Читать книгу Parfüüm - Patrick Suskind - Страница 1

ESIMENE OSA
1

Оглавление

Kaheksateistkümnendal sajandil elas Prantsusmaal mees, kes kuulus selle geniaalsete ja jäledate tüüpide poolest sugugi mitte vaese ajajärgu kõige geniaalsemate ja jäledamate tüüpide hulka. Saagu tema lugu siinkohal jutustatud. Teda kutsuti Jean-Baptiste Grenouille’ks, ja kui tema nimi, vastupidi teiste geniaalsete koletiste, nagu de Sade’i, Saint-Justi, Fouché, Bonaparte’i jne. nimele, tänapäeval unustusse on vajunud, siis kindlasti mitte sellepärast, et Grenouille oleks neile kuulsamatele kurjusejüngritele kõrkuse, inimpõlguse, amoraalsuse, ühesõnaga jumalakartmatuse poolest alla jäänud, vaid kuna tema geniaalsus ja auahnus piirdusid alaga, mis ajalukku jälgi ei jäta: haihtuva lõhnadevallaga.

Sel ajal, millest me räägime, valitses linnades meile, tänapäeva inimestele, peaaegu ettekujutamatu hais. Tänavad haisesid sõnniku järele, tagahoovid haisesid uriini järele, trepikojad haisesid kõduneva puidu ja rotisita järele, köögid mädaneva kapsa ja lambarasva järele; tuulutamata kambrid haisesid kopitanud tolmu järele, magamistoad võidunud linade, niiskete sulgtekkide ja teravmagusalt lehkavate ööpottide järele. Korstnates haises väävel, parkalitöökodades haisesid söövitavad leeliselahused, tapamajades haises voolav veri. Inimesed haisesid higi ja pesemata riiete järele, nende suud haisesid katkiste hammaste järele, nende röhitised sibulamahla järele ja nende kehad, kui nad enam päris noored ei olnud, räästunud juustu ja hapupiima järele ja kasvajahaiguste järele. Haisesid jõed, haisesid väljakud, haisesid kirikud, haises sildade all ja paleedes. Talupoeg haises samuti nagu preester, käsitöösell nagu meistriemand, kogu aadel haises, ja isegi kuningas haises, ta haises nagu röövloom, ja kuninganna haises nagu vana kits, nii suvel kui talvel, sest bakterite lagundavale aktiivsusele ei olnud kaheksateistkümnendal sajandil veel piiri pandud, ja nii ei olnud mitte ühtegi inimtegevuse ala, ei ülesehitavat ega purustavat, ühtegi tärkava ega hääbuva elu avaldust, mille saatjaks ei oleks olnud hais.

Ja loomulikult oli hais kõige tugevam Pariisis, sest Pariis oli Prantsusmaa kõige suurem linn. Ja Pariisiski oli omakorda üks koht, Rue aux Fers’i ja Rue de la Ferronnerie vahel, kus hais oli eriti põrgulik, nimelt Cimetière des Innocents. Kaheksasada aastat järjest oli siia Hôtel-Dieu haigemaja ja ümbruskonna koguduste surnuid toodud, kaheksasada aastat järjest päev päeva järel tosinate kaupa korjuseid kohale kärutatud ja pikkadesse kraavidesse loobitud, kaheksasada aastat järjest krüptidesse ja luukambritesse kondikesi kondikeste peale laotud. Ja alles hiljem, Prantsuse revolutsiooni eelõhtul, kui paljud ühishauad olid ohtlikult sisse varisenud ja üle ääre ajava surnuaia hais ajendas ümbruskonna elanikke mitte ainult pelgalt protesti avaldama, vaid tõelisi ülestõuse korraldama, pandi surnuaed lõpuks kinni, kühveldati miljonid kondid ja kolbad Montmartre’i katakombidesse ja rajati surnuaia asemele toiduainete turg.

Ja siin, kogu kuningriigi kõige haisvamas kohas, sündis 17. juulil 1738 Jean-Baptiste Grenouille. Oli üks selle aasta kõige palavamaid päevi. Kuumus lasus nagu tina surnuaia kohal ja pressis mädanevate melonite ja kõrbenud sarvaine segu järele lõhnavat kõdulehka naabertänavatesse. Kui sünnitusvalud algasid, seisis Grenouille’ ema kalaputka juures Rue aux Fers’il ja puhastas soomustest karpkalu, mille sisikonnad ta oli juba eemaldanud. Kalad, mis öeldavasti olid alles hommikul Seine’ist välja tõmmatud, haisesid juba nii kohutavalt, et nende lõhn mattis laibaleha enda alla. Grenouille’ ema ei tundnud aga ei kala- ega laibalehka, sest tema haistmine oli juba töntsiks muutunud ja pealegi ründasid teda valuhood ja valu tappis kogu vastuvõtlikkuse kõige välise suhtes. Ta tahtis veel vaid, et valu lakkaks, ta tahtis, et see jõle sünnitus nii kiiresti kui võimalik mööda saaks. See oli tal juba viies. Kõik eelmised oli ta siin kalaputka juures sooritanud, ja kõik olid surnultsünnid või poolsurnultsünnid olnud, sest see verine lihatomp, mis temast väljus, ei erinenud palju kalarapetest, mis maas vedelesid, ega olnud ka eriti rohkem elus, ja õhtuti kühveldati kõik üheskoos kokku ja kärutati surnuaiale või alla jõe äärde. Nii oleks pidanud minema ka täna, ja Grenouille’ ema, kes oli veel noor naine, just kahekümnendate aastate keskpaigas, kes nägi veel üsna kena välja ja kel olid veel peaaegu kõik hambad suus ja veidi juukseidki peas ja kel ei olnud peale podagra ja süüfilise ja kerge tuberkuloosi ühtegi tõsist haigust, kes lootis veel kaua elada, võib-olla viis või kümme aastat, ja võib-olla ükskord koguni abielluda ja tõelisi lapsi saada kui lesestunud käsitöölise austusväärne naine… jah, Grenouille’ ema soovis, et kõik oleks juba möödas. Ja kui algasid tuhud, kükitas ta rappimislaua alla maha ja sünnitas seal, nagu neli korda varemgi, ja lõikas kalanoaga vastsündinud olendi nabanööri läbi. Siis aga langes ta kuumuse ja haisu tõttu, mida ta ei tundnud kui haisu, vaid ainult kui midagi talumatut, uimastavat nagu liiliapõldu või väikest tuba, kus on liiga palju nartsisse –, minestusse, vajus küljeli, kukkus laua alt välja tänavale ja jäi sinna lamama, nuga käes.

Kisa, tormamine, jõllitav rahvahulk seisab ringis, kutsutakse politsei. Ikka veel lamab naine, nuga käes, tänaval, pikkamisi tuleb ta teadvusele.

Mis temaga juhtus?

„Mitte midagi.”

Mida ta noaga teeb?

„Mitte midagi.”

Kust on veri ta seelikutele sattunud?

„Kaladest.”

Ta tõuseb püsti, viskab noa käest ja läheb ära, ennast pesema.

Siis aga, vastu ootust, hakkab sünnitis rappimislaua all karjuma. Hakatakse asja uurima, avastatakse kärbseparves rapete ja mahalöödud kalapeade vahel vastsündinu, tiritakse ta välja. Ametivõimude korraldusel antakse ta amme hoolde, ema võetakse kinni. Ja kuna ta kõik üles tunnistab ja ilma pikemata möönab, et ta oleks lasknud maimukesel kindlasti kärvata, nagu ta juba nelja eelmisega oli teinud, võetakse ta kohtulikule vastutusele, mõistetakse mitmekordse lapsemõrva eest süüdi ja raiutakse tal paar nädalat hiljem Place de Grève’il pea maha.

Laps oli selleks ajaks juba kolm korda amme vahetanud. Keegi ei tahtnud teda üle paari päeva pidada. Kuuldavasti oli ta liiga ablas, imes kahe eest, võttis teistelt imikutelt piima ja seega neilt, ammedelt, elatise, kuna üheainsa imikuga olevat midagi sissetoov imetamine võimatu.

Vastutav politseiohvitser, keegi La Fosse, oli sellest kõigest peagi tüdinud ja tahtis lapse juba Rue Saint-Antoine’ile leidlaste ja orbude kogumiskohta viia, kust iga päev suundusid lastetranspordid riiklikku suurleiukodusse Rouenis. Kuna neid transporte teostasid aga kandjad niinest seljakorvide abil, kuhu ratsionaalsuse mõttes topiti korraga kuni neli imikut; kuna seetõttu oli suremus teel erakordselt kõrge; kuna korvikandjatelt sel põhjusel nõuti, et nad toimetaksid edasi vaid ristitud imikuid ja ainult selliseid, kes olid varustatud nõuetele vastava transpordiloaga, mis tuli Rouenis tembeldada lasta; kuna laps Grenouille ei olnud aga ristitud ega olnud tal üldse mingit nime, mida oleks võinud korrakohaselt transpordiloale kanda; ja kuna pealegi politseil ei oleks olnud eriti sobilik last anonüümselt kogumispaiga väravate ette maha panna, kuigi see oleks küll ülejäänud formaalsuste täitmise ülearuseks muutnud… – niisiis rea bürokraatlikku ja haldustehnilist laadi raskuste tõttu, mis näisid väikelapse kaelast ära toimetamisel tekkivat, ja kuna muuseas aeg tagant sundis, loobus politseiohvitser La Fosse oma esialgsest otsusest ja andis korralduse loovutada poiss kviitungi vastu mõnele kiriklikule asutusele, et teda seal ristitaks ja tema edasise saatuse üle otsustataks. Saint-Merri kloostris Rue Saint-Martinil saadigi temast lahti. Talle korraldati ristsed ja pandi nimeks Jean-Baptiste. Ja kuna kloostriülemal oli sel päeval hea tuju ja tema halastusjõud ei olnud veel ammendatud, ei saadetud last üldse Roueni, vaid otsustati kloostri kulul üles poputada. Selleks otstarbeks anti ta üle Jeanne Bussie nimelisele ammele Rue Saint-Denis’l, kes sai oma vaeva eest esialgu kolm franki nädalas.

Parfüüm

Подняться наверх