Читать книгу Vaikne nurgake - Oskar Luts - Страница 5

Proua Vestbergi tööpäev algab kell ½7 hommikuti. Siis hakkab köögist kostma priimuse kahinat ja söögiriistade tärinat. Mulle on see kõik selgesti kuulda, sest kööki lahutab minu toast ainult väike poolpime ruumike, mis omal ajal arvatavasti ehitati teenijale, kuid nüüd kasuta takse panipaigaks suuremaile kööginõudele, milli seid vajatakse harva.

Muidugi pole nimetatud hommikutund voodist tõusmiseks kuigi varajane ja teisiti polegi võimalik korraldada päevaprogrammi. Härra Vestberg tahab kell 8 olla äris, ja preili Heete p e a b samal ajal olema koolis. Muuseas ütles pereproua mulle juba toa väljaüürimisel, et hommikune kohv on sel ja sel ajal.

Siis ma kuulen, kuis köögiuks avatakse väljaspoolt ja keegi komberdab üle läve. Tean, see on poolpime ja poolkurt vanamutt Leise kõrvalkorterist.

„Ah, tere hommikut, proua Vestberg!“ karjub heleda häälega. „Kuidas te magasite?“

„Tere hommikut, naabrinna!“ vastab pereproua. „Tänan, magasin väga hästi. Kevadel ma alati magan hästi. Aga teie?“

„Oh, armas naabrinna, minagi magaksin hästi, kuid mul ju, nagu teate, pole voodit. Magan toolidel. Ja kui need toolid laiali nihkuvad, siis ma jälle olen põrandal. Sel öösel ma käisin kolm korda maas ja viimasel korral enam ei saanud toole korda seada – ei näinud.“

„Mis te siis tegite?“

„Istusin põrandale ja nutsin, kuni läks valgeks.“

„Ah, teid ka, preili Leise! Miks te siis ei osta endale voodit? Teil on ju raha.“

„Jah, mul on raha, aga te ei tea, armas proua, kui raske on seda pangast võtma hakata! Ah, jumaluke küll! Kas annate minule jälle natuke kuuma vett?“

„Kuuma vett ei ole enam,“ vastab pereproua, „ma valan teile selle asemel kuuma kohvi. Andke siia oma kruusike!“

„Oi, suur tänu! Ärge aga palju valage – minule aitab ühest tassikesestki.“ Ning jälle suure kisaga: „Küll, küll!“

„Oodake’nd ometi,“ naerab proua Vestberg, „ma pole veel tilkagi valanud.“

„Ah soo, soo. Vabandage, ma näen väga halvasti.“

Saab kätte oma kohvi ja lahkub köögist, valjusti tänades; vist küll arvab, et kui ta ei kuule ise, siis ei kuule teisedki.

Kohe pärast selle vana krönkli lahkumist tekib kööki keegi teine isik korteri sisemisist ruumest. „Ma ei leia seda teist kleiti,“ viriseb Heete.

„Ah,“ vastab mamma pahaselt, „sa kunagi ei leia oma asju!“

„Aga kuidas ma võingi neid leida, kui sa minu eest kõik ära peidad.“

„Mis? Mina peidan sinu asju? Mis ma siis nimelt olen peitnud sinu eest?“

„Oh, kõik, kõik!“ säutsub Heete lootusetult.

Siis tuleb sõneleja juurde härra Vestberg ise. „Mis siin lahti on?“ küsib unise häälega. „Kas juba skandaal nii vara hommikul?“

„Ma ei leia oma sinist kleiti,“ kaebleb Heete.

„Eks sa küsi papalt,“ soovitab mamma pilkamisi, „võib-olla, et tema teab, kus on sinu sinine kleit.“

„Ah, kuidas see kõik tüütab!“ sõnab härra Vestberg murelikult. „Vaevalt avatakse silmad, kui kohe algab riidlemine. Mõtle ainult seepääle, Elviine, kuidas saab tüdruk koolis töötada, kui ta kodunt läheb nii ärritunult?“

„Soo, soo, midagi sellesarnast ma juba ootasin,“ vastab pereproua, hääles summutatud viha ja vaenulikkus. „Aga õpeta mind siis ometi, armas Robert, kuidas ma võiksin teha nii umbes kümme asja korraga: tuua kaevust vett, keeta kohvi, käia poes, katta lauda, puhastada Heete kingi ja siis veel otsida tema kleiti? Pane käsi südamele, kallis mees, ja ütle, kas sina saaksid sellega toime?“

„Oh, vahel on sul käsil mitte ainult kümme, vaid koguni kakskümmend toimingut…“ uriseb pereisa ja lahkub köögist, sulgedes ukse enda järel veidi valjemini, kui just oleks tarvilik.

Kohvilauas on pererahvas otsekui tursunud; süüakse vähe ega kõnelda peaaegu mitte sugugi. Heete igatahes on leidnud oma sinise kleidi, olgugi et seejuures nähtavasti valas natuke pisaraid: vistrikud ta kõhnavõitu näokesel õhetavad punakamalt kui tavaliselt. Alles söömaaja lõpul pöördub proua Vestberg minu poole ja küsib:

„Teie, härra Anderson, vist küll ei tunne end meie juures päris hästi?“

Kuidas nii? Millest ta seda järeldab?

„Noh, me tõuseme nii vara, kolistame köögis ja korteris ja…“

Oo, see ei tee mulle mitte midagi. Oleks patt kauemini magada neil kauneil kevadhommikuil. Magamiseks on öö. Ja öiti siin igatahes on vaikne, mida ma alati loen ühe korteri ülimaks hüveks.

„Noh, kui see tõesti on nii, siis olgu Jumal tänatud!“

Asutades loengule, kohtan eeskojas noort bürooametnikku Reini, kes endale parajasti tõmbab palitut selga. „Noo, kas teie ka nii vara jalul?“ küsib imestelles.

See on niinimetatud m a g u s poiss, blondijuukseline ja sinisilmaline Adonis, puhas, viksitud eksemplar, kasvult keskmine. Peaaegu südalinnani on meil üks tee, seepärast lähemegi ühes. „Kuidas teile meeldib siin, Vestbergi perekonnas?“ küsib.

Päris kenasti. Ega ei või laita.

„Jaa, mina olen nende juures korteris juba kolmandat aastat ja pean ütlema sedasama.“

Kas teda ei häiri, kui see vanamutt Leise kõrvalkorteris öiti kukub ja kolistab toolidega?

„Kust te teate, et ta öiti teeb sellist sporti? Teie tuppa see ometi ei kosta.“

Ta ise ennist kõneles köögis.

Rein turtsatab ja puhkeb naerma. – Ei, vanamuti öised sekeldused ei eksita teda; need teevad talle rohkem nalja kui meelehärmi. Jah, ta küll virgub vahel kolina peale, aga uinub siis uuesti ja magab veel magusamini kui enne. Tema armastab elu ja liikumist enda ümber isegi öiti. Aga kuidas mulle meeldib Heete-preili?

Noh, see ju on alles laps, ja sellisenagi ma tunnen teda vähe; näib olevat liiga hellitatud.

„Nagu ainus laps kunagi,“ arvab noormees elutargalt. Ning muiates vaevalt märgatavalt: „Aga ei tee viga, kui teda õpite tundma veidi lähemalt. Ta on päris huvitav.“

Millises mõttes?

„Noh…“ kehitab korterinaaber õlgu.

Aga siis me peame lahkuma. Rein läheb büroosse ja mina kiirendan samme ülikooli suunas. „Päh,“ mõtlen, „mis huvitavat võib olla ses isekas kooliplikas?“