Читать книгу Jaak Joala. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob - Paavo Kangur - Страница 4

Kui Jaak kuulis esimest korda Liverpooli päritolu vokaalinstrumentaalansamblit The Beatles, oli tema saatus otsustatud. „Piitels, Piiterson … Ma ei teadnud, mis on Beatles. Kui kuulsin, siis käis mats ära ja kõik oli otsustatud. Ma ei ole sündinud rokkariks. Looduse poolt olen täielik romantik, aga kui tädid ja onud ütlesid, et valige, millise muusikaga tegelete, siis ma ütlesin nägemist ja vahetasin kooli,” vestab Jaak ühes intervjuus. Koolivennad mäletavad, et Jaak joonistas vihikusse hoolikalt elektrikitarri skeemi, sest need riistapuud tuli ise ehitada ning selleks pidi leidlikkust üles näitama. Igatahes oli must läikiv elektrikitarr Jaagul lõpuks kodus olemas. Jaagu enda jutu järgi sai kitarr ise vineerist välja saetud ja elektripardli juppidega täiendatud. Tiit Talmre olevat ostnud komisjonipoest vanaaegse mustlaskitarri ja selle elektrifitseerinud, Toomas Veenre oli hankinud oma kitarrile kere vineeritehasest ning helipea tehasest Punane RET. Sellised legendid tol ajal igatahes liikusid.

Tallinna Muusikakeskkool asus neil aastail Suvorovi puiesteel (tänane Kaarli puiestee) konservatooriumiga ühes majas ja nii akadeemilises keskkonnas ei sobinud biitmuusikaga tegelda. Eterna kolis lähedalasuva Tallinna 7. keskkooli keldrisse ja pundi esimene esinemine oli kooliraadios.

1966. aasta suvel mängis Eterna juba Tiit Talmre ristiisa hoolitsusel suvistel tantsuõhtutel Kloogaranna klubis, kus publikule jäi meelde Jaak Joala esitatud „Yesterday”. Menu oli tohutu. Ürgandekas Jaak andis end kergemuusikale, õppides kiiresti mängima ka rütmikitarri ja astudes lavale solistina. (Võimalik, et Eterna mängis Kloogarannas ka 1967. aasta suvel, sel juhul pidi Jaak tol suvel olema üheaegselt kahe bändi teenistuses, mis ei ole sugugi välistatud. – PK)

ERSO vioolamängija Toomas Veenre: „Mängisime suvel Kloogaranna klubis. Meie repertuaar oli võrdlemisi väike: „Yesterday”, The Animals’i lugu „House of the Rising Sun” ja mõned veel. Ka pillid olid võrdlemisi algelised. Jaagul oli rütmikitarr, millega sai mängida vaid mažooris. Mul oli soolokitarr ja laste ühehäälne klahvpill, mida sai ka läbi võimenduse lasta. Klahvpill kärssas igatahes läbi. Tiit Talmre mängis soolokitarril, Jaak Sepp basskitarril ja Heiki Neiver trummidel. Aga väike kopikas jooksis. Rahvast oli palju. Seal käis tantsimas isegi Jaagu isa. Kui mängitud, siis magasime kuskil läheduses lakas. Kuid küsi Tiit Talmre käest, tal on parem mälu. Muide, Eterna esimene tasuline esinemine oli Kivimäe algkoolis Leegi tänavas, selle eest lubati viis rubla, aga nii palju ei saadud vist kokku. Sain endale igatahes nailonsokid osta.”

Oboemängija Tiit Talmre: „Sõitsime reedel rongiga Kloogaranda ja mängisime tantsupeoks nii rannarestoranis kui ka klubis. Ööd veetsime minu ristiisa maja lakas. Meil oli kaasas ka tüdrukutest fännklubi. Toomas Veenrel oli kõige korralikum soolokitarr, välismaalt saadetud. Mäletan, et ristiisa tegi meist ühe pildi, sellel seisis Jaak laval, madrusesärk seljas ja kitarr käes. Kuid küsi Toomas Veenre käest, tal on parem mälu.

Jaak oli isekas tüüp ja oma plaanidest palju ei rääkinud. Teatud iseloomujooned jäid talle elu lõpuni külge ja vist ainult süvenesid. Õppetöösse suhtusime mõlemad üpris leigelt. Eks seetõttu pidi Jaak ükspäev ka kooli vahetama. Muusikaliselt oli ta muidugi andekas, pillimängu küll õppima ei pidanud.”

Tallinna Muusikakoolist oli Jaak sunnitud lahkuma puuduliku õppeedukuse tõttu, tunnistusel oli üldainetes kolmteist kahte. Jaak seadis sammud muusikakallakuga kutsekooli.