Читать книгу Elitaarne mees Harry Männil - Olev Remsu - Страница 6

Lennukisse!

Vahemaandumised Amsterdamis ja Panama Citys ning maandusimegi 1996. aasta jaanuaris San José, Kesk-Ameerika väikeriigi Costa Rica pealinna lennuväljal.

Olgu öeldud, et Costa Rica on pindalalt Eestist napilt suurem (ca 51 000 ruutkilomeetrit), elanikke aga tublisti rohkem, üle nelja miljoni. Costa Rica on neid väheseid riike maailmas, mille kaldaid uhuvad kahe ookeani veed, siinkohal on kahte Ameerika kontinenti ühendav maakitsus kõige ahtam. Üksnes kõrged mäed takistavad Panama-sarnase kanali rajamist.

Erinevalt teistest Ladina-Ameerika riikidest on Costa Ricas valitsenud poliitiline ja majanduslik stabiilsus, riik on uhke selle üle, et seal on õpetajaid rohkem kui sõdureid, pidevalt rünnaku- või siis kaitsevalmis armeed seal õigupoolest polegi. Costa Rica on võrreldes oma naabritega suhteliselt nn valge riik, siia ei ole toodud musti orje, põlisameeriklasi on alles jäänud napilt.

Kõik see oli Männilile oluline.

Kes need meie olid?

Reet Sokmann, Peep Puks, Aarne Kraam, Mart Otsa ja mina.

Üsna veider lugu juhtus Leniniga.

Telefonikõnedest oli selgeks saanud, et Harry Männilil pole üksnes maailmakuulus Kolumbuse-eelse kunsti kogu, vaid tema tunneb huvi ka Lenini vastu.

Meil oli kingituseks kaasas Rein Tammiku maal “Lenin kassiga”.

See oli Nõukogude ajal olnud keelatud teos, Tammik oli selle kinkinud mulle pulmadeks. Aga mu naine ei sallinud pilti, pidi tekitama jubedaid mõtteid.

Keelatud Lenin, mis võiks veel rohkem köita kirglikku kollektsionääri!

Keelatud oli see olnud mitmel põhjusel. Esiteks polnud ENSV kunstiametnikele midagi teada Lenini suhetest kassidega, ent portreemaalil hoidis Lenin süles üht vana, mustavalget voostrit. Keegi polnud varem Lenini-teemat sel moel käsitlenud, ning parem karta kui kahetseda. Teiseks olid Leninil põlevad, et mitte öelda vihkavad tatarlasesilmad ning kolmandaks üks käsi õlavööst küünarnukini pisut lühem kui anatoomia on selle paika pannud.

Ja San José lennujaama pakikonveierilt saime ilusti kätte oma suure ja raske pagasi, ainult Leninit – neetu!

Olime maalile võtnud vastavast ametkonnast peale templi, et teosel ei ole kultuuriväärtust (muidu poleks saanud seda riigist välja vedada), olime selle ilusasti rulli keeranud ning torujasse vutlarisse paigutanud.

Kuhu ta siis jäi?

Vastas olid meil Maxula ja Harry Männil, vahetasime tervitusi.

Harry Männil uuris asja lennuväljaametnikelt, need helistasid siia ja sinna, selgus, et Lenin oli juba Panama Citys maha läinud.

Naljatasime, et otsustas seal oma revolutsiooni teha, sest Panama on oma kanaliga geopoliitiliselt ja strateegiliselt tähtsam Costa Ricast.

Kadunud Lenin aitas meil jalamaid luua õdusa õhkkonna, ületada võõrastuskrampi.

Ärge kartke, küll tuleb, me teatame teile, lennufirmas KLM pole mitte kunagi mitte midagi kaduma läinud, rahustati meid.

Võib-olla siiski üks asi üks kord on?

Ei ole ega saa olema, kinnitas tõmmuvõitu ametimees, uhke munder seljas.

Edasi kulges teekond kahel luksusmaasturil läbi imekauni Costa Rica.

Olime jõudnud sombusest ja pimedast südatalvest eredasse valgusesse ja kõrvetavasse suvesse, ümbrus vohas õitest, isegi puud õitsesid, helesinises taevas säras kõrvetav päike.

Rantšo,misasusHerediaprovintsisningmillenimeksoliMotilonia,lõilihtsaltpahviks.

Motilonia, kust selline nimi, mida see tähendab?

Kuulen vastuseks, et motiloonid on üks indiaanisuguharu, alles on neid kahjuks jäänud vaid viis-kuus tuhat, Harry ja Maxula käisid neid aitamas, paari aasta jooksul rajati sinna haigla ja misjonikeskus.

Nii püüti tasuda ülekohut, mis Ameerika põlisrahvastele on osaks saanud konkistadooridest alates. Õhtul vaatasime ka amatöörkaameraga võetud kitsasfilmi, lõik sellest läks ka meie filmi. Nägime, kuidas see toetustöö käis, hiljem nimetasid abistajad oma Kesk-Ameerika rantšo Motiloniaks.

Jah, ainult kas tegelikult ei lähtuta samadest printsiipidest, mida tegid konkistadoorid? Kuigi seda tehakse rahumeelselt, ilma verd valamata? Kas poleks kõige õigem nad üldse rahule jätta?

“Vaata, Olev, elu ongi oma tahte pealesurumine,” kuulen vastuseks.

Motiloonide abistamise eest löödi Harry Männil hiljem Malta ordu rüütliks.

Tegelikult oleks pidanud rüütliks löödama Maxula, sest indiaanimissioon jäi peamiselt tema õlgadele. Mis teha, kui naisi rüütliteks ei lööda, ütleb Harry Männil meie filmis.

Ainult et Malta ordus on olemas ka daamide statuut, oleks olnud kaunilt rüütellik anda daamitiitel Maxulale.

Esiteks otsisime me kohapeal režissööri juhtimisel võttepaiku.

Motilonia asub umbes 1800 meetri kõrgusel, on enam-vähem võrdsel kaugusel nii Atlandi kui Vaiksest ookeanist ning pärast on mul edaspidi fotode sorteerimisel raskusi määrata, kummaga on parajasti tegemist, need kaks tunduvad täiesti ühesugused.

Motilonia on country-club, prestiižrantšo, see on koht, kuhu kutsutakse külla presidente, ministreid ja rahvusvaheliste hiigelfirmade juhte, nägime meiegi nende päevade jooksul Nõukogude suursaadikut, kelle üks residentse oli naabruses.

Männil räägib meie filmis, et seda maastikku, seda kuusemetsa, taamal kõrgmäed, neid mägiojasid oli ta ammu enne näinud unes, aga siis sattus täiesti juhuslikult siiakanti ning otsus sündis silmapilkselt – selle ostan ma ära, siia teen ma oma kodu.

Kõik on Motilonias viimase peal.

Kõik on šikk ja uhke, nii eksterjöör, interjöör kui loodus.

Ere ja põhjamaalase silmi pimestav päikesevalgus nagu rõhutaks suurejoonelisust.

Eesti keeles võiks ju Motiloniat kutsuda suvehäärberiks, kuid tegelikult see ei sobi, sest siinkandis muud ei olegi kui ainult suvi.

Kuigi Costa Rica suvi ise jaguneb kaheks aastaajaks – kuivaks ja märjaks.

Päike tõuseb siin pilvitusse taevakaarde 355 päeva aastas, päeva teisel poolel kerkib tumedam viirg, kuival ajal see kaob, märjal aga muutub mustaks pilveks ja siis lahistab sadada, sadada, sadada.

Nägime meiegi tõelist vihma. Kallas nagu ämbrist, kuum maapind auras, seda tegid samuti skulptuurid väljas palmide all.

See andis nendele otsekui pühakujudele nimbuse.

Üheks koduloomaks oli kägistaja boa, Maxula keeras looma nagu rätiku ümber salli.

Maol on ka nimi – Olv.

Noh, paganas, me oleme kägistajaga peaaegu nimekaimud.

Papagoid olid mõnusad ja kakskeelsed, rääkisid hispaania ja inglise keeles.

Põhjamaa naised hellitavad kasse, lõunamaa omad papagoisid.

Koerad, suured majalukud-õuekellad, tundusid olevat saksa lambakoera tõugu, aga mine neid tea. Igatahes oli heameel, et peremees oli kodus, muidu…

Hobusekasvatuses särasid tõelised iludused, valged, pruunid, mustad sälud, iberoameerika tõugu ratsud, aretatud peruu ja andaluusia esivanematest.

Autojuht võib sul olla, kuid ratsutama pead sa ise.

Ratsutamine kuulub macho elustiili juurde, tähendas Männil.

Panin sõna macho kõrva taha.

Siiski pidi farmitööline macho sadulasse aitama, noh, eks rüütlitelgi olid selleks otstarbeks sulased.

Aga seejärel demonstreeris Männil meile ehtsat koolisõitu ja traavi.

Ent Maxula oli vaata et etemgi ratsutaja, ehkki tema polnud ju macho. Naine lendas musta täku seljas golfiplatsil nagu kihutav tuul.

Seejärel dresseeris Männil kabjakandjat, ütles, et sellest tuleb väärt ratsu.

Ja tegelikult polevatki vahet, kas lävida loomade või inimestega, mõlema puhul on vaja suhtlemisoskust, kõlab ka tema filmimonoloogis.

Männilist sai Motilonias ühtaegu kauboi ja farmer, seda nii rõivastuse kui tegevuse poolest.

Rantšoperemees jagas töölistele hispaania keeles päevakäske, istus John Deere’i traktorisse, juhatas töid.

Mees peab oskama käia nii parketil kui sõnniku peal, juhtima nii luksusdžiipe, traktorit kui lennukit, kuulsime peremehelt.

“Ma võin kohaneda suurfirmade juhtimisest väikese farmi juhtimiseks, see ei mõjuta minu egot. ACO-s oli minu all üle 6000 inimese, siin seitse-kaheksa, aga ka see pakub naudingut,” ütleb Männil filmis.

Suhkruroogu lõigatakse matšeetega, proovime meiegi seda teha. Matšeete vajab teritamist.

Oi, kui tuttav heli!

Sarnaneb täiesti meie vikati luiskamisega!

Langedes sahises suhkruroog nagu meie pilliroog. Sugulased need taimed ongi.

Ühel päeval suri 20-päevane vasikas, matsime ta mulla alla. Mättad peale ja sinna ta jäigi.

Männilile meenus seejuures härjavõitlus.

Corrida on siin Hispaania eeskujul väga populaarne.

Mina olen seda käinud vaatamas ainult üks kord. Mulle ei meeldi, et härg alati kaotab. Ja kaotab seetõttu, et ta jookseb, pilk maas. Kui loom tõstaks pea ja vaataks kõrgemale, oleks maailmas härjavõitlejaid tunduvalt vähem, muigab Männil oma portreefilmis.

Töölised raiusid kirkaga mäkke teed, tegid käänulist rada laiemaks. Männilgi haaras kirka, kuid see töö polnud siiski tema jaoks. Aastad on aastad, 77 turjal ja võhma ei jätkunud kuigi kauaks.

Nemad on ikka minust paremad, hindab Männil oma töölisi filmis.

Männil oskas pisut vene keelt.

Venelased ütlevad 77-aastase kohta Semjon Semjonovitš, ütlesin talle.

See Männilile meeldis, ta ütles mõned korrad endagi kohta Semjon Semjonovitš.

Aga Vladimir Iljitšiga oli igavene jama.

Läks paar päeva, siis helistati San José lennujaamast, tulge, teie pakk on kohal!

Vastu saadeti must ja läikiv luksus-Mercedes, istusin säärasesse esimest korda elus. Juht ja auto olid täielikult minu käsutada.

Sõitsime siiski kõige lühemat teed, esialgu polnud Costa Rica teedevõrk mulle selge.

Lennujaamas tuli välja – jällegi Leninit netu!

Kadunud nagu põrandaalusel kombeks.

Piinlik muidugi, aga mis parata.

Möödus jällegi mõni päev, taas tõi teenija Männilile telefonitoru, jällegi andis Männil selle pärast seda, kui oli midagi hispaania keeles rääkinud, mulle.

Inglise keeles lubati varsti kohal olla.

Olin vahepeal põhjalikumalt tutvunud Costa Rica kaardiga, nimetasin nende kohtade nimed, kust peaksime läbi sõitma.

Pole ju mõtet kogu aeg ühte ja sama teed kulutada.

Ja mis te arvate, kas Lenin oli kohal või mitte?