Читать книгу Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd - Nele Siplane - Страница 13

Sel hommikul ärkan ma teadmisega, et lõpuks ometi on kätte jõudnud see päev. See päev, mil kõik vajalikud paberid abielu riiklikuks kinnitamiseks on koos ja seega lahtine tee koos kahe tunnistajaga Egiptuse justiitsministeeriumi välismaalastega abielude sõlmimise büroosse minekuks.

Silmi avades tunnen kerget värelust kõhus, ilmselt närvidest, ikkagi nii oluline päev ju, aga kella vaadates ei jõuagi enam sellele mõelda – kell näitab täpselt nii palju, et selleks ajaks olime planeerinud juba Kairo keskuses olla. Sest kuigi enamus elu toimub siin õhtutunnil – egiptlastele ei meeldi võimalusel päevasel ajal üldsegi nina toast välja pista – siis ametiasutused on lahti just nimelt varahommikust pärastlõunani.

Lõpuks jõuame alla tänavale, aga marsruuttaksosid ei paista kusagilt ja ei ole näha tulemas ka ühtegi, mis keskuse poole sõidaks – vale kellaaeg lihtsalt, mis muud. Nii seisame veel pooltunnikese suvekuumuses keset päevast päikesepaistet liivase sõidutee ääres, mööda tuhisemas üksnes üksikud sõiduautod. Oleme justkui kätest seotud – on kiire, aga tuleb oodata, nagu see sellisel puhul ikka kipub olema. Pika ootamise peale tulebki viimaks üks marsruuttakso, mis muidugi veel inimesi ootama jääb, enne kui sõitma hakkab.

* * *

„Kus nad küll mõlemad on?“ ütleb Mohamed mulle närviliselt kui peaväljakuäärses kiirtoidurestoranis istume ja meie abielu tunnistajateks tulla lubanud mehi ootame. Mohamed on palunud üheks tunnistajaks oma isa sõbra, sest isa on ise hetkel Saudi Araabias, ja teiseks tunnistajaks oma sugulase, kes peaks olema juba El Mansûrast Kairosse jõudnud, aga kus nad mõlemad hetkel viibivad, seda ei tea, sest kumbki oma mobiiltelefonile ei vasta.

Rahvast on restoranis palju – väljas on isegi augustikuu kohta väga palav ilm ja nii põgenevad kõik kuuma päikese eest konditsioneeri poolt külmaks köetud ruumidesse. Suurtest klaasustest voorib inimesi muudkui sisse, kuni kõik toolid saavad neid täis, välja ei taha heal meelel astuda vist keegi. Küllap on üheks põhjuseks ka see, et lähenema hakkab lõunatund.

Korraga paiskub õhku jubedat solgi haisu. Kõik krimpsutavad ümberringi nina ja pööravad päid. Põranda sees olevate pisikeste kanalisatsiooniaukude kaante vahelt immitseb välja must paks vedelik ja voolab tasakesi suurenedes laudade poole. Keegi tuleb küll koheselt koristama, kuid vedelikku immitseb ikka juurde ja juurde. Mitmelt näolt vaatab vastu jälestust peegeldav grimass ja meiegi otsustame siit lahkuda. Uksest välja astudes vastab lõpuks ometi Mohamedi isa sõber telefonile, kuid meie kurvastuseks teatab ta, et kuna me varem ei helistanud, on ta hoopis Kairost välja sõitnud ja seega ei saagi meie abielu registreerimisele tulla. Sugulane ei vasta ikka veel oma telefonile. Nii seisame nõutult keset tänavat ega tea isegi, mida teha.

Lõpuks otsustab Mohamed, et läheme isa partnerite kontorisse, mis kohe Eesti konsulaadi peal asub – küllap sealt on ikka keegi nõus meile tunnistajateks tulema.

* * *

„Sa oled Kairos?“ vastab Mohamed korraga helisevale telefonile, kui juba büroosse jõudnud oleme. See on Mohamedi sugulane, teine tunnistaja, kelle nimi samuti Mohamed ja kes lõpuks ise ühendust võtab – nimelt on ta oma telefoni koju unustanud ja helistab nüüd siit lähedalt kellegi võõra mobiililt – siin nimelt pakutakse tänavatel vastavat teenust, mobiilid laua peal. Mul langeb kohe kivi südamelt ja tundub, et ka Mohamedi tuju paraneb. Samuti nõustub teiseks tunnistajaks tulema sellest büroost üks Mohamedi ammune sõber Abdullah, kes juhuslikult kohal. Nii sammume kolmekesi alla tänavale, Eesti lipp trepikojas meie minekule justkui veel üheks tunnistajaks.

Maja lähedalt leiame juba ees ootamas ka tunnistaja Mohamedi, kes ministeeriumi poole liikudes ohates lausub: „See on olnud üks väga imelik päev!“ ja ma saan sel korral täpselt aru, mida ta mõtleb. „Kui kodust tulema hakkasin, unustasin oma mobiiltelefoni koju. Seejärel läks tükk aega enne, kui marsruuttakso peale sain ja see lõpuks liikuma hakkas. Siis, nagu oleks sellest veel vähe, otsustas see auto poolel teel katki minna. Nii tuli veel tee ääres tükk aega oodata, kuni uue auto peale sain. Kairosse jõudes ei olnud mul Mohamedi numbrit, aga õnneks sain selle tuttavalt, kellele esmalt helistasin. See on olnud üks äärmiselt imelik päev tõepoolest!“

Ja Mohamed räägib talle meie huvitavatest tänastest seiklustest – kuidas me bussi peale ei saanud ja siis kumbagi tunnistajat ei leidnud ja kanalisatsiooni üleajamise tunnistajateks osutusime ja lõpuks veel üks tunnistaja alt ära hüppas, kui ta lõpuks kätte saime.

Ministeeriumi büroo ei ole õnneks veel oma uksi sulgenud – seal ootab enne meid kaks pruutpaari ja koos nendega ka üpriski lõbus meeleolu, nii et päev jätkub kohe rõõmsamates toonides, kui oleme kord kümnetest treppides üles jõudnud vantsida ja sinna ootesaali maha istuda.

Ühe seina ääres meist paremal pool istub vahemereliku välimusega naisterahvas, juuksed pikas patsis, üsna igapäevastes riietes nagu minagi. Ta räägib midagi emotsionaalselt itaalia või hispaania keeles – kummas, seda ei oska mina arvata. Tema näolt peegeldub kerget tüdimust, küllap on nad siin siis juba mõnda aega oodanud.

Kohe meie kõrval istub suurem seltskond naisi ja mõned mehed. Naised on kõik imekaunites värvilistes siidjates pikkades riietes ja kogu keha ning juuksedki on selle riide alla mähitud. Üks vanem naisterahvas, ilmselt siis pruudi ema, astub meie juurde, suur punutud korv pisikesi komme täis, ja pakub neid meile naiste leelutamise saatel.

„Need on sudaanlannad,“ sosistab Mohamed mulle. Üks neist on siia parajasti egiptlasega abielu registreerima tulnud.

Huvitav, et enamasti kohtab egiptlasest mehe ja välismaalt pärit naise abielusid, mitte vastupidi. Moslemite puhul võib ehk põhjuseks olla see, et mosleminaine ei tohi abielluda mittemoslemiga ja küllap on neil siinsetel mosleminaistel keerulisem leida välismaalt pärit meest, kes oleks ühtlasi ka moslem. Moslemi mees aga võib abielluda lisaks mosleminaisele ka juudi või kristlasega. Seda sel põhjusel, et lapsed käivad traditsiooniliselt isa liini järgi, kuna isa on perekonna ülalpidajaks ja nii on selged ka pärimissuhted, ja moslemist isa lapsed on seega automaatselt moslemid. Aga kui mosleminaine abielluks mittemoslemiga, siis tema lapsed oleksid automaatselt mittemoslemid.

Kui võtta Eesti tasandil – miks nii paljud eesti naised abielluvad välismaa meestega, samas kui palju vähem on kuulda eesti meeste ja välismaa naiste vahelistest abieludest? Ma arvan, et sellisel juhul võib üheks põhjuseks olla see, et eesti mehel on eesti naise kõrval lihtsalt ääretult mugav – eesti naine on ju harjunud kõike ise tegema ja küllap paljudele see meeldibki, et saavad ise kõike teha. Samas on kindlasti suur osa neid naisi, kes tahavad enda kanda võtta väiksema koorma ja teised ühiskonnareeglid neile tihtipeale seda just võimaldavadki. Samas, välismaa naised ise kipuvad olema kapriissemad, ajavad oma õigusi taga ja olenevalt rahvusest tihti ka temperamentsemad. Sellise naise kõrval aga ei tunne eesti mees end vist väga mugavalt, kuna oma vanemate peremudelit vaadates on ta juba lastetoast alates õppinud, et naine ja mees teevad kõike samaaegselt, ainult et naine toimetab enamasti üksinda veel ka lastega. Nii võib eesti mees küll soovida kohati ehk kirglikumat elu, kuid enamasti jääb siiski oma rahumeelse eesti naise juurde, kellega hea ühes rütmis hingata, kes lisakohustusi ei nõua ja käib veel töölgi, et peret rahaliselt toetada. Kuna naise roll on mujal ilmas tihti kergem, on eesti naistel see lihtne üle võtta, samas kui mehe roll on raskem ja nii eesti mehed sellest hoiduvad. Ma arvan, et asi ei ole mitte niivõrd meestes või naistes endis, nende olemust silmas pidades, vaid just ühiskonna ootustes ja ettekirjutatud käitumisreeglites. Kuigi selliseid üldistusi on muidugi keeruline teha, sest inimesi ja ühiskondi on maailmas rohkem erinevaid kui sarnaseid.

Lõpuks palutakse meidki kontorisse, kus vanem meesterahvas suure kirjutuslaua taga kohe usinalt pabereid täitma hakkab. Tseremoonia on iseenesest kiire ja lihtne – tunnistaja Mohamed tõlgib mulle kogu vestluse ja lõpuks pean kinnitama, et olen kõigest aru saanud ja soovin abielluda oma vabast tahtest ning lisaks tunnistajatele ja Mohamedile ka ise paberile alla kirjutama. Paari päeva pärast palutakse veel lõplikele paberitele järele tulla.

Asjaajamised nüüd lõpusirgel, suundume neljakesi tagasi peaväljaku lähedal asuvasse restorani seda olulist, ent samas nii kummalist päeva tähistama.