Читать книгу Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992 - Piret Bristol - Страница 10

et olla vaba isiklikus sfääris. Või osa sotsiaalsest vabadusest, et saada vabad käed sotsiaalses sfääris. Sina oled valmis isikliku vabaduse nimel abielluma,“ resümeeris Klaus. „Mina olen nõus ametis käima. Neli päeva nädalas tööl käia on ikkagi kaunis tüütu, kui ka üle kolme tunni ei pea kohal olema. Kolmesaja rubla eest võib seda teha.“

„Sa teed liiga kiireid järeldusi. Olgem realistid, vaevalt mul õnnestub sellistki kohta leida.“

„Ilmselt on sul õigus. Tegelikult pole minu töö eriti huvitav, aga sissetulek on nähtud vaevaga võrreldes suur. Karjääritegemiseks on see koht praegu vajalik. Seepärast tuleb vabadusest loobuda, nii ahvatlev kui see ka ei tundu.“

Lauluväljakul polnud peale meie hingelistki. Vihmahoog möödus varsti ja teine pudel veini sai otsa. Oli kummaline tunne.

Klaus töötas tähtsas pealinna ajalehes. Ta oli tutvunud kultuuritoimetuses töötava neiuga ning tunnistas: „Olen peaaegu armunud.“ Tütarlaps oli ta külla kutsunud kui uue töökaaslase, keda oleks huvitav peo käigus tundma õppida. Kohapeal aga selgus, et Klaus on ainus piduline ja tütarlapsel on sünnipäev.

„Muidugi väga elegantne liigutus,“ ütles Klaus, kes veel kõrgseltskonna kommetes ei orienteerunud.

Hääletasin läbi külma hõreda vihma väikelinna. Võtsin postkastist kontorivõtme. Ukse taga ootasid kaks tuba, suur soe tugitool, raamaturiiulid, kohvimasin ja pehme valgusega lamp. Väljas, akna taga, läks augustikuu iga päevaga külmemaks, nii et psühholoogide seinakappi paigutatud kohvritäiest riietest oli päris palju kasu.

Kohtusime Klausiga uuesti Kunstihoone ees. Ta kandis ülikonda ja tal oli vähe aega. Jalutasime Paksu Margareetani ja istusime samasse kohta, kus maipühade ajal Virvega piknikku pidasime. Kui kotist sigarette otsisin, ütles Klaus: „Oota üks hetk, palun“, ja tõmbas pintsakutaskust pooliku paki „Leeki“.

„Ma võtan ka, kui tohib.“

Klaus rääkis oma peatsest Soome-sõidust. „Oskar oskab üsna kehvasti inglise keelt. Isegi mina ei julgeks oma inglise keelega kusagil avalikkuse ees sõna võtta. Seepärast on vahest kõige õigem, kui Poll selle kõne peab. Mis sa irvitad? Pane suits ära, siis ma näitan sulle, kuidas minu üle naerda.“

Panin käed ta kaela ümber.

„Mis sa tahad?“

„Suudelda.“

Suudlesime.

„Aga nüüd näed, kuidas minu üle irvitada.“ Klaus lükkas mu murule maha, kükitas, toppis mulle sammalt suhu ja torkis mind oksaraoga. Tõmbasin ta omakorda pikali.

„Otsustasin loobuda köögist Lasnamäel,“ ütlesin ühel hetkel.

„Nüüd saan küll kurjaks,“ ütles Klaus. „Võta kohe korteripakkujaga ühendust! Antud olukorras oleks loobumine kõige lollim tegu. Kallis tüdruk, on sul mõistus peas?! Ise rääkisid, et sulle on ennekõike pinda vaja. See oleks sinu esimene hüppelaud.“

Lõpuks järeldas ta: „Sinu mõtlemine on ülimalt süsteemitu, mistõttu ka tegutsemisel pole märkimisväärseid tagajärgi. Sa ei tea, mida sa tahad.“

See monoloog kurvastas mind. Mitte sellepärast, et Klausil oli õigus – enamasti tal oli –, vaid et tajusin: inimene, kes minu kohta nii palju teab, hoolib minust ikkagi, nii et see teeb natuke haiget.