Читать книгу Välja juuritud - Наоми Новик - Страница 5

Ma ei näinud Lohet neli päeva. Veetsin selle aja hommikust õhtuni köögis: olin leidnud mõne kokaraamatu ning katsetasin palavikuliselt üksteise järel kõiki retsepte, püüdes saada kõige hiilgavamaks kokaks, kellest eales kuuldud. Sahvris leidus piisavalt toitu, niisiis ei muretsenud ma raiskamise pärast. Kui miski kukkus halvasti välja, sõin selle ise ära. Järgisin saadud nõuannet ja viisin eined võlurile raamatukokku täpselt viis minutit enne õiget aega, sättisin anumad laiali ja kiirustasin minema. Ma ei leidnud teda tulles kunagi eest, niisiis olin rahul ega kuulnud ka tema kaebamist. Leidsin oma toast kastist mõned kodukootud kleidid, mis mulle enam-vähem istusid – mu sääred jäid küll paljaks, samuti käsivarred allpool küünarnukki, ning ma pidin mõned kleidid vöökohalt koomale tõmbama, ent ma käisin riides puhtamalt kui eales varem.

Ma ei soovinud Lohele meele järele olla, küll aga tahtsin, et ta ei laseks mul enam kunagi seda võlusõna lausuda. Olin ärganud tol ööl neli korda oma unenägudest ja tundnud sõna lirintalem oma huultel, maitsnud seda suus, just nagu kuuluks see sinna, ning mäletanud võluri põletavkuuma kätt oma randmel.

Kartus ja töö ei olnudki üdini halvad kaaslased. Mõlemad olid paremad kui üksildus ja sügavamad hirmud – need kõige hullemad, mille puhul olin kindel, et nad saavad teoks: et ma ei näe oma ema ja isa kümme aastat, ei lähe enam kunagi oma koju tagasi, ei jookse enam kunagi vabana metsas ning et see kummaline alkeemia, mis mõjus Lohe tüdrukutele, võtab peagi ka minu üle võimust ja muudab mu kellekski, keda ma lõpuks enam ära ei tunne. Vähemalt toitu hakkides ja ahjude ees lämbudes ei pidanud ma ühelegi neist asjust mõtlema.

Mõne päeva pärast, kui mõistsin, et Lohe ei tule ega kasuta minu peal iga toidukorra ajal seda võlusõna, mu toiduvalmistamismaania lõppes. Siis aga avastasin, et mul pole mingit muud tegevust, isegi kui läksin tööd otsima. Nii suur kui torn ka oli, ei olnud seal vaja koristada – nurkadesse ega aknalaudadele ega isegi kullatud pildiraami nikerdatud väätidele polnud kogunenud mingit tolmu.

Mu toas rippuv maalitud kaart ei meeldinud mulle ikka veel. Igal õhtul kujutlesin end kuulvat sellelt kostvat vaikset vulinat, nagu voolaks vesi räästarennis, ning iga päev rippus see seinal kogu oma ülepaisutatud hiilguses ja tõmbas mu tähelepanu. Maali pikalt põrnitsenud, läksin allkorrusele. Kallasin keldris ühe naerikoti tühjaks, rebisin õmblused lahti ja katsin pildi kangaga kinni. Mu tuba tundus otsekohe parem, kui kuld ja hiilgus olid ära peidetud.

Tol päeval veetsin ülejäänud hommiku, vaadates taas aknast välja orule, üksildane ja igatsusest haige. Oli harilik tööpäev, niisiis koristasid mehed põldudel vilja ja naised pesid jõe ääres pesu. Isegi Mets paistis mulle peaaegu lohutav – suur, metsik ning läbitungimatult must, püsiv ja muutumatu. Oru põhjaserval sõi Radomsko suur lambakari mägede madalamatel nõlvadel rohtu. Loomad nägid välja nagu liikuv valge pilv. Silmitsesin mõnd aega lammaste liikumist ja nuuksusin vaikselt, kuid isegi kurbusel olid oma piirid. Lõunasöögi ajaks tundsin kohutavat igavust.

Mu pere polnud ei vaene ega rikas, meie majas leidus seitse raamatut. Olin lugenud neist ainult nelja, sest olin veetnud oma elu kõik päevad pigem õues kui toas, isegi talvel ja vihmaga. Ent mul polnud enam kuigi palju muid võimalusi, niisiis heitsin tol pärastlõunal lõunasöögikandikut raamatukokku viies pilgu riiulite poole. Kindlasti ei teeks midagi halba, kui ma võtaksin ühe raamatu. Arvatavasti võtsid ka teised tüdrukud raamatuid, sest alati, kui nad teenistusest vabanesid, räägiti, kui palju nad olid lugenud.

Niisiis astusin vapralt riiuli juurde ning valisin välja raamatu, mis vaat et kutsus end puudutama: see oli kaunilt köidetud läikivasse nisukarva nahka, mis kumas küünlavalguses uhkelt ja kutsuvalt. Kui olin köite riiulilt alla võtnud, lõin kõhklema. See oli suurem ja raskem kui ükski mu perele kuuluvaist raamatuist ning lisaks olid selle kaanele graveeritud kaunid kullaga üle maalitud ornamendid. Kuid lukku ei olnud, niisiis viisin ma raamatu üles oma tuppa. Tundsin end pisut süüdi, aga üritasin end veenda, et on rumal niimoodi tunda.

Siis avasin raamatu ja tundsin end veelgi tobedamalt, sest ei saanud sellest aru. Mitte nagu tavaliselt sellepärast, et ma sõnu ei tundnud või ei teadnud piisavalt paljude sõnade tähendust. Ma mõistsin neid kõiki ja samuti kõike, mida esimesel kolmel leheküljel lugesin. Siis aga tegin pausi ja mõtlesin, millest raamat jutustab. Ja ma ei osanud öelda. Mul polnud õrna aimugi, mida olin äsja lugenud.

Lehitsesin tagasi ja üritasin uuesti, ning taas kord olin ma kindel, et saan aru ja kõik tundub igati loogiline – isegi rohkem kui igati loogiline. Tundsin, nagu oleks tegu tõega, millegagi, mida olin alati teadnud, kuid mida ma polnud lihtsalt suutnud sõnadesse panna, või siis selge ja lihtsa selgitusega millegi kohta, mida ma polnud kunagi mõistnud. Noogutasin rahulolevalt ja lugesin jõudsalt edasi, ning seekord jõudsin ma viienda leheküljeni, enne kui taipasin jälle, et ei oskaks kellelegi jutustada, millest kirjutati esimesel leheküljel – ega ka sellel, mida lugesin eelviimasena.

Silmitsesin raamatut nördinult, avasin selle siis uuesti esimeselt leheküljelt ja hakkasin sõna-sõnalt valjusti lugema. Sõnad kõlasid mu suus kaunilt nagu linnulaul ja sulasid nagu suhkrustatud puuviljad. Ma ei suutnud ikka veel jälgida oma peas sõnade mõtet, ent jätkasin unelevalt lugemist, kuni uks paiskus lahti.

Olin selleks ajaks lakanud ukse ette mööblist barrikaade kuhjamast. Istusin oma voodil, mille olin lükanud valguse saamiseks akna alla, ning Lohe seisis otse minu vastas ukseavas. Ma kangestusin üllatusest ja katkestasin lugemise, suu ammuli. Võlur oli maruvihane, tema silmad hiilgasid hirmuäratavalt ning ta sirutas käe välja ja ütles: „Tualidetal.”

Raamat üritas mu käte vahelt välja hüpata ja lennata üle toa võluri juurde. Eksliku instinkti ajel haarasin sellest pimesi kinni. Raamat väänles mu käes ja üritas minema pääseda, kuid rumalalt kangekaelsena rapsasin selle tagasi ning mul õnnestus see uuesti oma haardesse saada. Võlur jõllitas mind ja sattus veelgi suuremasse raevu. Ta tormas üle tillukese toa, kuni mina üritasin end liiga hilja püsti ajada ja tagasi tõmbuda, ent mul polnud kuhugi minna. Hetkega kargas ta mulle kallale ja surus mu lapiti vastu patju.

„Niisiis,” lausus ta siidiselt, käsi surutud vastu mu rangluud. Ta hoidis mind kerge vaevaga voodis pikali. Tundus, nagu peksleks süda mu rinnakorvi ja selja vahel edasi-tagasi ning iga südamelöök raputaks mind. Lohe võttis raamatu enda kätte (vähemalt ei olnud ma piisavalt rumal, et üritada sellest ikka veel kinni hoida) ja heitis kergelt eemale, nii et see maandus väikesel laual. „Agnieszka, kas polnud? Agnieszka Dvernikist.”

Paistis, nagu ootaks ta vastust. „Jah,” sosistasin ma.

„Agnieszka,” sosistas ta mulle lähemale kummardudes, ning mulle tundus, et ta kavatseb mind suudelda. Olin hirmul ning ometi pooleldi soovisin, et ta seda teeks, et asjaga ühele poole saada ja et ma ei peaks enam nii väga kartma, aga ta ei teinudki seda. Kummardunud nii lähedale, et ma nägin tema silmades omaenese silmade peegeldust, lausus ta: „Ütle mulle, armas Agnieszka, kust sa tegelikult pärit oled? Kas Pistrik saatis sind? Või äkki koguni kuningas ise?”

Lõpetasin hirmunult tema suu jõllitamise ja tõstsin pilgu tema silmadesse. „Ma... Mis asja?” küsisin.

„Ma uurin selle välja,” lubas ta. „Ükskõik kui tugev su isanda nõidus ka poleks, kindlasti leidub selles auke. Sinu... perekond...” ta irvitas seda sõna lausudes, „võib küll arvata, et nad mäletavad sind, aga neil ei ole ühtki lapsega seotud eset. Kindapaari või kulunud mütsikest, katkisi lelusid – neid esemeid ma su majast ei leia, ega ju?”„Kõik mu lelud olid katki,” vastasin ma abitult, ehkki sain ainult osaliselt aru, mida ta rääkis. „Need on... Jah? Kõik mu riided olid alati kulunud, kõik need on meie kaltsukotis...”

Ta tõukas mu jõuliselt vastu voodit ja kummardus veelgi lähemale. „Ära valeta mulle!” sisistas ta. „Ma rebin sul tõe kurgust välja...”

Lohe vajutas sõrmed mu kaelale ning tema üks jalg oli voodil minu jalgade vahel. Tohutu hirmusööstuga surusin käed tema rinnale, tõukasin kogu oma keha vastu voodit ja kergitasin meid mõlemat sealt üles. Kukkusime üheskoos vihaselt põrandale, nii et võlur jäi minu alla. Kargasin kärmelt üles nagu jänes, roomasin tema pealt maha ja tormasin ukse poole. Põgenesin trepi suunas. Ma ei tea, kuhu ma enda arvates läksin, ma ei oleks välisuksest välja saanud ja kuhugi mujale polnud minna. Kuid ma jooksin sellegipoolest: tormasin kahe trepimademe võrra allapoole, ning kuuldes selja taga tema lähenevaid samme, sööstsin hämarasse laborisse sisisevate aurude ja suitsu keskele. Meeleheites roomasin laudade alt läbi kõrge kapi taga asuvasse pimedasse nurka ning tõmbasin jalad enda ligi.

Olin küll ukse enda järel kinni tõmmanud, ent võlur paistis ikkagi täpselt teadvat, kuhu olin tulnud. Ta avas ukse ja vaatas ruumi sisse ning ma silmasin teda üle lauaserva, nägin kahe klaaspeekri vahelt tema kalki ja vihast silma ning näol peegelduvaid rohelisi leeke. Ta astus kindlalt ja kiirustamata ümber laua, ning kui ta ümber lauaotsa keeras, tormasin ma vastassuunas, üritades jõuda ukseni. Mul oli ähmane mõte ta luku taha panna. Ent ma põrkasin vastu seina ääres seisvat kitsast riiulit. Üks kinnikorgitud purk torkas mulle selga, veeres riiulilt alla ja kukkus mu jalge ette kildudeks.

Hall suits voogas minu ümber ning tõusis mulle ninna ja suhu, lämmatas mind ja sundis paigale. See kipitas mu silmades, aga ma ei suutnud pilgutada ega silmade hõõrumiseks kätt tõsta, sest käed ei kuulanud sõna. Köhatused jäid mulle kurku kinni ja lakkasid; kogu mu keha tardus aeglaselt paigale, sellal kui ma ikka veel põrandal kössitasin. Ometi ei tundnud ma enam hirmu, ning hetke pärast isegi mitte ebamugavust. Olin kuidagi lõpmata raske ja samal ajal kaaluta, kusagil kaugel ära. Kuulsin väga tuhmide ja kaugetena Lohe samme, kui ta tuli ja jäi minu kohale seisma, ning ma ei hoolinud, mida ta teha kavatses.

Ta seisis seal ja vaatas kalgi kärsitusega alla minu poole. Ma ei üritanud ära arvata, mida ta teha kavatseb, ma ei suutnud ei mõelda ega kujutleda. Maailm oli väga hall ja vaikne.

„Ei,” sõnas ta hetke pärast, „ei, sa ei saa nuhk olla.”

Ta pööras ringi ja jättis mu mõneks ajaks sinna – ma ei oska öelda, kui kauaks. See võis olla tund või nädal või aasta, ehkki hiljem sain ma teada, et see oli olnud kõigest pool päeva. Siis tuli ta lõpuks tagasi, suul muutumatu halvakspanu. Ta tõstis üles väikese hatuse eseme, mis oli kunagi olnud villast kootud ja õlgedega täidetud mängupõrsas, enne kui olin seitse esimest eluaastat seda endaga mööda metsi tirinud. „Niisiis,” lausus ta, „ei ole sa nuhk. Ainult teravmeelitseja.”

Seejärel asetas ta käe mu pea peale ja ütles: „Tezavon tahozh, tezavon tahozh kivi, kanzon lihush.” Ta mitte niivõrd ei lausunud, kuivõrd laulis need sõnad, peaaegu nagu laulaks mõnd laulu, ning tema lausumise ajal tulid värv ja aeg ja hingus tagasi maailma. Mu pea pääses vabaks ja ma vingerdasin end tema käe alt välja. Kivi kadus aegamisi mu ihust. Mu käed vabanesid ja püüdsid vehkides millestki kinni haarata, sellal kui mu endiselt kivistunud jalad hoidsid mind kindlalt paigal. Lohe haaras mul randmeist, nii et kui ma viimaks üleni vabaks pääsesin, hoidis tema käsi mind kinni ja mul polnud võimalustki põgeneda.

Aga ma ei üritanudki minema joosta. Mu äkitselt vabanenud mõtted kappasid tosinas eri suunas, just nagu üritaksid kaotatud aega tasa teha. Ometi näis mulle, et Lohe oleks võinud hoida mind lihtsalt kivistununa, kui oleks tahtnud minuga midagi kohutavat ette võtta, ning vähemalt ei pidanud ta mind enam mingisuguseks nuhiks. Ma ei mõistnud, mispärast ta kahtlustas, et tahan tema järel nuhkida, veel enam aga ei saanud ma aru tema kahtlustest kuninga kohta. Kas ta polnud siis mitte kuninga võlur?

„Ja nüüd jutustad sa mulle, mida sa tegid,” teatas ta. Tema silmad olid ikka veel kahtlust täis, kalgid ja hiilgavad.

„Tahtsin lihtsalt raamatut lugeda,” vastasin. „Ma ei... ma ei arvanud, et selles on midagi halba...”

„Ja juhtumisi valisid sa oma väikeseks lektüüriks riiulist „Luthe kutsumise”,” ütles ta lõikava sarkasmiga. „Ja täiesti puhtjuhuslikult...” Siis aga tundus, et mu ärev ja mõistmatu pilk veenis teda, ta jäi vait ja silmitses mind varjamatu ärritusega. „Missugune katastroofi külvamise anne sul küll on!”

Siis vaatas ta pahaselt maha ja ma langetasin tema eeskujul pilgu meie jalge ümber lebavatele klaasikildudele. Ta hingas sisinal hammaste vahelt välja ja käskis järsult: „Korista see ära ja tule siis raamatukokku. Ja ära midagi rohkem puutu.”

Ta marssis minema ning mina suundusin kööki lappi ja ämbrit otsima, et klaasikilde koristada. Pesin ühtlasi põranda puhtaks, ehkki mahavoolanud vedelikust polnud mingit märki, just nagu oleks nõiavägi ära põlenud nagu alkohol pudingu pinnalt. Katkestasin ikka ja jälle töö, tõstsin käe kivipõrandalt üles ning vaatasin seda ühelt ja teiselt poolt, veendumaks, et kivi ei hiili uuesti mu sõrmeotstesse. Paratamatult mõistatasin ma, mispärast seisis võluril riiulis niisugune purk ning kas ta oli seda kunagi kellegi teise peal kasutanud – kellegi peal, kes oli kusagil kujuks muutunud ja seisnud kivistunud pilgul, sellal kui aeg keerles temast mööda. Võdistasin õlgu.

Püüdsin ruumis ülima hoolega mitte midagi muud puutuda.

Kui viimaks vöö kinni sidusin ja raamatukokku läksin, seisis raamat, mille olin võtnud, riiulil taas oma kohal. Lohe sammus ringi ning tema oma raamat väikesel laual oli kõrvale lükatud ja hüljatud. Kui sisse astusin, põrnitses ta mind jälle altkulmu. Vaatasin alla: mu seelikul olid põrandapühkimisest märjad viirud ning üldse oli see mulle liiga lühike, nii et ulatus vaevu üle põlve. Mu särgivarrukad nägid veelgi hullemad välja: olin tol hommikul hommikueinet valmistades ajanud varrukaäärtele veidi muna ja määrinud ka natuke küünarnukki, kui kiirustasin röstleiba tulelt võtma, enne kui see ära kõrbeb.

„Me alustame siis sellest,” sõnas Lohe. „Ma ei pea end solvatuna tundma iga kord, kui sind vaatan.”

Hoidsin suu kinni ega vabandanud: kui oleksin hakanud vabandama oma korratu väljanägemise pärast, oleksin vabandanud kogu oma elu pärast. Nonde mõne tornis veedetud päeva põhjal võisin öelda, et võlur armastas ilusaid asju. Isegi tema raamatuleegionides ei leidunud kaht ühesugust teost: nahkköited olid eri värvi, kullast pannalde ja hingedega ning teinekord koguni väikeste kalliskivikildudega üle puistatud. Kõik esemed, millele keegi võis pilgu heita, olgu siis väike puhutud klaasist karikas raamatukogu aknalaual või maal minu toas, olid kaunid ja asetatud paikadesse, kus need võisid häirimatult särada. Ma olin silmatorkav häbiplekk keset seda täiust. Aga mul oli ükskõik, ma ei tundnud, et võlgnen talle ilu.

Lohe viipas mu kärsitult enda juurde ning ma astusin ettevaatlikult tema poole. Ta võttis mu käed ja seadis need mulle risti rinnale, sõrmeotsad vastaskäe õlal, ning ütles: „Niisiis: vanastalem.”

Vahtisin võlurit tummas mässumeelsuses. Tema öeldud sõna kumises mu kõrvus nagu teine võlusõna, mida ta oli minu puhul kasutanud. Tundsin, kuidas see tahtis mulle suhu tungida ja minust jõu välja imeda.

Lohe haaras mul õlast ning tema sõrmede haare oli valusalt tugev. Tundsin, kuidas iga sõrme kuumus läbi mu särgi tungis. „Ma võisin küll taluda saamatust, aga tahtejõuetust ma ei kannata,” teatas ta. „Ütle seda.”

Ma mäletasin, mismoodi tundus olla kivistunud. Mida muud võis ta minuga teha? Värisesin ja ütlesin väga vaikselt, just nagu suudaks sosistamine hoida seda minu üle võimust võtmast: „Vanastalem.”

Mu jõud voogas läbi mu keha ja purskus mu suust välja, ning seal, kus see minust lahkus, lõi õhk värelema. Virvendus kulges spiraalina ümber mu keha allapoole. Vajusin pentsikult suurtes rohelistes ja rusketes kahisevast siidist seelikutes õhku ahmides põrandale. Seelikud voogasid ümber mu piha ja mu jalad mattusid nende lõputusse kangasse. Mu pea vajus kaarja peaehte raskuse all ettepoole ning mööda selga langes pitsloor, mis oli kaunistatud kuldtikandis lilledega. Vahtisin juhmilt Lohe saapaid, nende töödeldud nahka. Saabaste pind oli kaunistatud reljeefsete keerduvate väätidega.

„Vaata aga vaata, ja jällegi kõigest tühise võlusõna abil,” ütles Lohe minu kohal seistes ning paistis olevat oma kätetöö üle ärritunud. „Vähemasti on su välimus paranenud. Vaata, kas suudad oma väljanägemise nüüdsest peale viisakana hoida. Homme proovime järgmist võlusõna.”

Saapad pöörasid ringi ja kõndisid minust eemale. Ma arvan, et lohe istus oma tugitooli ja asus uuesti lugema, kindlalt ma ei tea. Mõne aja pärast roomasin ma selles kaunis kleidis neljakäpukil raamatukogust välja, ilma et oleksin isegi pead tõstnud.

Järgnevad nädalad on mu mälestustes ühte sulanud. Igal hommikul ärkasin veidi enne koidikut ja lebasin voodis, kuni väljas valgemaks läks, ning üritasin mõnd põgenemisviisi välja mõelda. Igal hommikul, pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset, kandsin võluri hommikusöögikandiku raamatukokku ja ta kasutas minu peal järjekordset võlusõna. Kui ma polnud suutnud end piisavalt puhtana hoida – ja tavaliselt see nõnda oli –, kasutas ta minu peal kõigepealt vanastalem’i ning seejärel lisaks mõnd muud võlusõna. Kõik mu kodukootud pihikud kadusid üksteise järel ja mu magamistuba täitus raskepäraste uhkete kleitidega, mis meenutasid väikesi mägesid ning olid brokaadi ja tikandite tõttu niivõrd rasked, et seisid isegi ilma minuta pooleldi püsti. Suutsin magamamineku eel hädavaevu seelikute alt välja vingerdada ning jubedad tugedega korsetid pigistasid mul hinge kinni.

Tuikav uimasus ei jätnud mind hetkekski maha. Pärast iga hommikut pugesin kurnatult tagasi oma kambrisse. Ma oletan, et Lohe hoolitses oma lõunasöögi eest ise, sest kohe kindlasti ei valmistanud mina talle midagi. Lebasin oma voodil kuni õhtusöögiajani, kui olin tavaliselt suuteline uuesti allkorrusele hiilima ja valmistama lihtsa eine, kannustatuna pigem oma näljast kui murest võluri vajaduste pärast.

Kõige hullem oli, et ma ei saanud aru, mispärast ta mind niimoodi ekspluateerib. Õhtul enne unnevajumist kujutlesin rahvalugudest ja muinasjuttudest kuuldud hirmsaimaid seiku: vampiire ja luupainajaid imemas noortest neidudest eluvaimu välja, ning vandusin hirmunult, et hommikul otsin väljapääsu. Loomulikult ei teinud ma seda. Mu ainsaks lohutuseks oli, et ma polnud esimene. Kinnitasin endale, et ta oli sedasama teinud kõigi teiste tüdrukutega enne mind ja nemad olid sellest välja tulnud. See polnud suurem asi lohutus – kümme aastat tundus mulle terve igavik. Ent ma haarasin igast mõttest, mis võinuks mu õnnetut olemist kas või veidikenegi leevendada.

Lohe ise ei pakkunud mulle mingit lohutust. Ta oli mu peale ärritunud iga kord, kui raamatukokku astusin, isegi noil harvadel päevadel, mil mul õnnestus end puhtana hoida – just nagu tuleksin mina teda häirima ja segama, mitte tema ei piinaks ega ekspluateeriks mind. Ja kui ta oli lõpetanud minu peal oma võlujõu tarvitamise ning jättis mu kägaras põrandale lebama, põrnitses ta mind altkulmu ja nimetas kasutuks.

Ühel päeval üritasin täielikult hoiduda Lohe pilgu alla sattumast. Mõtlesin, et kui jätan tema eine varakult raamatukokku, unustab ta mu olemasolu ülejäänud päevaks. Seadsin tema hommikusöögi juba koidikul valmis, kiirustasin siis minema ja peitsin end köögi tagaossa. Ent täpselt kell seitse liugles trepist alla üks tema vahipilvedest, mida olin teinekord näinud heljumas piki Spindlit allavoolu Metsa poole. Lähedalt vaadates oli tegu vormitu seebimullilaadse asjandusega, mis väreles ja muutis kuju ning oli peaaegu nähtamatu, kui tema küütlevalt pinnalt ei peegeldunud valgust. Pilv jõnksles mööda nurki, kuni jõudis viimaks minuni ja jäi nõudlikult mu põlvede kohale hõljuma. Vaatasin kössitades üles ja nägin sellel peegeldumas omaenese näo tontlikku kontuuri. Ajasin end aegamisi sirgu ning läksin pilve järel uuesti raamatukokku, kus Lohe pani oma raamatu käest ja jõllitas mind vihaselt.

„Kui väga mulle ka ei meeldiks loobuda sellest kahtlase väärtusega rõõmust näha sind vingerdamas nagu väsinud angerjat kõige tühisema võlutriki peale,” nähvas ta, „oleme juba näinud, mis tagajärjed kaasnevad sinu omapäijätmisega. Kui palju sa ennast täna lagastanud oled?”

Olin kõigest väest üritanud end puhtana hoida, et pääseda vähemalt esimesest võlusõnast. Täna olin tekitanud hommikueinet valmistades endale vaid mõne tillukese pleki ning ühe õliviiru. Hoidsin seda seelikuvoldi vahel peidus. Lohe aga silmitses mind niikuinii põlglikult ja tema pilku jälgides märkasin kohkumusega, et köögi taganurka varjudes olin üles korjanud ämblikuvõrgu (oletan, et torni ainsa ämblikuvõrgu), mis tolknes nüüd mu seeliku tagaküljel nagu õhuke räbaldunud loor.

„Vanastalem,” kordasin koos temaga loiult alistudes ning vaatasin, kuidas pööraselt kaunis oranži- ja kollasekirju siid kerkis põrandast ja ümbritses mind nagu tuules keerlevad lehed sügisesel teerajal. Kõikusin raskelt hingates ja võlur võttis uuesti istet.

„Niisiis,” sõnas ta. Ta oli tõstnud lauale virna raamatuid ning tõukas need segamini hunnikuks. „Nende kordaseadmiseks: darendetal.”

Lohe viipas käega laua poole. „Darendetal,” pomisesin ma koos temaga ja võlusõna väljus lämmatades mu kõrist. Raamatud laual lõid värisema, kerkisid ükshaaval õhku ning keerlesid oma kohale, punastes ja kollastes ja sinistes ja pruunides köidetes nagu ebaloomulikud ehitud linnud.

Seekord ei vajunud ma põrandale, haarasin üksnes mõlema käega lauaservast ja nõjatusin laua vastu. Lohe põrnitses raamatuvirna altkulmu. „Mis idiootsus see veel on?” nõudis ta. „Siin ei ole mingit korda – sa vaata seda.”

Silmitsesin raamatuid. Need olid üsna kenasti üheksainsaks torniks kuhjatud, sarnased värvid kõrvuti...

„...värvi järgi?” tõstis ta häält. „Värvi järgi? Sa igavene...” Ta oli minu peale maruvihane, just nagu olnuks see minu süü. Võib-olla mõjutas see kuidagi tema võluväge, kui ta tõmbas minult selle toitmiseks jõudu? „Ah, kasi välja!” lõrises ta ning ma kiirustasin minema, tulvil kibedat salajast naudingut: oi, mul oli hea meel, et ma rikkusin kuidagi tema võluväge.

Poolel teel trepist üles pidin peatuma, et kängitsevas korsetis hinge tõmmata, ent seda tehes jõudis mulle äkitselt pärale, et ma ei rooma. Olin küll endiselt väsinud, aga udu ei olnud minu peale laskunud. Mul õnnestus koguni ronida ülejäänud trepist üles ilma uue puhkepausita, ja olgugi et ma kukkusin otse voodisse ning vajusin pooleks päevaks unne, ei tundnud ma end vähemalt enam nagu mõistuseta kest.

Järgnevate nädalate möödudes hajus udu üha enam, just nagu oleks harjutamine muutnud mind tugevamaks, nii et suutsin paremini taluda seda, mida Lohe minuga tegi. Vähehaaval muutusid sessioonid... mitte just meeldivaks, vaid üksnes tüütuks nagu pottide küürimine külmas vees, ega olnud enam hirmsad. Sain öösiti taas magada ja ka mu meeleolu hakkas paranema. Tundsin end päev-päevalt üha paremini, ja päev-päevalt üha vihasemana.

Ma ei suutnud neid naeruväärseid kleite ühelgi mõistlikul viisil uuesti selga saada – olin üritanud, aga ei ulatunud isegi selja taga asuvate nööpide ja paelteni. Samuti pidin tavaliselt õmblusi katki rebima ja seelikuid kortsutama, et neist välja pääseda. Niisiis kuhjasin kleidid igal õhtul tee pealt eest hunnikusse ning tõmbasin igal hommikul selga järjekordse kodukootud pihiku, mida üritasin hoida nii puhtana, kui vähegi suutsin. Iga mõne päeva tagant kaotas aga Lohe minu lohaka välimuse pärast kannatuse ja muutis ka selle kleidi ümber. Ja nüüd oli mul järele jäänud veel vaid üks viimane kodukootud kleit.

Hoidsin seda viimast, lihtsast värvimata villast kleiti käte vahel ja tundsin, nagu oleks see köis, mille külge ma klammerdun. Siis jätsin kleidi trotsihoos voodile ja tõmbasin selga rohelise-ruskekirju rüü.

Ma ei saanud selja tagant nööpe kinni, niisiis võtsin peaehtelt pika loori, kerisin selle kaks korda ümber piha ja sidusin sõlme. Sellest piisas napilt, et kogu kaadervärk mul seljas püsiks. Siis marssisin allkorrusele kööki. Ma isegi ei üritanud end puhtana hoida. Viisin kandiku üles raamatukokku, olles end trotslikult kokku mäkerdanud muna ja peekonirasvaga ning kallanud endale teed peale. Mu juuksed olid salkus ja ma nägin välja nagu mõni poolearuline üliknaine, kes on ballilt metsa põgenenud.

Loomulikult ei jäänud see kauaks püsima. Niipea kui olin koos Lohega nördinult öelnud: „Vanastalem”, haaras võluvägi minu üle võimust, raputas mu plekid maha, pigistas mu tagasi korseti sisse, kuhjas juuksed uuesti pea peale kokku ning muutis mu taas justkui nukuks, millega mõni printsess võiks mängida.

Siiski tundsin ma end tol hommikul rõõmsamana kui mitmel eelneval nädalal, ning sellest ajast peale muutus see mu isiklikuks kiusuajamiseks. Tahtsin, et Lohe ärrituks mind nähes iga kord kibedalt, ja tema autasustas mind alati uskmatu kulmukortsutusega. „Kuidas see sul ometi õnnestub?” küsis ta minult peaaegu imetlusega ühel päeval, kui astusin ruumi, klomp riisipudingit pealael (olin kogemata löönud küünarnukiga vastu lusikat ja lennutanud veidi pudingit õhku) ning suur punane moosirida üle kauni kreemja siidkleidi rinnaesise.

Hoidsin viimast kodukootud kleiti kummutisahtlis. Iga päev, kui võlur oli minuga lõpetanud, ronisin ülakorrusele. Võitlesin end ballikleidist vabaks, tirisin juuksed võrkudest ja peaehetest välja, heitsin ehisnõelad põrandale ning tõmbasin siis selga pehme päevinäinud kleidi ja kodukootud kuue, mida pesin käsitsi. Siis laskusin ma alla kööki, et valmistada iseendale leiba, ning puhkasin sooja ahju ees, kuni see küpses, muretsemata paari tuha- ja jahupleki pärast oma seelikul.

Mul tekkis taas piisavalt energiat, et igavust tunda. Ent ma isegi ei mõelnud enam raamatukogust uue raamatu toomisele. Selle asemel võtsin kätte nõela, ehkki ma jälestasin õmblemist. Otsustasin, et kuni mind igal hommikul mulle kleite selga tekitades kurnatakse, võiksin need ühtlasi lahti harutada ja õmmelda neist midagi vähem kasutut, vahest linu või taskurätikuid.

Õmblustarvete korv oli seisnud puutumatult mu toas kastis – tornis ei leidunud midagi, mida parandada peale mu oma riiete, mille olin jätnud seni trotsliku heameelega katkirebituks. Kui ma aga korvi lahti tegin, leidsin sellest paberitüki, millele oli söetükiga kirjutanud mu köögist leitud sõbra käsi.

Sa kardad: ära karda! Ta ei puutu sind. Ta tahab ainult, et sa ennast kenaks teeksid. Tal ei tule pähe sulle midagi kinkida, aga sa võid võtta ühest külalistekambrist mõne peene kleidi ja selle ümber teha, et see sulle istuks. Kui ta sind enda juurde kutsub, laula talle või jutusta mõni lugu. Ta soovib seltskonda, aga mitte palju: vii talle eineid ja väldi teda, kui saad, ning ta ei küsi midagi enamat.

Kui hindamatud oleksid need sõnad olnud, kui oleksin avanud õmblustarvete korvi esimesel õhtul ja need leidnud. Nüüd aga seisin ma, paber näpus, ning värisesin, meenutades võluri häält kattumas mu oma katkendliku häälega, tirimas minust võlusõnu ja jõudu välja, mässimas mind siidi ja sametisse. Olin eksinud. Teiste naistega polnud ta seda sugugi teinud.