Читать книгу Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas - Peeter Ernits - Страница 8

Koduküla kümmekond talu olid igaüks ligikaudu 30 hektari suurused, üks oli ka popsikoht. Maastik on ses paigas künklik – kunagine merepõhi. Talude põllumaad olid mitmes tükis, sealhulgas leidus nii viljakate meresetetega lohukohti kui ka puhtast kruusast künkaid, mis vaid hädapärast põllumaaks kõlbasid. Kuivad puistud andsid küttepuid ja mitmesugust tarbepuitu.

„Vana kogukondliku tava kohaselt püüti jagada maid talude vahel viljakuse ja väärtuse poolest võrdselt. Paratamatult jäi siis mõni põllumaatükk teistest mitme kilomeetri kaugusele. Sama lugu oli karja- ja heinamaadega, nii et loomi tuli ajada vahel üsna kaugele. Saare vana traditsiooni järgi oli peatähtis taluperesid õiglaselt ja võrdselt kohelda. Vahel aga jagati maid ja kalastamiskohti ringi nii, et suurema laste arvuga pered said parema koha. Meie külas jagati ümber soomaid ja kalastamiskohti, mõnel pool ka põllumaid,“ mäletab Arnold Rüütel.

Rehepeks käis taluperede, nii noorte kui vanade ühistöös. Nagu ka sõnnikuvedu ja linatalgud, linade ropsimine ja lõugutamine – neid töid tehti külas ikka koos. Kui Rüütlite tallu osteti hobusega veetav rehepeksumasin, siis peksti sellega küla kõigi talude viljad. See oli tsaariaegne masin, mille keskel olnud hammasratastega kettale kinnitusid hobuste veetavad tiislid ja sealt anti ülekandemehhanismiga käik rehepeksuosale. Korraga oli rakendatud paar-kolm hobust ja nende ajaja – kelleks sattus ka Arnold – pidi kindlustama, et hobused veaksid ühtlaselt.

„1930-ndatel jõudsid küladesse juba mootoriga käitatavad rehepeksumasinad, mis sügiseti talust tallu külakorda käisid. Sõja-aastail mindi aga taas hobumasinale üle, sest mootorikütust ei olnud saada. Nõukogude ajal läks see masin aga sootuks vanametalliks,“ meenutab Rüütel.

Igal perel oli oma saun – ilmekas detail tollasest külakultuurist. Kui Rüütli pere suitsusaun, kus olid ilmale tulnud ka kõik lapsed, kippus vanaks ja kitsaks jääma, hakati käima ema vanemate saunas. See oli märksa uuem, sest sai pärast põlengut koos taluhoonetega taastatud.

„Kunagi peatunud talus teetöölised, kelle hooletusest talu süttis ja maatasa põles, ainult hobusetall jäi alles. Valla mõningasel toel, aga peamiselt külarahva abiga ehitati kõik hooned uuesti üles. Kes naabritest andis paar palki, kes tõi terve koorma, aga kõik pered tulid hädasolijale appi. Nii sai siis vanavanematel ehitatud korralik eesruumiga saun,“ jutustab Arnold Rüütel.

Bruno Pao andmetel pääses laastav tulekahju Matsi-Mihkli talus lahti vahetult enne Juulia ja Feodori pulmi. Pruut jäi ilma kõigist oma riietest ja kogu veimevakast. Külarahvas leidis perele varjupaiga ning lisaks talu taastamisel antud abile kogus pruudile ka uue veimevaka. 1925. aasta jõulude ajal kuulutati Kahtla kirikus välja Feodor ja Juulia Rüütli abielu.

Arnold mäletab, et ta ema vanemad võtnud ühe külakorda käinud vallavaese igal aastal mõneks kuuks oma sauna eesruumi elama. See oli õnnetuse tagajärjel sandistunud mees, kelle vähese maise vara moodustasid raamatud loodusest ja ajaloost. Erakordselt targa ja huvitava jutukaaslasena meelde jäänud mees meelitas väikse Arnoldi endaga igal võimalusel juttu puhuma ja õpetas ka poisi lugema.

Ka oma emapoolse vanaisaga meeldis Arnoldil maailma asjust ja külaelust vestelda. Vanaisa oli samuti tabanud õnnetus: ta sai metsatööl raske jalavigastuse ja jäi kepi toel käima. Ometi püüdis ta jõudumööda talutöödes osaleda, niidukiga heina ja vilja niita. Külas autoriteetse inimesena valiti Arnoldi vanaisa külavanemaks ja poisile pakkus suurt rõõmu, kui sai vahel aidata vanaisa tähtsate kohustuste täitmisel.

Ümbruskonna külade rahvas tavatses jaanipeoks koguneda Tapra mäele, kuhu oli rajatud kividest lõkkealus. Tollele ajale omaselt tundsid nii noored kui vanad end sealsetel piduõhtutel võrdseina. Külarahvas sai lisaks jaaniõhtule kokku ka mujal. Vallamaja juurde koguneti vaatama Naiskodukaitse ja Kaitseliidu paraade. Sinnasamasse tuli vallarahvas ka kohtuma president Pätsiga, kui too 1939. aasta suvel Saaremaal käis.

Arnold mäletab, et valmistumine riigipea külaskäiguks algas juba varakult. Vallast anti elanikele korralduse moodi soovitus värvida vähemalt tee poole jäävad majaseinad presidendi tulekuks ära. Nii toimisid ka Rüütlid. Päts pani ju suurt rõhku talude heakorrale ja oli ise asunud mõni aasta varem algatatud kodukaunistamise liikumise etteotsa.

Kas oleks aga vallamaja poole, lilled peos, sammuv väike Arnold võinud siis unistadagi, et temast saab kord selle tähtsa riigimehe järeltulija?! Vaevalt küll. Tol kaugel augustipäeval oli see 11-aastane poiss lihtsalt üks mitmekümnest presidenti tervitama tulnud Audla algkooli õpilasest.

„Päts tuli paar-kolmkümmend meetrit enne vallamaja koos käsundusohvitseriga auto pealt maha. Ta liikus longates, kepi toel. Kogunenud oli palju rahvast, kõik lehvitasid talle ja Päts lehvitas vastu. Lastel oli palutud kodust lilli kaasa võtta – need laotasime presidendi liikumisteele maha. Muidugi peeti kõnesid ja seejärel sõitis ta edasi. Audla kooli ette istutasime me presidendi külaskäigu auks tamme, mis kasvab seal tänase päevani.“

***

Kuni 1940. aastani ei lukustatud külas uksi. Ainult liha- ja viljaait oli kinni, elumajal ja muudel hoonetel aga lukke ei olnudki. Elumaja ukse taha pandi vaid hari või luud, mis näitas, et pererahvast pole kodus. Lihaaida otsas olnud puuaita pandi suveks talveriided, aga ka selle uks oli lahti. Varastamine oli tollases külas tundmatu pahe, nagu ka joomingud. Küla keskel oli kiigeplats, kuhu külarahvas tavatses koguneda. Ka jaanipäeval joonud mehed Arnoldi mäletamist mööda vaid koduõlut.

„Umbes 5-aastasena istusin koos isa ja külameestega jaaniõhtul ümber laua, kus õlleklaasid ringi käisid. Keegi pakkus mullegi: „Sina oled ju ka mees!“ Muidugi võtsin sellise ütlemise peale õlleklaasi vastu ja jõin mitu tublit lonksu. Selle esimese kogemuse tulemus oli, et ma pole kunagi elus end purju joonud.“

Nagu joominguid, nii ei mäleta Arnold külast ka inetuid kaklusi. Muidugi, poisikeste vahel läks aeg-ajalt nägelemiseks ja kivide loopimiseks. Aga isa oli pojale öelnud, et täitsamees ei kakle kunagi. See jäi poisile miskipärast igaveseks meelde ja sai lausa elunormiks, nii et kaklustes pole ta kunagi osaline olnud. Ka mitte ülekantud tähenduses ja hilisemas elus poliitikuna.

Küll aga pildus ta alatihti kive – et proovida oma võimeid. Isa oli jutustanud oma tegudest väeosa meistrina granaadiheites. Poeg tahtis mõistagi tema visatud rekordi ületada või vähemalt selle lähedale saada. Kodumaja taga oli kivivare, kust ta tõi sülega rusikasuurusi kive maja juurde ja üritas siis neid tagasi saja meetri kaugusele kivivarele loopida. See ei tahtnud muidugi õnnestuda ja isal oli põhjust pahandada, kui poeg oli põllu kive täis loopinud. Õhtuks tuli need kõik kokku korjata ja tagasi kivivaresse tassida.

Arnoldi ilusate lapsepõlvemälestuste hulka kuuluvad ka pildikesed nii-öelda tubateatrist. Külalapsed tavatsesid koos käia ühes popsitalus, mille perenaine oli Arnoldi emapoolne sugulane, sõbralik üksik vanainimene. Tema kodu suure kambri kujundasidki lapsed oma teatriks, kusjuures käiku läks suur osa majapidamise voodilinadest ja tekkidest. Kord nädalas toimunud teatrietendusi kutsuti vaatama ka külarahvast.

Häid inimesi sattus Arnoldi teele ridamisi: „Erakordselt hea inimene oli ka mu emaema. Ta oli lüheldast kasvu ja üldse mitte eestlase moodi – hoopis paksude mustade juuste, tugevate põsesarnade ja tumepruunide silmadega. Ta perekonnanimi oli Reek ja pärines ta Väikse väina äärest. Vanaema vend oli läinud sõjakooli ning teeninud välja polkovniku auastme. Selle venna poeg oli Eesti sõjavägede staabiülem kindralleitnant Nikolai Reek.“

1 Järgnevas on kasutatud uurimusi: Leo Tiik. Saaremaa Maasilinna foogtkonna maaraamatud 1569-1571. Tallinn, 1992; Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Muinasaja Teadus 20. Tartu- Tallinn 2008; Eesti muinaslinnused. Eesti entsüklopeedia; Marika Mägi. Tuulingumäe tarandkalme Tõnijal. Saaremaa Muuseumi „Kaheaastaraamat 1997–1998“. Marika Mägi. Saaremaa muinasaeg 1500 eKr – 600 pKr. Saaremaa koguteos I osa. 2007. https://www.etis.ee/ShowFile. aspx?FileVID=17329 [ ↵ ]