jaoks liiga suurejooneline ega olnud isegi õige pilt, vaid pelgalt lai kahvaturoheline hallikaspruunide servadega laik, mille keskosa läbis laugelt looklev särav sinakashõbedane joon, millest kulgesid pildi servade poole kitsamad hõbedased joonekesed. Vahtisin pilti ja mõistatasin, kas ehk on sellegi puhul tegu võlukunstiga. Ma polnud midagi niisugust varem näinud.

Ent hõbedase joone äärde olid tuttavlike vahemaade tagant maalitud sõõrid, ning hetke pärast jõudis mulle pärale, et ka maal kujutas orgu, ainult et lapikuna, just nagu kõrgelt ülevalt vaatava linnu silmade läbi. Hõbejoon oli Spindli jõgi, mis suubus mägedest Metsa, ja sõõrid tähistasid külasid. Toonid olid säravad ja läikiv värv tõusis tillukeste tippudena esile. Nägin vaat et jõelaineid, päikese sädelust veepinnal. Teos köitis tähelepanu ning tekitas tunde, et tahan seda üha vaadata ja vaadata. Aga samal ajal ei meeldinud see mulle. Maal oli justkui elava oru ümber joonistatud karp, mis piiras selle sisse, ning seda vaadates tundsin ka ennast sisse piiratuna.

Pöörasin pilgu ära. Tundsin, et ei suuda sellesse tuppa jääda. Ma ei olnud hommikul ega ka möödunud õhtul ivagi söönud – kõik oli maitsenud mu suus nagu tuhk. Nüüd, mil juhtunud oli midagi hullemat kui see, mida oleksin eales osanud kujutleda, pidanuks mul veelgi vähem isu olema, aga ometi tundsin ma valusat näljanäpistust. Ja tornis polnud teenijaid, nii et polnud kedagi, kes mulle õhtusöögi tooks. Seejärel tabas mind veelgi hullem mõte: mis siis, kui Lohe ootab, et mina talle õhtusöögi viiksin?

Siis kargas mulle pähe midagi veel jubedamat: mis saab pärast õhtusööki? Kasia oli alati väitnud end uskuvat naisi, kes kinnitasid tagasi tulles, et Lohe ei olnud neile kätt külge pannud. „Ta on nüüdseks tüdrukuid kaasa viinud juba sada aastat,” ütles Kasia alati kindlalt. „Üks neist oleks ikka üles tunnistanud ja kuuldus levinud.”

Ent mõne nädala eest, kord, kui nad juhtusid kahekesi olema, oli ta palunud mu emal jutustada, kuidas kõik toimub, kui tüdruk abiellub – jutustada nii, nagu tema oma ema oleks talle mehelemineku eelõhtul jutustanud. Olin just metsast tulnud ja kuulsin läbi akna nende vestlust pealt. Seisin seal akna kõrval ja kuulasin, palavad pisarad mööda nägu alla voolamas. Olin Kasia pärast vihane, niivõrd vihane.

Nüüd aga pidi see juhtuma minuga. Ja mina ei olnud vapper – ma ei uskunud, et suudan sügavalt hingata ja hoida end krampi tõmbumast, et valus ei oleks, nagu mu ema oli Kasiale soovitanud. Üheksainsaks kohutavaks hetkeks leidsin end kujutlemas Lohe nägu lähedal minu näole, veelgi lähemal kui siis, kui ta oli mind väljavalimisel silmitsenud: mustad silmad kalgid ja säravad nagu kivi, raudkõvad sõrmed, nii kummaliselt soojad, tõmbamas mul kleiti seljast, sellal kui ta naeratab mulle oma libedat rahulolevat naeratust. Mis siis, kui kogu ta keha on samamoodi palavikuliselt kuum, nii et ma tunnen, kuidas ta lausa hõõgub nagu süsi mu ihu vastas, kui ta mu peale heidab ja...

Tõrjusin oma mõtted eemale ja tõusin püsti. Silmitsesin voodit, seejärel kitsukest tuba, kus polnud kuhugi peitu pugeda, ning kiirustasin siis välja ja läksin mööda koridori edasi. Koridori lõpus asus trepp, mis viis järsu spiraalina alla, nii et ma ei näinud, mis ootab järgmise pöörde taga. Tundub tobe karta trepist allaminekut, aga mul oli kabuhirm. Oleksin äärepealt ikkagi oma tuppa tagasi läinud. Lõpuks libistasin üht kätt mööda siledat kiviseina ja laskusin aeglaselt trepist alla. Astusin mõlema jalaga igale astmele, seisatasin kuulatades ning nihkusin siis veel veidi allapoole.

Kui olin hiilinud nõnda terve trepikeeru võrra allapoole ja miski polnud mulle vastu karanud, tundsin end nagu idioot ning kiirendasin sammu. Siis aga laskusin veel ühe keeru võrra allapoole ega jõudnud ikka trepimademele, seejärel veel järgmise võrra, ja minus tärkas uuesti hirm. Aga nüüd kartsin ma, et tegu on nõiutud trepiga, millel ei ole lõppu ja... nojah. Lisasin muudkui kiirust, libisesin siis kolm astet allapoole järgmisele trepimademele ja põrkasin, pea ees, Lohega kokku.

Olin küll kõhn, kuid mu isa oli küla pikim mees ning ma ulatusin talle õlani, Lohe aga ei olnud suurt kasvu. Oleksime äärepealt üheskoos trepist alla veerenud. Ta haaras kiiresti ühe käega trepikäsipuust ja teisega mul randmest ning suutis kuidagiviisi hoida meid põrandale kukkumast. Leidsin end raskelt tema vastu naaldumas, kramplikult tal kuuest haaramas ja otse tema ehmunud näkku jõllitamas. Viivuks oli ta liiga üllatunud, et midagi mõelda, ning nägi välja nagu tavaline mees, keda on miski kohutanud – pisut juhm ja pisut kaitsetu, suu avatud ja silmad pärani.

Olin ka ise niivõrd üllatunud, et ei liigutanud, vaid püsisin paigal ja vahtisin abitult võlurit, tema aga kogus end kiiresti. Raevuilme pühkis üle tema näo, ta vinnas mu püsti ja tõukas endast eemale. Siis jõudis mulle pärale, mida olin äsja teinud, ning veel enne, kui ta jõudis sõnagi öelda, pahvatasin paanikas: „Ma otsin kööki!”

„Kas tõesti?” küsis võlur siidiselt. Tema nägu ei tundunud enam sugugi leebe, vaid hoopis karm ja vihane, ning ta hoidis mul ikka veel randmest. Tema haare oli tugev ja tegi haiget, tundsin läbi särgivarruka selle kuumust. Võlur tõmbas mind enda poole ja kummardus mulle lähemale – arvan, et ta oleks meeleldi minu kohale kõrgunud ja oli seda vihasem, et ta seda teha ei saanud. Olnuks mul hetk järelemõtlemiseks, oleksin kössi tõmbunud ning lasknud end väiksemana paista, aga ma olin liiga väsinud ja hirmul. Niisiis seisime lihtsalt, näod kohakuti, nii lähestikku, et tajusin oma huultel tema hingeõhku ning ühtaegu nii tundsin kui ka kuulsin tema külma tigedat sosinat: „Äkki ma siis juhatan sulle teed.”

„Ma võin… ma võin…” üritasin värisedes öelda ja temast kaugemale tõmbuda. Lohe pööras järsult ringi ja tiris mu enda järel trepist alla, ikka ringi ja ringi ja ringi – sedapuhku viie trepikeeru jagu allapoole, kuni jõudsime järgmisele mademele, seejärel veel kolm keerdu. Valgus muutus tuhmimaks, ja viimaks tiris ta mu torni madalaimale korrusele, kus asus üksainus suur tühjade kiviseintega koopataoline ruum mossis suud meenutava hiiglasliku tulekoldega, millest kargasid välja põrgulikud leegid.

Võlur tiris mind kolde suunas, ning üheainsa pimeda hirmuhetke jooksul arvasin ma, et ta kavatseb mu koldesse visata. Ta oli nii tugev – palju tugevam, kui oleks pidanud oma kasvu kohta olema – ja ta oli kerge vaevaga tõmmanud mind koperdades enda järel trepist alla. Aga ma ei kavatsenud tal lasta end tulle visata. Ma polnud mingi daamilik ja hillitsetud tüdruk, olin veetnud kogu elu metsas ringi joostes, puude otsas ronides ning põldmarjapuhmastes kahlates ja paanika andis mulle tõeliselt jõudu. Röökisin, sellal kui ta mind tule poole tõmbas, ning hakkasin siis rabelema, küünistama ja vingerdama, nii et seekord paiskasin ma ta tõepoolest põrandale pikali.

Kukkusin ise koos temaga. Lõime mõlemad pea vastu kivipõrandat ja lebasime hetke uimasena vaikselt, jäsemed läbisegi.

Tuli küünitas koldesuust välja ja praksus meie kõrval, ning kui mu paanika vaibus, märkasin ma kolde kõrval seinas väikesi rauast ahjuuksi, kolde ees küpsetusvarrast ja selle kohal suurt laia riiulit keedupottidega. Tegu oli kõigest köögiga.

Hetke pärast küsis võlur vaat et imestades: „Oled sa peast segane?”

„Ma mõtlesin, et kavatsete mu ahju visata,” ütlesin ma ikka veel uimasena ning puhkesin siis naerma.

See polnud päris naer. Olin selleks ajaks juba poolhüsteerias, üdini kurnatud ja näljane, pahkluud ja põlved trepist alla tirimisest marraskil, ning mu pea valutas, justkui oleks mu koljusse löödud mõra. Ja ma lihtsalt ei suutnud järele jätta.

Aga tema seda ei teadnud. Tema teadis ainult seda, et too rumal külatüdruk, kelle ta oli välja valinud, naeris tema üle – tema, Lohe, kuningriigi suurima võluri ning oma isanda ja peremehe üle. Arvan, et selleks ajaks ei olnud keegi sada aastat tema üle naernud. Ta tõusis istuli, tõukas oma jalad minu jalgadest vabaks, ajas end püsti ja jõllitas alla minu peale raevunult nagu kass. Mina naersin seepeale veel hullemini. Siis pööras võlur järsult ringi ja jättis mind sinna põrandale lõkerdama, just nagu ei oskaks ta minuga midagi muud peale hakata.

Kui Lohe oli lahkunud, hääbus mu itsitamine ning ma tundsin end kuidagi veidi vähem õõnsa ja hirmununa. Lõppude lõpuks ei olnud ta mind koldesse visanud ega isegi löönud. Ajasin end püsti ja vaatasin ruumis ringi – raske oli midagi näha, sest tuli koldes oli nii ere ning muud valgusallikat ei olnud, ent seljaga leekide poole seistes hakkas mu silm lõpuks hiiglaslikku ruumi seletama. Seda liigendasid siiski alkoovid ja madalad vaheseinad, riiulid täis säravaid klaaspudeleid. Mõistsin, et tegu on veiniga. Mu onu oli toonud kord talvise pööripäeva puhul vanaemale ühe pudeli.

Kõikjal kuhjusid toiduvarud: vaadid täis õlgedesse pakitud õunu, kartulid, porgandid ja pastinaagid kottides, pikkade nööride otsas sibulakobarad. Laualt ruumi keskel leidsin raamatu, süütamata küünla ning tindipoti ja sule, ning kui ma raamatu lahti tegin, leidsin seest jõulises käekirjas täidetud pearaamatu, kuhu olid üles märgitud kõik toiduvarud. Esimese lehekülje alumises servas oli imepisikeses kirjas märge. Kui ma süütasin küünla, kummardusin allapoole ja kissitasin silmi, nägin seda vaevu lugeda:

„Hommikusöök kell kaheksa, lõunasöök kell üks, õhtusöök kell seitse. Jäta eine viis minutit varem raamatukokku ja sul ei tarvitse temaga (polnud tarvidust öelda, kellega) päev otsa kohtuda. Julgust!”

Hindamatu nõuanne, ja see „Julgust!” mõjus nagu sõbra käepuudutus. Kaisutasin raamatut ja tundsin end vähem üksildasena kui terve eelnenud päeva jooksul. Keskpäev tundus liginevat ning Lohe ei olnud meie külas söönud, niisiis asusin lõunasööki valmistama. Ma ei olnud just suurepärane kokk, aga ema polnud alla andnud seni, kuni suutsin eine valmis teha, ja pealegi olin mina meie pere korilane, niisiis oskasin vahet teha värskel ja mädanenul ning teadsin, millal puuvili on magus. Ma polnud kunagi nii suurte varudega toimetanud – seal leidus isegi vürtsilaekaid, mis lõhnasid nagu talvepühakook, ja terve vaaditäis värsket mahehalli soola.

Ruumi tagaosas asus kummaliselt külm paik, kust leidsin rippumas liha: terve hirve ja kaks suurt jänest. Seal oli ka õlgedega vooderdatud kast mune. Avastasin kolde kohalt kootud kangasse mässitud värskelt küpsetatud leivapätsi ja selle kõrvalt potitäie jäneseliha-tatrarooga väikeste hernestega. Maitsesin, ning see oli nagu pidupäevatoit: väga soolane, veidike magus ja suus sulavalt hõrk. Veel üks kingitus raamatusse teate jätnud tundmatult käelt.

Ma ei teadnud, kuidas seesugust toitu üleüldse valmistada, ja vabisesin mõeldes, et Lohe seda eeldaks. Ent ikkagi tundsin ma meeletut tänu, et mul oli potitäis valmistoitu. Tõstsin poti tagasi kolde kohale soojenema (pillasin selle käigus veidi toitu oma kleidile), pistsin kaks muna kausiga ahju küpsema ning leidsin kandiku, kausi, taldriku ja lusika. Kui jäneseliha oli valmis, seadsin selle kandikule ja lõikasin leiba (pidin lõikama, sest olin ennist leivakannika otsast rebinud ning ise ära söönud, kuni ootasin jäneseroa soojenemist) ja lisasin või. Ma küpsetasin koguni vürtsiõuna – ema oli mulle õpetanud, kuidas seda meie talvisteks õhtusöökideks valmistada, ning köögis oli nii palju ahjusid, et võisin seda teha samal ajal, kui kõik muu küpses. Tundsin enda üle koguni pisukest uhkust, kui seadsin kõik lõpuks kandikule kokku: see nägi välja nagu piduroog, ehkki veider piduroog, millest pidi ühele mehele täpselt piisama.

Viisin kandiku ettevaatlikult trepist üles, aga mõistsin liiga hilja, et ei tea, kus on raamatukogu. Kui oleksin veidike järele mõelnud, oleksin ehk aru saanud, et see ei asu kõige madalamal korrusel, ega asunudki tõepoolest, kuid sain seda teada alles siis, kui olin uidanud kandikuga läbi hiiglasliku ringikujulise saali, mille aknaid katsid kardinad ja tagaosas seisis raske troonitaoline tool. Saali teises otsas asus veel üks uks, ent kui ma selle lahti lükkasin, leidsin sealt üksnes eesruumi ja hiiglaslikud lossiuksed, mis olid kolm korda nii kõrged kui mina ning tõkestatud rauast tugedel seisva võimsa puitlatiga.

Pöörasin ringi, läksin läbi saali tagasi trepi juurde ja ronisin veel ühe mademe võrra ülespoole. Sealt leidsin pehme karvase riidega kaetud marmorpõranda. Ma ei olnud veel kunagi vaipa näinud. Just seepärast ma polnudki Lohe samme kuulnud. Hiilisin ärevalt mööda koridori ning piilusin esimesest uksest sisse. Taganesin kiiresti välja – ruum oli täis pikki laudu, pentsikuid pudeleid, kihisevaid nõiajooke ja ebaloomulikke värvilisi sädemeid, mis ei tulnud kaminast. Ma ei tahtnud hetkekski kauemaks sinna jääda. Ometi õnnestus mul kleit ukse vahel katki rebida.

Lõpuks viis järgmine uks koridori vastasküljel ruumi, kus puitriiulid olid maast laeni tihedalt raamatuid täis. Lõhnas tolmu järele ja ainsaks valgusallikaks olid paar kitsast akent. Rõõmustasin raamatukogu leidmise üle nii väga, et märganudki alguses seal Lohet. Võlur istus raskes tugitoolis ning tema põlvedel väikesel laual lebas raamat, mis oli nii suur, et iga lehekülg oli mu küünarvarre pikkune ja mille avatud kaane küljes rippus suur kuldne tabalukk.

Kangestusin ja jõllitasin talle otsa ning tundsin, et raamatu nõuanne on mind alt vedanud. Olin millegipärast oletanud, et Lohe püsib mugavasti peidus, kuni ma saan mahti tema eine käest panna. Ta polnud pead kergitanud, et mulle otsa vaadata, kuid selle asemel, et minna lihtsalt vaikselt kandikuga ruumi keskel asuva laua juurde, asetada see sinna ja minema sibada, jäin lävele seisma ja teatasin: „Ma… ma tõin lõunasöögi”, soovimata sisse astuda, kui ta seda just ei käsi.

„Kas tõesti?” küsis Lohe teravalt. „Ilma poolel teel auku kukkumata? Ma olen hämmastunud.” Alles siis vaatas ta minu poole ja kortsutas kulmu. „Või sa ikkagi kukkusid auku?”

Silmitsesin oma riietust. Mu seelikul laiutas hiiglaslik inetu okseplekk (olin pühkinud selle köögis ära nii hästi, kui suutsin, aga see polnud päriselt maha tulnud) ning teine plekk seal, kuhu olin nina nuusanud. Ühtlasi oli sinna tilkunud kolm-neli väikest hautisepiiska ja veel mõned pritsmed nõudepesukausist, kus olin kastruleid pesnud. Kleidi alläär oli hommikust saadik porine ning lisaks olin rebinud seelikusse mõne augu, ilma et oleksin seda ise tähele pannud. Ema oli hommikul mu juuksed patsi põiminud ja kiharaisse keeranud ning soengu seadnud, kuid suurem osa kiharaid oli nüüdseks alla libisenud ja nad rippusid suure sassis juuksepuntrana poole kaela kõrgusel.

Ma ei olnud märganud, see polnud minu puhul midagi ebatavalist, välja arvatud asjaolu, et kandsin kogu selle segaduse all kena kleiti. „Ma olin… Ma tegin süüa ja koristasin…” üritasin selgitada.

„Kõige räpasem asi siin tornis oled sina,” teatas ta. See vastas küll tõele, aga kõlas ikkagi õelalt. Punastasin ja sammusin noruspäi laua juurde. Tõstsin kogu toidu laiali ja vaatasin üle, ning mõistsin siis nördimusega, et minu ringiuitamise ajal oli kõik jahtunud, välja arvatud või, mis oli sulanud oma anumas vedelaks mäsuks. Isegi mu kena ahjuõun oli tarretunud.

Vahtisin jahmunult toitu ja üritasin otsustada, mida ette võtta. Kas peaksin selle tagasi alla viima? Või äkki ta ei nuriseks? Pöörasin pilgu võluri poole ja peaaegu kiljatasin – ta seisis otse mu selja taga ja kiikas üle mu õla toidu poole. „Nüüd ma saan aru, miks sa kartsid, et ma su ära küpsetan,” sõnas ta ning küünitas võtma lusikatäit hautist, lõhkus hanguva rasva kihi selle pinnal ja viskas selle tagasi kaussi. „Sinust saaks parema eine kui see siin.”

„Ma ei ole hiilgav kokk, aga…” alustasin, kavatsedes selgitada, et ma ei olnud sel alal ka täiesti kohutav, vaid ma polnud lihtsalt orienteerunud, ent ta katkestas mind turtsatusega.

„Kas on midagi, mida sa oskad teha?” küsis ta pilkavalt.

Oleks mind ometi paremini teenima õpetatud, oleksin ma ometi kunagi tõeliselt mõelnud, et just mina võin valituks osutuda, ja selleks paremini valmistunud! Poleks ma ometi olnud nii õnnetu ja väsinud ning poleks ma ometi tundnud köögis enda üle pisukest uhkust! Poleks ta ometi näägutanud mu rääbaka välimuse üle! Seda tavatsesid küll teha kõik, kes mind armastasid, aga tema tegi seda tigedalt, mitte kiindumusega – oleks vaid miski neist asjust nõnda olnud! Ja kui ma ei oleks talle trepil otsa jooksnud ning oleksin aru saanud, et ta ei kavatse mind tulle visata, oleksin arvatavasti lihtsalt punastanud ja põgenenud.

Selle asemel aga lennutasin ma kandiku raevukalt lauale ja hüüdsin: „Miks te mind siis valisite? Miks te ei valinud Kasiat?”

Selle välja öelnud, jäin otsekohe vait ning tundsin enda pärast häbi ja hirmu. Olin juba uuesti suud avamas ja oma sõnu kiirustades tagasi võtmas, võlurilt vabandust palumas, selgitamas, et ma polnud mõelnud, et ta peaks minema ja hoopis Kasia võtma, ning lubamas, et lähen ja panen talle valmis uue kandiku…

„Kelle?” küsis ta kärsitult.

Vahtisin teda ammuli sui. „Kasia!” ütlesin. Lohe üksnes vaatas mind pilgul, nagu pakuksin talle veel tõendeid oma idiootsuse kohta, ning ma unustasin segadustundega oma üllad kavatsused. „Te olite teda valimas! Tema... ta on tark ja vapper ja hiilgav kokk ja…”

Võlur paistis iga hetkega üha enam ärrituvat. „Jah,” nähvas ta mind katkestades. „Ma mäletan seda tüdrukut: ta polnud ei hobusenäoga ega ka kaltsaka väljanägemisega, ning ma kujutan ette, et ta ei haliseks siin praegu, aga aitab! Teie, külatüdrukud, olete kõik alguses rohkemal või vähemal määral tüütud, aga sina oled tõeliselt tähelepanuväärse saamatuse musternäidis.”

„Sellisel juhul ei ole teil vaja mind kinni hoida!” pahvatasin ma vihase ja haavununa – „hobusenäoline” torkas valusalt.

„Nii kahju, kui mul ka poleks,” lausus ta, „siinkohal sa eksid.”

Lohe haaras mul randmest ja keeras mu järsult ringi – ta seisis otse minu selja taga ning sirutas mu käe laual oleva toidu kohale. „Lirintalem,” ütles ta. See kummaline sõna voolas nagu vedelik tema keelelt ja helises teravalt mu kõrvus. „Ütle seda koos minuga.”

„Mis asja?” ei saanud ma aru. Ma ei olnud seda sõna varem isegi kuulnud. Tema aga surus end tihedamini mu selja vastu, tõi suu mu kõrva juurde ning sosistas ähvardavalt: „Ütle!”

Ma värisesin ja kuna mu ainsaks sooviks oli, et ta mu lahti laseks, ütlesin koos temaga: „Lirintalem”, kuni ta mu kätt toidu kohal hoidis.

Õhk toidu kohal väreles – kohutav vaatepilt, just nagu oleks kogu maailm tiik, millesse ta võis kive loopida. Kui see jäi jälle paigale, oli toit täielikult muutunud. Praemunade asemel oli küpsetatud kana, küülikuhautise kausi asemel kuhi tillukesi kevadisi ube, ehkki nende hooaeg oli lõppenud seitse kuud tagasi, ahjuõuna asemel väike tort, mis oli tihedalt kaetud paberõhukeste õunaviiludega, üle puistatud rammusate rosinatega ja kaetud meevaabaga.

Võlur lasi mu käe lahti. Lõin ilma tema toetuseta vaaruma ja haarasin lauaservast, kopsud õhust tühjaks surutud, just nagu oleks keegi mu rinnal istunud. Tundsin end nagu tühjaks pigistatud sidrun. Mu vaatevälja servades tantsisid tähed ja ma kummardusin minestuse äärel ettepoole. Nägin ainult häguselt, kuidas ta silmitses kandikut, näol kummaline põrnitsev ilme, just nagu oleks ta ühtaegu nii üllatunud kui ka pahane.

„Mida te minuga tegite?” sosistasin, kui sain uuesti hingata.

„Lõpeta vingumine,” vastas ta hooletult. „See pole enamat kui võlutrikk.” Tema üllatus oli kadunud. Ta rehmas käega ukse suunas ja istus laua äärde õhtust sööma.

„Hea küll, mine minema. Ma näen, et sa hakkad edaspidi rohkesti mu aega raiskama, aga ühe päeva kohta on minu mõõt täis.”

Vähemalt sellele kuuletusin rõõmuga. Ma ei üritanud kandikut võtta, hiilisin ainult vaikselt raamatukogust välja, käsi vastu keha surutud. Tundsin end ikka veel vaarumiseni nõrgana. Mul kulus ligi pool tundi, et lohistada end uuesti trepist üles kõrgeimale korrusele, kus suundusin otseteed oma tillukesse tuppa ja sulgesin ukse, lohistasin kummuti ukse ette ja kukkusin siis joonelt voodisse. Kui Lohe ka tuli minu magamise ajal uksest sisse, ei kuulnud ma midagi.