Читать книгу Parfüüm - Patrick Suskind - Страница 8

1. septembril 1753, kuninga troonileasumise aastapäeval, korraldas Pariisi linn Pont Royali juures ilutulestiku: see ei olnud nii vaatemänguline ilutulestik nagu kuninga abiellumise auks või niisugune nagu legendaarne ilutulestik dofääni sünni puhul, kuid see oli ikkagi väga muljetavaldav ilutulestik. Laevamastidesse olid monteeritud kuldsed päikeserattad. Sillalt sülitasid niinimetatud tulehärjad põlevat tähevihma jõkke. Ja sellal kui kõrvulukustava lärmi saatel lõhkesid igal pool petardid ja üle sillutise sähvisid paukkonnad, tõusid taevasse raketid ja maalisid mustale laotusele valgeid liiliaid. Mitmetuhandepealine rahvahulk, mis oli kogunenud nii sillale kui ka kaidele mõlemal pool jõge, saatis vaatemängu vaimustatud ah-ide ja oh-ide ja bravo-de ja isegi vivat-hüüetega olgugi et kuningas oli troonile asunud juba kolmekümne kaheksa aasta eest ja oma populaarsuse haripunkti ammu ületanud. Nii suur mõju on ühel ilutulestikul.

Grenouille seisis tummalt Pavillon de Flore’i varjus paremal kaldal Pont Royali vastas. Ta ei tõstnud käsi plaksutamiseks, ta ei vaadanud isegi üles, kui raketid taevasse tõusid. Ta oli välja tulnud, kuna ta uskus midagi uut haista võivat, varsti selgus, et ilutulestikul polnud lõhnaliselt midagi pakkuda. Kõik, mis seal pillavas külluses sätendas ja sädemeid pildus ja paukus ja vilistas, jättis endast maha äärmiselt ühetoonilise lõhnasegu väävlist, õlist ja salpeetrist.

Ta kavatses juba igavalt etenduselt lahkuda, et Louvre’i galeriist mööda kodu poole minema hakata, kui tuul midagi ninani kandis, midagi pisikest, vaevumärgatavat, ainult ühe kübekese, lõhna-aatomi, ei, veel vähem: pigem aimuse lõhnast kui tegeliku lõhna – ja samas ometi kindla aimuse millestki senitundmatust. Ta astus jälle tagasi seina äärde, sulges silmad ja paisutas sõõrmeid. See lõhn oli nii erandlikult õrn ja peen, et ta ei suutnud seda kinni hoida, ikka jälle kadus see tema tajuväljast, kattus petardide püssirohusuitsuga, takerdus rahvahulga lehkadesse, purunes ja pihustus linna tuhandes lõhnas. Aga siis äkki oli see jälle kohal, väike jupike vaid, üheksainsaks lühikeseks sekundiks nagu oivaline märguanne, et nuusuta… ja kadus kohe jälle. Grenouille piinles. Esimest korda ei olnud see mitte ainult tema ablas iseloom, mida tabas solvang, vaid tema süda, mis kannatas. Talle aimus kuidagi kummaliselt, et see lõhn on võtmeks kõikide teiste lõhnade süsteemile, et see, kes sellest ühest aru ei saa, ei ole üldse lõhnadest aru saanud, ja et tema, Grenouille, on kogu oma elu ära rikkunud, kui tal ei õnnestu seda omandada. Ta pidi selle kätte saama, mitte pelga omamise pärast, vaid oma südamerahu pärast.

Tal hakkas erutusest peaaegu paha. Ta ei olnud isegi veel selle jälile saanud, mis suunast lõhn üldse tuleb. Vahel kestsid intervallid, enne kui talle taas üks räbalake ninna kandus, mitu minutit, ja iga kord haaras teda kohutav hirm, et ta on selle igaveseks kaotanud. Lõpuks leidis ta pääsu meeleheitlikus usus, et lõhn tuleb jõe teiselt kaldalt, kusagilt kagu poolt.

Ta eemaldus Pavillon de Flore’i seinast, sukeldus rahvasumma ja rajas endale seal teed üle silla. Iga paari sammu järel jäi ta seisma, tõusis kikivarvule, et üle inimeste peade nuhutada, ei haistnud aga esialgu suurest erutusest midagi, siis lõpuks ometi veidike, sai lõhna jälle ninna, tugevamana isegi kui enne, teadis, et ta on õigetel jälgedel, sukeldus taas, puges edasi läbi ammuli sui vahtijate ja ilutulestiku tegijate, kes iga hetk oma tõrvikuid ikka uute rakettide süütenööride juurde torkasid, kaotas teravas püssirohutossus selle lõhna, sattus paanikasse, nügis ja tõukles ja trügis edasi, jõudis lõputute minutite järel teisele kaldale, Hôtel de Mailly juurde, Malaquesti kaile, Rue de Seine’i algusesse…

Siin jäi ta seisma, kogus end ja nuusutas. Ta sai selle kätte. Ta hoidis sellest kinni. Nagu lint tuli lõhn mööda Rue de Seine’i alla, selgelt äravahetamatu, kuid ikka veel väga õrn ja väga peen. Grenouille tundis, kuidas ta süda klopib, ja ta teadis, et see ei ole jooksmise pingutus, mis selle kloppima paneb, vaid tema erutatud abitus selle lõhna ees. Ta püüdis meenutada midagi võrreldavat ja pidi kõik võrdlused kõrvale heitma. Selles lõhnas oli värskust, mitte mürri või kaneelikoore või käharmündi või kaskede või kampri või männiokaste värskust, mitte maivihma või põhjatuule või allikavee värskust… ja selles oli ühtaegu ka soojust; aga mitte nagu bergamotis, küpressis või muskuses, mitte nagu jasmiinis ja nartsissis, mitte nagu roosipuus ja mitte nagu iirises… See lõhn oli segu mõlemast, hajuvast ja raskest, isegi mitte segu, vaid tervik, ja sealjuures napp ja hõrk, ja siiski soliidne ja tugev nagu tükk õhukest sillerdavat siidi… ja samas jälle ka mitte nagu siid, vaid nagu mesimagus piim, milles sulab küpsis, – mis ju küll parimagi tahtmise juures kokku ei sobinud: piim ja siid! See lõhn oli arusaamatu, kirjeldamatu, mitte kuidagi liigitatav, seda ei oleks tohtinud tegelikult üldse olemas olla. Ja ometi oli ta olemas, kõige oivalisema iseenesestmõistetavusega. Grenouille järgnes, kartlikult põksuva südamega, sest ta aimas, et mitte tema ei järgne lõhnale, vaid et lõhn on ta vangi võtnud ja tõmbab teda nüüd vastupandamatult enese poole.

Ta läks mööda Rue de Seine’i üles. Tänaval ei olnud kedagi, majad olid tühjad ja vaiksed. Inimesed olid all jõe ääres ilutulestikul. Siin ei seganud ei palavikuline inimeselõhn ega terav püssirohuhais. Tänav lõhnas nagu tavaliselt vee, rooja, rottide ja aedviljajäätmete järele. Selle kohal hõljus aga õrnalt ja selgelt lint, mis juhtis Grenouille’d. Mõne sammu järel neelasid kõrged majad taeva napi öövalguse ja Grenouille läks edasi pimedas. Tal polnud tarviski midagi näha. Lõhn juhtis teda kindlalt.

Viiekümne meetri järel pööras ta paremale Rue des Marais’sse, isegi veel pimedamasse, vaevalt paari-kolme küünra laiusesse põiktänavasse. Kummalisel kombel ei muutunud lõhn eriti palju tugevamaks. Ta muutus vaid puhtamaks, ja seeläbi, oma ikka suuremaks muutuva puhtuse läbi, omandas ta ikka tugevama külgetõmbejõu. Grenouille liikus nagu sunnitult. Ühes kohas tõmbas lõhn teda järsult paremale, otsekui läbi majaseina. Seal avanes madal käik, mis viis tagahoovi. Nagu kuutõbine läbis Grenouille selle käigu, läbis tagahoovi, keeras ümber nurga, jõudis teise, väiksemasse tagahoovi, ja siin oli nüüd lõpuks valge: nelinurkne õu oli vaid paari sammu laiune. Müürist eendus kallakas puust katus.

Laual selle all seisis küünal. Laua ääres istus üks tüdruk ja puhastas mirabelle. Ta võttis neid korvist oma vasakul käel, eemaldas noaga varre ja kivi ja viskas nad seejärel ämbrisse. Ta võis kolmteist-neliteist aastat vana olla. Grenouille jäi seisma. Ta teadis otsekohe, mis allikast pärines lõhn, mida ta rohkem kui poole miili kaugusele jõe teisele kaldale oli tundnud: mitte sellest räpasest tagahoovist ja mitte mirabellidest. Allikaks oli tüdruk.

Ühe hetke oli ta sellises segaduses, et mõtles korraks koguni, et ta ei ole oma elus veel kunagi midagi nii ilusat näinud. Sealjuures nägi ta vaid tüdruku siluetti, tagantpoolt, küünlavalguses. Loomulikult oleks ta pidanud mõtlema, et ei ole midagi nii ilusat enne haistnud. Aga kuna ta ju tundis inimeselõhnu, paljusid tuhandeid, meeste, naiste, laste lõhnu, oli tal raske mõista, et niisugune erakordne lõhn võiks välja voolata inimesest. Tavaliselt lõhnasid inimesed mittemidagiütlevalt või halvasti. Lapsed lõhnasid läägelt, mehed uriini, terava higi ja juustu järele, naised räästunud rasva ja halvaks läinud kala järele. Kõik inimesed lõhnasid täiesti ebahuvitavalt, eemaletõukavalt… Ja nii juhtus, et Grenouille ei usaldanud esimest korda elus oma nina ja pidi appi võtma silmad, et uskuma jääda, mida ta haistab. Meeltesegadus ei kestnud muidugi kaua. Ta vajas vaid silmapilgu, et optiliselt selgusele jõuda ja siis seda avalamalt oma haistmismeele tajudele anduda. Nüüd haistis ta, et see on inimene, haistis higi tema kaenla all, rasva tema juustes, kalalõhna tema häbemel, ja ta haistis suurima mõnuga. Tüdruku higi lõhnas nii värskelt nagu meretuul, tema juuste rasv nii magusalt nagu pähldiõli, tema häbe nagu kimp valgeid vesiroose, nahk nagu aprikoosiõis… ja kõigi nende koostisosade ühendus andis parfüümi, mis oli nii rikas, nii tasakaalus, nii nõiduslik, et kõik see, mis Grenouille seni parfüümidest oli haistes kogenud, kõik, mis ta ise oma sisemuses lõhnaehitiste alal mängeldes oli loonud, alandus korraga täielikuks mõttetuseks. Tundus, et sada tuhat lõhna ei ole selle lõhnaga võrreldes enam midagi väärt. See üks oli ülim printsiip, mille järgi teised pidid end seadma. See oli puhas ilu.

Grenouille’le oli selge, et ilma seda lõhna omamata ei ole tema elul enam mõtet. Ta pidi seda tundma õppima viimse üksikasjani, viimse peene hargnemiseni; pelk kompleksne mälestus sellest ei olnud piisav. Ta tahtis selle apoteoosse parfüümi nagu reljeefpitsatiga oma musta hinge segadikku pressida, selle ülitäpselt läbi uurida ja nüüdsest peale veel vaid vastavalt selle võluvormeli sisemisele struktuurile mõelda, elada, haista.

Ta läks aeglaselt tüdruku poole, ikka lähemale, astus varikatuse alla ja jäi temast sammu kaugusele seisma. Tüdruk ei kuulnud teda.

Tal olid punased juuksed ja seljas hall käisteta kleit. Tema käsivarred olid väga valged ja tema käed lõhkilõigatud mirabellide mahlast kollased. Grenouille seisis tema kohale kummardunult ja hingas tema lõhna nüüd sisse puhtana, nii nagu see kerkis tüdruku kuklast, tema juustest, tema kleidi väljalõikest, ning laskis sel enesesse voolata nagu mahedal tuulel. Tal ei olnud veel kunagi nii hea olnud. Tüdrukul hakkas aga jahe.

Ta ei näinud Grenouille’d. Aga teda haaras ärevus, kummaline judin, nagu siis, kui äkki meenub mingi vana, ammune hirm. Ta tundis oma selja taga nagu külma tõmbust, otsekui oleks keegi lahti lükanud ukse, mis viib hiiglasuurde külma keldrisse. Ja ta pani oma kööginoa käest, surus käsivarred rinnale ja pööras ringi.

Kui ta Grenouille’d nägi, oli ta hirmust nii kange, et tollele jäi küllalt aega, et oma sõrmi tüdruku kaela ümber panna. Tüdruk ei püüdnudki karjuda, ei rabelnud, ei teinud ühtegi tõrjuvat liigutust. Ja Grenouille ei vaadanud talle otsa. Ta ei näinud tüdruku peent, tedretähnidega ülekülvatud nägu, punast suud ja suuri säravrohelisi silmi, sest ta hoidis tüdrukut kägistades oma silmi kõvasti kinni ja tema ainus mure oli, et tüdruku lõhnast natukestki kaduma ei läheks.

Kui tüdruk oli surnud, pani Grenouille ta mirabellikivide vahele maha, rebis tema kleidi lõhki, ja lõhnavoog muutus tulvaks, ujutades ta oma aroomiga üle. Grenouille surus näo vastu tüdruku nahka ja libistas seda pärani sõõrmetega tema kõhult rinnale, kaelale, tema näole ja läbi juuste tagasi kõhule, alla häbemele, tema reitele, tema valgetele säärtele. Ta nuhutas teda pealaest jalatallani, ta korjas tüdruku lõhna viimseid riismeid lõualt, nabaaugust ja küünarvarre kortsudest.

Kui ta oli ta närbunuks nuhutanud, jäi ta veel natukeseks tema kõrvale kükakile, et end koguda, sest ta oli tüdrukut pilgeni täis. Ta ei tahtnud tema lõhnast kübetki üle ääre loksutada. Käigupealt pidi ta oma sisemised lüüsid tihedalt sulgema. Siis tõusis ta püsti ja kustutas küünla.

Sel ajal tulid esimesed kojupöördujad lauldes ja „vivat” karjudes mööda Rue de Seine’i üles. Grenouille nuhutas end läbi pimeduse põiktänavale ja edasi Rue des Petits Augustins’ile, mis viis paralleelselt Rue de Seine’iga jõe äärde. Veidi hiljem avastati surnu. Tõusis kära. Süüdati tõrvikud. Tulid linnavahid. Grenouille oli ammu teisel kaldal.

Sel ööl tundus tema varjualune nagu palee ja laudadest nari nagu baldahhiinvoodi. Ta ei olnud oma elus seni veel kogenud, mis on õnn. Äärmisel juhul oli ta väga harva tundnud ebamäärast rahulolu. Nüüd aga värises ta õnnest ja ei saanud suurest õndsusest und. Talle tundus, nagu sünniks ta teist korda, ei, mitte teist, vaid esimest korda, sest seni oli ta vaid animaalselt olemas olnud ja end äärmiselt uduselt tunnetanud. Tänasest päevast aga näis talle, nagu teaks ta lõpuks, kes ta tegelikult on: nimelt ei midagi muud kui geenius; ja et tema elul on mõte ja eesmärk ja siht ja kõrge kutsumus: nimelt mitte midagi vähemat kui lõhnade maailma revolutsioneerimine; ja et ainult temal kogu maailmas on selleks kõik vahendid: nimelt tema erakordselt peen nina, tema fenomenaalne mälu ja, mis kõige tähtsam, selle Rue des Marais’ tüdruku vermiv lõhn, milles nagu võluvormelis sisaldus kõik, mis moodustab suure lõhna, mis moodustab parfüümi: õrnus, jõud, püsivus, mitmekesisus ja ehmatav, vastupandamatu ilu. Ta oli leidnud kompassi oma tulevaseks eluks. Ja nagu kõik geniaalsed koletised, kelle hinge spiraalsesse kaosesse seab mingi väline sündmus sirged rööpad, ei kaldunud ka Grenouille sellest, mida ta uskus oma saatuse suunana ära tundnud olevat, enam kõrvale. Nüüd sai talle selgeks, miks ta nii visalt ja kangekaelselt elu küljes on rippunud: temast pidi saama lõhnade looja. Ja mitte ükskõik missugune. Vaid kõigi aegade suurim parfümöör.

Veel selsamal ööl, algul ärkvel olles ja siis unes, vaatas ta üle oma mälestuste tohutu varemetevälja. Ta uuris miljoneid ja miljoneid lõhnaehitus-klotse ja korrastas neid süstemaatiliselt: hea hea juurde, halb halva juurde, peen peene juurde, labane labase juurde, hais haisu juurde, ambroosialik ambroosialiku juurde. Järgmiste nädalate jooksul muutus see süsteem ikka peenemaks, lõhnade kataloog ikka rikkalikumaks ja diferentseeritumaks, hierarhia järjest selgemaks. Ja juba varsti võis ta hakata esimesi plaanipäraseid lõhnaehitisi püstitama: maju, müüre, astmeid, torne, keldreid, tube, salakambreid… iga päevaga avarduvat, iga päevaga kaunimaks muutuvat ja perfektsemalt kokkupandud oivalisemate lõhnakompositsioonide sisemist kantsi.

See, et selle õevasuse alguses oli toimunud mõrv, oli talle, kui see üldse teadvusse jõudis, täielikult ükskõik. Rue des Marais’ tüdruku kuju, tema nägu, tema keha ei suutnud ta enam meenutada. Oli ta ju parima temast säilitanud ja omandanud: tema lõhna printsiibi.