Читать книгу Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd - Nele Siplane - Страница 15

„Palun pane minu eesti külalistele hotellitubade broneering ka,“ ütlen Mohamedile, kui me El Mansûra ühe suurima hotelli fuajees istume ja oma peatselt toimuvat pulmapidu organiseerime. Olgugi, et oleme abielus olnud juba kuid, oleme otsustanud peo pidada sügisel, et ka eesti külalistel oleks otselennuga lihtne kuurorti sõita ja sealt edasi mööda maismaad siia meie linna ja meie pulma tulla. Külalistele iseenesest palju taskukohasem ja ilmselt ka mugavam variant, kui läbi Euroopa Kairosse kolistada. Lisaks veel mõnus rannapuhkus kuurordis.

Nii istume siin fuajee laua ümber pehmetel diivanitel: mina ja Mohamed ja äi ja hotelli pulmakorraldaja – jah, selles hotellis on kokku kolm ballisaali, kus toimuvad iga päev mitmed pulmad, ja nii on siin ametis ka oma pulmakorraldaja. Härra tundub äärmiselt professionaalne – kõik käib kiirelt, igale küsimusele on kohe vastus varuks. Aga sellise kogemustepagasiga ei ole see ilmselt üldsegi imekspandav. Puhkuse aeg on tal vist üksnes ramadaani paiku, kuna sel ajal moslemid üldiselt pulmi ei pea. Kui muidu on hotell ise aastaringselt värviliste elektrilampide säras, mis käimas pulmapidustustest märku annab, siis ramadaanikuul need lambid ei süttigi. Ka pruutpaari kodumaja kaunistatakse üleni elektrilampidega – see annab märku, et keegi sellest majast peab parajasti pulmi.

Professionaalidele kohaselt saab mõnekümne minutiga sealsamas meie pulmapidu paika pandud. Kuna mina araabia keelest veel suurt ei mõika, on peamisteks kaasarääkijateks Mohamed ja äi. Aga ehk ongi nii parem ja huvitavam – kogu pulm saab minu jaoks olema üllatusterohke. Sest kui täpselt ise ei planeeri ega tea täpseid plaane, siis ei oska selle pärast ka muret tunda, kas kõik plaanipäraselt läheb, sest küllap läheb nagunii nii nagu minema peab. Ja kuna siin on inimestel pulmas käimisest, pulmade organiseerimisest nagunii oma kindel ettekujutus, küllap tuleb siis neid usaldada. Las need pulmad olla pealegi egiptusepärased – miks peakski siin eestipärased olema või sellised, nagu minul eestlasena neist ettekujutus on. Kuigi ausalt üles tunnistades, ei ole ma ühtegi päris eesti pulma sattunudki.

Esimene pulm, kus olin eelkooliealisena lilleneiuks, oli minu esimene kokkupuude reaalse pulmaga. Väikese tüdrukuna olin seda unistustes teinud ju kordi varemgi. Aga näha kaunist pruuti ja sabafrakiga peigmeest altari ees oli midagi kordi enamat, kui olin osanud vaimusilmas ette kujutada. Hobukaarik keset Tallinna ja luiged Pirita mereveel oli ühe väikese tüdruku jaoks nagu stseen muinasjutust. Ka oli ametlikule tseremooniale järgnenud pulmapeol palju tralli ja melu, sest pooled külalistest olid kohale tulnud teiselt poolt Soome lahte. Peigmees oli nimelt soomlane ja pruut eestlanna.

Minu teine pulmakogemus jääb kuhugi keskkooli aega, mil sattusin teise segapulma. Seekord Itaaliasse. Seegi pulm on eredalt meeles – küllap on selle põhjuseks nii teine keskkond ja armumine sellesse vahemerelisse maasse. Kaunis laulatus katoliku kirikus, sellele järgnenud meeletu pidusöök kohalikus restoranis ja muidugi lõppematu tants ja trall.

Kolmas pulm, kuhu sattusin, oli juba siin Egiptuses. Külapulmas abiellusid oma maja ees hoovis kaks egiptlast, kuigi seegi pulm oli omamoodi äärmiselt üllatusterohke. Ja eriline, ebatavaline – kui ma oma kogemuste põhjal seda üldse öelda saan. Võib-olla on neil vähestel pulmakogemustel, mis eluteele jäänud aga oma roll mängida selles, et ka minu pulm on just segapulm. Egiptuses.

„Kas sa külalistele toad said broneerida?“ küsin Mohamedilt, kui hotellist välja tänavale astume.

„Küsisin, kas selleks on vajadust, aga mulle vastati, et neil on alati piisavalt vabu tube,“ vastab ta mulle. „In ša Allaah!“ (ar „Kui Jumal nii soovib!“).

* * *

„Mis mõttes ta on unustanud minu pulmakleidi teha?!“ küsin hämmeldunult Mohamedilt. Oleme tulnud ateljeesse, kust tellisin endale pulmakleidi – mõni aeg tagasi sai ostetud riie ja kooskõlastatud ka joonised ja nüüd, mil meie pulmadeni on kõigest loetud nädalapäevad, selgub, et kleiti ei olegi!

„No ta ütleb, et me vahepeal ei andnud endast üldse märku ja kuna praegu on kõige kibekiirem pulmade aeg tulemas, ununes sinu kleidi tegemine teiste kiiremate tööde vahele,“ selgitab Mohamed, ise sama nördinud nagu minagi. Õmbleja seletab talle veel midagi ja Mohamed lisab: „Ära muretse, ta ütleb, et küll nad jõuavad selle nädalaga veel valmis teha.“

Pulmakleit on pulmade juures pruudi jaoks ilmselt üks olulisemaid teemasid. Ka külastajate peamiseks huviallikaks on ju just see, milline on pruudi kleit. Seega kurvastab mind lausa südamepõhjani, et keegi on seda nii vähe oluliseks pidanud ja selle tegemise üldse ära unustanud. Võib-olla õmbleja jaoks ei ole see tõesti nii oluline, aga minu jaoks on ju vägagi.

Õmbleja läheb otsib tagant ruumist välja minu kleidiriide ja joonised. Kleit peab saama selline nagu oli Hispaania printsessil Letizial tema pulmas – püstise kraega, pika sabaga, pikkade varrukatega ja rinnaesise kauni tikandiga, pähe pitsiline loor. See peab saama lihtne, kuid elegantne, kinnine ja kaetud, kuid pidulik. Kes siis ei tahaks oma pulmas välja näha nagu printsess!

Salongi voorib üha uusi tüdrukuid, kes tulemas oma kleiti proovima, kes alles tellima. Meie pulmad jäävad ramadaanijärgsesse aega, mis on siin kõige populaarsem pulmapidustuste aeg. Nii on ka pruutkleitide soovijaid palju ja õmblejatel käed tööd täis. No loodame, et vähemalt sel korral kleiti teha ei unustata – sel puhul ei saa ju kapist midagi muud ka selga visata!

* * *

Meie lennuk Sharm el Sheikhi väljub juba kõigest paari tunni pärast, aga meie oleme alles El Mansûras ja peame siit veel Kairo lennujaama jõudma. Mohamedil seisab ees nii oluline esmakohtumine minu ema ja venna ja kõikide ülejäänud pulma tulnud eesti külalistega. Kuigi nad veel ei tea, et neid lennujaamas ees plaanime oodata. Meie sõit Kairo lennujaama poole on jäänud muude asjatoimetuste kõrval aga viimasele hetkele.