Читать книгу Päise päeva sõda - Peter V. Brett - Страница 5

Renna ärkas veidi pärast koitu. Arlen magas nüüd rahulikult ning kuivanud verd ihult maha pestes olid neiu liigutused ettevaatlikud, et teda mitte üles ajada.

Kuna kardinad olid tihedalt kokku tõmmatud, tundis Renna võlujõudu ikka kehas pulbitsemas, aga see vägi kadus niipea, kui ta välja päikesevalgusse läks. Ta sirutas end igapidi, otsides tõendeid, et tülgastav eine oli talle mõjunud. Kui midagi oligi muutunud, ei tunnetanud ta seda. Arlen polnud kuude kaupa söönud midagi peale deemoniliha, et selliseid võimeid saavutada. Mõte kas või ühele lisaampsule pani tal kõhus keerama.

Ta suundus talli, harjas Varjutantsu ja andis hobusele ette hommikuse sööda. Täkk jättis kõbusa mulje, mitte miski ei viidanud, et vaid kahe öö eest oli ta hinge vaakunud. Isegi armid olid luitunud ja vaevu nähtavad.

Lõpetanud, läks Renna põllule ning noppis piisaval hulgal metsikult kasvanud kartuleid ja juurikaid, et vahelduseks korralik hommikusöök valmistada. Tal oli toit valmis, kui Arlen kurnatud moega kööki komberdas, nagu poleks silmatäitki maganud.

„Lõhnab taevalikult,” ütles mees.

„Mune ega õiget leiba ei ole, kuid ma püüdsin põllult jänese, nii et liha on,” vastas Renna, tõstes kulbiga hautist kahte puust kaussi, millega nad kõrtsituppa suundusid.

Istet võtnud, silmitses Arlen hetke oma kaussi ja langetas siis pea kätele. „Eile öösel pingutasin vist üle.”

Renna turtsatas. „Seda on vähe öeldud.”

Arlen torutas huuli ja hingas aeglaselt välja. „Täna ma kahetsen porujommitamist.”

„Söö,” käskis Renna. „Su kõht rahuneb maha, kui süüa saab. Ja vett joo, palju jaksad, olgu see magus või mitte.” Arlen noogutas ja sõi peagi isukalt, tühjendades kähku kausi.

„On seda veel?” küsis mees ning Renna võpatas. Ta oli nii innukalt mehe söömist jälginud, et polnud oma toitu puudutanudki.

„Võta minu ports.” Ta libistas kausi mehe ette ja võttis Arleni tühja kausi. „Ma toon endale uue.” Tagasi lauda istudes nägi ta rõõmuga, et mehe teinegi portsjon on otsas.

„Kas hakkas parem?” küsis ta.

„Inimese tunne tuli,” ütles Arlen, suunurka siginemas tilluke naeratus. „Seda pole enam kaua olnud.”

„Me võime ju päevakese puhata,” arvas Renna. „Öösel ammutad jälle jõudu.

Arlen raputas pead. „Meil on täna pikk matk ees, Ren. Pärastlõunal teeme ühe peatuse ja edasi kiirustame Päästjavälule.”

„Mis peatuse?” küsis Renna.

Sädelus silmis, naeratas Arlen taas, sedakorda laiemalt. „Tahan sulle nagu kord ja kohus kihlakingi valida.”

Kui nad mööda sõnumitoojate maanteed läksid, marssis Arlen hoogsate sammudega. Mõne tunni pärast nägi Renna, et ta kipub väsima, aga mees keeldus jonnakalt ratsutamast.

„Varjutants vajab puhkust minust rohkem,” ütles ta.

Keskpäev oli ammugi möödas, kui nad teelahkmele jõudsid ja Arlen valis vähemkäidud tee, mis väikese hobuserajana kõnnumaa künklikele tasandikele kulges.

„Mis sinnakanti jääb?” küsis Renna.

„Üks talunik, keda tunnen,” vastas Arlen. „Ta võlgneb mulle teene.” Renna ootas selgitust, aga seda ei pakutud.

Nad kõndisid tubli tunni, kuni talu paistma hakkas. Oli kolm küünitaolist hoonet, igaühel omaenda loitsumärgid lisaks postidele, mis ümbritsesid jooksutarandikku ja õue. Lagedad karjamaad olid samuti loitsudega kaitstud.

Lähima küüni katusele ilmus poiss, lühike vinnastatud vibu käes ja sihtides neid sellega.

„Kes tuleb?” hõikas ta.

Renna tõmbus poissi märgates küüru, valmis vasakule või paremale põikama, kui too peaks noole lendu laskma. Ta pigistas isa noa tuttavat luust käepidet, ehkki siin polnud sellest kasu. Ta oli Harl Parkseppa vihanud, kuid tundis end alati julgelt, puudutades nuga, millega oli Harli tapnud.

Arlen käitus muretult ja hõikas poissi. „Keegi, kes võib kahetseda, et ei lubanud puudeemonil sind nahka pista, Nik Hobusekasvataja, kui sa vibu ära ei pane ja oma papat ei kutsu.”

„Sõnumitooja!” hüüatas Nik, langetas vibu ja lehvitas. „Mamma! Papa! Sõnumitooja tuli ja tal on Varjutants kaasas!”

Poiss libises ülal veranda katusele, hüpates servalt hõlpsasti maha. Ta lippas aeda ja katkus maast paar porgandit, rutates seejärel nende juurde ja vahtides imetlevalt Varjutantsu. „Ta on kasvanud küünisuuruseks!”

Ta nihkus võimsale täkule ettevaatlikult ligemale, käsi porganditega välja sirutatud. „Rahu, sõbrake, see olen mina, Nik. Sa ju mäletad, eks?” Varjutants võttis porgandid hirnatades vastu, aga poiss püsis pingul, plagamiseks valmis.

Tema ebalus oli Rennale arusaamatu. Kui poiss Varjutantsu tundis, pidi ta teadma, et see hobune on leebemast leebema loomuga. „Ta ei äiga sulle kabjaga ega hammusta sind, poisu.”

Nik pööras ringi ja tahtis juba midagi öelda, kuid vakatas poolelt sõnalt, pannes Rennat esimest korda tähele. Tema pilk õgis Renna keha ja neiu polnud kindel, kas vahitakse mustjuurega tehtud loitsumärke või ihu, millele need on maalitud. Tal oli üsna ükskõik, mida poiss näeb, aga see oli ebaviisakas ning ta asetas käed puusa ja jõllitas Niki vihaselt, et viimasele kombeid meelde tuletada. Poiss võpatas ja keeras silmad kõrvale nii kähku, et Renna surus maha naerupahvaka.

Ägedalt punastades pöördus Nik Arleni poole. „Sa taltsutasid ta?”

Arlen naeris. „Mitte just päriselt. Varjutants on ikka maailma tigedaim hobune, kuid nüüd pureb ja põtkab ta üksnes maa-aluseid.”

Nende selja tagant kõlas tasane vile ning Renna pööras kannal ümber. Mõtlemata leidis ta käsi jälle noapideme. Ta võttis käe kiiresti ära, lootes, et keegi ei märganud.

Ja mina tahtsin noorele Nikile kombeid õpetada.

Mees, kes neile lähenes, ei näidanud välja, et oleks seda märganud. Sarnaselt poisiga jätkus tal alguses silmi vaid hobusele. Ta lähenes rahulikult, andes Varjutantsule aega oma kohaloluga harjuda. Täkk norsatas ja kaapis pisut maad, aga lubas mehel end puudutada.

„Ta on tõesti kasvanud,” lausus mees, silitades kätega Varjutantsu raskeid külgi. Mees oli pikka kasvu ja sihvakas, tiheda lühikeseks lõigatud habemega. Pruunid juuksed olid pikad ja kuklas patsi seotud. „Ta on oma sigitajast vähemalt kaks käelaiust kõrgem ja vanast Kivisajust suuremat hobust pole ma näinud.” Ta kergitas täku üht jalga. „Siiski kuluks talle rautamine ära.”

Mees heitis neile lõpuks pilgu, ja nagu poisilgi, uitasid ta silmad üle Renna, uurides piigat otsekui hobust. Renna kurku tõusis vaikne urin ja mees võpatas, kui tema pilk viimaks Renna pilguga kohtus, nähes neiu pahast põrnitsust.

Arlen astus vahele. „Ta ainult vaatab, Ren,” pomises Arlen. „Need on head inimesed.”

Renna surus hambad kokku. Talle küll ei meeldinud seda tunnistada, aga Arlenil oli õigus, et võlujõud mõjub inimesele isegi päevaajal. Renna kippus nüüd kergesti ägestuma. Ta hingas sügavalt sisse ja viha taandus.

Arlen noogutas ja kõnetas talunikku. „Renna Parksepp, nemad on Jon Hobusekasvataja ja tema poeg Nik. Jon taltsutab ja ristab metsikuid Angiers’ mustange.”

„Õigemini püüab ja ristab,” ütles Jon, pakkudes vabandaval ilmel kätt. „Pole hõlpus taltsutada kedagi, kes võib põlludeemoni surnuks trampida ja armutus öös kõigi teiste eest minema joosta.” Renna võttis käe vastu, ent lasi ruttu lahti, kui mees tema pigistuse peale nägu krimpsutas.

„Vahel ma tean, mis tunne neil on,” pomises Renna.

Jon noogutas Varjutantsu poole. „Näiteks see seal. Ma püüdsin ta kinni vähem kui pooleaastase varsana. Arvasin, et nii noorest loomast suudan metsikuse kindlasti välja juurida, aga tema ei lubanud end lõõga panna ja põgenes küünist mitu korda.”

„Armutu öö on karm paik,” ütles Arlen. „Pool aastat looduses deemonitega on terve igavik.”

Jon noogutas. „Ma ei uskunud, et sinagi ta taltsutad.”

„Ei taltsutanud,” vastas Arlen. „Viisin ta hoopis tagasi sinna, kuhu ta kuulub.”

„Ometi lepib ta praegu sadula ja päitsetega,” nentis Jon, „kuid see ei tohiks mind vist üllatada. Tookord olid sa vaid hull tätoveeringutega sõnumitooja, kes aitas mu poega. Nüüd räägitakse, et sa oled Päästja ise!”

„Seda ma pole,” ütles Arlen. „Olen Arlen Põldaja Ojaäärselt ja vahel on mul söakust rohkem kui mõistust, muud midagi.”

„Sul on siis ikkagi nimi,” sõnas talumajast väljunud naisterahvas. Tal oli ränga tööga harjunud naise ilutu, kuid tarmukas olek. Ta kandis meesterõivaid: pika säärega nahksaapaid, pükse ja vesti all lihtsat valget pluusi. Tema juuksed olid pruunid ja patsis nagu Jonilgi.

„Ära pane poisse tähele,” tervitas ta Rennat. „Ega nad peale hobuste eriti muust ei kõnele. Mina olen Glyn.”

„Renna.” Temaga käepigistuse vahetanud, surus Renna sõrmed rusikasse, kui naine Arlenit embas. Oli see võlujõud, mille tõttu ta ärritus, kui mõni teine naine juhtus Arlenit puudutama?

„Rõõm sind jälle näha, sõnumitooja. Kas jääd õhtusöögile?”

Arlen noogutas ja esimest korda nägi Renna teda kellelegi südamlikult naeratamas. „Meeleldi.”

„Mis sind meie kanti toob?” küsis Jon. „Pakun, et mitte ainult rautamine.”

Arlen noogutas. „Ma vajan veel üht hobust. Mära, kellega Varjutantsu ristata.”

Ta vaatas Rennale otsa ja naeratas neiule poole suuga. „Plaanin pere rajada.”

Mack Päikseaasa, kes elas Renna isataluga ühe maantee ääres, oli olnud hobusearetaja. Kui ema veel elas, külastas Renna seda talu tihti. Jon Hobusekasvataja omast oli see tublisti väiksem, aga asjad käisid enam-vähem samamoodi. Varjutantsu rautamisele viinud, juhatas Jon neid suure karjaaiaga piiratud välja poole, kus tosinad hobused sõid rohtu sadulas sulaste ja haukuvate koerte valvsate pilkude all. Teel möödusid nad paksudest rasketest tarandikest, mis olid Varjutantsulegi liiga kõrged, et sealt päevavalgel üle hüpata, ja mida kasutati harjutusteks ning haigete loomade eraldamiseks.

Ühes tarandikus nägi Renna omaette sörkimas tohutut musta täkku, keda jälgisid kaks murelikku sulast, piitsad löögivalmis. Ta seisatas järsult.

„Jaa, see on vana Kivisadu,” ütles Jon. „Varjutantsu sigitaja. Püüdsin ta tasandikul kinni koos poole tosina mära ja noore Varjutantsuga. Me kutsume teda Kivisajuks, sest kui meil õnnestus ta viimaks tarandikku ajada, oleksime nagu läbi teinud kivirahe.

Igavene jonnipunn keeldub töötamast, aga kui talle voli anda, taob ta kapjadega öö otsa küüniseina auke. Tige kui deemon ja liigagi nutikas. Linna hobusearetajad räägivad, et mustangid on rumalad, sest ei kuula käsku, kuid ei maksa neid uskuda. Mustangid on omal kombel targad. Küllalt targad, et armutus öös ellu jääda, mida ei saa väita enamiku inimeste kohta. Kivisadu armastas maha visata kõik, kes üritasid talle selga ronida, ja neid mutta sõtkuda. Kui kontide tohterdamisest tüdisime, tõime ta paaritusaedikusse.”

Renna vaatles kaunist looma sügava kurbusega. Tasandikel kapates olid sa kuningas, aga siin jooksutatakse sind aedikus ringiratast ja sunnitakse päev läbi märasid kargama. Ta surus maha kiusatuse otsemaid värava juurde sammuda ja hobune vabaks lasta.

„Sälge on tänavu suvel palju,” jätkas Jon, kui nad väljale jõudsid. „Märavalik on lai.”

„Sina otsustad, Ren,” ütles Arlen. „Keda vaid soovid.”

Renna uuris karja. Esmapilgul ei erinenud Joni hobused kuigivõrd Macki omadest, kuid lähemale minnes ja nende mõõtmeid taibates läksid tal silmad pärani. Sälud paistsid märade kõrval noorukesed, aga olid suuremad mõnestki Macki peetud täkust. Muist Joni varssasid olid parajad täiskasvanud meestele ratsutamiseks ja nõrku loomi polnud. Deemonid olid hävitanud kõik sugupuud peale tugevaimate, nõnda jäidki alles hiiglased, saledad ja tumeda karvaga.

Tugeva välimusega noori märasid oli ohtralt, kuid Renna pilku püüdis hoopis üks täiskasvanud mära, kes seisis karjast eemal. Selle mära karv oli pruuni-mustalaiguline ning ta oli teistest käelaiuse jagu kõrgem. Ta jättis tõreda mulje, koguni teised hobused käisid temast kaarega mööda.

„Kuidas oleks sellega seal?” küsis Renna osutades.

Jon uratas. „Sul on hea silm, tüdruk. Enamasti ei osata tema inetust karvast mööda vaadata. See on Tuulispask. Ma püüdsin ta mullu suvel, veidi enne kõige hullemat tormi, mida olen iial näinud. Paljudest täkkudestki tugevam ja vaevalt viis aastat vana, põgeneda püüdnud tihemini, kui jõuan kokku lugeda. Kui talle ohelikuga ligi minna – öö võtku, kui talle üldse ligi minna –, läheb ta kohe marru. Hammustas isegi vana Kivisadu, kui ma nad paaritusaedikusse panin, et näha, kas klapivad.”

„Ohelikku pole tarvis,” ütles Renna, hüppas üle aia ja seadis sammud väljale.

„Usu mind, see hobune on ohtlik,” hõikas Jon talle järele. „Oled sa ikka kindel, mida teed?” Renna viipas tõrjuvalt käega ega heitnud Jonile pilkugi.

Tuulispask ei taganenud, kui Renna lähenes. See oli hea. Pealtnäha ei teinud mära temast välja, aga selle järgi, kuidas hobune kõrvu kikitas, oli Renna veendunud, et talle pööratakse täit tähelepanu.

Ta laiutas tühje käsi. „Mul ei ole ohelikku. Ega mulle endalegi meeldiks oheliku otsas, nii ei nõua ma seda ka sinult.”

Tuulispask lasi ta ligemale, ent kui Renna käe sirutas, et hobuse kaela patsutada, tegi loom vilka liigutuse ja võimsad hambad laksatasid. Renna jõudis vaevu sõrmed ära tõmmata, muidu oleks need tal küljest hammustatud.

„Seda polnud küll vaja!” nähvas Renna, andes märale nina pihta kõva vopsu. Löögi peale läks Tuulispask metsikuks, ajas end tagajalgadele ja vehkis kapjadega, kuid Renna oli valmis. Mitu kuud deemonite küttimist ja nende võlujõu imamist olid muutnud ta tugevamaks ja kärmemaks, kui ta oleks osanud unistadagi, ning nüüd hoogu sattudes tundis ta kätes-jalgades uut laadi kihelust, öise väe mekki päikese all.

Renna kummardus nagu vili tuules, kuuldes vuhinat, kui põtkivad kabjad mõne tolli kaugusel õhku tabasid. Üha uuesti katsus leilis mära teda lömastada. Võimsad hoobid. Ja väledad. Sellised võisid murda põlludeemoni selgroo.

Aga Renna liikus sujuvalt ja voolavalt otsekui tantsides ega saanud pihta. See kestis natuke aega ning ta hakkas juba kahtlema, kumb enne järele annab. Uus vägi ta ihuliikmetes oli ainult murdosa öös kogetust. Hobune paistis väsimatu.

Ent lõpuks perutas Tuulispask juba loiumalt, pinguldades pagemiseks lihased. Renna tõttas juurde, enne kui mära oleks minema kapanud, krabas laka pihku ja viskus hobuse paljale turjale.

Kui Tuulispask oli varem sõge, siis nüüd tema raev kolmekordistus. Ta võitles nime vääriliselt, kargles ja väänles õhus, lõi takka üles ja galopeeris ringiratast, proovides Rennat maha visata.

Aga istuma pääsenud Renna ei kavatsenud loobuda. Neiu põimis käed hobuse kurgu alla, mis oli nii jäme, et ta ulatus vaevu kätega oma randmetest haarama. Kui see oli tehtud, muutus võimas kael kogu tema maailmaks, tema ainsaks vastaseks. Millelgi muul polnud tähtsust.

Ta kogus kokku väiksemadki jõuvarud ning hakkas pitsitama.

See tundus kestvat igavesti, kuid viimaks rahunes Tuulispask tasapisi. Hobune ei löönud enam takka üles, vaid kihutas karjamaal ringi, koeri hullutades ja teisi hobuseid põgenema sundides.

Renna jätkas pitsitamist, pikkamisi ja kindlalt, ning varsti vaibus kihutamine tõrksaks sörgiks. Renna naeratas. Tõrksus oli hea.

Renna laskis käed Tuulispasa kaela ümbert lahti, võttis mõlema peoga lakast ja tiris ägedalt vasakule. Ta naeris valjusti, kui Tuulispask kuulekalt pööras. Põlvedega hobuse külgi ja käega lakka pigistades tõmbas Renna noa ja laksas tera lapiku küljega hobuse laudjale. „Nõõ!”

Tuulispask sööstis edasi, pistes taas kihutama. Renna torkas noa tuppe ja krabas lakast kahe käega kinni. Väike sakutus sinna-tänna oleks hobust pöörama sundinud, aga Renna ei kiskunud looma pead, juubeldades, kuni tuul pillutas ta pikka patsi ja hobuse jõuline galopp raputas konte.

Renna kummardus Tuulispasa kõrva äärde. „Sa kuulud öösse, tüdruk. Ma ei lase sul lõpetada Kivisaju kombel. Tõotan sulle.”

Renna juhtis ta tagasi piirdeaia juurde, kus ootasid Arlen ja ülejäänud, ning peatus seal.

„Valik on seega tehtud?” küsis Arlen. „Tuulispask?”

Renna noogutas. „Kuid nime vahetame ära. Saagu tema nimeks Tõotus.”

Õhtusöök hobusekasvatajate talus oli perekondlik sündmus ning see perekond laienes kõigile sulastele ja pesutüdrukutele, kokku üle kolmekümne inimese. Isegi mõned koerad pikutasid koja seinte ääres asemeil, valmis toidupalakeste poole sööstma. Renna ja Arlen istusid Joni, Glyni ja Niki kõrval, söögipoolise ning vee- ja õllekarahvinide all lookas pika pukkjalgadel laua otsas.

Jon luges palve Loojale ja Renna nägi, et osa sulaseid vahib Arleni loitsumärkidega nägu. Tema terased kõrvad kuulsid koguni üle Joni hääle, kuidas laua ümber sosistati sõna „Päästja”. Tahtmatult silitasid tema sõrmed noa siledat luust käepidet.

Jon lõpetas palve ja ajas selja sirgu. „Teie kohta ma ei tea, rahvas, aga minul on kange nälg! Saatke ringi käima.” Liikumatu lauaseltskond ärkaski ellu, kolmkümmend õhtustajat asusid vilunud osavusega üksteisele ulatama lihavaagnaid, köögiviljakausse, leivakannikaid ja kastmekanne.

Igaüks täitis oma taldriku, nad naersid ja vestlesid süües, kuni päike väljas looja läks. Inimesed piilusid aina Arleni poole, tema aga teeskles, et ei pane tähele, ja tõstis endale kolm korda ette. Ent vaevalt olid taldrikud ära viidud ja piibud süüdatud, kui ta juba püsti kargas.

„Õhtusöök oli maitsev nagu ikka, Glyn, kuid meil on aeg lahkuda.”

„Rumal jutt,” ütles Glyn. „Õues on pilkane pimedus. Meil on ruumi küllalt, et saaksite siin magada.”

„Aitüma kutsumast,” vastas Arlen, „aga meil Reniga on täna öösel pikk maa minna.”

Glyn kortsutas kulmu, kuid noogutas siiski. „Lasen tüdrukutel teile teemoona pakkida. Looja ise teab, mis teil sadulakottides süüa on.” Ta tõusis ja seadis sammud kööki.

Arlen pistis käe rüüpõue, ulatades Jonile kukrukese müntidega. „Tõotuse eest.”

Jon raputas pead. „Sinult siin raha ei küsita, sõnumitooja. Mitte pärast seda, mida sa mu omaste heaks tegid. Lisaks mu pojale aitavad sinu kingitud loitsumärkidega nooled kõigil öös palju paremini magada.”

Aga Arlen ei jätnud. „Rasked ajad on tulekul, Jon. Rizoni põgenikud tulvavad põhja poole ja ära arva, et sõda viimaks siia ei jõua. Krasialased ihuvad hammast Milnile ja muulegi, ja ei maksa loota, et maa-alused inimeste vastupanusse hästi suhtuvad. Öösiti on nad suurte hulkadena liikvel, eriti kuu kahanemise aegu.”

Ta surus kukrukese Jonile pihku. „Kulda on mul piisavalt. Ma suudan ausalt maksta selle eest, mida võtan. Jätan teile ka paar loitsumärkidega oda. Kui olete nutikad, lasete oma sepapoistel ja loitsutundjatel neid jäljendada ning valmistate igaühele sellise.”

Renna asetas käe ta käsivarrele ja otsa vaadates nägi Arlen neiu paluvat pilku. „Võta Kivisadu kaasa. Pole õige teda nõnda luku taga hoida. Tema koht on öös.”

„Ei vaidle vastu,” ütles Arlen, „kuid me peame kiiresti läbima pika tee ja meil pole mahti veel üht metsikut mustangi endaga Päästjavälule vedada.” Ta heitis pilgu Jonile, lugedes välja lisamündid. „Kas sa saad ta meile järele toimetada?”

„Võlgnen sulle seda ja rohkemgi,” lausus Jon, „aga ma ei või sulaseid niisuguse reisiga ohtu seada. Kivisadu tõmbab küllap oma vaia maast ja põtkib loitsuringid sassi kohe, kui nad laagrisse jäävad.”

Arlen noogutas. „Kui Päästjavälule jõuan, saadan puuraidurid teda ära tooma. Nemad suudavad kindlasti säärast hiiglakasvu hobust talitseda.”

Nad lausa lendasid nüüd mööda maanteed. Varjutants oli sunnitud hoogu tagasi hoidma, et Tõotust järele oodata, aga Renna teadis, et see on vaid aja küsimus.

„Kui ma olen su loitsudega varustanud,” sosistas ta märale kõrva, „on tema see, kes püüab sinuga sammu pidada.”

Tõotusel olidki juba Arleni omaloitsitud rauad all, nagu ka Varjutantsul. Üks puudeemon astus maanteele ette ning Renna paiskas eluka võlujõu kärgatuse saatel pikali. Ta peatas ratsu, trampides õnnetul deemonil otsas ja naerdes, kui Tõotus kolli surnuks sõtkus ja esimest korda deemonite võluväge maitses. Mära kihutas piki teed Varjutantsule kannule, vähendades vahemaad uue innuga.

Veidi enne koitu lõid nad laagri üles. „Jää hobuste juurde,” ütles Arlen. „Mul on vaja natuke jõudu taastada.” Ta kadus hämarusse.

Renna andis talle mõne hingetõmbe jagu aega eemalduda ja läks siis ka ise jahile. Üsna laagri lähedal märkas ta luuramas üht põlludeemonit ning asus näitlema endise Renna tobedat kohmakust, hingeldades ja hirmust halisedes.

Deemon lõrises ja tormas kallale, kuid Renna oli valmis ja heitis vastase sharusahk’i-võttega maapinnale. Tema sõrmenukkidele olid maalitud võimsad loitsud ning ta kolkis peletist pähe, kuni see ei liigutanud enam.

Ta tõmbas noa ega vaevunud täna deemoni liha küpsetama, vaid sõi niisama, lürpides musta verd ahnelt justkui Glyni kastet. Maitse oli veel jälgim, ent mälestus päevastest võimetest päikese all ei lasknud Rennal öökima hakata.

Ta oli puhtaks kasitud ja uuesti laagris, närides haput lehte ja täksides Tõotuse kapjadesse loitsumärke, kui kuulis Arlenit tagasi pöördumas.

„Tal pole aimugi, mida ma tegin,” rääkis neiu Tõotusele. „Ta ei saa seda kuidagi teada. Ja kui saabki? Kihlatud või mitte, Arlen Põldaja ei kamanda mind.”

See oli tõsi, aga ta tundis end ikkagi valetajana.

Arleni ilmudes tõstis ta pea. Võluvägi kiirgas mehes nii eredalt, et teda vaadates kissitas Renna paratamatult silmi. Ta mõistis, miks teised meest Päästjaks peavad. Vahel säras Arlen Põldaja heledamalt kui Looja ise.