Читать книгу Accra käsikiri - Paulo Coelho - Страница 6

Kahjuks aga ei ole asjalood sugugi nii. Olen kõigest kakskümmend üks aastat vana, mul on vanemad, kes on mind hoole ja armastusega kasvatanud, ning naine, keda ma armastan ja kes mind samuti armastab – kuid homme viib elu meid lahku ja igaüks peab ise otsima oma teed, oma saatust või ka oma viisi surmaga silmitsi seista.

Meie pere jaoks on täna 14. juuli 1099. Mul on sõber Yakob, kellega koos mängisime lastena sellesinatse Jeruusalemma tänavail, ja tema suguseltsi arvestuse järgi elame 4859. aastal – talle meeldib ikka öelda, et juutide usk on minu usust vanem. Austusväärne Ibn al-Athir, kelle elutööks on olnud kirja panna ajalugu, mis hakkab nüüd ümber saama, on oma ajaarvamisega jõudnud 492. aasta lõppu. Kuupäevades me kokkuleppele ei jõua, samuti puudub üksmeel selle koha pealt, kuidas Jumalat ülistada, kuid kõiges muus on meie läbisaamine hea.

Nädal aega tagasi tulid meie väepealikud kokku nõu pidama: prantslaste vägi on lõpmata suurem ja paremini varustatud kui meie oma. Igaühele anti valida: kas linnast lahkuda või jääda paigale ja võidelda viimse veretilgani, sest on üpris kindel, et me saame lüüa. Suurem osa otsustas jääda.

Moslemid on kogunenud al-Aqsa mošee juurde, juudid otsustasid koondada oma sõjamehed Taaveti torni alla ja kristlased, kes jagunevad mitmesse linnajakku, said ülesandeks kaitsta linna lõunaküljest.

Väljaspool linnamüüre paistavad juba piiramistornid, mis on ehitatud selle tarvis lahti võetud laevadest. Vaenlase vägede liikumise järgi arvame, et nad ründavad homme hommikul – valades verd paavsti eest, linna „vabastamise” nimel ja selleks, et „issanda tahtmine” võiks sündida.

Täna õhtul tuli suur hulk igas vanuses naisi ja mehi kokku sellele väljakule, kus Rooma asevalitseja Pontius Pilatus andis Jeesuse rahvahulga kätte, et ta risti löödaks. Nad tulid kuulama kreeklast, keda linnarahvas hüüab Koptiks.

Kopt on kummaline mees. Ta otsustas lahkuda sünnilinnast Ateenast, kui polnud veel täismehekski saanud, ning läks raha ja seiklusi otsima. Näljast nõrkenuna koputas ta viimaks vastu meie linna väravat. Ta võeti siin sõbralikult vastu ning vähehaaval loobus ta mõttest edasi rännata ja otsustas siia elama jääda.

Ta sai tööd kingsepatöökojas ning hakkas – niisama nagu Ibn al-Athir – tuleviku tarvis üles tähendama kõike, mida nägi ja kuulis. Ta ei püüdnud ühegi usukogukonna liikmeks saada ja keegi ei üritanud teda ka nendesse meelitada. Tema jaoks ei ole praegu ei 1099. ega 4859. aasta, veelgi vähem aga 492. aasta lõpp. Kopt usub üksnes praegusse hetke ja sellesse, mida ta nimetab Moiraks – see on tundmatu jumalus, Jumalik Vägi valvamas ühtainsat seadust, millest ei tohi iial üle astuda, sest muidu saab hukka kogu maailm.

Kopti kõrval seisid Jeruusalemma kolme suure usu juhid. Valitsejaid selle jutuajamise juures ei olnud – neil oli liiga palju tegemist, nad valmistasid ette linna kaitsmist, mis tundus meile täiesti kasutu.

„Aastasadade eest peeti siin sellel väljakul kohut ühe mehe üle ja ta mõisteti süüdi,” alustas kreeklane. „Kui ta oma surmale vastu astus, möödus ta sellel paremat kätt viival tänaval naistesalgast. Nähes neid nutmas, ütles ta: „Ärge nutke minu pärast, vaid nutke Jeruusalemma pärast.” Ta kuulutas ette seda, mis on nüüd juhtumas. Homme saab kooskõlast ebakõla. Rõõmu asemele astub lein. Rahu teeb ruumi sõjale, mis kestab nii kaua, et selle lõppu ei oska me uneski näha.”

Keegi ei öelnud midagi, sest mitte keegi meist ei teadnud õieti, mida me siin teeme. Kas pidime jälle kuulama kõnet anastajatest, kes nimetasid endid ristisõdijateks?

Pisut aega nautis Kopt tekkinud segadust. Pärast pikka pausi selgitas ta viimaks:

„Nad võivad hävitada meie linna, kuid nad ei saa kaotada kõike, mida see linn on meile õpetanud. Seepärast on tähtis, et neid teadmisi ei tabaks sama saatus nagu meie müüre, maju ja tänavaid.”

„Kuid mis on teadmine?”

Et keegi ei vastanud, jätkas ta:

„See ei ole viimne tõde elu ja surma kohta, vaid miski, mis aitab meil elada ja eluraskustele vastu seista. See ei ole raamatutarkus, mis annab ainest vaid viljatuks targutamiseks selle üle, mis on juhtunud või juhtub edaspidi. See on tarkus, mis elab heatahtlike inimeste südameis.”

Kopt ütles:

„Ma olen õpetatud mees ja ehkki ma olen veetnud pikki aastaid vanu asju taastades, esemeid liigitades, sündmusi üles tähendades ja poliitika üle arutledes, ei tea ma ikkagi täpselt, mida öelda. Kuid ma palun, et Jumalik Vägi mu südant puhastaks. Teie küsige ja mina vastan. Vanas Kreekas tegid õpetajad just nii, kui õpilased esitasid neile küsimusi, mille peale nad polnud varem mõelnud, kuid millele pidid siis ometi vastama.”

„Ja mis me nende vastustega peale hakkame?” küsis keegi.

„Mõni kirjutagu üles, mis ma ütlen. Teised jätku mu sõnad lihtsalt meelde. Tähtis on aga, et täna öösel asuksite teele kõigi nelja tuule poole ja levitaksite seda sõna kõikjal maailmas. Nõnda saab Jeruusalemma hing päästetud. Ja ühel päeval saame ta jälle üles ehitada, mitte ainult kui linna, vaid kui paiga, kus valitseb taas kord tarkus ning rahu saab jälle jalule seatud.”

„Me kõik teame, mis meid homme ees ootab,” ütles üks teine mees. „Kas poleks parem arutada, kuidas rahu üle läbi rääkida või siis lahinguks valmistuda?”

Kopt vaatas enda ümber seisvaid usumehi ja pöördus siis uuesti rahva poole.

„Mitte keegi ei tea, mis homsel meile varuks on, sest igas päevas on nii head kui halba. Seepärast küsige, mida teada tahate, ning unustage väljaspool seisev vaenuvägi ja seespool ähvardav hirm. Meie osa ei ole rääkida neile, kes pärivad maa, sellest, mis tänasel päeval juhtus; selle eest kannab hoolt ajalugu. Seepärast rääkigem oma igapäevasest elust, raskustest, millega pidime rinda pistma. Vaid see pakub tulevastele põlvedele huvi, sest ma ei usu, et lähema tuhande aasta jooksul midagi suuremat muutub.”