Читать книгу Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas - Paul Kass - Страница 4

On neljapäeva õhtu. Paikuse Politseikooli kursandid1 on nädalavahetuseks koju lubatud. 2. korrusel toas nr 30 lösutavad neli sellist tegelast oma vooditel ja arutavad maailma asju. Nad on just kooli saunast tulnud ja seal õlut joonud (see on saunapäeval lubatud), homme saab koju ja kooli lõpp on lähedal. Elu on ilus!

Üks sihib õppepüstoliga lakke. Õppepüstolid on osa õppeprogrammist, soovijad saavad need laost, et kuiva trenni teha. Kõik toasviibijad tahavad üliheadeks laskjateks saada, nad on telekast näinud, et püstol on politseinikule kõige olulisem.

„Mehed, mõelge, raisk. Kahe kuu pärast oleme tööl,” ütleb üks.

Keegi meist ei kujuta seda hästi ette. On tahe teenida vastset Eesti Vabariiki ja mingi kujutluspilt: vene vargalegendid, krimifilmide tätoveeritud kiilakad retsid, Sherlock Holmes, Miami Vice, Bruce Willis pilvelõhkujas terroriste tümitamas. Töö – see on meie jaoks elu ise, tulevane seiklusterohke, iseseisev elu. See peab saabuma kohe peale kooli lõppu. Meis on millegi suure, tohutult võimsa ja samas ohtliku ootus. Selline tunne on, nagu oli siinsamas Pärnus talvel, kui vaatasin jäätunud lahte ja tundsin, et seal kusagil mitte väga kaugel, valge ja sileda jääkatte taga, möirgab lahtine meri, vaba ja ohjeldamatu, ilus, jäiselt külm ning ääretult ohtlik.

Kuid see emotsioon kestab vaid hetke. Nädal aega tagasi käisime oma esimesel praktikal, Pärnus patrullis. Mind ja veel ühte 19-aastast kursanti viidi nagu kord ette näeb õhtul koolist Pärnu Politseiprefektuuri. Kuidagi eriline tunne oli seekord täisvormi selga panna, kuigi koolis olime ju kogu aeg vormi kandnud. Aga ikkagi – tänavale rahva hulka minek kohmakakstegeva sinise talvejope ja kokardiga kaheksakandiga oli midagi uut. Teadmine, et inimesed (kes mind muidu tähelegi ei pane) vaatavad mind nüüd nagu politseinikku, muutis kõhedaks ja ebakindlaks. Ning oli ka kindel tundmus, et täna midagi juhtub. Nagu muutnuks vormi selgapanek talvise Pärnu mingiks müstiliseks kuritegevuse pesaks, kus toimuvad hollivuudlikud seiklused.

Korrapidaja pikka juttu ei teinud, vaid andis meid üle hülgevuntsidega venelasele, kes kandis politseivormi peal heledat mantlit ja peas kootud mütsi. Korraks vilksatas väike tärn kummalgi õlal – niisiis vanemkordnik. See mees pidi siis selleks õhtuks meie patroon olema. Tema järel suundusime jalgsi rannahoone poole, mööda neidsamu Pärnu tänavaid, mis olid lapsepõlvest saadik nii tuttavad ja seostusid suve, päikese ja puhkusega. Aga nüüd olime me politseivormis ja pidime tegema … kurat seda teab – mida kästakse. Mida patroon ütleb. Ilm oli niru, lund ei olnud, terve rannapark oli kaetud loikude ja jääga. Sileda tallaga politseisaabastega jää peal uisutades jõudsime viimaks rannahoonesse. Seal muutus patroon veidi lõbusamaks ja teatas kohvikule näidates:

„Пойдем туда, зайдем.”2

Kui nii, siis nii. Sisenedes kadus patroon kohe tagaruumidesse ega ilmunud sealt järgneva kahe tunni jooksul nähtavale. Istusime ukse kõrval lauas, vormis, kõik toolileenid talvevarustust täis, rüüpasime tass tassi järel kohvi ning jälgisime, kuidas baari külastajad meid vahivad. Viimaks tuli meie lauda üks tüüp ja teatas pikema jututa:

„Üldiselt see ei sobi, et te baaris istute.”

Meie, lihtsameelsed lollikesed, seletasime talle midagi oma Paikuse praktikast ja sellest, et meie juhendaja on tagaruumides tähtsaid politseiasju ajamas ning meie siin seeläbi saatuse hooleks jäänud. Saanud rahuldava seletuse, tüüp kadus. Baar täitus järjest enam rahvaga ning oli viimaks puupüsti täis. Nüüd pöördus meie poole baarmen:

„Vabandage, keegi mees väljas palub politseid.”

Mütsid pähe ja välja. Baari ees tammus silmanähtavas joobes seltskond, neist üks tõmbas põuest roosaka töötõendi ja teatas vene keeles: „Ma olen Pärnu kriminaalpolitseist.”

Suure vaevaga saime aru, et härrasmees soovib, et aitaksime tal baari sisse saada. Ja veel suurema vaevaga kordasime vene keeles oma kurba lugu Paikuse praktikast ja tagaruumi kadunud juhendajast. Ning teatasime vabandavalt, et ta eksib tõsiselt, arvates, et meie võimuses on baari külastajate arvu kuidagi reguleerida. Saime üldiselt hakkama, sest ära ta läks.

Siis olime jälle oma lauas tagasi.

„Kus kurat see hülgevunts on?” küsis mu kaaslane, Ida-Virumaalt pärit Jaanus Teeäär ei tea mitmendat korda.

„Äkki joob seal taga,” arvasin mina.

„Ei tea, töö ajal …?” kahtles Jaanus.

„Siin on vist kõik võimalik.”

Selleks ajaks oli karm reaalsus meie arusaamu politseitööst juba mõnevõrra korrigeerida jõudnud, ka oli meil baaris täisvormis istumisest tõsiselt kõrini. Paistis, et hülgevuntsidega vanemkordniku motivatsioon ja tööalane innukus jäid meie omale mõnevõrra alla. Lõpuks otsustasime oma patrooni üles otsida ja astusime kindlal sammul tagaruumidesse. Leidsime praktika juhendaja piljardit mängimas, ja ta ei olnud üldse rahul, kuuldes, et meie tahame ära minna.

„No ei ole seal vormis mugav olla. Las me parem läheme ise kuhugi,” tulime vigases vene keeles välja väärt ideega.

Lapsi omapead vormis linna peale saata vanemkordnik siiski võimalikuks ei pidanud ja peale partii lõppu arvas ta heaks liikuma hakata. Jätnud kõigiga kättpidi nägemist, loivas ta baarist välja. Järgnes 10 minutit tõsist politseitööd, mille käigus tegime tiiru ümber rannahoone. Jalad, mis siiatulekuga olid niiskeks saanud, said nüüd läbimärjaks. Teisel pool maja tagus vunts korraga mingile uksele ja vilistas läbilõikavalt. Üleval avati aken ja kostis venekeelne „Aa, sina oled!”. Alla loivas keskealine mees, kelle olid jalas politsei vormipüksid ja seljas madrusesärk. Läksime teisele korrusele veidrasse remondijärgus ruumi ning veetsime oma patrullteenistuse ülejäänud aja seal, kuulates ja osaliselt ka taibates oma patrooni ja tundmatu arutlusi ilmaelust, politseist, kalapüügist ja seenelkäimisest.

Nüüd, nädal hiljem seda lugu meenutades tunnen ma korraks sisimas, et ega see ees ootav töö pruugigi nii väga ilus olla. See viib jutu ei tea mitmendat korda tulevikuplaanidele.

„Ma ei teagi, kuhu ma täpselt satun,” ütlen.

„Mina lähen Nõmme jaoskonda, mul vend seal ees. Ekspert.” Seda ütleb akna all voodil lösutav Indrek. Me kõik teame seda. Teame ka, et tema vanem vend on paras viinanina ning elumees. Ekspert – see on kõva sõna, see on see, kes kuriteopaigal jälgi võtab. Kõlab huvitavalt.

„Kurat, see patrull on küll nüri värk.” Ma tõesti mõtlen nii ja tahan, noh, äkki näiteks kriminaalpolitseisse saada. Üksikasju ma nende tööst küll ei tea, aga nad käivad vähemalt erariides. Vist.

Minu naaber Margo läheb liikluspolitseisse, tal on kindel suunamine. Vastasvoodil lamav Madis, armilise näoga kolge, läheb kodusesse Põlvasse, mis minu silmis on nii kauge ja võõras koht, et võiks asuda ka teisel planeedil. Mina üksi ei tea, mida tegema hakkan.

„Kui ma kiirreageerimisgrupis olin,” alustab Indrek, „siis sai küll igas’t pulli.”

Tema üksi on enne kooli kuu aega töötanud. Ma isegi nägin teda kord erariides vormis meeste kõrval Nõmme keskuse juures seismas. Vorme sel ajal veel igale matsile lihtsalt ei jagu.

„Ükskord oli väljakutse, et mingid vanad õlid joovad ja karjuvad seal Nõmmel. Läksime kohale, ja kurat – kaks parmu keppisid põõsastes,” räägib elu näinud Indrek ja ruigab naerda.

Meil teistel selliseid lugusid veel ei ole. Oleme otse keskkoolist tulnud nolgid ja teame elust vaid niipalju, kui läbi kodu- või klassiakna näha on olnud. Asotsiaalide suguelu me küll ette ei kujuta. Naerame ja Margo arvab:

„Vanad parmud ei tee keppi.”

Indrek, kelle tööalane professionaalsus on korraga kahtluse alla seatud, väidab vastu, et teevad küll, tema ise nägi. Margo ei usu endiselt ning algab hariv väitlus, mis kestab senikaua, kuni Indrek käratab:

„Tule välja, kui mees oled!”

Kargab siis ise püsti ja virutab Margole padjaga vastu pead.

Nüüd läheb asjaks. Meie toas on leiutatud sõjalis-sportlik tegevus „Sportlik padjasõda”, mis on kõigi küsimuste lahendamisel asendamatu abiline. Eriti praegu, kui tüli on tõusnud tähtsa asja pärast.

Mina asun kohtunikuks, Indrek ja Margo haaravad kumbki oma suure padja nurgast kahe käega kinni ning hakkavad teineteist materdama. Hetkega on kõigi roidumus kadunud ja pealtvaatajad elavad täiel häälel kaasa. Jälgin võitlejaid tähelepanelikult, sest aja jooksul on meil võitja selgitamiseks oma lemmikspordialal täpne punktisüsteem välja töötatud.

„Viis punkti!” röögatan, kui Indrek tabab Margot ilusa kaarlöögiga lagipähe. Margo rabab seepeale Indrekust kinni ja nad kukuvad voodile, kus maadlevad edasi. See ei ole lubatud ja kohtunikuna teatan, et Indrek võitis. Maadlust see muidugi ei peata.

Korraga läheb uks lahti ja sisse hüppab naabertoa elanik. Maadlusest välja tegemata teatab ta ühe hingetõmbega:

„Mart ja Mägi said baaris tappa praegu.”

Hoobilt on maadlus läbi ning me kõik rüseleme, joped seljas, trepist alla. Hetke pärast tormab umbes kolmkümmend tulevast seadusesilma mööda pikka sirget teed, mis viib kooli juurest Paikuse aleviku südamesse. Olen esimeste seas ja mõne minuti pärast paistab väike puust lobudik kutsuva sildiga „BAAR”. Keegi kohalik kuseb rahulikult baari nurga taga, tõstab siis läheneva müdina peale pilgu, tardub hetkeks ja kaob raginaga võssa. Rohkem me teda ei näe.

Baaris pole aga enam kedagi. Teeme tiiru peale, suurem osa jääb baari ja võtab sisse kiiruga lahkunud kohalike kohad, teine osa tolgendab nõutuna väljas ja hakkab varsti kooli poole tagasi minema. Baari jäänud arutavad valjuhäälselt olukorda. Kohalikud on ikka eriti ülbeks läinud, viimane tappasaamine juba meelest läinud või?! Meie ajal on kõik konfliktid kohaliku noorsooga meie poolt vaadates positiivse lahendi leidnud. Kuri on alati karistada saanud, teisiti ei või tulevaste politseinike arvates muidugi ollagi. Viimasel ajal pole enam tülisid olnud, üheks põhjuseks ilmselt ka meie masendav arvuline ülekaal. On ju aasta 1991 ja politseikooli lennus üle üheksakümne kursandi.

Baar on nüüd meie omasid täis. Otsest juhti meil pole ning pärast mõningast kaootilist arupidamist leiab kohaletulnute enamus, et on vaja baari jääda juhuks, kui kohalikud tagasi tulevad. Et neile siis korralik keretäis anda. See mõte paistab ka meile Indrekuga täiesti õige.

„No kui juba siin oleme,” arvab Indrek irvitades, „siis teeme ikka mõne õlle kah.” Joomine on tegelikult keelatud, aga kui me mingit jama ei korralda ja vahele ei jää, siis juhtkond üle ka ei pinguta.

„Noh, kui juba nii läks … Kurat, rahakotti ei ole kaasas.”

„Viitsid ära tuua?”

Ja juba sörgin ma kooli poole tagasi. Sinna on umbes kilomeeter maad. Trepist üles, rahakott kaasa, uuesti välja. Tempo tõuseb iseenesest, hea ja kerge on joosta, sest olen 18-aastane ja kaalun 62 kilo. Täiskuu ripub eemal metsa kohal, lõpuks ometi on miinuskraadid ja veidi lund. Mõnus külm õhk tungib kopsudesse ning korraga mõtlen, et küllap tunneb ennast sedasi ka talveöises lumises metsas kergel sammul jooksev hunt. Hundid on mulle alati millegipärast muljet avaldanud.

Kuid hunti ei oota praegu kamraade täis Paikuse baar, õlu ja meeste jutud, ka ei asu ta kahe kuu pärast Eesti Vabariiki teenima ja suuri tegusid tegema. Tema eest ei jookse baari najal kusejad raginal metsa. Selliseid mõtteid mõeldes tunnen täiskuu all üle lume baari poole lennates enda olemasolust ja üldse ilmaasjade seisust puhast ja selget rõõmu, mida mitte miski ei riku. Ma olen noor, tugev ja terve, mul ei ole muresid ning ma ei karda mitte midagi.

1 Tänapäevase sõnaga „kadetid”.

2 Lähme sinna, lähme sisse ka.