Читать книгу Jaak Joala. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob - Paavo Kangur - Страница 5

„Sügisel olin juba Tallinna Muusikakooli flöödiklassis. Olav Ehala oli teisel kursusel, mina esimesel. Ma ei viitsinud midagi teha ja läksin bändi flöödimängijaks. Varsti koondati eelmine laulja ja basskitarrist ning sain mõlemad kohad endale. Laupäeval ja pühapäeval mängisime klubides tantsumuusikat. Tantsuõhtutel olid need kohad puupüsti noori täis. Tööpuudust küll ei olnud. Seejärel võitsime Kristallidega mingi konkursi. Meiega tehti eraldi telesaade, kust tuli tutvus Kustas Kikerpuuga ja ta pakkus paar laulu,” on Jaak Joala oma algusest jutustanud.

Jaagust üks kuu noorem Olav Ehala kinnitab seda versiooni. „Mina olin teisel kursusel, Jaak esimesel. Kristallide lugu algas minu jaoks sellest, et tipikas Olev Künnap kutsus mind oma bändi klaverit mängima. Ma arvasin, et torud võiks ka olla. Puhkpillimängijaks kutsusin kursus noorema saksofonimängija Mati Tibari, kes omakorda tõi kaasa Jaagu. Proovide vahepeal võttis Jaak kätte basskitarri ja oli palju parem kui olemasolev basskitarrist. Proovi sai tehtud nii Olev Künnapi kui ka minu juures kodus.”

Huvitav, kas lahkunud basskitarrist oli Leo Grabbe või Jaagu pinginaaber, Eesti parimaid kontrabassimängijaid Toivo Unt?

Toivo Unt: „Mina olin tõesti üks lahkujaid, kuid küsimus polnud minu pillimänguoskuses. Pigem huvitasid mind uued muusikalised väljakutsed. Tallinna Muusikakool, tänane Georg Otsa nimeline, ei olnud sugugi nii mainekas kui praegu. Sinna läksid ikka need, kes Tallinna Muusikakeskkoolist välja kukkusid. Seal me Jaaguga kohtusime. Olime sõbrad, isegi pinginaabrid. Tegime kaasa Kristallides ning Viru tänava muusikapoe vaateakna ees basskitarri imetledes unistasime, kui tore oleks sellisel mängida. Ei saa öelda, et Jaak oleks olnud sündinud laulja. Üks tema esimesi lindistusi oli The Kinks’i „Sunny Afternoon” ja Kustas Kikerpuu oli sunnitud Jaagule ütlema: mis sa inised! Siis polnud Jaak veel mitte keegi.

Toivo Unt

Minu eemaldumine Kristallidest oli paratamatu. Jaak oli siis juba väga tõsine maksimalist, lausa uskumatu maksimalist. Ta oli nõudlik nii enda kui teda ümbritsevate inimeste vastu. Ta teadis, mida tahtis. See oli tema noorust arvestades vapustav nagu ta annegi.

Mina liitusin peagi bändiga Joonika, kus laulis esimene noore põlvkonna tulija Boris Lehtlaan. Samuti esinesin koos Raivo Tammiku džässipundiga ja läksin veel ka Estonia teatri orkestrisse tööle. Mulle meeldis džäss, aga Jaak suhtus sellesse veidi põlastavalt, talle endale meeldisid juba The Kinks, Cliff Richard ja The Shadows ning Jimmy Hendrix. (Põhja-Londoni bändist The Kinks on tänaseks toodetud muusikal „Sunny Afternoon” ja Ray Daviese osatäitja on noore Jaaguga üpris sarnane. http://sunnyafternoonthemusical.com/media/ – PK)

Meil oli Jaaguga ka hiljem palju kokkupuutepunkte. Mängisime koos varieteedes – see jäi aega, kui ta oli sõjaväest tagasi. Tavaliselt laulis ta üks-kaks lugu. Veel saatsime moedemonstratsioone, mis olid tol ajal väga popid. Kuulusime ka Olav Ehala stuudioansamblisse, kellega tegime fonogramme Eesti lauljatele. Olav Ehala põhjad olid väga kuumad ja Jaak oli hoolikas pealelaulja. Kvaliteedi saavutamiseks piisas talle korra või kaks laulmisest. Kui Kristallides oli meie lapsepõlv, siis tosin aastat hiljem Radaris olime muidugi kõik juba profid.”

Mängiti ka Kallavere klubis, Lõuna klubis ja hiljem Mereklubis. Viimases läks tihti lööminguks, kuid kehtis põhimõte, et muusikante ei peksta. Kristallidel oli ka oma fännklubi, kes käis peolt peole ja lasi vajadusel samuti rusikad käiku.

„Kogu teenitud tulu läks pundi kassasse, ühe õhtu pealt saime nelja tunni mängu eest 3,5 rubla näkku ja selle summa sees olid ka transpordikulud.” Kohale sõideti teinekord ka liinibussiga ning tollest ajast armastab Ehala meenutada bussijuhi hüüet bändi trummarile: ”Noormees ketassaega, lahkuge otsekohe bussist!”

Aprillis 1967 tuli Kristallid teisel ülevabariigilisel kergemuusika telekonkursil instrumentaalansamblite kategoorias laureaadiks ja auhinnaks saadi oma telesaade. Viimase toimetaja oli Kustas Kikerpuu ja see mees avas Jaagule otsetee Eesti Televisiooni ning ühtlasi kuulsusele. Tolleks ajaks oli bändi esialgne koosseis lahkunud ja asendunud muusikakooli poistega, kui trummar Anton Lutt ja bändi vaimne liider Olev Künnap välja arvata. Olev ise olla teinud päris lahedaid laulutekste.

Olav Ehala: „Telekonkursil mängisime kaks instrumentaallugu. Aasta enne meid olid võitnud Optimistid. Nii saime pakkumise pooletunniseks saateks, milleks tegin kolm oma esimest laulu, neist vist kaks kandis ette Joala. Sellest algas Joala lauljakarjäär. Järgmine pakkumine oli saatesse „Kanal 13”, kus said tuntuks ka Maarja-Liis Ilusa ema Merle Ambre ja Ivo Linna. See kasvatas kiiresti Jaagu kuulsust. Teades Jaagu iseloomu, ei usu ma, et Jaak läks ise ennast kuhugi pakkuma. Ta oli väga musikaalne, kuid mitte agressiivne.

Sel ajal sai ka lääne raadiotest lugusid maha kirjutatud. Kui raadio krabises ja ragises, võisin mina olla hädas, aga Jaak vilistas mulle arusaamatuks jäänud kohad ette ja mina panin pala kirja. Nii see oli. Jaak oli üpris nõudlik enda ja teiste suhtes. Ta võis öelda ka üsna otse, püüdmata olla diplomaatiline. Küllap seetõttu ei olnudki tal väga palju sõpru.”

Lauljanna Anne Velli: „Kui Jaak Joala astus flöödi erialale Tallinna Muusikakooli, ei kandnud see veel Georg Otsa nime. Mina olin seda kooli juba lõpetamas. Olime mõlemad Kaljo Westi õpilased ja mõlemad jõudsime mingi aja õppida ka Elmar Peäske käe all, kes andis tunde nii muusikakeskkoolis kui ka konservatooriumis.

Jaak tuli tavaliselt tundi täiesti ettevalmistamata. Kord sulges flöödiõpetaja ta tunniks ajaks klassiruumi. Õpetaja tagasi tulles ei olnud Jaagul lugu mitte ainult selge, vaid ka peas. Jaak oli andekas ja laisk. Talle meeldis bändi teha, õpingud olid talle teisejärgulised.

Georg Otsa muusikakoolis oli ta igavene õpilane. Ta oli tervelt 12 aastat teisel kursusel. Permanentne teine kursus. See on ilmselt kooli rekord. Muidu oli ta kena inimene. „Tere, Mihkel, iga asja peale mihkel,” sellise sõnamänguga armastas Jaak ennast tutvustada.

Anne Velli

Ansambel Kristallid telekonkursil 16. aprillil 1967. Vasakult Olav Ehala, bändi liider Olev Künnap, Toivo Unt, Evald Mölder, saksofonil Mati Tibar, trummidel Anton Lutt ja flöödil Jaak Joala. (Erakogu)

Ta oli kass, kes kõndis omapead. Tal oli õnne, vedamist ja töökust. Ta oli sõbralik, viskas nalja ega käitunud staarina. Siis ei olnudki staare, me kõik olime kolleegid, kõik enam-vähem võrdselt tunnustatud.

Ma mäletan ka Jaagu ema Helgi Ridamäed. Ta oli fluidumiga naine, eriline naine. Ta pidas koolides kontsertloenguid muusikaajaloost ja armastas öelda, et on üks õitsev ja õnnelik inimene, sest on näinud juba 60 kevadet. Ta silmadest kiirgas optimismi ja elutahet.”

Kui Kristallidega liitus veel kaks solisti – Boris Lehtlaan ja Marju Kuut –, pööras Jaak pilgu Virmaliste suunas. Jaak teadis neid noormehi hästi. Virmalised asutas Toivo Kurmet koos klassivend Paavo Sootsiga 1966. aastal biitlimaania tipus 16-aastase noorukina. Virmalistest sai perekond Kurmeti bänd, mille asjaajaja oli vendade Toivo ja Ülo Kurmeti ema Asta.

Marju Kuut oli Jaak Joala lavapartner 1970-ndatel. Nad laulsid koos sisse „Ma joobun õnnest“. (Erakogu)

Virmaliste peod olid tõeliselt legendaarsed. Vineerivabriku klubis oli kaks tuhat noort sees ja tuhat veel tänaval. See ilmselt saigi Kurmetitele saatuslikuks, sest meenutas organitele liigselt nõukogudevastast mässu. Kuigi Kurmet ja bändi uus helimehest mänedžer Malburg Preast üritasid lükata kogu tegevust komsomoli ja kitarristide biitklubi kaitsva tiiva alla, oli meestel probleeme. Põlvkondade vastuolu. Vanem generatsioon lihtsalt ei mõista noori ja vastupidi.

Jaak läbis selle perioodi sujuvalt ja kriimustusteta, sest bände tekkis ja kadus nagu kirjusid koeri ning kogu linn oli täis biitmuusika austajaid sünniaastaga 1948–1953. Kõigi nendega pole ju võimalik võidelda. Virmaliste ja biitklubi suurimaks saavutuseks jäiEesti ja NSV Liidu esimene rokifestival.