Читать книгу Kesklinn. Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas - Paul Kass - Страница 5

16. märtsil tõusin kaua enne äratuskella. Juba enne silmade avamist teadsin, et see on minu esimene tööpäev kriminaalpolitseis, kuhu olin juba pikka aega tahtnud jõuda.

Mõnda aega enne politseikooli lõppu oli minus järjest tugevnevat rahutust tekitanud teadmine, et mul pole kindlat suunamist. See tähendab: suunamine oli, aga ainult prefektuuri tasemel ning mitte kellelgi polnud asja, mida minuga peale Paikuse Politseikooli lõpetamist tegelikult peale hakata. Kuna Eesti Politsei loomisega oli Tallinna rajatud igavene hulk väikesi jaoskondi, polnud ju üldsegi kindel, millisesse ma siis lõpuks tööle satun ja mida seal üleüldse tegema hakkan. Poole aasta jooksul olin Pärnumaa vahet käies jõudnud politseinikuks olemise mõttega harjuda ja nii palju ma juba teadsin, et avalikus kohas vormi kanda ei meeldi mulle kohe üldse: ma tundsin endal lausa füüsiliselt kõigi inimeste pilke ning, kurat võtaks, ma teadsin ju, milline poisike ma välja nägin. Ei tahtnud mõeldagi, et peaksin hakkama näiteks koduse Nõmme tänavatel jalgsi politseivormis patrullima, kõigi tuttavate pilgud mind jälitamas. Kriminaalpolitseist ja uurimise tööst räägiti sel ajal Paikuse koolis vähe, peamiselt tänu asjaolule, et Paikuse kool oli mõeldud politsei algkoolitusena ning pidi välja laskma just patrullpolitseinikke.

Sellised mõtted hakkasid mu peas keerlema umbes poole kooliaja pealt, eriti nädalavahetustel kodus käies. Meenus, miks ma üldse olin suure õhinaga politseinikuks hakata otsustanud. Olin selle politseikooli astumise järel uute muljete rägastikus täiesti unustanud ning nüüd, peale esimese šoki möödumist tuletas see mulle ennast jõudehetkedel vahel meelde.

Elukutsevalik toimus mul ühe silmapilgu jooksul. Juba lapsena olin võimalusel alati huviga jälginud kõiki krimifilme, eriti selgelt on meeles Lenfilmi surematu „Sherlock Holmesi seiklused”. Nõmme korteris oma esimesel koolisügisel mustvalgest televiisorist maailma kõigi aegade suurima detektiivi seiklusi jälgides olin tookord peategelase intelligentsest ja väärikast kujust puhtas lapselikus vaimustuses ja tollal teadsin ma oma lapsearuga selgelt, milliseks meheks ma saada tahtsin. Professor Moriarty sünge kuju avaldas mulle arvatavasti täpselt sellist mõju nagu Sir Conan Doyle lugejatele avaldada sooviski: ta oli seitsmeaastase poisi jaoks tõelist kõhedust tekitav rafineeritud kurjuse kehastus, kellesugustega kavatsesin suureks saades ise võitlusse astuda. Kui Sherlock lavastas enda kukkumise Reichenbachi koske, hakkasin ma nutma ja mäletan siiani isa lohutussõnu, et ega siis Conan Doyle ei laseks oma kangelasel niimoodi surma saada, seal peab ikka midagi muud taga olema. Mäletan, et vaatasin ära kõik osad ning sari oli sel ajal minu vaieldamatu lemmik. Siiani on arusaamatuks jäänud, kuidas ma toimuvast aru sain: vene keelt ma ei osanud ja subtiitreid ma lugeda veel ei jõudnud.

Kuritegude lahendamine võinuks saada ka minu elukutseks, aga suuremaks saades hakkasin endale aru andma, et siin on üks ületamatu takistus – Eesti kuulumine Nõukogude Liidu koosseisu. Vabatahtlikult Vene miilitsavorm selga panna oli minu jaoks võrdne isamaa reetmisega ning kogu see asi vajus vaikselt unustusehõlma.

Nii uskumatu kui see ka oli, aga minu keskkooli viimasesse klassi jõudes oli korraga loodud Eesti Politsei ja välja kuulutatud vastuvõtt Politseiakadeemiasse, mis muidugi asus endise Miilitsa Erikeskkooli hoones (ja kasutas venekeelset blanketti kirjaga „Специальная Средняя Школа Милиций”3). See muutis minu elu täielikult – nüüd korraga oli mu teelt kadunud ainus takistus. Mäletan selgusehetke saabumist siiani detailselt. Äratundmisele jõudes asusin kiiresti tasa tegema vahepeal täiesti unarusse jäetud õppimist, hakkasin uuesti sportima ja Politseiakadeemia katseteks valmistuma.

Katsed kestsid 4 päeva ja langesid täpselt augustiputši ajale. Päeval tegime teste ja kehalisi katseid, öösel seisin koos isaga Raadiomaja juures. Kuna oli aasta 1991 ja selliseid eesti poisse, kellel kuhugi minna polnud ning kes loomisel olevat vabariiki teenida tahtsid, seisis politseikooli ukse taga suhtega neli tükki kohale, ei võetud otse keskkoolist tulnud nokka muidugi vastu ja mul tuli kuu aega hiljem toimuvatele Paikuse Politseikooli sisseastumiskatsetele minna. Kuigi ka seal oli igale kohale kaks soovijat, õnnestus mul siiski sisse saada ning 16. septembril 1991 kell 07.00 alustasin kursandina oma politseikarjääri, kapates esimest korda Pärnu jõe äärt pidi 3-kilomeetrisel hommikujooksul.

Politsei tollasest tegelikkusest ei teadnud ma sel ajal muidugi midagi. Sel ajal võeti sinna tööle praktiliselt kõiki, kes olid kohtulikult karistamata (või suutsid seda kuidagi varjata). Põhimõtteliselt piisas jaoskonda minekust ja soovi avaldamisest. Kriminaalpolitsei oli täis otse tänavalt tulnud poisikesi, kellel puudus igasugune ettevalmistus ja asjast arusaamine.

Minu elukoht asus Nõmme politseijaoskonna piirkonnas. Tegemist oli uue jaoskonnaga, endise korrakaitsepunktiga, millel puudusid tõsisemad traditsioonid ning mille töötajaskond koosnes, nagu ma hiljem teada sain, peamiselt endistest Lenini rajooni miilitsatest ning verinoortest uutest tulijatest. Kuigi mina seda ei teadnud, tundsin kuidagi instinktiivselt, et seal ma töötada ei taha. Millegipärast oli ainus tõsiseltvõetav koht minu jaoks Pärnu maantee alguses asuv miilitsamaja, mida olin lapsest saadik teadnud. Olin kogu aeg kuidagi tundnud, et minu töökohaks peab saama just see traditsioonidega mendimaja, mille pimeduses tontlikuna mõjuvat kuju olin kogu elu teiselt poolt teed Võidu väljaku bussipeatuses seistes vahtinud. Peale sisetunde mul mingeid muid motivaatoreid polnud, kuid igatahes seadsin ühel jõuluvaheaja päeval sammud sellesse kunagi nii kurjakuulutavana tundunud hoonesse.

Minu esimesel visiidil istus korrapidamise puldi taga Priidu- nimeline noormees, kes siiani politseis töötab. Temalt sain teada, et jaoskonna ülemat härra Tamme majas ei ole ja mul tuleb kahe tunni pärast tagasi tulla. Lonkisin linnas niisama ringi ning tagasi tulles leidsin massiivse kehaehituse ja soliidse olemisega mehe korrapidaja laua taga istumas.

Kõuehäälega esitatud küsimusele, mida ma soovin, vastasin arglikult, et olen Paikuse kooli kursant ja tahan peale kooli lõppu tööle tulla. See avaldas mõju ning varsti liikusin Tamme kannul teisele korrusele. Oma tollaseid põhjendusi just siia tööle tulla ma enam ei mäleta, aga igal juhul polnud mul peale kindla sisetunde midagi kaasas.

Asi õnnestus – Tamm lubas minuga arvestada ning pani minu nime ja andmed kirja. Millestki konkreetsemast meil juttu ei olnud, aga suur asi oli seegi. Kriminaalpolitsei kohta ma esimesel kohtumisel küsida ei usaldanud, kuid võisin endaga rahul olla ja edaspidi oli Paikuse politseikoolis juba tunduvalt rõõmsam tunne.

Kohe pärast kooli lõppu toimus Lubja tänava prefektuurihoone esimese korruse saalis Tallinnasse suunatud kursantide jaoskondadesse jagamine. Kaadripõud oli sel ajal nii suur, et kohal olid kõikide Tallinna jaoskondade komissarid. Koosolekut juhatas Tallinna prefekt isiklikult, tema juhatusel lahendati sisulisi küsimusi, mitte ei piirdutud pidulike kõnede ja käesurumistega. Nagu olin arvanud, jagatigi kursante elukoha järgi. Kui järjekord minuni jõudis, vaatas Jaan Tamm mulle otsa ning ma tegin suu lahti:

„Vabandage, aga mul oli härra Tammega kokkulepe, et ma lähen Kesklinna politseijaoskonda.”

Edasise tegi juba Jaan Tamm ise. Olin noor ja roheline, aga sellest sain aru küll, et Tamme vastu Nõmme komissaril suurt sõnaõigust ei ole. Niisiis olin paigale pandud. Kui Tamm enda jaoskonda määratud neli noorsandi pärast korraks kokku võttis, julgesin kriminaalpolitseisse saamise soovist piiksatada, seejärel ütlesin otse välja, et sellise mõttega politseikooli mindud saigi. Tammel olid minuga küll vist mingid muud plaanid, aga ta mõtles korraks järele ja nõustus. Mäletan siiani, kuidas nägin rõõmustades, et ta kirjutas oma märkmikku: „Kass – jälitus”. Ma olin oma tahtmise saanud! Küsinud igaks juhuks veel üle, kas tööle tuleb tulla ikka erariides, ning saanud jaatava vastuse, kepsutasin minema nagu noor kits.

Samal õhtul jõime Indrekuga tema venna valvekorra ajal Nõmme politseijaoskonnas tuletõrjujatelt ostetud viina. Nõmme tuletõrjujad olid viina müünud nii kaua, kui keegi üldse mäletas. Mulle tundus küll imelik, et härra ekspert töö ajal klaasi sisse ei sülita, aga – vanem mees, ise teab. Meil Indrekuga oli, mida tähistada. (Indrek asus tööle sealsamas Nõmme jaoskonnas, kuid, nagu enamikul meie lennu poistel, jäi ka temal politseikarjäär umbes 1–1,5 aasta pikkuseks. Praeguseks on ta minu silmapiirilt kadunud.)

Ja ma loksusingi mööda Vabaduse puiesteed number 18 bussiga Kesklinna politseijaoskonna poole. Tunne oli võimas. See omapärane tunne on tuttav kõigile, kes on kunagi pidanud pea ees täiesti tundmatusse maailma sukelduma: põnevus, ootusärevus, kerge ebakindlus on kõik omavahel segatud ning valatud üle millegi erilise, ainult sellistel puhkudel tuntava sideainega. Umbes samamoodi tundsin ennast palju aastaid hiljem, kui hakkasin endalegi ootamatult ühe täiesti tundmatu, sõjategevusest ja terroriaktidest kubiseva kauge Aasia riigi poole sõitma.

Jaoskonda jõudmiseks tuli kitsast vahekäigust hoovi minna. Hoov oli täis tegelasi nii erariides, täisvormis kui ka tollal levinud toredas kombinatsioonis poolikust politseivormist ja tsiviiljopest. Veel kirjum kui inimeste riietus oli nende rahvuslik, vanuseline ja elukogemuslik taust. Korrapidajaruumi tagant läks trepp üles ja selle juures vasakut kätt asus endine punanurk ehk koosolekusaal. Sain kokku oma Paikuse koolivendadega. Meid oli kokku neli, kaks pidi minema kriminaal- ja kaks välipolitseisse4. Istusime kõrvuti tagaritta.

Esimesest pjatiminutkast5 on meeles vaid meie juurde tulnud pisike vene vanamees Nikolai Vassiljev. Tamm kasutas teda kõikvõimalike pisiülesannete täitmisel. Ka seekord oli tema missiooniks välja selgitada meie andmed ning see, kes kuhu mõeldud on. Pannud need kirja, vudis ta Tamme juurde, kes istus tähtsalt poodiumil laua taga ja ootas koosoleku algust.

Kaks välipolitseisse määratud koolivenda kadusid pärast koosolekut kuhugi, meie läksime kahekesi aga kolmandale korrusele kriminaalpolitsei juhi Baranovi jutule. Esimesena sisenes Baranovi kabinetti minu kaaslane, kes oli koos minuga kriminaalpolitseisse määratud. Meie suur erinevus seisnes selles, et ta oli minust nii 3 aastat vanem ning Vene kroonus käinud. Sel hetkel ei teadnud ma veel, et sõjaväeteenistuse läbimine oli sel ajal ainsaks kriteeriumiks hindamaks, kas uue töötaja puhul on tegemist mehe või poisikesega.

Ajal, mil kabineti ukse taga ootasin, tulid minu juurde 3–4 nooremat kriminaalpolitseinikku. Nad olid sama vanad kui minagi, teiste hulgas Paikuse 1. lennu lõpetanud Martin, kes ühena vähestest on siiani politseisse jäänud. Seal oli ka Aivar, poiss, kes hiljem vangis istus. Lühikese tutvuse jooksul jõudsin Aivarilt teada saada, et tegelik jaoskonnaelu erinevat Paikusel õpetatust nagu öö ja päev ning koolis õpitu võivat kohe heaga ära unustada. (Ise ta muidugi Paikusel õppinud ei olnud.) Aivar käskis pärast Baranovi jutul käimist näole anda ning seejärel sisenesin härra juhtivinspektori kabinetti.

Siinkohal peab selgituseks ütlema, et tänasel ja tollasel juhtivinspektoril pole muud ühist kui sarnane ametinimetus. Tol ajal olid põhilisteks töötegijateks inspektorid ja konstaablid. Iga grupi eesotsas oli vaneminspektor, jaoskonna kriminaalpolitsei (samuti välipolitsei) üldjuhiks juhtivinspektor, temast kõrgemal abikomissar ning kogu jaoskonna juhiks komissar. Kahest abikomissarist üks vastutas kriminaal- ning teine välipolitsei töö eest. Üldiselt oli tegemist loogilise süsteemiga, millest tänaseks pole enam midagi alles jäänud. Lugematute reformide käigus hakkasid muuhulgas ka töötajate pagunid uskumatu kiirusega täienema: iga kord tuli juhtivaid ametikohti ja ülemusi juurde. Aastani 1998 oli töögrupi eesotsas vaneminspektor ja praeguses mõistes talitust juhtis juhtivinspektor.

Niisiis läksin ma ametniku juurde, kes pidi olema kogu Kesklinna kriminaalpolitsei praktilise töö juht. Piinlikult puhtas kabinetis istus laua taga väikest kasvu mees, kes nägi välja nagu tüüpiline kriminaaljälituse kärss vene kriminaalfilmist ning kelle nimi oli, nagu öeldud, Konstantin Baranov. Ta ei rää- kinud mitte sõnagi eesti keelt. Tagantjärele saan muidugi aru, et Tamm oli Barani arvamust küsimata ta tookord lihtsalt fakti ette pannud, et need kaks poissi tulevad nüüd kriminaalpolitsei osakonda. See ei pruukinud Baranile just ülearu meeldida. Aga tol hetkel ei mõelnud ma üleüldse mitte midagi. Ma lihtsalt istusin Baranovi vastas ja andsin suht vigases vene keeles vastuseid oma senisest elukäigust, milles ainus positiivne välgatus oli Paikuse kooli edukas lõpetamine. Kuigi tundsin, et Baranov ei pea uut Eesti politseikooli just eriliseks näitajaks, pigem tekitas see temas vastumeelsust, oli see siiski midagi, mis mind politseiga juba sidus. Kõik ülejäänu, eriti aga just minu vanus tekitasid Baranovis ilmselgelt ainult põlastust. Ma olin ju otse keskkoolist Paikusele läinud. Laps mis laps.

„Sõjaväes oled käinud?” küsis Baranov minult vene keeles.

„Ei.”

„Abielus?”

„Ei.”

„Miks sa politseisse otsustasid tulla?”

„Ei tea, arvan, et hakkab meeldima.”

See kõlas endalegi tobedalt, aga mis parata. Edasi rääkis Baranov mõne sõnaga kriminaalpolitsei tööst üldiselt, distsipliinist ja sellest, et töö on huvitav, aga kurnav ja vahel ka ohtlik. See tekitas minus huvi ja tundus, et ma polnud oma elukutse valikul eksinud. Mulle on siiani meelde jäänud Baranovi öeldud„vahel töötame me ka öösiti”, mis kattus täielikult minu ettekujutusega kriminaalpolitseiniku huvitavast ja ohtlikust elukutsest. Lõpuks pidas Baranov veidi aru ning teatas:

„К Александрову, в триста четвертый!”6

Nende sõnadega algas minu kriminaalpolitseiniku karjäär.

***

Oma esimesest tööpäevast omas ajas kuulsas 304. kabinetis mäletan eelkõige seda, et seisin suurema osa ajast mitte millestki mitte midagi aru saades kabineti seina ääres. Kabinet oli maast laeni täis suitsetatud, seal oli kolm lauda ja minuga kokku kuus töötajat. See tähendas, et oma lauda polnud kellelgi peale vaneminspektori, keda kogu jaoskonna rahvas Ženjaks kutsus. Kabineti aknad avanesid Võidu väljaku poole, millest pool aastat tagasi oli saanud Vabaduse väljak. Igasugu rahvast vooris kogu aeg uksest sisse ja välja, ma ei saanud aru, kes on kes. Ukse siseküljel oli mõõtkava pättide pildistamiseks, selle vastasseinas seisis spetsiaalne fotoaparaat. Seda oli meile Paikusel politseitehnika tunnis tutvustatud ja nii leidsin ma koolipingi nühkimisest esimese kasuliku teadmise. Laudadel olid paari-kolmekaupa kirjaklambriga kokku pandud dokumendid, mida politseikeeles nimetati „materjalideks”, peaasjalikult puudutasid need vargusi. Lugesin mõnda ega saanud midagi aru. Minuga eelnevalt tutvust teinud Aivar töötas samas ruumis, veel oli seal minuvanune bandiidi välimusega vene poiss Anton ja meist mõnevõrra vanem härrasmees Andres, kes kandis teksapükse ja -jakki ning oli minu hinnangul juba kergelt ärajoonud näoga. (Andres oli sõjaväes käinud ning seega suhtusid jaoskonna vanemad töötajad temasse teisiti kui meisse. Antoni eeliseks oli tema rahvus, kuid seda ma siis veel ei teadnud.) Kuues kabineti asukas, Janno, oli valves ning seega kusagil lennus nagu ka vaneminspektor Ženja, kes pidi hiljem tulema. Mäletan, et Aivar seletas mulle üht-teist jaoskonna elust, küsides seejuures kohe, kas ma viina võtan. Vastasin, et üldiselt jah, kuigi ma ei tundnud tol ajal alkoholi vastu mingit erilist huvi. Paikuse ajal olin purjus olnud vast paar korda ning mälestused sellest polnud just parimad. Seepeale teatas Aivar, et „juua tuleb siin kõvasti” ning oli ise asjade käiguga ilmselgelt väga rahul.

Mulle oli suureks üllatuseks, et kõik neli 304. kabinetis resideeruvat töötajat olid ilma igasuguse erialase ettevalmistuseta. Nad olid otse tänavalt jaoskonda sisse marssinud ja teatanud, et tahavad kriminaalpolitseisse tööle tulla. Andres oli töötanud umbes aasta, ülejäänud kolm alla 6 kuu. Seega moodustasid mingigi haridusega politseitöötajad – mina ise ja Ženja – grupi liikmeskonnast täpselt kolmandiku. Ženjal oli omal ajal saadud korralik haridus: ta oli lõpetanud ka mingi erialase kõrgkooli, vist Minskis. Ja ehkki ma ise olin ju kah pool aastat politseikoolis õppinud, ei tundunud sel hetkel küll sedamoodi, nagu oleksin selles kabinetis toimuvaks kuidagi ettevalmistatud.

Minu meelest korraldati juba ka sel ajal tänavalt tööle võetutele mingeid kursusi. Teenistusrelva saamiseks kindlasti, kuigi ma ei ole üldse veendunud, kas selle käigus lasta ka sai või piirdus asi lihtsalt Makarovi tehniliste parameetrite, ohutustehnika ja lahtivõtmise tutvustamisega. Võib-olla olid mu kabinetikaaslased mingi algelise väljaõppe ka läbinud, kuid mina seda ei teadnud ning seepärast olin oma õpingute vajalikkusest suht arusaamatuses. Miks pidin mina tööle saamiseks pool aastat Pärnumaa metsi mööda jooksma ja vaeva nägema, kui teised lihtsalt tulid kriminaalpolitseisse tööle ja kõik?!

Sel ajal ma oma eelistest muidugi aru ei saanud, ent tagantjärele mõeldes andis Paikusel õpitu mulle ikkagi palju. Kõigepealt lõi see vajaliku puhvri eraelu ja politseisse tööletuleku vahele, võimaluse harjuda politseinikuks olemise mõttega ja vormikandmise kogemuse. Pealegi olin ma tulirelvadega üsna hästi tuttav – olime ju poole aasta jooksul saanud tolle aja kohta lausa suurepärase väljaõppe: lahingpadrunitega laskmisi toimus iga nädal nii AK-dest kui PM-idest ja selle läbi oli oluliselt vähendatud võimalust, et minu käes olevast relvast soovimatu lask tehtud saab.

Mingil hetkel astus sisse grupi vanem, kes pistis mulle käe pihku ja ütles:

„Ženja.”

Sellega meie esimese tööpäeva vestlused ka piirdusid. Ženja erines ülejäänud kabineti asukatest oluliselt, olles ainsaks soliidse väljanägemisega ametnikuks. Ta oli intelligentse ja üldiselt heatahtliku, kuigi tõsise olekuga, rääkis eesti keelt praktiliselt vabalt ning jättis algusest peale sümpaatse mulje. Ženja istus akna all laua taga ning terve päeva jooksul vooris tema juurde kõikvõimalikku rahvast. Mind tutvustati paljudele.

Nii tuli kabinetti Kesklinna kriminaalpolitsei ainus eestlasest vaneminspektor Einar, kes surus mu kätt ja küsis esimese asjana:

„Sa oled sõjaväes käind vä?”

Nägin selgesti, kuidas minu eitus tema olekus ja ilmes midagi muutis. Kerge vari liikus üle kogu ta oleku. Oli selge, et enesele koha kättevõitmist tuleb siin alustada mitte nullist, vaid hulk maad sellest madalamalt.

Kabinetis käis ka suurt kasvu Valera, kes mulle tere ei öelnud ega pööranud üldse kellelegi peale Ženja mingisugust tähelepanu. Paaril korral oli näha meie kabineti kuuendat liiget, ümmargust ja heasüdamliku näoga Jannot, kes päev otsa mööda väljakutseid ringi lendas ning aeg-ajalt, paberid käes, Ženja juurde midagi küsima tuli. Mulle tundus ta kohutavalt asjalikuna. Tegelikult oli tegemist noormehega, kes oli jumal teab millistel põhjustel jaoskonda tööle tulles ilmselgelt vale ameti valinud. Ta lahkuski peale paari-kolmeaastast teenistust kuhugi tehasesse meistriks ning ma pole teda erinevalt teistest tollastest kamraadidest kõigi nende aastate jooksul mitte kordagi näinud.

Esimesel tööpäeval käisin ka trammiga Lubja tänaval prefektuuris töötõendi järel. Sain sealt kilesse pakitud roosa paberitüki, mis nii eesti kui vene keeles tõendas, et tegemist on kriminaalpolitsei inspektoriga. Minu esimesel töötõendil oli omaniku nimi trükitud mõlemas keeles – kõigepealt Paul Kass ning selle all väiksemalt kirillitsas Kass, Paul Ioanesovitš. Keegi oinas oli suutnud isanime valesti kirjutada.

Esimese päeva lõppedes valdas mind täielik segadus ja peataolek. Mingit tööd mulle ei antud ja tõtt-öelda ei teinud ma muud, kui seisin seina ääres ja vastasin eitavalt küsimustele sõjaväes käimise kohta, andes sellega vestluskaaslastele teada, et veel üks mõttetu poisike on jaoskonda juurde võetud.

***

Teisel tööpäeval anti mulle ülesanne. Jaoskonda oli üheks päevaks saadetud keegi Nõmme kooli praktikant ning Ženja leidis viisi, kuidas saaksime mõlemad kasulikud olla. Meil tuli bussiga nr 16 sõita Veerenni tänavale, kus vanas barakis elas keegi meievanune pätt Vjatšeslav Karaganov. Tema tuli kodusolemise korral samamoodi ühistranspordiga jaoskonda toimetada; kui teda aga kodus olema ei peaks, tuli tema ema kätte või lihtsalt ukse vahele jätta kutse järgmisel päeval jaoskonda ilmuda. Käeraudu meile kaasa anda ei olnud. Meil polnud õrna aimugi, kes see Karaganov on ja mida ta meie nõudmisest jaoskonda kaasa tulla arvata võiks. Minu kaaslane oli Narvast pärit vene poiss, kes arusaamatul kombel rääkis täiesti korralikku eesti keelt. Bussipeatuses arutasime, et mis me siis teeme, kui Karaganov keelduma või vastu hakkama peaks … Mingisugusele otsusele me ei jõudnudki. Eks siis paistab, arvasime, äkki tulebki niisama kaasa. Ühes olime me igatahes kindlad: Karaganovit nähes me teda enam käest ei lase, isegi kui meil tuleb ta jaoskonda toomiseks vigaseks peksta. Suhtumine oli meil tookord kõigele vaatamata võitluslik.

Mõtet, et Karaganov ei pruugi olla korteris üksi ega kaine, vaid näiteks kümnepealise joogise seltskonna keskel, kellele kahe verinoore mendihakatise ilmumine võib lausa sportlikku huvi pakkuva vaheldusena tunduda, meil tookord pähe ei tulnudki. Tagantjärele olen vahel mõelnud, millega selline olukord, huvitav küll, lõppenud oleks? Meil puudus üldse igasugune plaan, olime lihtsalt kaks rõõmsameelset nokka, kes olid elu esimesele tõelisele politseitööle saadetud ning kes põlesid soovist sellega võimalikult hästi hakkama saada.

Bussi ei tulnud ega tulnud, seejärel ei leidnud me õiget maja kohe üles (ma polnud selles linnaosas varem käinudki), Karaganovi uks oli suletud ja meie mürgeldamisele selle taga ei reageerinud keegi. Nii palju meil mõistust ei olnud, et naabritelt tema järgi küsida. Niisiis sõitsime sama targalt 16. bussiga tagasi ning sellega oli minu teine tööpäev õhtus.

Siinkohal peab kõrvalepõikena mainima, et Ženja ei õpetanud meile esialgu üldse mitte midagi. Ženja juhendamine ja koolitus seisnes teadlikult selles, et kutsikad visati vette ning need, kes ujuma õppisid, võeti aastate jooksul omaks ja neist peeti lugu. Teistsugust suhtumist neil segastel aegadel, kui jaoskonna uute töötajate keskmine tööstaaž oli aasta ringis või isegi alla selle, ei oleks vanadel olijatel meie suhtes olla saanudki. Esimese tööaasta jooksul ei pühendanud Ženja mind niisiis mitte millessegi, mis vähimalgi moel võis kriminaalpolitsei töö varjatumasse ossa puutuda. Olen selle üle hiljem korduvalt mõtisklenud ning imetlen siiralt, kui rafineeritult Ženja asju ajas. Ta ei teinud ühtegi ülearust liigutust ega avaldanud noortele mitte midagi liigset. Samal ajal andis ta meile pidevalt kõikvõimalikke ühekordseid ülesandeid, mis seisnesid näiteks „pättide mahavõtmises”, s.t nende kodust äratoomises (sageli ühistranspordiga). Samuti tuli päevast päeva tegeleda vähemtähtsate pättide „lõhkumisega”, tunnistajate ülekuulamistega, „korteriküsitlustega” meie piirkonnas toime pandud kuritegude puhul, läbiotsimiste ja muu säärasega. Tähtsamaid asju meile sel ajal ei usaldatud, ja õigesti tehti. Olen tagantjärele kindel, et alates hetkest, mil Ženja avastas, et minust võib isegi asja saada, jälgis ta minu tegemisi päevast päeva üha terasemalt ning andis mulle ka minu arengule vastavaid ülesandeid. Samas jäi ta neid andes tavaliselt kidakeelseks ega avaldanud praktiliselt kunagi midagi liigset. Kuigi võtsime algusaastatel (muidugi mitte esimestel päevadel) tema osalusel kabinetis korduvalt ja ohtralt viina ning julgust saades üritasin ma praktiliselt iga kord tema purjusolekut tööalase info saamiseks ära kasutada, ei ole ma tema suust mitte kordagi mitte ühtegi liigset sõna kuulnud. Selles osas jäi Ženja täiesti ületamatuks.

***

Esimese tööl oldud kuu jooksul pandi nolgid valvesse koos mõne vähegi vanema olijaga, nii et oli võimalik esialgu kõrvalt vaadata, kuidas neid asju õigupoolest aetakse. Paikusel oli meile politsei juurdlustegevuse õppeaines küll esialgsetest protsessuaalsetest dokumentidest päris põhjalik ülevaade antud ning olime ka väljamõeldud kuritegude kohta blankette pidanud täitma, kuid esimene šokk töölemineku järel oli nii suur ning uusi muljeid tuli peale nii palju, et esimest korda avaldus-protokolli täitma asudes tundus, nagu poleks ma seda paberit küll kordagi varem näinud.

Minu esimese valve ajal oli vanem kolleeg parasjagu kuhugi kadunud ning nii sõitsin mina, mapp kaenlas, kriminalisti ja autojuhiga kolmekesi piirkonnas toimunud korterivargust vormistama.

Kohale jõudnud, avanes meile vaade, mida olen politseis töötatud aastate jooksul hiljem sadu kordi nägema pidanud. Varastest segipaisatud korter on spetsiifiline vaatepilt. Uksel või aknal on sissetungimise jäljed, laudade ja kappide ees vedelevad kiiruga väljakistud sahtlid, mille sisu on samuti põrandale kallatud. Reeglina on pesu riiulitelt maha tõmmatud. Pesu vahele armastavad nimelt kõik ettevaatlikud pensionärid oma säästusid peita ja kõik vargad teavad neid alati sealt otsida. Korteris valitsev segadus on reeglina võrdeline varga korteris viibitud ajaga.

Kannatanu on alati vähemalt kerges šokis, mis on asjaolusid arvestades ka täiesti arusaadav. Ise oleksin sellisel juhul ilmselt keskmisest rohkem endast väljas. Sissemurdmised eluruumi on minu meelest alati olnud kõige vastikum varguse viis – teadmine, et võõrad räpased käed on sinu asjades tuhninud ning mingi kretiin on viibinud sinu jaoks pühas ja puutumatus paigas, on ikka väga ebameeldiv. Sellele tuleb lisada varastatud asjade materiaalne ja emotsionaalne väärtus. Kokku saamegi tunded, mis sellise teo läbi kannatanud inimeses valitsevad. Kes on sellises olukorras olnud, teab, millest ma räägin.

Niisiis. Inimene on arusaadavalt endast väljas ja käitub kohati ebaadekvaatselt. Osad süüdistavad varguse toimumises otsesõnu kohale tulnud politseid. Asjaolu, et pätid vargil käisid, olevat nimelt politseinike tegevusetuse ja laiskuse otsene tulemus. Sellist juttu ajavad tavaliselt madalama intelligentsiga kannatanud. Arvestades inimest tabanud löögi tegelikku suurust, ei saa neid lolli jutu ajamises ülearu süüdistada.

Õigussüsteemi suured saksad ei näe selliseid vaatepilte nagu kellegi tühjaks tehtud ja rüvetatud kodu. Ka ei näe kohtunikud kohtualuseid nende tavapärases miljöös linna peal laiamas ja kaaskodanikke terroriseerimas. Nende pilgu ees seisavad klanitud ja häbelikud noormehed, kes, silmad maas, kinnitavad, et on oma tegudest õppust võtnud ja enam kunagi neid ei korda. (Samuti on neil igaühel terve hulk ülalpeetavaid, kes toitja vangimineku puhul otsekohe nälga surevad või vähemalt vaestemajja satuvad.) Kohtunikud näevad niisugust pilti, seadusi tootvad ametnikud ja seadusandjad aga ei näe sedagi. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

1992. aasta aprillikuus avanes mulle ühes Tallinna kesklinna kivimajas täpipealt kirjeldatud vaade koos keskealise prillidega keskmises šokis naisterahvaga. Korteri ukse kaks lukku olid brutaalselt puruks murtud, mida lukkude kvaliteeti arvestades ei olnud muidugi ka ülearu raske teha. Kappide ees maas vedeles hulgaliselt igasuguseid asju. Ma olin enne järele uurinud, mida mul varguse sündmuskohal teha tuleb – seetõttu teadsin täpselt, et on vaja võtta seletus, avaldus ja koostada sündmuskoha vaatluse protokoll. Kõiki neid dokumente olin Paikuse koolis täitnud, kuid klassiruumis ja rahulikus olukorras, mitte tühjaks tehtud korteris, kus närvitseva kannatanu ja kiirustava ning minevakippuva kriminalisti pilgu all ennast lausa alati füüsiliselt halvasti tunned.

Poisikese asjaajamist pärssisid kõigele lisaks veel ebakindlus oma nooruse ja lapseliku väljanägemise pärast ning hirm selle ees, et võin mitte hakkama saada ja jutt sellest siis jaoskonna peale laiali läheb. Niisiis ei olnud mul pea seal korteris tegelikult kohe üldsegi selge ning segaste tunnetega mapist pabereid kiskudes tundsin ennast ausalt öelda õige abituna.

Kogu minu karjääri jooksul on enamikul sündmuskohtadel töötavatel ametnikel, eriti just vanadel ja staažikatel, alati väga kiire olnud. Mingi vägi lausa tõmbab neid jaoskonda tagasi. Rahunevad nad alles jaoskonda jõudes ning siis on jälle tegemist päris arukate inimestega. See on minu arvates nii rutiinse vahetustega töö kui selle tagajärg, et see ametnik ei näe 99% juhtudest oma töö tulemust. Tänapäeval populaarse „CSI” sarja tegelased teevad sündmuskoha vaatlust, labori- ja detektiivitööd – kõike korraga. Nad lähevad otse mikroskoobi tagant kurjategijaid kinni võtma ning tulevad siis, püstolit käigupealt kabuuri tagasi toppides, laboriruumidesse tagasi. Tegelikkuses on kuritegudele välja sõitva ametniku töö tihtipeale kõike muud kui huvitav ja loominguline.

Olin jõudnud vaevalt seletuse blanketi lauale panna, kui kannatanu jutu sees mainis, et vaatas korraks kappidesse ja muutis paari asja asukohta.

Minuga tol korral kaasas olnud staažika ja kogenud kriminalisti, toreda nimega Arvet Targa jaoks tähendas see, et pääsetee oli leitud. Suurepärase veenvusega tegi ta kannatanule selgeks, et jälgede otsimine sündmuskohal on mõttetu, kuna too on ise juba kõikjale oma jäljed jätnud ja kogu sündmuskoha politsei jaoks ära rikkunud. Seepeale keeras Tark otsa ringi, läks segipööratud korterist välja ja istus autojuhi kõrvale politseivärvides villisesse, jättes nahaalsel kombel tegemata isegi fotod sündmuskohast.

Tegelikult on sündmuskohal peremees see, kes kirjutab vaatlusprotokolli – antud juhul siis mina. Ma oleksin pidanud tookord Arvet Targale selgeks tegema, mida tal oleks vaja teha. Kuid kuidas võis 18-aastane nolk oma esimesel valvekorral 10-aastase staažiga vanale töötajale midagi selgeks teha! Arvestades, et ka tänapäeval ei julge paljud uurijad sarnases olukorras vastutust enda peale võtta, ei saa ma ennast tagantjärele ülearu süüdistada.

Tol korral vedasid mind alt julgus ja mõistus korraga. Minu järgmine tegu oli eriliselt, lausa kolossaalselt loll: avaldust võtmata läksin korterist välja ja küsisin Targalt, mida mina nüüd tegema peaksin. Kas mina nüüd pean või ei pea oma paberid ära täitma?

„Mina ei tea, tee, mis tahad. Minul pole siin igatahes midagi teha. Tee kiiresti.”

Ja ma olin tõepoolest oma esimesel tõelisel sündmuskohal selline tainas, et korjasin paberid kokku, pomisesin kannatanule midagi sündmuskoha muutmisest ning läksin ilma avaldust võtmata korterist minema. Istusin villise kongi ja me sõitsime jaoskonda tagasi.

Niisiis lahkus politsei korralikult segipööratud korterist ilma ühtegi kuriteojälge otsimata ja talletamata, samuti kuritegu fikseerimata ja üleüldse midagi tegemata. See oli tegelikult kõige puhtam kriminaalkuritegu – kuriteo varjamine, või kuidas teda kriminaalkoodeksis tol ajal täpselt nimetati.

Juhtunu üle pikalt aru pidamata läksin jaoskonda tagasi. Minusugust noort ööseks tööle ei jäetud, niisiis läksin tööpäeva lõpus koju. Rohkem sel päeval väljakutseid ei olnud.

Järgmisel hommikul sain teada, et meie kannatanu, keda lisaks vargusest saadud šokile oli tabanud ka šokk politsei käitumisest, oli õhtul jaoskonda kaebama tulnud. Valves olnud kriminaalpolitsei töötaja vabandanud ette ja taha ning vormistanud kõik vajalikud dokumendid jaoskonnas ära. Kui ta küsis, miks ma nii toimisin, seletasin hädiselt midagi sellest, et kannatanu oli sündmuskoha ära koristanud ja lisasin:

„Tark ütles, et meil pole seal midagi teha.”

„Leidsid, keda kuulata. Tark on ekspert, tema asi on jälgi otsida. Kui tema ka midagi ei tee, pead sina avalduse ikka ära võtma. Vargus ju oli!”

„Ahah.”

„Sellistest kohtadest võta alati avaldus. Muidu oled kuritegu varjanud ja lähed kinni. Hea, et vanamutt siia tuli, mitte prokuratuuri ei läinud.”

Sain aru küll. Tundsin ennast muidugi lollisti, aga kust kurat mina seda kõike teadma pidin. Kohe esimesel sündmuskohal kuriteo varjamise pärast kinni minna olnuks ikka tase! Nii kiiresti polnuks vist keegi veel politseist kurjategijate hulka siirdunud.

***

1992. aasta aprillikuus kevadel pani Ženja mind enda vastu poolviltu üle laua istuma, võttis virnast ühe materjali ja asetas selle lauale. Miks ta just selle valis, jäi mulle tookord mõistatuseks. Praegu saan ma muidugi aru, et materjalile, mis koosnes ainuüksi jaoskonda toodud kirjalikust avaldusest, oli vaja muid pabereid lisada ning selliseks tööks ei sobinud keegi paremini kui äsja tööle tulnud nolk. Kuid Ženja antud instruktaaž ei seisnenud ainult paberite täitmise rõhutamises, vaid ühtlasi käskis ta ka sisulist kriminaalpolitsei tööd teha. Mulle meeldib mõelda, et võib-olla oli ühtlasi ka tegemist esimesega paljudest temapoolsetest kontrollivatest ülesannetest, mis pidid näitama, mis minust aja jooksul üleüldse saada võib.

„Siin on vasevargus Vana-Lõuna tänaval firma territooriumilt. Mine sinna, räägi inimestega. Räägi nendega ka, kes seal läheduses elavad. Seal on majad ümberringi, võib-olla keegi nägi midagi. Kasvõi aknast näiteks. Vaata kõigepealt, kellel on aknad sinnapoole. Ja kui keegi midagi teab, kuula ta tunnistajana üle. Võta plangid kaasa. Ja veel kuula üle asutuse esindaja, kah tunnistajana. Pane kõik üksikasjad kirja: millal territoorium suleti, millal vargus avastati, kus see kuradi vask seisis, kuidas sisse murti ja nii edasi. Ühesõnaga – kõik, mis asjasse puutub. Kuula kindlasti üle keegi firma töötajatest. Las kirjutavad avalduse peale oma käega, kes firmat kriminaalmenetluses esindab. See isik tunnista kannatanuks ja tsiviilhagejaks, võta lihtsalt allkirjad, juurdleja täidab pärast ära. Oled näinud neid planke? Väga hea. Niisiis – rahulikult, ilm on ilus, toptaita sinna ja toimeta.”

Ženja kasutas neil aegadel uut toredat eesti-vene segakeelset sõna „toptaitama”, mis tuli vene keelsest sõnast „топтать”7 ja tähendas jalgsi kuhugi kohale minemist. Selline liikumisviis oli meil tööasjade ajamisel valdav, kriminaalpolitseil oli üks auto ja seda tarvitati tähtsamate asjade ajamiseks. Nolgid said autot kasutada ikka väga suure vajaduse korral.

Instruktsioonid käes, viskasin paberitele pilgu peale. See koosnes aktsiaseltsi Rivis ametlikust avaldusest, mille juurde oli lisatud korrapidaja poolt sündmuse kohta välja saadetud teletaipogrammi pruunil jõupaberil eksemplar. Avalduse kohaselt oli möödunud nädalavahetusel firma territooriumilt varastatud „erinevat vaskornamentikat”. Samasugune kirjeldus seisis ka teletaipogrammis, mille üks eksemplar lisati alati materjalile. Mäletan, et esimesi kordi materjale lugedes ei suutnud ma selle asja mõttest kuidagi aru saada – teletaipogramm ei paistnud ju päti otsimisele kuidagi kaasa aitavat … Tegelikult on muidugi kõigi asjassepuutuvate dokumentide koht materjali või kriminaalasja juures, eriti uurimise alguses, kui kunagi ei tea, mida edaspidi võib vaja minna. Ka tühised asjad võivad vahel oluliseks osutuda.

Kuigi see kõlab totralt, pean tunnistama, et tundsin ennast tookord mapp kaenlas jaoskonnast välja sammudes olulise ja tähtsa tegelasena. Oli aprillikuu algus, suurepärane kevadilm ning minu ümber kees 1992. aasta Tallinna kesklinn. Täiskasvanud inimeste elu. Mina olin nüüd osa sellest, pealegi tähtis osa – kriminaalpolitseinik. Mul oli põuetaskus kriminaalpolitsei roosaka varjundiga töötõend, mis eraldas mind tsivilistidest- tavakodanikest ning samuti oma vormikandjatest kolleegidest (nende töötõend oli rohelise varjundiga). Just praegu oli mulle antud minu elu esimene ülesanne iseseisvalt kuritegu uurida. Ma läksin sündmuskohale – tegema seda, millest olin lapsest saadik unistanud. Väike poiss, kes kunagi Nõmme korteris Sherlock Holmesi seiklustele kaasa elas, olnuks sellist tulevikku ette teades õnnelik ja rahul.

Meenutades praegu oma tollast nõretavalt idealistlikku ja ääretult naiivset suhtumist kriminaalpolitsei töösse ja üleüldse ilmaasjadesse, muigan irooniliselt. Kuid vähemalt tahtmine oli minus olemas niikaua, kui mäletan, algusest peale.

Minu esimese iseseisva uurimise sündmuspaik oli ühe Vana-Lõuna tänava kivimaja hoov. Kivimaja taga asus madala võrkaiaga piiratud ühekordne mittemidagiütlev hoone, millel ilutses silt „Aktsiaselts RIVIS. Sepise- ja metallitööd”. Territoorium oli väike, ühest küljest piirnes see sealsamas asuva kooli staadioniga, teises küljes asusid kolmekordsed eestiaegsed kivimajad. Nende akendest pidi kogu sündmuskoht tõepoolest hästi näha olema.

Ootamatu arukusega otsustasin kõigepealt korda ajada kohustuslikud paberid ning seejärel korteriküsitlusele minna.

Firma ruumidest leidsin üsna laheda olemisega mehe, kes tundis mind nähes vist siirast rõõmu, et politsei vargusega sedavõrd tõsiselt tegeleb, et on lausa eraldi „uurija” kohale saatnud. Järgnesin talle hoovi, kus „vaskornamentika” oli seisnud. Vargus oli toimunud möödunud nädalavahetusel, reede õhtul oli värav lukku pandud ning esmaspäeva hommikul tööle tulnud, avastas tema ise, et majauksest paremal seisvast lahtisest vannist oli ära viidud paras kogus vasetükke.

„Me tegeleme siin vasest ornamentide valmistamisega,” selgitas mees. „Selles vannis olid need vasetükid, millest olid kujutised juba välja lõigatud. Koguselt oli … noh, kes nüüd neid kaalunud on, aga ikka vast paarisaja kilo ringis. Me oleksime nad ümber sulatanud.”

Nendele, kes tollastest asjadest midagi ei tea, peab selgitama, et kõiksugu metallid, eriti aga vask olid tol ajal Eestis erilises hinnas. Vaske toodi Venemaalt ning selle äri ajajad said tihtipeale kas püsti rikkaks või surma. Eestis varastati vaske kõikjalt. Kohti, kus vaske koguti, töödeldi või sellega jumal teab mida veel tehti, oli Tallinnas igal sammul. Mina muidugi tollal selle äri üksikasju ei jaganud, nagu ei jaganud ma suurt midagi enamikust toimuvatest protsessidest. Kuid mulle on meelde jäänud, et 1992. aasta oli mustal turul üldiselt levinud rusikareegel: 1 kilogramm vaske maksis 1 USA dollar.

Rivises toime pandud vargus ei olnud sugugi suur. Majja ei olnud sisse murtud, vargad olid vaeva näinud ainult hoovil vannis seisnud vasetükkide minematassimisega.

„Eks me oleme ise süüdi kah, see vann on tõesti nähtava koha peal,” arvas Rivise juhataja. „Aga kuhu need ikka panna, me mõtlesime, et kes siia nurga taha tuleb. Ja ega see kogus polnud ju ka teab mis suur.”

Panin vanni juures seistes tähele, et kõrvaltänaval asuvate kortermajade aknad on suisa vargusepaiga kohal. Siit pidi kindlasti midagi näha olema. Kui siin asjad aetud, vaja järele uurida.

Läksime kontorisse tagasi ja ma võtsin mapist välja tunnistaja ülekuulamise protokolli. Pannud sinna kirja Rivise juhataja andmed, lasksin tal alla kirjutada, et teda on hoiatatud teadvalt valeütluste andmise ja ütluste andmisest keeldumise eest. Seejärel hakkasin korralikuks pingutatud käekirjaga teksti vormistama. Varguse aeg oli, nagu juba öeldud, möödunud nädalavahetus. Ühtegi asja ei olnud lõhutud, ka mitte territooriumi värava lukku. Vargad olid ilmselt aiast lihtsalt üle roninud, seda polnud ka eriti raske teha.

„Millised need tükid siis välja nägid?” küsisin.

„No need olid … nihukesed … nelinurksed. Umbes 10 x 10 sentimeetrit. Keskel oli midagi juba välja lõigatud, mingi kujund. Nii et neid sai põhimõtteliselt ükskõik millise ämbri või koti täis panna ja mitu korda viia. Ei pidanud suurt kogust korraga tõstma ega midagi.”

„Aga mis selle varastatud vase maksumus võiks olla?”

„No kes seda teab, need olid ju ülejäägid. Kui kilogramm on dollari ringis ja seal oli, ütleme, 100 kilo, siis see teeb …” Vabalangusel kukkuvale rublakursile vaatamata oli juhatajal tekitatud kahju ametlikult kehtivasse rahaühikusse kiiresti ringi arvutatud ja ma panin selle kirja.

See tehtud, ütlesin:

„Nii, nüüd on veel vaja kirja panna, kes teie asutust eeluurimise käigus esindama hakkab. Äkki teie ise? See on tegelikult formaalsus, nii oleks vast kõige lihtsam. Või on teil mingi eraldi jurist või midagi?”

„Ei, meil pole mingit juristi. Eks ma ise esindan siis.”

Ja ma kirjutasin:

„Aktsiaseltsi Rivis huve esindab eeluurimisel ja kohtus juhataja Heino Põld.”

„Kas kahtlustada oskate kedagi?”

„Ei oska.”

Sellegi kirja pannud, näitasin juhatajale, kuhu alla kirjutada. Seejärel võtsin teise plangi.

„Nii, nüüd on siis veel selline lugu, et teid kui asutuse esindajat tuleb tunnistada kannatanuks ja tsiviilhagejaks. See on puhas formaalsus, aga tuleb ära teha. Kirjutage, näete, siia ja siia alla, uurija täidab pärast ära.”

Ja ma ulatasin Heino Põllule kaks täiesti täitmata blanketti, „Kannatanuks tunnistamise määruse” ja „Tsiviilhagejaks tunnistamise määruse”. Millegipärast tuli sellised asjad täita juba uurimise algfaasis. Liigseid küsimusi esitamata kirjutas Heino Põld tühjadele blankettidele nelja kohta alla ja sellega oli minu ametlike dokumentide vormistamise osa lõppenud.

„Olgu, nägemist siis. Eks me võtame ühendust, kui midagi leiame.”

„Tänan, et tulite, ja jõudu ja edu teile teie raskes töös.”

„Tänan.” Selliste viisakuseavalduste saatel lahkusin aktsiaseltsist Rivis ning suundusin Vana-Lõuna tänava kaudu kõrvaltänaval asuvate kolmekordsete eestiaegsete kivimajade juurde.

Minu esimene „korteriküsitlus” möödus koolilapseliku hoolikuse tähe all. Keset päeva polnud suuremat osa elanikke muidugi kodus ning palju mul just teha ei olnud.

Kõige esimese korteriukse avas keskealine meesterahvas. Esitlesin ennast ja minu töötõendit nähes ilmus tema näole äärmiselt kahtlustav ilme, mis ei kadunud sealt kogu vestluse jooksul.

„Ei, ma pole midagi näinud. Ei tea midagi.”

„Kas te olite möödunud nädalavahetusel kodus?”

„Olin küll. Aga ei näinud midagi. Minge küsige korterist minu kohal, seal elavad kurjategijad. Olen igale poole kirjutanud, aga kasu ei ole midagi.”

„Kurjategijad? Mis nad siis teevad?”

„Mina ei tea, mis nad teevad. Öösiti käib igavene voorimine. Joovad kogu aeg ja külalised käivad, kahtlased tüübid. Olen mitu korda politseisse teatanud.”

„Selge, me uurime kindlasti seda asja. Aga kas need, kellest te räägite, olid möödunud nädalavahetusel kodus? Oli mingit liikumist äkki?”

„Ei, sel nädalavahetusel ma ei kuulnud küll midagi. Ja üldse ei ole neist pikka aega midagi kuulda olnud. Võib olla, et nad on üldse ära kolinud.”

Sellise konstruktiivse jutu järel lasksin „kurjategijate” korteri ukse taga korduvalt kella. Keegi avama ei tulnud ja ma ei saanudki kunagi teada, kes antud aadressil elasid ja mis seal üldse toimus.

Esimeses, Vana-Lõuna tänava poolses majas õnnestus elanikega rääkida kaheteistkümnest korterist kolmes. Lisaks kahtlustava olemisega härrasmehele leidsin kolmanda korruse korterist kellegi piltilusa tütarlapse, kes ei teadnud maast ega ilmast, kuid avaldas mulle sellegipoolest tugevat mõju. Pea veel nähtud pildist veidi segane, koputasin kõrvalkorteri uksele.

„Kes on?” kostis ukse tagant mitte enam noore naisterahva venekeelne küsimus.

„Politsei.”

„Aga me pole kutsunud.”

„Ei, seda et … lihtsalt rääkida on vaja,” teatasin toreda puise aktsendiga. „Avage palun, siin toimus vargus.”

Uks avati kuidagi vastumeelselt ning lävel seisis keskmine statistiline vene rahvusest mammi. Selliste naisterahvaste vanust on alati võimatu öelda, nad on seal kusagil kahekümne viie ja kuuekümne vahel.

Näitasin püüdlikult töötõendit, mida mutt üritas enda kätte haarata. Seda ma teha ei lasknud. Kontrolli töötõendi üle tagasi saanud, alustasin vestlust.

„Teiselpool teie maja oli laupäeval-pühapäeval vargus. Ega te sel ajal kedagi nägema ei juhtunud?” purssisin vigases vene keeles.

„Ei. Ma olin suvilas.”

„Hästi, vabandage siis. Head aega.”

Kuna pidasin antud jutuajamise jätkamist operatiivinfo kogumise mõttes ebaperspektiivikaks, tormasin kiiresti trepist alla. Niisiis olin esimese majaga ühele poole saanud ning liikusin järgmise juurde.

Üldiselt tuleb küsitletavate isikute nimed võimalusel kirja panna, kuid seda ma siis ei teadnud.

Teise maja kolmandalt korruselt leidsin tõepoolest tunnistaja. Seal elas klassikaline eesti vanapaar. Nad kutsusid mind viisakalt tuppa ja seletasid oma aknast Rivise territooriumile avanevat vaadet näidates, et möödunud laupäeval nägid nad tõesti kolme 12–14-aastast poissi päev läbi aia ääres seisva vanni juures toimetamas. Poisid olid vannist mingisuguseid metallitükke välja vedanud. Kõik oli toimunud sedavõrd avalikult, et vanainimesed olnud arvanud, et tegemist on täiesti legaalse tegevusega.

„Mulle ei tulnud pähegi, et varastavad, kuna kõik toimus päise päeva ajal. Ma mõtlesin, et need on töötajate lapsed ja et nad on seda metalli koristama pandud. Oleks ma hingest aimanud, et see on vargus, ma oleks kohe politseisse helistanud.”

Vanamehe aus nägu ei jätnud kahtlustki, et just niimoodi see asi täpselt olnud oligi. Rääkides süvenes vanamehe kahetsus, et ta oli kõike pealt näinud ja vargad maha maganud.

„Olen ma ikka loll! Aga no kust ma pidin aru saama, need olid ju lapsed … Üks oli küll pikem, aga näo järgi ikka laps mis laps. Kaks ülejäänut olid lühemad. Ma nägin neid kahel korral: alguses käisid nad mööda aeda ringi, kui teist korda vaatasin, siis panid metalli kottidesse. Ma veel naisele ütlesin, et näe, mis teevad, tema tuli kah vaatama. Korraks käis nagu läbi pea, et see asi pole äkki õige, aga siis vaatasin, et jumala lapsed ja nii avalikult tegutsevad seal. Naine ka arvas nii … Oh ma vana loll, oleks ikka pidanud aru saama, et see õige asi ei ole!”

„Kas te neid kirjeldada oskate? Mis neil seljas oli? Juuksed, kehaehitus ja muu selline?”

„No riideid ma küll ei mäleta. Tavalised tänapäeva riided. Mingid joped ja … Aga seda ma ütlen küll, et jumala noored olid. Täitsa lapsed alles, kuigi juba pikad, see pikem võis olla teie pikkune.”

Kui vana ma ise välja näen? mõtlesin teab mitmendat korda oma kuuajase karjääri jooksul.

„Aga kas te nad ära tunneksite?”

„Ei ole kindel, ei vaadanud nägusid nii otse. Ma vana mees kah, silmanägemine pole enam see.”

„Selge. Nüüd on niisugune lugu, et teid tuleks tunnistajana üle kuulata. Te ikkagi nägite vargust pealt. Mul on blankett kaasas, kirjutaks siin koha peal ära.”

Võtsin mapist tunnistaja ülekuulamise protokolli blanketi ja asusin püüdlikult ankeetandmete osa täitma.

„Kuidas teie nimi on?”

„Teodor Lattik.”

„Isanimi ka, palun?”

Sel ajal nägi asjaajamise kord nii ette.

„Alfredi poeg.”

„Sünniaasta?”

„Tuhat üheksasada kaksteist.”

Seega oli papi kaheksakümne-aastane. Minust kuuskümmend kaks aastat vanem.

Tekstiosani jõudnud, andsin blanketi härra Lattiku kätte ja selgitasin:

„Siia, näete, kirjutage palun alla, et valetunnistusi ei anna, See on formaalsus.”

Härra Lattik sai asjast aru ja pani käe alla. Ta oli üleüldse mõistlik mees, kahju tõesti, et ta vargad niimoodi maha magas.

Tunnistaja ülekuulamise tekst nägi välja umbes selline:

„… olin oma kodus, kui umbes kella 13.00 paiku aknast välja vaadates nägin oma maja taga asuval territooriumil ringi liikumas kolme mulle võõrast poissi. Poisid olid vanuses 12–14 aastat, riietust ma kirjeldada ei oska, kuid seda võin öelda, et nad olid väga noored, kindlasti mitte täisealised. Näo järgi ma poisse ära ei tunneks. Üks poistest oli teistest pikem, võib-olla umbes 175 cm pikkune, teised umbes 160–165 cm. Poisid liikusid territooriumil avalikult ja vabalt ringi ning ma ei osanud kahtlustada, et tegemist võib olla varastega. Sellepärast ma ka politseisse ei helistanud. Kui ma poisse esimest korda nägin, siis nad midagi konkreetset ei teinud, vaid käisid lihtsalt ringi. Mõtlesin veel, et tegemist võib olla töötajate lastega. Umbes tunni aja pärast vaatasin uuesti aknast välja ja nägin neidsamu poisse territooriumi aia ääres asuvast vannist või anumast mingeid metallitükke välja võtmas ja kottidesse panemas. See toimus ka täiesti avalikult ja mulle ei tulnud pähegi, et neil pole luba seda teha.”

Umbes selline see protokoll sai. Meie jutt võttis aga oluliselt kauem aega. Proua Lattik oli vahepeal jõudnud kohvi keeta ja peale ülekuulamise lõppu istusin vanas tugitoolis, klassikaline valge serviisitass käes ja arutasin härra Lattikuga maailma asju.

„Kui kaua te politseis töötate?” küsis ta viisakalt, ilma iroonia või vihjeta minu ultrapoisikeselikule välimusele.

„Ausalt öeldes – ainult mõned kuud. Ma lõpetasin sel talvel Paikuse politseikooli.”

„Ahah. Kuidas seal praegu õppimine on? Kas sporti ikke ka tegite?”

„Ikka, jah.”

„Mis need tänapäeva normid siis on kah? Kas pidite sisseastumisel kehalisi katseid ka tegema?”

„Pidime ikka. Seal olid täitsa tõsised katsed: 3000 meetrit jooksu, lõuatõmbamine, kangi lamades surumine, 70-kilose koti tassimine, takistusriba. Andis ikka teha. Ja trenni sai seal üldse korralikult tehtud.”

See oli jumala tõsi. Mulle jääb eluks ajaks meelde, millist vaeva ma nägin praegu naeruväärsena tunduva 63,5-kilose kangi rinnalt surumisega. Tol ajal kaalusin ma ise sellest kangist vähem.

„Mina olin Eesti ajal maadleja. Olen Palusaluga maadelnud. See koti tassimine oli minu üks lemmikalasid. Me tegime seda trennis kogu aeg. Aga mul oli sõber, Tihemetsa Sass, kes läks ka politseikooli. Tema küüditati hiljem Siberisse. Tema rääkis siis, et nad olid ka kõva mahvi saanud.”

„Spordi mõttes oli politseikool küll hea koht.” Seda see tõepoolest oli!

Edasi läks meie jutt spordile üldse. Teodor Lattik osutus igati viisakaks vana kooli härraks. Kohv joodud, jätsin viisakalt nägemist ja lahkusin.