Читать книгу Päise päeva sõda - Peter V. Brett - Страница 6

Piki lagunevat sõnumitoojate maanteed kihutades jutlesid nad järgmisel päeval vähe. Arleni peakott oli päikesekaitseks tõstetud, aga Renna teadis, et see varjab ärevil ilmet.

Mis asjaajamisi on Arlenil Päästjavälul, et nendega on nii kibekiire?

Ta teadis, et siin on mängus üks naine. Leesha Paberivalmistaja. See nimi ei andnud talle asu. Esimesel korral, kui Renna proovis küsida, kes Leesha mehele on, põikles Arlen vastusest kõrvale, ent tookord polnud nad ka kihlatud ja Rennal polnud õigust peale käia.

Vist on aeg uuesti küsida, mõtles ta.

„Ettevaatust!” hüüatas Arlen, kui nad pöörasid ümber järsu käänaku. Otse ees oli vanker põiki keset teed, paksud põõsad mõlemas küljes muutsid sellest mööda ratsutamise võimatuks. Renna põlved kaevusid Tõotuse külgedesse, ta tiris kõvasti mära lakka. Tohutu hobune ajas end tagajalgadele, hirnus ja vehkis metsikult kapjadega ning Renna oleks äärepealt maha kukkunud. Arlen jälgis teda lõbustatult Varjutantsu seljast, kes oli juba kartmatult seisma jäänud.

„Ma lubasin, et ei pane sind oheliku otsa,” ütles Renna, kui mära viimaks rahunes. „Sadulast ei rääkinud ma sõnagi. Nii et mõtle järele.” Tõotus norsatas.

„Ahoi, hingekarjane! Meil kuluks abi ära,” hõikas keegi hallhabe, lehvitades neile kulunud ja lömmis mütsiga. Tema ja veel üks mees seisid vankri taga ning lükkasid, kuna ette rakendatud kondine kronu tõmbas.

„Jäta see minu hooleks, Ren,” pomises Arlen, minnes Varjutantsuga kõrvalt liikvele. „Mis juhtus?” hõikas ta.

Mees tuli nende juurde, võttes taas mütsi peast, et määrdunud käeseljaga laubalt higi pühkida. Juuksed ja habe olid valdavalt hallid, näo sügavaid kurde viirutas pori. „Jäime sellesse vastikusse mutta kinni. Ehk laenaksite natukeseks üht oma suurt hobust, et meid välja sikutada?”

„Vabandust, me ei saa aidata,” ütles Arlen pilguga ümbrust uurides.

Mees ajas silmad pungi. „Mis mõttes ei saa aidata? Mis hingekarjane te sihuke olete?”

Renna vaatas Arlenile otsa, üllatunud, et mees käitub hädas hallhabemega nii ebaviisakalt. „Varjutants tõmbaks nad vaevata lahti.”

Arlen raputas pead. „Vanker ei ole mudas kinni, Ren. See on röövlite igivana nipp.” Ta turtsatas. „Poleks arvanudki, et seda veel kasutatakse.”

„Röövlid? Ausalt?” Renna vaatas uuesti ringi, sedapuhku öösilmadega. Tema ja Arlen olid võõras kolkas lõksus, päevavalgel, kui nad olid kõige nõrgemad. Muda ei ulatunud meestele isegi pahkluuni ning põõsastes kahel pool teed võis hõlpsasti varjuda veel mehi. Tema sõrmed nihkusid noale, kuid Arlen viipas käega ja ta jättis selle tuppe.

„Deemonid öös on halvad küllalt,” kuulutas Arlen. „Ja nüüd kimbutavad inimesed üksteist päise päeva ajal.”

„Naeruväärt!” hüüdis hallhabe, aga taganes juba, ja Renna nägi tema pilgus valet nii selgelt, et imestas, miks polnud seda enne märganud. Et päevaasukad, koguni vanad inimesed võivad olla sama halvad kui deemonid, polnud talle mingi uudis. Harl oli olnud hallpea, nagu ka Raddock Seadusemees.

Vankri juures seisnud mees kadus korraks silmist ning hoidis jälle nähtavale ilmudes käes ambu. Kaks meest tulid põõsastest, sihtides neid vinnas jahivibudega. Nende selja taha käänakule astus veel kolm meest odadega, tõkestades põgenemistee. Kõik olid kõhnad, tumedate kottis silmaalustega ja narmendavate paigatud riietega.

Ainult hallhabe oli relvastamata. „Ma ei taha kellelegi viga, hingekarjane,” ütles ta mütsi uuesti pähe pannes, „kuid ajad on halastamatud ja teil on kaasas hirmus raske koorem hingekarjase ja tema …” Ta kissitas Renna poole. Neiule langevad varjulaigud peitsid loitsumärke ihul, aga riiete julge lõige oli hästi näha. Ammuga mees vilistas tasakesi ja lähenes, et paremini vahtida.

„Ära mitte mõtlegi, Donn,” ähvardas hallhabe ja ammumees taltus.

Hallhabeme pilk vilksas uuesti Arlenile. „Igatahes huvitavad meid teie toit, tekid ja arstimid, uhketest hobustest rääkimata.”

Renna pigistas nuga, kuid Arlen mühatas vaid naerda. „Uskuge, neid hobuseid te küll ei soovi.”

„Ära tule mind õpetama, hingekarjane,” nähvas hallhabe. „Looja hülgas meid ammugi. Kobige nüüd hobustelt või minu mehed lasevad teid auklikuks.”

Arlen hüppas sedamaid Varjutantsu seljast. Renna ei näinudki õieti teda liikumas, kui ta hallhabeme juurde sööstis, tollel sharusahk’i-võttega kõrist haaras ning vanamehe enda ja vibuküttide vahele sättis.

„Nagu sa ütlesid,” lausus Arlen, „ei taha minagi kellelegi viga. Tahan lihtsalt rahus minna. Nii et käsi oma meestel …”

Teda katkestati, kui üks vibukütt noole lendu laskis. Renna ahhetas, kuid Arlen napsas noole õhust, nagu mõni nobenäpp napsab kärbse.

„See oleks tabanud sind, mitte mind,” tähendas Arlen, tõstes noole hallhabeme nina alla. Ta viskas selle käest.

„Maapõu võtku, Brice!” karjus hallhabe. „Kas sa üritad mind tappa?!”

„Vabandust!” hüüdis Brice. „Sõrm vääratas!”

„Või vääratas,” pomises hallhabe. „Looja aidaku meid.”

Kuni tähelepanu püsis vibukütil, kasutas üks odamees juhust vaikselt Arleni selja taha hiilida. Päevaasukate mõõdupuu järgi hiilis ta osavalt, aga Renna ei hõiganud hoiatuseks. Ta nägi ainuüksi Arleni seisangust, et too on mehe tulekust teadlik. Ja koguni ootab seda.

Samal hetkel kui odamees ründas, lükkas Arlen hallhabeme eemale. Mees haakis oda põiki üle Arleni pea, kavatsedes teda varrega kägistada. Arlen kahmas varrest kinni ja kummardus nõksatusega, kasutades mehe hoogu tema vastu ära ja paisates ta üle kaela raskelt selili. Oda käes, asetas Arlen jala mehe rinnale ja kõõritas ülejäänuid.

Rüseluses oli tema peakott kuklasse langenud ning meeste suu vajus vaatepilti nähes ammuli. „Maalingutega Mees,” ütles Brice ja kõik röövlid hakkasid isekeskis pobisema.

Viivu pärast kogus hallhabe end. „Ah sina oled too, keda kõik Päästjaks nimetavad.” Ta vidutas silmi. „Mulle sa küll Päästja muljet ei jäta.”

„Ma pole väitnudki, et seda olen,” vastas Arlen. „Minu nimi on Arlen Põldaja Ojaäärselt ja ma piitsutan läbi igaühe, kes ei hakka kiiremas korras sõbralikult käituma.”

Hallhabe heitis pilgu talle, seejärel ümberringi oma meestele. Ta viipas käega ja nad tõstsid relvad, silmitsedes Arlenit, kes jõllitas neid vihaselt, nagu Renna ema oli pragamise eel jõllitanud pahanduselt tabatud tütreid.

Hallhabegi ei kannatanud seda põrnitsust kaua välja. Ta pühkis taas parkunud laupa, muljudes mütsi peos. „Ma ei kavatse vabandust paluda,” ütles ta. „Mul on suud toita ja inimesed, kes vajaksid viisakat peavarju. Olen teinud mõndagi, mille üle ma uhkust ei tunne, aga mitte ahnusest ega õelusest. Inimene unustab end, kui ta on tükk aega teel olnud ja tal pole kuhugi minna.”

Arlen noogutas. „Kõlab tuttavalt. Kuidas su nimi on?”

„Varley Kaeratera,” kostis hallhabe.

Arlen noogutas liignime kuuldes. „Te olete siis Kaeratera külast? Rizoni kindlusest kolme päevatee kaugusel põhjas, Kollastest Viljaaedadest mööda?”

Varley silmad läksid pärani ja ta noogutas. „Te olete oma külast kaugel, Varley,” ütles Arlen. „Kui kaua te juba rändate?”

„Varsti kolmveerand aastat. Sestsaadik kui krasialased vallutasid Rizoni kindluse,” kurtis Varley. „Teadsime, et järgmiseks võtavad kõrberotid meid ette, seega käskisin inimestel kokku korjata kogu vara ja kohe teele asuda.”

„Sina oled külavanem?” küsis Arlen.

Varley naeris. „Ma olin hingekarjane.” Ta kehitas õlgu. „Mingis mõttes olen vist tänini, kuigi viimasel ajal on mul kahtlusi, kas ülalt keegi meid üldse jälgib.”

„Samuti tuttav tunne,” ütles Arlen.

„Terve Kaeratera küla lahkus üheskoos,” jätkas Varley. „Kuuesajakesi. Meil olid taimetundjad, loitsutundjad, erruläinud sõnumitoojagi teejuhiks. Külluses moona. Tõesõna, alguses oli meil rohkem, kui jaksasime kanda. Aga see muutus kähku.”

„Nagu alati,” ütles Arlen.

„Kõrberotid tulid ruttu,” jutustas Varley, „ja nende maakuulajad olid igal pool. Põgenedes kaotasime hulga inimesi ja talv võttis veel hulga. Lõpuks jätsid krasialased tagaajamise, kuid Laktonini oli meil hirm nahas.”

„Aga Laktonist aeti teid ära,” oletas Arlen.

Varley vangutas pead. „Selleks ajaks nägime juba veidi räsitud välja. Inimesed pöörasid natukeseks pilgu kõrvale, kui nädalakese söötis põllul laagris olime või kohalikust tiigist kala püüdsime, kuid mitte keegi ei soovinud oma asulasse viitsadat uut elanikku. Tavaliselt süüdistati meid varastamises ja enne kui arugi saime, tuli terve asula roopide ja hangudega meid minema kihutama.

Edasi läksime Päästjavälule, kus rizonlasi on vastu võetud tuhandete kaupa, aga seal näris rahvas kõhutäiteks puukoort ja tuhnis maast putukaid, pealegi kondasid põgenikelaagrites puuraidurid, otsides vabatahtlikke, kes armutus öös tapleksid. Mõned meist kaotasid krasialastele kõik, ja nemad kutsuvad meid deemonitega võitlema? Kedagi ei jääks ju järele.”

„Ja nõnda asusite teele põhja,” nentis Arlen.

Varley kehitas õlgu. „Tundus mõistlik suund. Minu hoole all oli ikka veel pea kolmsada inimest. Päästjavälult anti meile paar loitsumärkidega oda ja muud abi. Taluvainul ei oldud nii lahked ja Angiers’ kindluse tõprad keerasid meile odad vastu. Kuulsime, et Jõesilla kandis leidub tööd, aga polnud seal midagi etemat. Tihkelt täis. Nüüd oleme siin, sest mujal pole meil kohta.”

„Näidake mulle oma laagrit,” ütles Arlen. Röövel vaatas talle hetke otsa, noogutas siis ja pöördus meeste poole. Kohe läks vanker mudast liikvele ning varsti lahkuti maanteelt kitsale puudevahelisele rajale. Arlen tuli hobuselt maha, talutades Varjutantsu ratsmeid pidi. Renna järgis tema eeskuju, asetades käe juhatuseks Tõotuse tugevale kaelale. Mära trampis jalgu ja korskas, kui mehed lähedale juhtusid, ent Renna puudutusega oli ta harjumas.

Kulus üle tunni, kuni Kaeraterade maanteest kaugele peidetud laager paistma hakkas. Renna silmad läksid pärani, nähes kohmakalt lapitud telkide ja kinniste vankrite räbaldunud kogumit, kus levis higi ja inimväljaheidete lehk. Siia oli kogunenud ehk umbes kakssada hinge. Varley narmendavad mehed olid teistega võrreldes veel heas seisukorras.

Naised, lapsed ja vanurid komberdasid laagris ringi, vaevatud, räpased ja pooleldi näljas. Paljud olid sidemeis ning enamikul jalad kaltsudesse mässitud. Kõik töötasid: julgestasid loitsudega ja toestasid armetuid kiivas peavarje, segasid pottides leent, kuivatasid pesu ja kaapisid nõusid, korjasid hagu, valmistasid loitsuposte, hoolitsesid lahjade pudulojuste eest. Puhkasid vaid haiged ja haavatud, keda majutas kehvasti kokku klopsitud varjualune. Nende valuoiged kostsid valjusti üle laagri.

Jäiga hoiakuga Arlen juhtis Varjutantsu laagrist läbi, vahtides inimeste ekslevaid väsinud pilke. Tema loitsumärkidega nägu nähes nad võpatasid ja sosistasid isekeskis, aga mitte keegi ei söandanud talle läheneda, kui ta möödus.

Nad jõudsid haigete varjualuseni ja vaatepilt ajas Rennat iiveldama nagu deemoniliha. Ligi kaks tosinat inimest lamas kitsastel naridel, veriste sidemetega kaetud, räpased ja haisvad. Kaks ravialust olid end täis lasknud, kolmas oma oksega koos. Paranemislootust ei andnud ükski.

Keegi vintsutatud naisterahvas üritas tulutult haigete eest hoolt kanda. Tema hallid juuksed olid krunni seotud ning kleenuke nägu kipras. Kulunud kleidil ei kandnud ta taskutega põlle.

„Looja, neil pole õiget taimetundjatki,” sosistas Arlen.

„Minu naine Evey,” uratas Varley. „Ta ei ole taimetundja, aga täidab hädalistele seda ametit.” Kui Evey pilgu tõstis, läksid ta silmad Arleni ja Renna loitsumärkidega ihu nähes jahmunult pärani.

Arlen käis oma sadulakoti juures ja tõi taimepauna. „Ma valdan pisut taimetundja kunsti, eriti mis puutub maa-aluste tekitatud haavadesse. Kui tohib, aitaksin meeleldi.”

Evey langes põlvili. „Palun, Päästja! Me teeme kõik, mis sa nõuad.”

Arleni kulmud tõmbusid vihahoos kokku. „Alustuseks võiksite lõpetada narrimängu!” nähvas ta. „Ma ei ole Päästja. Olen Arlen Põldaja Ojaäärselt ja tahan vaid jõudumööda aidata.”

Evey oli sellise moega, nagu oleks kõrvakiilu saanud. Tema kahvatud põsed lõid punetama ning ta tõusis kähku püsti. „Andestust … ei tea, mis mul hakkas …”

Arlen sirutas käe, pigistades ta õlga. „Pole vaja selgitada. Tean, mis luiskelugusid laulikud minust pajatavad. Aga ma kinnitan teile, et olen tavaline inimene. Õppisin lihtsalt ära mõned vana maailma nipid, mida tänapäeval ei mäletata.”

Evey noogutas, vaatas talle viimaks silma ja rahunes.

„Siit umbes kuuskümmend miili põhja pool on Koolnukaevu küla,” kõneles Arlen Varleyle. „Ma võin teile täpse kaardi joonistada, märkida sinna kohad, kus tee ääres laagrisse jääda.”

„Miks meid Koolnukaevul rohkem oodatakse kui mujal?” küsis Varley.

„Sest Koolnukaevul pole enam kedagi,” ütles Arlen. „Maa-alused pääsesid sisse, tapsid kõik mehed, naised ja lapsed. Aga meie tuleme just sealt ja puhastasime selle paiga. Ruumi on seal ehk vähevõitu, kuid uue elu alustamiseks on vajalik olemas. Ainult kaev sulgege tingimata kividega ja kaevake teine.”

Varley suu vajus ammuli. „Sa … kingid meile küla?”

Arlen noogutas. „Käisin seal vanasti tihti. See koht oli mulle kallis. Mulle meeldiks, kui sellest saaks jälle heade inimeste kodu.” Ta heitis Varleyle terava pilgu. „Niisuguste inimeste, kes ei harrasta röövimist.”

Varley paistis kahtlevat. „Kaanon õpetab: ära usalda seda, kes pakub hädatunnil, mida su süda ihkab.”

Arlen muigas. „Looja hülgas teid, aga hingekarjane Varley ei unusta Kaanonit?”

Varley mühatas naerda. „Maailm on vastuoluline.”

„Koolnukaevul pole teil hullem kui siin,” ütles Arlen. „Teie loitsumärgid on nõrgad. Juba mööda minnes hakkas see silma.”

Varley noogutas ja sülitas. „Mul pole loitsutundja õpilastki, kes ei lamaks haigevoodis. Rahvas kaitseb vankreid ja telke ise, kuidas oskab.”

Arlen noogutas Rennale. „See siin on Renna Parksepp, minu tulevane. Ta on loitsumärkide alal kibe käsi. Tutvustage talle oma meestega laagrit. Vaadake, kas tal õnnestub äkki teie loitsuvõrku tugevdada.”

Evey kummardas Renna ees. „On tõeline õnnistus, et te meid aitate.”

Renna naeratas ja kahmas Arleni käsivarrest. „Vabandage meid hetkeks.” Ta pöördus ja vedas Arleni tagasi hobuste vahele.

„Mida sa õige korraldad, Arlen Põldaja?” nõudis ta. „Ma pidin lamenti lööma, et sa lubaksid mul omaenda tagumikule ise loitsumärgid maalida, nüüd aga usaldad mulle terve laagri loitsudega kaitsmise?”

Arlen heitis talle pilgu. „Kas sa arvad, et ei tule toime? Et sa ei vääri mu usaldust?”

Renna pani käed puusa. „Seda pole ma öelnud.”

„Mida me siis vaidleme?” küsis Arlen. „Valge aeg kulub ja sinul on tarvis need loitsumärgid kuidagi välja võluda. Kärgi inimestega ja peksa neile aru pähe, kui muidu ei saa, aga tee see ära. Võta mõned odad ja loitsitud nooled, et kõbusamatele laiali jagada.”

Renna pilgutas silmi. Varem oli talle elus usaldatud vaid lauda loitsumärkidega kaitsmine. Peale lehma lüpsmise ja õhtusöögi valmistamise polnud talle mingeid kohustusi antud. Nüüd usaldas Arlen teda kõhklematult, et ta oleks neile inimestele Selia Viljatu.

Armastan sind, Arlen Põldaja.

Renna taipas ruttu, et kaitse on kardetust veel viletsam. Laagri ümber ei olnud üldse õiget loitsuringi. Kaeratera küla rahvas oli end lagendikule sättinud, nagu ette juhtus, kõik vankrid, telgid ja varjualused kaitstud eraldi loitsumärkidega, mille tase oli ebaühtlane. Parimadki ajasid vaid vaevu asja ära.

„Kui palju inimesi te öösiti kaotate?” küsis ta.

Varley sülitas. „Liiga palju. Ja iga ööga üha rohkem.”

„Kui te samas kohas paigal püsite, läheb see ainult hullemaks,” ütles Renna. „Selline suur laager, õhus hirmu ja vere lõhn, meelitab maa-aluseid ligi nagu õunasüda sipelgaid.”

Varley neelatas. „Kõlab halvasti.”

„Noneh,” nõustus Renna. „Homme peate Koolnukaevu poole teele asuma, maksku mis maksab.” Ta seisatas ühe vankri ees, mida ümbritsesid maasse taotud loitsupostid.

„Neid poste leidub teil ohtralt,” ütles Renna.

Varley noogutas. „Meie loitsutundja valmistas need, enne kui maha murti. Varem piisas neist laagri ümbritsemiseks, aga osa läks kaotsi ja me ei suutnud neid asendada.”

Renna noogutas. „Palun kiskuge need kõik maast välja ja tooge lagendiku servale.” Ta osutas sõrmega. „Me paigutame suurimad vankrid ringikujuliselt ja asetame postid vahemikesse. Terve laager peab end tublisti koomale tõmbama, et sisse mahtuda.”

„Inimesed panevad pahaks, kui nende loitsude kallale minna,” arvas Varley.

Renna vaatas talle karmilt otsa. „Mind ei huvita, kas see neile või sulle meeldib, hallhabe. Kui sa ei taha täna öösel jälle rahvast kaotada, kuula päikeseloojanguni minu sõna.”

Varley puhmaskulmud kaardusid, ta võttis jälle mütsi peast ja mudis seda käes. „Hüva, heakene küll.”

„Mul on vaja värvi,” ütles Renna. „Ükspuha millist ja ohtralt, aga tume on parem. Ja postid olgu nii kõrged.” Ta näitas käega kõrgust maapinnast. „Nii palju, kui suudate hankida. Langetage puid, kui muud üle ei jää. Need peavad kestma seni, kuni jõuate Koolnukaevule.”

„Donn,” kamandas Varley. „Korja postid kokku. Kui keegi vastu vaidleb, saada minu juurde.” Donn noogutas, valis abilised ja tegi minekut. „Brice,” jätkas Varley. „Värv. Kohe.” Mees lahkus jooksuga ning Varley kõnetas ülejäänud salka. „Tehke poste juurde. Lõhkuda võib kõike.” Ta heitis Rennale äraootava pilgu.

„Vankrid tuleb paika ajada, enne kui ma postid paigaldan,” ütles Renna, „nii et hakake pihta.”

Varley noogutas ja suundus rääkima ühe vankri omanikuga, osutades sõrmega.

„Seal on ju jäätmehunnik,” kaebas naisterahvas.

„Kas sa eelistad jäätmehunnikut või maa-aluse kõhtu?” vastas Varley.

Oli peaaegu pime, kui Renna Arleni juurde tagasi pöördus. Mõned haiged ajutises hospiitsis näisid end veidi kergemini tundvat, aga paljud kannatasid ikka kohutavalt. Arlen põlvitas nari kõrval, hoides ühe noore tütarlapse kätt. Tüdruku teine käsivars lõppes küünarnuki kohal sidemega, mis oli kollakaspruunist mädast lige. Pool tüdruku nägu oli tulesülje alles hõõguvpunastest kõrvetustest kärnas ja immitses samuti mäda. Jume oli hallikas, hingetõmbed lühikesed. Silmad olid kinni.

„Deemonipalavik,” ütles Arlen, tõstmata Renna lähenedes pilku. „Tuledeemon hammustas tal käe otsast ja jättis maha hirmsa nakkuse. Ravisin teda, nagu oskasin, kuid haigus on kaugele arenenud, nii et vaevalt see pidurdub.”

Valu mehe hääles kurvastas Rennat, aga ta sõlmis selle tundega rahu ja see möödus. Neil oli veel tööd teha.

Arlen vaatas ülejäänud haigeid telgis. „Paar tükki suutsin vist päästa, kuid ravimtaimed on otsas ja enamik neist käib mulle nagunii üle jõu.” Ta ohkas. „Vähemalt päevavalgel.”

„Sinu pärastlõunane ärplemine oli isegi halb,” lausus Renna. „Kui hakkad öösel inimesi tervendama, ei tulegi Päästja-juttudel lõppu.”

Arlen heitis talle pilgu ning Renna nägi, et mehe nägu on pisarais. „Mida ma sinu arust tegema pean? Laskma neil surra?”

Teda silmitsedes kahanes Renna otsustavus. „Muidugi mitte. Lihtsalt igal asjal on oma hind.”

„Hind on alati, Ren,” ütles Arlen. „See kõik on minu süü.” Ta viipas käega Kaeraterade laagrile. „Mina põhjustasin selle.”

Renna kergitas kulmu. „Kuidas nii? Kas sina ajasid need inimesed kodust ära?”

Arlen raputas pead. „Ma äratasin deemoni, kes ajas. Ma poleks tohtinud oda Krasiasse viia. Poleks tohtinud Jardirit usaldada.”

„Mis oda? Kes on Jardir?” päris Renna.

„Teadvusedeemon oli valmis tapma, et neile küsimustele vastust saada,” ütles Arlen. „Tahad sa ikka kindlasti teada?”

„Deemonid ei oskagi muud peale tapmise,” kostis Renna, osutades teadvusedeemonite tõrjumise loitsule, mis oli mustjuurega ta laubale maalitud. „Ja need suure peaga värdjad ei pääse enam kunagi mu mõtete kallale.”

Arlen noogutas. „Jardir on Krasia rahva juht. Me kohtusime kaua aega tagasi ja sõbrunesime. Öö võtku, sõprus on veel vähe öeldud. Ta õpetas mulle pooli asju ja päästis rohkem kui korra mu elu. Ma armastasin teda, nagu oleks ta mu vend.” Arlen surus sõrmed rusikasse. „Ja kogu selle aja valmistus see lurjus mulle nuga selga lööma.”

„Mis juhtus?” küsis Renna.

„Ma ostsin mustalt turult ühe kadunud kõrbelinna kaardi, kuulu järgi oli seal Kaji kodu,” vastas Arlen.

„Mis on must turg?” küsis Renna. „Kas nad on ainult öösel avatud?”

Arlen naeratas, kuid mornilt. „Eks võib ka nii öelda. Must turg tähendab, et inimesed, kellelt ma kaardi ostsin, varastasid selle.”

Renna kortsutas kulmu. „Ei kõla minu Arlen Põldaja moodi.”

„Ma ei ole selle üle uhke,” tunnistas Arlen, „aga pärast Ojaäärselt lahkumist oli mul pistmist igasugu kahtlaste kujudega. Säärastega, kelle kõrval Varley on ausus ise. Loitsumärkide kaitse alt väljas polegi vahel kedagi peale kahtlaste kujude.”

Renna uratas. „Sa muretsesid selle Kaji-paiga kaardi. Mis edasi?”

„Kaji ei ole paik,” ütles Arlen. „Ta oli üks mees. Deemonisõdade viimane kindral. Päästja, kui lugusid uskuda.”

Renna naeris. „Sina, Arlen Põldaja, läksid Päästjat otsima? Nüüd ma tean, et sa luiskad.”

„Ma ei otsinud Päästjat,” nähvas Arlen. „Vaid tema loitsusid. Ja ma leidsingi need, Ren. Päästja või mitte, aga ma leidsin Kaji hauakambri ja tõin ära tema oda. Muistsed lahinguloitsud, vahendid maa-alustega võitlemiseks, olid jälle maailmas! Ma viisin oda Jardiri juurde, kel jätkus jultumust süüdistada mind varguses. Nõuda seda endale. Pakkusin, et valmistan talle samasuguse, loitsumärgi täpsusega, kuid sellest ei piisanud.”

Arlen ohkas sügavalt, hingates mõne hetke ühtlaselt ja saades nõnda tasakaalu tagasi. Oli saatuse pilge, et Krasia keskendumisvõtted siin aitasid, aga Renna rõõmustas sellegipoolest.

„Mida Jardir tegi?” küsis Renna natukese aja pärast.

„Võttis öös minult oda,” ütles Arlen. „Seadis lõksu üles ja naeratas, kui tema mehed mind deemoniauku viskasid, et mind seal maha murtaks. Nüüd on ta põhjamaale tulnud, kavatsedes meid kõiki uueks deemonisõjaks orjastada.”

„Tapa ta siis ja lool lõpp,” soovitas Renna. „Leidub inimesi, kelleta on maailmal parem.”

Arlen ohkas. „Vahel mõtlen, et hoopis minuta oleks maailmal parem.”

„Mida sa räägid?” küsis Renna. „Sa ei võrdle end ometi tõsimeeli selle …”

„Ma ei õigusta Jardirit,” ütles Arlen. „Aga kuidas ma ka ei püüaks, paratamatult mõtlen, et mitte midagi niisugust poleks juhtunud, ei sinu, rizonlaste ega kellegagi, kui oleksin meie kihlatõotust pidanud ja tallu jäänud. Inimesed ootavad, et ma asjad joonde seaksin, aga mismoodi, kui mina rikkusingi need ära?”

Renna surus hambad kokku ja andis talle kõrvakiilu. Arlen põrkus eemale, vahtides teda jahmunult. Evey ja mõned haiged tõstsid laksatust kuuldes pilgu, kuid Renna eiras neid.

„Ära tee üllatunud nägu, Arlen Põldaja,” lausus Renna. „Ise käskisid mul aru pähe peksta igaühele, kes ei aita loitsumärke valmis panna, ja pimedus on kohe käes. Niipalju kui ma näinud olen, käitud sa alati kõigiga õiglaselt ja rumalusteks pole meil rohkem kübetki aega.”

Arlen vangutas pead, nagu seda klaarides, ja naeratas siis neiule äkki. „Ma armastan sind, Renna Parksepp.”

Renna tundis kehas erutusjudinat, kuid sõlmis selle tundega rahu ja see möödus. Praegu oli tähtsamatki käsil. „Nahast välja pugedes sain kokku piisavalt poste, et ümbritseda kolmveerand laagrit. Ringi sulgemiseks tuli maapinnale loitsusid joonistada.”

„Loitsumärgid mullal pole usaldusväärsed,” ütles Arlen.

„Ega ma loll ole,” vastas Renna. „Ma paigutasin sinna loitsitud odadega valvurid, aga pooled Varley mehed tukastavad, nagu poleks neil mingit muret, ja pooled lasevad varsti hirmust püksid täis.”

Arlen noogutas, tema suunurgas mängles taas naeratus. „Ära muretse. Järgmine osa on mul hästi käpas.”

Renna juhatas ta sinna, kus seisid valvurid, ja nagu ta oligi öelnud, pigistas pool tosinat värisevi käsi oma uusi loitsumärkidega odasid, aga teine rühm, Varley röövlid Donni ja Brice’iga eesotsas, külitas Varjupaika mängides maas. Nende loitsitud relvad vedelesid pooleldi unarusse jäetuna kõrval. Kattega vankrid ja loitsumärkidega telgid olid küll suletud, ent paljud, kellel taoline peavari puudus, jälgisid päikese loojumist kartlikult. Varley seisis lähedal, kuid relva ei kandnud. Ta mudis käes mütsi.

Mööduvat Arlenit silmitsesid kõik. Laagrinurkades sosistati ning Renna nägi, kuidas paotati koguni vankrikatteid ja telgisiilusid.

Arlen marssis viivituseta Varley meeste juurde, lüües Donnil jalahoobiga käest täringutopsi, mida see parajasti raputas.

„Hõi, mis lahti?” hüüatas mees.

„Päike on loojumas ja teie mängite täringuid, vaat mis on lahti,” nähvas Arlen.

„Oled sa hull, Donn, et Päästjale vastu haugud?” küsis Brice.

„Pole ta mingi Päästja,” kostis Donn. „Ta ise ütles.” Ta pöördus Arleni poole. „Päike ei looju veel kümme minutit ja igaüks näeb, et maas on loitsumärgid.”

„Loitsumärke mullal ei maksa usaldada,” hoiatas Arlen.

Donn tõstis pilgu. „Vihma ei paista tulevat.”

„Vihm pole ainus, mille pärast muretseda,” ütles Arlen loitse uurima minnes. „Mullal võib loitsumärgi rikkuda mis tahes.” Nende sõnadega sirutas ta sandaalis jala ja kustutas jardi jagu Renna hoolikalt joonistatud loitsusid. Renna ahhetas, Arlen aga naeris, kui mehed püsti kargasid ja relvad haarasid.

„Kümme minutit ei tundugi enam nii pikk aeg, jah?” hõikas ta valjusti, et terve laager kuuleks.

„Looja nimel, kas sa oled peast põrunud?” karjatas Varley, kuid Arlen ei teinud välja, vaid sammus tagasi täringumängijate juurde.

Ta noogutas Donnile, kes pigistas nüüd kõvasti oma uut loitsumärkidega oda. Teisedki olid kähku loitsitud relvad pihku krabanud. „Nonii, näitategi läheneva öö ees üles aukartust.”

Donn jõllitas teda vihaselt. „Loodetavasti oled sa Päästja, sest kui mitte, siis logisevad sul kruvid.”

Arlen naeratas ja pööras näoga ülejäänud meeste poole, kes näisid nüüd kahekordselt kohkunud – ja põhjusega. Oli juba piisavalt pime, et Renna loitsupilk ellu ärkaks. Maapinnast hakkasid immitsema võlujõu helendavad joomed, ülejäänutele nähtamatud, koondudes varju ja kogudes valguse vastu väge. Peagi avanevad Maapõue rajad täielikult ning deemonid kerkivad.